Читать книгу Minu Ghana. Majanduspõgenik Mustal Mandril - Ethel Aoude - Страница 7

Veereme hoovist välja. Hõbedane ja selgelt ülekaaluline maastikuauto õõtsub talve jooksul auklikuks näritud asfaldil.

„Nieleril on väga hea meel, et sina kaasa tulla otsustasid,” sõnab Martin ja asetab enda telefoni tagasi aeglustihoova juurde. „Ta oli muidu päris mures, kuidas minusugune udupea üksinda Aafrikas hakkama saab, aga sind on ta kogu aeg väga asjalikuks pidanud ja enam ta ei arva, et mu Ghanasse minek katastroofiga lõpeb!”

Autosalongis tekib kerge tõmbetuul, mida põhjustavad mu kõrvad, mis Martini kolleegi komplimentidest lehvima on hakanud. Martin on kaootiline ja organiseerimisvõimetu täisboheem. Tegelikult olen ka mina ta Aafrika-ideed üheks järjekordseks avantüüriks pidanud, aga nüüd istun ise selle üritu­se pardal.

Ent me ei lähe ainult kahekesi, sest seltskond algab kolmest. Lisahingena korjame Keilast peale Andrese, kel Aafrika-kogemust viie aasta jagu. „Rambler,”^[1.] märgib ta enda kohta sotsiaalvõrgustiku profiilis ning see on ilmselt täpseim või­malik karakterimääratlus. Tõsi küll, Andresel on omad plaa-nid – paar nädalat pärast saabumist kohtub ta Eestist pärit seiklus­grupiga, et seda siis mööda Ghana vaatamisväärsusi vedada, ning lendab seejärel tagasi Euroopasse. Meie seevastu jääme. Cape Coastis võtavad meid vastu Andrese vanad tuttavad Jane ja Maali ning Martinil on hägune koostöökokkulepe ühe Ghana telekanaliga ja kui veel eriti hästi läheb, saame kuhugi ka fotostuudio püsti panna.

Siirdume lõunasse. Riigid vahelduvad, aga määrdunud lumi jääb. Alles Saksamaal hakkab lõpuks paistma midagi kevadelaadset. Põhja-Itaalia kohal laiutab auklik tsüklon. Monaco mikroskoopilises korruslinnas tibab vihma. Baleaari mere kaldale lükitud samblased, kopitanud ja koduselt väätidesse kasvanud Prantsuse külad mattuvad öösse ning ilmuvad udu seest nähtavale alles vastu hommikut. Taevas selgineb Hispaanias. Veedame nädala varakevadise Sierra Nevada jalamile jäävas Granadas, mille nägu kaunistab tuhandeaastase mauri-kultuuri terrakotapitser. Glasuurkeraamika sinivalge ja kollaroheline mosaiik majaseintel, purskkaevudes ja kõnniteedel juhatab meid enda zillij-geomeetriaga tasapisi lähemale Põhja-Aafrika berberimaailmale. See on Al-Ándalus, Euroopa ja Aafrika üleminekutsoon. Oleme korraga siin ja seal.

Peesitan Marbella postkaardikollase palmiranna inimtühjal liival. Lõõskavas päikeses kuumenev Alborani meri loksub kaldale, hingates enda vahemerelises rütmis sisse ja välja. Läänes lösutav Gibraltari kalju kogub enda ümber hämu ja pilvi – mida muud saakski Briti valdustelt oodata. Andres istub osaliselt puuvarju tagurdatud autos ning kirjutab kirja „ühele kenale inimesele”. Kapotil valmib kolm kollast kera, mis kujutavad endast saaki meie viimasest apelsini­raksust. On märtsi algus Lõuna-Hispaanias ja turismihooajani jääb veel veidike aega. On ühtlasi meie viimane päev Euroo-pas. Homme ostame Hispaania lõunatipus Tarifal mõnikümmend liitrit joogivett ja kastitäie pakisuppe ning asume parv­laeva pardale.

„Tegelt peaks enne laevale minekut läbi astuma sealt õgi-ennast-surnuks Hiina bufeest, mille me Etheliga eelmisel aastal leidsime,” pakub Martin välja. „Mäletad veel, kuidas sinna sõita?”

Just nimelt Hispaaniast sai veidi enne aastavahetust Mar­ti­nile ostetud meid nüüd Aafrikasse kandev hõbedane Fo­rester. Siis ma veel ei teadnud, et vaid mõned kuud hiljem olen siin kandis tagasi. Tollel reisil ilmnes ka tõsiasi, et minu vasaku silma rõhuga pole kõik päris korras. Nimelt tegi silm nii Riias kui ka Barcelonas lennuki maandumisel kohutavat valu. See on silma ülerõhu sümptom. Lubasin Eestisse tagasi jõudes kohe silmaarsti juurde minna. Tegelikkuses aga see käik muudkui lükkus ja lükkus edasi, sest kui ma parasjagu lennukiga ei lennanud, ei andnud probleem üldse tunda. Silmarõhku ei saanudki enne meie Euroopast lahkumist korda ja seepärast sobis mulle hästi, et reis sai ette võetud autoga. Muidu oleksin ma lihtsalt maha jäänud.

„Vabandust, mina ise olen topograafiline idioot,” lisab Martin Andrese üllatunud pilgu peale hetke pärast.

Andrese lühike naerupahvak lendab Andaluusia pilvitus-se taevasse.

„Teeme sellest Hiina buffet’st Hiina bouffer’,” reklaamib Mar­tin enda ideed edasi, visates tõlkimatut keelenalja – prantsus­keelne bouffer tähendab „õgima” ning sobib meie plaa­nidega üsna täpselt kokku.

