Читать книгу Minu Ghana. Majanduspõgenik Mustal Mandril - Ethel Aoude - Страница 6

„Sinna hunnikusse pane need asjad, mis sa tahad alles hoida – küll ma leian koha, kus neid ladustada,” ütleb mulle appi tõtanud tankitõrjespetsialist, kelle majas ma korterit üürin. „Mida vaja pole, jäta siia – viskan pärast ise ära.”

Tema appituleku põhjus oli sama lihtne nagu mu viimane telefonikõne talle: „Mind koondati täna pangast, kolin homme Ghanasse.”

Käsivars alles tuikab karmidest vaktsiinidest, mis said kesk­päeval tehtud juhuks, kui ma tõesti sõita otsustan, aga plaan ise tundub veel üsna utoopiline. Segipööratud kappide sisu minu ees põrandal vajaks merekonteinerit, kuid kaasa­sorteeritav miinimum peab mahtuma vana Foresteri pakiruumi – ja seda koos veel kahe selli asjadega. Olen ju spontaanselt liitunud reisiseltskonnaga, kel sõiduplaanid ning tähtaeg juba varem paigas.

Märksõnadeks „tehnika, riided, esmatarbekaubad”, struktureerime tankitõrjespetsialistiga lahinguväljaks muudetud korterit. Mida väiksem ning õhem hilp, seda kiirema tee kotti ta leiab – stiil ja kuluvusaste ei loe. „See ju mingi Aafrika – keda huvitab, kuidas ma riides käin?” mõtlen ma. Ja saan alles hiljem teada, et just välimuse põhjal paigutab ghanalane vestlus­partneri skaalale, mille ühes otsas on „boss” ja teises „täiesti mõttetu kuju”. Ja et valge inimese puhul asendab viimast jaotust mõiste „rahatu vabatahtlik”.

Mitte kaua enne oma Aafrika-teekonna algust olen täitnud järjekordset isiksusetüübi hindamise testi. Küsimuse „Mida sa teeksid, kui kaotaksid ootamatult töö?” vastuse­variandid olid: a) satuksin masendusse ja hakkaksin jooma; b) sõidaksin soojale maale puhkama ning vaataksin hiljem, mis edasi saab; ja c) asuksin kibekiiresti uut tööd otsima. Valisin kerge südamega c – nagu ikka need, kel vankumatu plaan aasta jooksul ülikool lõpetada ning Eesti panganduses karjääri teha. Hetkel aga tundus, et c-tegevuse peale kulub aasta ning pankrotistumise peale kuu.

Praeguseks olen endalegi üllatuseks elanud Ghanas pisut üle viie aasta. Käin tööl, käivitan projekte ning saan hakkama olenemata asjaolust, et elu keerdkäikude tõttu puudus mul pikemat aega isegi isikut tõendav dokument ja mu illegaali­staatus muutus tasahilju krooniliseks. Ma ei kahetse hetke­otsust võtta ette interkontinentaalne tripp läbi Euroopa ja Lääne-Aafrika Ghanasse. Kes teab, kui kaua oleks muidu võtnud aega jõuda arusaamisele, et olen kõike muud kui investeerimisnõu jagav büroodaam.

Tol pöördelisel päeval ei jõudnud ma aga isegi sõprade ja perega hüvasti jätta – minu elu kannapööret reetis ainult Messengeri staatus „Teel Ghanasse”.