„Kuulge, ärge te nüüd mõelge, et meil kõrbes nälgida tuleb,” sõnab Andres. „Me ei tohigi tegelikult väga kaua seda maad sõita, sest mul ei ole eriti aega. Üsna-üsna korralikult peame pedaali andma.”

Jalutame bufeesse – parkida poleks niikuinii mitte ku-sagil – ja hävitame kilode kaupa krevette, röstitud pähkleid, kevadrulle, riisi kõikvõimalike lisanditega ja jälle krevette. Lõpetame, kui oleme end ogaraks söönud, ja vajume restorani­esisel murulapil palmide alla kummuli. Meist mõne meetri kaugusel sahiseb argipäevane liiklus füsioloogia­geeniuse doktor Severo Ochoa nimelisel avenüül. Kui ta vaid teaks, mida ma olen enda organismile just teinud.

Mida lähemal Hispaania lõunatipule, seda suuremaks muutuvad teeäärsete bensiinijaamade juurde püstitatud reklaam-tahvlid „Tickets Tarifa–Tanger 35 min”^[2.], illustratsiooniks puna­valge ro-ro-laev. Üha sagedamini sõidab meile vastu äsja Aafrikat väisanud valgeid Defendereid ja Land Cruisereid, millel varustus katusel, vintsid stangede kohalt välja turritamas, liivasillad klambritega külgedele kinnitatud ning karmid maastikurehvid velgedel. Tunneme end oma Subaru Foresteris pisut nii, nagu läheksime Saharat läbivale reisile mütsiga lööma. Aga tagasiteed ei ole, Aafrika läheneb. Ühes tanklas teeme peatuse ning lunastame endale ülesõidupassid maksumusega kolmkümmend kolm eurot nägu.

Laeva pardal võtab meid vastu hiigeljärjekord, millele me liiga suurt tähelepanu ei pööra, ja siirdume hoopis alusega tutvuma. Mugavate toolidega lounge’is pole hingelistki – eks seisa ju kõik sabas. Ronime tekile, vaatama suunas, kus võiks paista Maroko. Ent naabermandrite vahel lõõtsuv tuul keerutab laine­harjadelt veetolmu ja pärsib nähtavust. Aafrikat ei pais-ta kusagil.

Möödub kolmveerand tundi piletile märgitud väljasõidu­ajast, kuid alus seisab endiselt kai ääres. Vabad istekohad hakkavad ootesaalis vaikselt otsa saama, aga tunglemine pikas järjekorras ei paista vähenevat. Saame teada, et sabas seismisest me siiski ei pääse: nimelt saab Marokosse sisenemiseks vajalikud templid juba laevas. Hoolimata asjaolust, et liitume järjekorraga pea viimaste seas, on meil enne randumist dokumendid korras. Aega jääb ülegi, et uuesti laevatekil jalutada ning silmapiiril üha aimatavamaks muutuva uue põneva mandri taustal pilte teha, lastes end lõbustada pardaside kaudu antavatest halva ilma hoiatustest. Halb ilm on Lõuna-Hispaania ja Maroko mõistes ju köömes Eesti novembriga võrreldes. Ning Amundseni mere kontekstis saaks hetkel rääkida täiesti tüünest, plekksiledast ja tuuletust merest.

Meid võtab vastu Maroko, õige nimega Al-Maghrib al-Aqṣá – kaugeim lääs. Veereme üle maabumissilla sadama­kaile ja joondume tollijärjekorda.

„Te olete vales rivis!” karjutakse meile kõrvalreast.

Läheduses toppavat transporti dirigeeriv sadamatööline annab meile žesti abil mõista, et ärgu me tehku välja, kõik on hästi.

„Autodokumendid, juhiluba, passid! Viis eurot igaüks! Ruttu-ruttu-ruttu!” kamandab juhiukse kõrvale ilmunud tolliagent ja kaob meilt saadud paberikraamiga hetk hiljem enda putkasse. Mille peale eurod õigupoolest kuluvad, ei saagi me teada.

Meie juures peatub järgmine asjamees: „Gimme euro paper!”^[3.]

„Dokumendid on kõik juba seal,” viipab Martin käega tolli­putka poole.

„Europaber! Kiiresti!”

„Vabandust, sayyid^[4.], meil ei ole seda europaberit, me andsime juba kõik dokumendid tollele teisele noormehele, kes läks putkasse,” proovime uuesti seletada.

„Europaber! Paber-euro! P a b e r e u r o! Andke mulle p a b e r e u r o!” Veel konkreetsemalt üht ebaselget soovi sõnastada küllap vist ei saagi.

„Ahhaaa, viis eurot!” taipab ühtäkki Andres. „Kuule, me maksime selle raha juba su kolleegile!”

Agent kaob. Esimene, meilt raha kasseerinud asjapulk saa­bub peatselt auto juurde tagasi ja viib Martini endaga kaasa.

Nõjatun istmesse. Ümberringi valitseb kaos ja kuumus. Sahara on oma fööni meile suunanud. Töötavad mootorid, üksteisega kokkusulavad prantsus- ja magribi-araabiakeelsed hõiked, mootorrattad, millel alumiiniumkastid külgedel, heledanahaline perekond, kes on terve enda autopagasi ning ilmselt ka kogu taskute sisu inspekteerimise tarvis parklasse laiali laotanud – see kõik sulandub kokkukämpunud värviliseks konglomeraadiks. Taamal, näilises rahus kõrgub mäkke ehitatud kiiskavvalge berberilinn.

Martin saabub tagasi.

„Korras,” ütleb ta, „härrased väitsid muuhulgas, et töö­tavad siin ilma palgata.”

„Kohe päris kindlasti!” lausun ma, aga löön käega – ma tõesti ei soovi enda esimest päeva Aafrikas lõpetada sama­moodi nagu see valge perekond, kes meie kõrval kohvreid kokku ja lahti pakib ning seletamist mitte vajavat tolli­ametnikele üha uuesti üle seletab.

Meil on selle asemel mõnevõrra konkreetsem agenda: vahetada pisut kohalikku valuutat, osta ikka veel puuduv Lääne-Aafrika maanteekaart ning katta võimalikult pikk vahemaa Mauritaania poole.

Piiritsoon jääb seljataha. Kui tangime autot Tangeri kesk­linna bensiinijaamas – punases nagu Maroko lipp –, koguneb meie ümber trobikond lapsi.

„Cadeau! Cadeau! Cadeau!”^[5.] manguvad nad kingitusi ja Martin pakub neile Andrese manitsusest välja tegemata kommi. Lapsi tuleb aina juurde.

„Saatke need pägalikud pikalt, te ei pääsegi muidu mi­ne­ma!” hõikab üle jõnglaste pea üks mopeediga kohale tulnud mees. „Mis muidu mureks?”

„Maanteeatlast oleks vaja.”

„Järgnege mulle!” ütleb ta ja veab meid enda tossava kahe­taktilise sabas läbi koloniaalarhitektuuriga täidetud kvar­ta­lite. Me peatume ühe äri ees.

„Oodake siin!”

Mees naaseb poest kiirelt, näpus Hispaania-Maroko kaart, hinnaks kakskümmend eurot. Aga siin riigis saame me hakkama ka juba olemasoleva Hispaania kaardi Maroko-lisaga. Küsimus on pigem Lääne-Saharas, Mauritaanias, Malis ning Burkina Fasos.

„Sellist kaarti ei ole,” vehib mopedist käega. „Aga kui te läbi Mauritaania tahate sõita, peate siit teed ostma. Nad saadavad teid kohe tagasi, kui teil teed kaasas ei ole!”

„La-la-la-la-la!^[6.] Mis jutt see on?” lõikab Martin vahele.

„No vaadake, neil endal teed ei kasva – neil on seal kõrb. Tee on kõige hullem defitsiit Mauritaanias.”

Saame teada, et piiri ületades tuleb kindlasti kolm kilo teed kinkida. Raha ei tohtivat pakkuda, sest seda võetakse altkäemaksuna ning selle peale võidakse meid pokri pista. Aga tee on väga hea kingitus!

„Heakene küll,” kaalume kiirelt. „Kui selline väike asi riiki sisenedes abiks on, siis miks ka mitte.”

Mauritaania piiri äärest tagasi mõnda Maroko suuremasse linna tee järele sõita ei tahaks tõesti.

„No kuulge,” ütleb Martin. „Ma ei usu mitte sõnagi selle tüübi jutust.”

Aga otsustame siiski, et – mis seal ikka – ega paar pakki teed tükki küljest võta. Sõidame mopeedi sabas teepoe juurde.

„Oodake siin!”

Hetke pärast ilmub mopedist välja kolme kilo teega, hin­naks kokku kuuskümmend eurot – kvaliteetne Hiina kraam, ostke aga ostke, saate soodsalt. Tõsi ta on, et Kagu-Aasia eksklusiivteed võivad maksta koguni sadu eurosid kilost, aga ehk kannatab piirivalvuritel ka pisut nigelamat kraami juua?

„Ei, kindlasti on vaja seda teed ja kindlasti kolm kilo!”

Vaidlus venib tüütuseni. Ostame lõpuks kaks pakki ja teeme sääred – küll kuidagi üle piiri saab.

Ja siis me sõidame, kahel pool teed ainult ḥammāda, kivine rahnuplatoo. Erinevalt kommertsfotode kuldpunasest liivaluiteidüllist on just see Sahara tegelik pale – tinahall ning elutu. Kogu peenema klibu ja liiva on tuul siit juba ammuilma ära puhunud. Kaasa võtta annab veel vaid tolmu, ja seda liigub üle Atlandi miljonite tonnide kaupa, teel Amazonase jõgikonda ning Kariibidele.

Päike kütab ja konditsioneer jahutab ebavõrdses võitluses päikese kasuks. Oma punase kivimüüri ja riigi suurima berberite turuga jääb meist itta Marrakech. Selle linna järgi nimetasid Hispaania ja Portugali kaupmehed kogu maa – Maroko. Mitte et juba Marrakech ise poleks olnud tuletis berberikeelsest jumala maast, Mur N’Akushist.

Esimene Aafrika-hommik koidab meile enne Essaouirat. Veereme koloniaalstiilis bensiinijaamahoone ette, mille varjulisse puhvetisse viib pikk ja lai trepp. Hallineva habemega härra, valge kõrberiietus seljas, serveerib magusat piimakohvi teeklaasides. See on meie time-out^[7.], tsurr järgnevaks veerandtunniks, mil kõrvad puhkavad asfaldikuminast. Ko­feiin keerab kalendril uue lehekülje ning tõmbab aju käima. Kerkiv päike lühendab varje, sõidutades neid tasakesi vasakult paremale. Vähehaaval saavad klaasid tühjaks. Ees ootab uus ja tundmatu päev.

Andres, juhtinud küll terve öö, näeb välja üsna puhanud, ent Martin võtab rooli üle, kattes Foresteri lisaprožektorid enne kivikaitsmetega kinni. Sahiseme taas läbi elutu maastiku. Oma hõbedase suusaboksiga ei sulandu me kohalikku liiklus­pilti põrmugi. Maroko autovalik varieerub hallidest ja sinkjashõbedastest diiselmersudest valgeteni – kõik pärit küll sügavatest kaheksakümnendatest, aga ikka veel liikvel. Teel pole viga. Õigupoolest on tee vägagi hea. Ja päris kind­lasti on tee palju parem kelle tahes ettekujutusest, kui jutt läheb Saharat läbiva trassi peale. Ühel hetkel tuhiseb meist mööda kuus uhiuut kastiga Mitsubishi L200-t, kõik samas värvi-kombinatsioonis, gaas põhjas ja istmed veel kiles. Ja siis veel seitse tükki. Ja siis veel seitse, kahe ja poole liitrised mootorid põletamas diislit ja kilomeetreid.

Me teeme peatuse. Sahara on soe kõrb, kus temperatuurid ei lange kunagi alla nulli. Aga ikkagi on siin pisut vilu. Päike justkui kütab, ent efekt on näiline. Kaasas olev sügisjakk kulub marjaks ära. Andres vallutab möödaminnes ühe luite ja torkab selle pudedasse liivatippu Eesti lipu. Me oleme jõudnud postkaardi-Saharasse, kus üksteise taha haagitud düünid, kõverad nagu paraplaanid, on oma tuulealuse külje poole lääpas.

„Kõrb on tühi ja seal on ruumi iseenda mõtetele,” on maailmarändur Hendrik Relve vastanud küsimusele, mis teda küll kõrbesse tõmbab. Relve ruum ongi see, mida just praegu hädasti vaja läheks, sest meie mõtted on nii segased ning neid on sedavõrd palju, et mahuvad hädavaevu kogu hiiglaslikku berberite maailma, Atlandi veepiirist Egiptuseni ulatuvasse Al-Maghribi.

Sahara on suur kõrb, mida ta araabia keeles sõna-sõnalt tähendabki: Aṣ-Ṣaḥrāʾ al-Kubrā. Selles nimes peegeldub kogu ta enam kui üheksa miljoni ruutkilomeetrine pindala, jäädes õige pisut alla ühendriikide omale. Saharast suuremad on ainult arktilised kõrbed, mis põhjamaalastele kvalifitseeruvad paraku lihtsalt hiiglaslikeks kelguväljadeks – päris kõrbed asuvad ju ometigi ainult lõunamaal.

Keerame sisse bensiinijaama, millest parasjagu veereb välja Barcelona numbrimärkidega valge Niva, sees noor europiidne kolmik, aknad alla keritud ja üheteljeline käru haakes.

Tellime täispaagi, mille peale tanklatöötaja pikalt meie masinat takseerib ja siis igaks juhuks küsib, ega me juhtumisi bensiinimootoriga ei sõida. Sõidame küll. Selgub, et selles jaamas müüakse vaid diislit. Nii kaugel Saharas ju väike­autosid naljalt ei liigu, või kui, siis on tegu vanade heade diiselmersudega.

„Aga järgmisest jaamast saate kindlasti – see jääb linna lähedale ja linnas sõidetakse mopeedidega.”

„Kui kaugel see järgmine tankla siit on?” uurime meie.

„Siinsamas, pool päeva sõitu lõunasse!” Reibast vastust saadab viibe Mauritaania suunas.

Pool päeva sõitu on Sahara mõistes umbes 400 kilo­meetrit. Tegelikult ei ole meie olukord üldsegi kriitiline, sest kaks kahekümneliitrist kütusekanistrit on pagasiruumis endi­selt pilgeni täis.

Kulgeme tempokalt edasi mööda luidete vahele veetud peaaegu et täiuslikku asfalditriipu, aeglustades vaid neis paigus, kus tuul on liiva teele toonud või mõni kiirustav reka päris sirget kurssi ei suuda hoida. Nii sõidame üpris varsti mööda juba varem nähtud Nivast, mis liigub meist palju majes­teet­likumas tempos.

„Ega need Barcelona tüübid ju ka tankida ei saanud,” ütleb Martin mõne aja pärast. „See Niva ju rüüpab ikka korralikult. Käru on sabas ja keeris paagis. Kui neil varusid pole, siis nad vaevalt et pool päeva sõidetud saavad.”

Võtame nõuks peatuda ja oodata, kuni Nivaga seltskond meile järele jõuab. Seisak ei venigi pikaks ning varsti on meie enda auto tavatu päritolu üle juurdlev kamp kohal – Barbara, baski nimega poiss Iñaky ja veel üks noormees, kelle nimi mul kohe pärast tutvustamist ununeb. Nad on teel Malisse, kus plaanivad aasta vabatahtlikuna veeta. Niva jätavad nad kingituseks kohalikule põllumajandusorganisatsioonile. Mis aga olemasolevat kütusevaru puudutab, siis kahtlevad nad tõesti oma võimes neljasaja kilomeetri kaugusesse jaama jõuda.

Otsustame edasi sõita kolonnis, et bensiinitagavara ühi­selt kasutada, kui seda vaja peaks minema. Võtame end sap­pa nende päevinäinud maastikumuulale, mille kiirendus jääb suurusjärku „kümne minutiga 75 kilomeetrini tunnis”, ja seda ilma naljata.

„Veel viis minutit ja kaheksakümmend on rauas!” muheleb Martin konditsioneeri reguleerides.

Tõepoolest, varsti ongi see kiirus käes, aga sellele lisaks pole küll enam kusagilt midagi juurde pigistada.

Kõrbeöö saabub ruttu. Päikese punane ketas kukub merre ja veab valguse endaga maakera kumeruse taha kaasa. Päevasoojus püsib betoonis ja asfaldis kauem kui liivas. Martin skännib silmadega pimeduses laiuvat kõrbet, mille öö nähtamatus on endasse neelanud. Me peame kusagil laagrisse jääma, sest militaarkontrollpunktide tegelased oma suurte automaatidega on täpselt sellised kujud, kellega meist keegi keset ööd maid jagada ei taha.

Subaru aeglustab käiku just siis, kui järjekordne „Halte – douane!”^[8.] paistma hakkab, ja spontaanselt õõtsub kogu me kahemaasturiline kolonn sisse vasakule jääva roostes, ent ülijutuka sildi alt: „Station Service – Motel – Café – Restaurant – 24/24 – 7/7 – Soyez les bienvenues^[9.] – Pêche et Sport”^[10.]. Mida kõike küll sellel plekitükil kokku ei lubata, aga rahulik uni on ainus, mida ma vajan.

Väljalülitatud mootor avab kõrvadele helitu liivavälja. Käib klõks! ning kümmekond meetrit eemale pargitud Niva pagasi­luuk avaneb hüdraulika vaikse käginaga otsekui siin­samas. Barbara vaatab otsivalt pambuhunnikut, Iñaky tirib kaela ümbert ära higise rätiku. Tundub, et me oleme tänaseks kohal.

Vahepeal tanklatöötajaga juttu teinud Andres saabub mõne hetke pärast laia naeratusega – meil on luba telgid üles panna ja tülika kontrollpunkti läbimine lükkub sujuvalt hommikusse.

Ent tanklal on ka garaaž, ilma usteta betoonkarp, mille põrandale me lõpuks enda portatiivmaja püstitame.

„Sajandivahetusel ostsin Oberhausenist kahekümne Saksa marga eest,” seletab Martin enda punase telgi tagamaid his­paanlastele. „Sellega on igal pool käidud – Kanaaridel ka, see arhipelaag on siinsamas ju.”

„¡De verdad!^[11.] Fuerteventura on kaheksakümmend miili rannikust,” noogutab Iñaky. „Oleksite võinud paar kummi­paati enda auto katusele visata ja kasvõi siin praegu maha müüa – rahvast, kes Fuertele või Lanzarotele riskiks aerutada, Saha-ras jätkub.”

Nad räägivad veel sellest ja teisest. Et Kanaari saared on ajaloo vältel olnud Hispaania välja- ja tagasirände vahe­punkt, ja et sellepärast räägivad canario’d kahtlaselt ladina­ameerikalikku keelt. Ja et kahetsusväärsel kombel on kogu saarestiku kolonisatsioon olnud esmaklassiline, nimelt pole järele jäänud mitte kedagi, kel sellele arhipelaagile veel õigusi oleks – mitte ühtegi põlist guantši. Viimastest on säilinud vaid kohanimed nagu Tenerife või El Hierro.

Barbara valmistab koos teise noormehega priimusel pastat ja Iñaky läheb toidu edenemist kaema.

Martin on pakiruumist välja koukinud pooliku pudeli Hispaania veini, mis on nii halb, et me pole suutnud seda kolmekesigi ära juua.

„Kas see on viski?” küsib uudishimulik bensiinijaama­­töö­taja, kui peale õhtusööki taas järele jäänud veinipõhja uuesti autosse pakkima hakkame.

„Ei, see on vein,” seletab Andres vastutulelikult.

Hämmastunud pilk.

„Et jah, nagu viski, aga palju lahjem,” sekkub vestlusse Martin. Tõepoolest, alkohol on islamistliku kuningriigi kõrbes omajagu haruldane nähtus.

„Siis ikka alkohol?! Viski?” lähevad berberil silmad rõn-gasse. „Kui palju maksab?”

„See on h a l b vein,” ütleb Martin rõhuga.

„Palju see maksab, see alkohol?”

„Ega sa seda pisikest tilka ometi osta ei taha?” imestame meie.

„Palun! Palun! Palun! Alkohol – kui palju maksab?”

„Mitte midagi ei maksa, võta kingituseks,” otsustab Martin Allahile käru keerata. Liiatigi pole tal ei piisavalt ärisoont ega südant vaese berberi impulsiivsuse pealt endale väikest kassat teenida.

Rohkemat polegi kõrbeelanikule õnneks vaja! Et alkohol, al-kuḥl, selle kõige juures veel araabia laensõna on, lisab kogu seigale lihtsalt näputäie sarkasmi.

„Kuule,” hüüab Andres pudeliga lahkuvale berberile järele. „Sul siin bensiini on?”

„Pardon?”

„Bensiini oleks vaja tankida!”

„Ah, sans plomb?”

„Oui-oui, sangpomm,” ütleb Andres ja mõlemad naera-vad – tõsi, kumbki eri asja.

„Bien entendu!” ütleb mees kaugenedes.

„Väga hea, hommikul paneme paagid täis! Bonne nuit!”

„Très bien! Bonne nuit, monsieur!”^[12.]

Üle silmapiirini ulatuva lauskmaa kerkinud hommikune päike näitab meile tanklat-motelli-restorani uues valguses. Ümbrus koosneb kolmest elemendist: liivast, asfalditriibust ja valgest hoonekolakast, mis lömitab keset elutut tasandikku. Tagasein on võõbatud kollaseks – maskeeringu mõttes või nii. Kogu territooriumi raamib madal valge betoonrant nagu deklaratsioon, mida keegi kunagi ei loe. See Atlase tankla on mahajäetuse saatkond, mille ümber vedeleb miljard tonni üksildust. Vedeleb, kuhjub luidetesse ja vananeb koos kuivava planeediga. Kui Saharas sajaks ka kümme korda rohkem kui Eestis, valitseks siin ikkagi veepuudus. Ma tahan juua.

Poisid tangivad oma „sangpommi” ja me hakkame liiku­ma. Oleme jõudnud Maroko sellesse ossa, kus teeäärsed bensiinijaamad muutuvad üha harvemaks ning politsei kontrollpunktid selle võrra sagedamaks, tervitades saabujat juba paarisaja meetri pealt sildiga „Halte – douane!”.

Eile edasilükatud kontrollist me täna enam ei pääse. Subaru küljeklaas sõidab alla.

„Söleemu leikum,”^[13.] viskab relvastatud ohvitser maroko aktsendiga.

„Wa ‘alaykum al-salaam!”^[14.] vastame me.

„Gimme fiche, please!”^[15.]

Ohvitser saab paberi, millel on meie marsruut ja nimed, auto rekvisiidid, kere- ja mootorinumber ning sõidu põhjus.

„Tehke pakiruum lahti!”

Klõks! Kõige nähtavamale on meil pandud asjad, mida võib-olla väga ei taheta või mis on lihtsalt odavamad. Ohvitser vaatab pagasit. Vaikus tiheneb.

Vaikus jätkub vaikusega.

„Hea küll!”

See on fraas, mille peale on veel vara välja hingata.

„Kingitust on?”

On ikka. Pindi Kinnisvara pastakas vahetab omanikku ja kirjutab oma edaspidises elus araabia keelt.

„Bon voyage!”^[16.]

Läänesaharalased on välja kuulutanud Sahara Araabia demokraatliku vabariigi, mis on pisut riigim riik kui tuareegide poolt internetis deklareeritud Azawād. Täpselt nii, nagu Aza­wād on endiselt Mali valduses, haldab Lääne-Saharat Maroko, ja muutust ei paista kusagilt. Kõva häälega pole nende kum­magi staatusest siiski mõtet kohapeal rääkida, sest see ei vii kuhugi.

Veidi enne Mauritaania piiri peatume varude täienda­miseks ühes moodsamas bensiinijaamas, kus on pood ja kohvik ning kuhu peatselt tilgub väikeste rühmadena kamp britte täpselt ühesugustel BMW mootorratastel – see on Kudu Expeditions. Nad on üürinud tsiklid, et läbi kiivrivisiiri Aafrikat vaadata, marsruudiks London–Dakar.

„Otsige Accras kindlasti Milly’s Backyard üles,” soovitab motomeeste mehaanik meile ja hiivab end varuosi vedavasse megamaasturisse. Ent Milly’s Backyardi ülesleidmine on missioon, mille täitmine õnnestub meil koba peale alles pärast poolt Ghanas veedetud aastat. Lõpetuseks hoiatavad britid meid Lääne-Sahara ning Mauritaania piiri vahel asuvale eikellegimaale unustatud maamiinide eest. Lepime kokku, et hoiame piiri ületades mootorratturite lähedale.

Ent Aafrika kokkulepped ei pruugi alati vett pidada – viisaprotseduurid koos meie masina pagasiruumi puistamisega lõpevad alles siis, kui Kudu Expeditions oma enduuro-maastiku­ratastel juba Mauritaania tuuli künnab.

„Sõitke jälgi mööda,” antakse meile kursisoovitus koos passide ja templitega kaasa.

Koos riigiga lõpeb tee. Ja rehvijäljed, mida mööda me peaksime liikuma, kulgevad liivas täiesti kaootiliselt. Siin-seal, tuustide vahel, paiknevad põlenud autovrakid. Sõidame mõnedsajad meetrid ja jääme ankrusse, sest jäljed lähevad igale poole, aga piiripunkt ei saa olla igal pool. Vaatame otsivalt ringi. Osas autovrakkides elavad inimesed, kellel pole tõenäoliselt passigi, sest nad elavad väljaspool riike, auto­noomiaid, haldusalu ja territoriaalseid jaotusi. See on anarhia päriselus. Liivakuhilate tagant läheneb Toyota Hiace ja peatub meie kõrval:

„Tahate, juhatan teid kohale?”

„See ei ole nii oluline.”

„Kakskümmend eurot, sobib?”

„Me tegelikult teame küll, kuidas piirini saab, me käime siin pidevalt.”

„Viisteist?”

„Ei, tegelikult ka, kõik on hästi.”

Bussijuht vaatab meid nagu täielikke tolvaneid ja sõidab sõna lausumata minema.

Aga me ei ole siin varem olnud. Ja kui ka oleks, poleks sellest kasu, sest seda maastikku ei saa meelde jätta – ei kahe, kolme ega ka kümne korraga.

Kuna siin pole riiki, pole siin ka mobiililevi, üleajavaid prügikaste, füüsikaõpetajaid ega parkimiskontrolöre. Pole midagi. Hingame sisse hõredat tsivilisatsioonivaakumit. Kivi-klibuses pinnases viirastuvad olematud roostes maamiinid ja mu peopesad kattuvad higiga. Peale mõningaid kõhedus-minuteid keerab künka tagant välja Mauritaania numbri­märkidega Mercedes. Tagaaknast viibatakse meile järgnemissoovitus. Kohaliku auto tuules sõidame piiripunkti, mille ees on sakiliste servadega asfalt ja habetunud ning napisõnali-sed näod.

„Documents!”

„No problem, sir!”^[17.]

Meid on kolm. Ilma enne sõlmitud kokkuleppeta sätime end nii, et keegi on kogu aeg auto juures. Tollitöötaja kõnnib otsiva pilguga ümber Foresteri. Pakume talle Marokost kaasa ostetud teed, aga see ei huvita teda. Kohe selgub, et see ei huvita ka kedagi teist. Ametnikke koguneb juurde. Palju rohkem sobib neile pagasi hulgast leitud katkine automakk, mille nad ka endale võtavad. Saame passid tembeldatult tagasi ja sööstame minema, enne kui nad jõuavad selle maki mõnda mahakärsanud vrakki monteerida ja kindlaks teha, et asi tegelikult ei töötagi.

Veidi hiljem, telklaagris, kuuleme hispaanlaste piiriületuse lahenduskäiku. Lausega „See on minu oma” vahetas kolm­kümmend liitrit tagavarakütust omanikku – ja seda koos kanistriga.

„Miks teil see katkine makk üldse kaasas oli?” küsib Iñaky, kui oleme enda loo ära rääkinud.

„Mul tuli Eestis kõhutunne, et seda läheb siin vaja,” ütleb Martin.

Pärast piiripunkti hargneb tee kaheks. Vasakule jääb pealinn Nouakchott ja paremale Nouâdhibou. Meil on vaja esimesse, aga peame sõitma teise, kuigi see asub poolsaare tipus ja ei jää mitte mingil viisil marsruudile. Põhjus on lihtne: välismaa autodele ei müüda kindlustust mitte siinsamas, teeharul, vaid linnas. Nelikümmend kilomeetrit linna, nelikümmend tagasi. Vot selline süsteem. Bon voyage!

Kindlustusseltsi ja hotelli sümbioos on niivõrd läbimõeldult paigutatud, et Nouâdhibousse sisenenud välismaalased jooksevad selle väravast üksteise järel lupsti sisse. Kõik. Eranditult. Ka Kudu Expeditionsi äravahetamiseni sarnased mootorrattad on sellessamas tagahoovis – toetumas seisu­jalgadele, mootorid juba jahtunud, päevatolm hallidel gondlitel.

Nii palju ruumi, et oma telk püsti panna, selles taga­hoovis ei ole. See-eest pakutakse meile kohta kaheteistliikmelise ühistelgi madratsil. Tagasihoidliku majutusteenuse hinna­klass kisub paraku skandinaavialikuks ja otsustame jääda laagrisse kusagil tee peal. Poole tuhande kilomeetri kaugusele Nouakchotti me täna niikuinii ei jõua. Sõidame, palju saab. Sõidame vähemalt minema, tagasi põhja suunas.

Pressime ennast läbi kõikematva öö, põigates pidevalt ümber löökaukude, Hella halogeenlaternad lõikamas pimedust. Me jõuame teelahkmele ja näitame inspektoritele pabereid.

„Korras! Sõitke edasi!”

Sõidamegi, aga mitte kaugele, sest väsimus ja teeolud esitavad omi tingimusi. Mõnekümne kilomeetri järel keerame teelt ära. Ees ootab viimane laager koos hispaanlastega, kel kavas järgmisel päeval minna Banc d’Arguini rahvusparki, mis laiub kaheteistkümne Hiiumaa suurusel maa-alal Lääne-Sahara piiri ja Nouakchotti vahel. Banc d’Arguini tulevad talvituma linnud Siberist ja Gröönimaalt – üsna puutumatutest paikadest – ja Mauritaania suhteline inimtühjus sobib neile.

Päev koidab. Tühermaa, millel oleme uskunud end parkinud olevat, osutub küla äärealaks. Telgi alt leitud skorpion mõjub piisavalt ergastavalt, et hommikukohv sootuks vahele jätta. Kiirustame edasi, Ghana poole. Cape Coastini jääb veel kolm tuhat seitsesada kilomeetrit auklikku asfalti ja relvastatud kontrollpunkte.

Rannikuäärne kõrbeala Nouâdhibou ja Nouakchotti va­hel on kunagi olnud ookeanipõhi, nii et kollaste liivaluidete asemel katab siin maapinda kaltsiumkarbonaadi kahvatuvalge kiht. Siin-seal koguvad inimesed seda pleekinud pudi, pisikesi merekarpe suurtesse kottidesse.

GPS näitab meie kõrguseks mõned meetrid alla Kroon­linna nulli^[18.]. Saharasse sobiks sisemeri üsna hästi ja seda on omal ajal tahetud siia ka rajada – kliima mahendamiseks ja nii, sest nõgusid on siin küllaga –, aga erinevatel põhjustel, millest üks on raha, ei viidud neid plaane kunagi ellu.

Varem tihedalt tee äärde pikitud kaamelite eest hoiatavaid silte enam silma ei hakka, ent nende asemel on kaamelid isiklikult. Ära nad ei jookse, aga väga lähedale endale ka ei lase, proovi nagu oskad.

Kui ma enda kaamelipildid mõned nädalad hiljem blogisse riputan, kirjutab Martin sinna juurde jutu:

„Kaameliga on nagu miraažiga — sina lähed lähemale, aga tema liigub eest ära. Kaamelid ja miraažid ei ole eriti seltskondlikud ning mingil momendil lasevad nad sootuks varvast. Aga kuni viimase hetkeni üritavad nad sind vastu vaadata stiilis „mis vahid, paks” või midagi sellist. Maantee kaameleid ei sega. Ah et keegi on keset kõrbet musta triibu vedanud – no ja mis siis? Liiva on ju piisavalt. Ja kõrbetarna samuti. Tahan, näsin tarna; tahan, lähen üle musta triibu; tahan, jõllitan vastu. Aega mul on – ja mitte nagu muda, vaid nagu liiva.”

Teeme peatuse – enne pimedat ja pärast tolmu. Kallame kanistritäied paaki ja asi tahe. Siirdume öiste sõitude graafi­kusse tagasi, sest me arvame, et meil pole aega.

Mauritaania ja Mali maastikud on ilusad. Punased. Hiigel­tasandikega. Kohati poolkõrbelised, kohati savannis­tunud. Parallaktiline nihe^[19.] sõidutab maastikku iseenda suhtes; üks­teise tagant ilmuvad välja roostesed mäed, mis liivatuulte käes on muutunud tüügasskulptuurideks. See ilu vääriks tegelikult päevavalguses läbimist, aga meil on kiire ja hämarus neelab öö hakul kogu visuaali. Õigupoolest ei tohiks Aafrikas öösiti küll kilomeetritki sõita, ja seda mitte teeröövlite, vaid löökaukude, tuledeta sõidukite ja teel kolavate loomade pärast. Aga me teeme seda ikkagi.

Mali põhjaosas läheb Sahel, Aafrika idarannikuni välja ulatuv nälja- ja meeleheitevöönd, üle savanniks. Asustus ti­heneb võrdeliselt liiklusega. Senised üllatavalt head teeolud muutuvad umbes viiskümmend kilomeetrit enne iga riigipiiri täiesti võimatuks, kuigi saab veel hakkama ka ilma metallist põhjakaitsme ja tõstetud vedrustuseta.

Seda trassi uuesti läbides võiks mõnedki asjad teisiti teha. Kasvõi mitte alluda politsei kontrollpunktide loendamatutele väljapressimis- ja provokatsioonivariantidele, vaid sõita rahulikult edasi. Fookustatud enesekindlusega. Kui keegi segab, tuleb oodata, sest kunagi läheb ta ikkagi ära.

Küpsist on?

Ühel hetkel saab Burkina Faso auklik ja pikaleveninud ääremaa otsa koos oma rekasabade, vildaka silla, prantsuse keele ja kulunud tõkkepuuga. Me oleme kohal, kuigi me oleme veel teel.

Sinivalge hoone ja moskiitovõrgud klaaslabade ees on meie sihtpunkti algus.

Jah, just klaaslabade. Ei tollihoone ega enamiku Ghana majade aknaid kata täisklaas, vaid piklikud, umbes kümne sentimeetri laiused klaaslabad, mida saab kangist reguleerida kahte erinevasse asendisse. Meile tuttavat aknaklaasi kohtab siin vaid väga peenetes linnajagudes. Tollihoone eest saab apelsine. Tollihoone seest saab viisablankette. Blankettide eelis on see, et nad on tasuta ja ei pane käsi kleepuma.

„Mida te vaatate?” küsib ametnik Martinilt.

„Teie eee... neid, noh, paelu mundril.”

„Kas teie politseil on samasugused?”

„Just seda ma vaatangi, et... et... kas on või ei ole,” puter-dab Martin.

Saame tagasi passid, mis on sissekleebitud elamislubade tõttu veel paksemaks ja raskemaks muutunud. Me oleme nüüd ametlikult Ghanas, aga meie auto veel pole, sest kell saab viis ja toll sulgeb uksed. Öö veetmine piiripunktis kõlab kordi turvalisemalt kui telk tundmatul jäätmaal. Aga magama­minekuks on kell veel liiga vähe. Me kolame Ghana poolel ringi. Üliarmas terrassibaar tundub pärast nädalapikkust islamistlikku autosõitu peaaegu kingitusena.

Star? Gulder? Club? Castle Milk Stout? – küsime riiulil olevate kohalike õllesortide kohta küsimusi, millele on raske vastata.

„Kas teile shandy meeldib?” uurib baarmen.

„Pole kuulnudki.”

Baarmen muutub nõutuks.

„Sa seda reklaami tead, kus tüdruk ja poiss sõidavad lennukis?” küsib Andres. „Üks joob õlut ja teine joob Sprite’i ja siis nad suudlevad ja tuleb turbulents ja joogid segunevad? See segu ongi shandy.”

„Ega ei tea küll, aga mis seal’s ikka, proovime ära!” naeran mina.

„See on Cola Bier,” ütleb Martin. „Saksa televisioonikanalitel reklaamiti seda ühe eriti rõveda paarikesega.”

Shandy on aasta ringi kestvasse südasuvesse sobiv kerge ning värskendav jook. Shandy ja Aafrika kuumus sobivad kokku nagu saksofon ja trummid. Midagi õllekõrvast baaris müügil pole. Pähkleid – ei; sihvkasid – ei; krõpse – ei. Taamalt kostab liiga valjuks keeratud hiplife’i. Nii joomegi me shandy’t hiplife’iga.

Baari territooriumil kiratsevas söögiputkas pakutakse ko­halikke rahvusroogi banku’d ja fufu’d koos erinevate suppidega. Pealiskaudselt vaadeldes jahukäkkidega sarnanev toit eeldab vähemalt nädalast nälga. Küll kunagi hiljem jõuab seda proovida!

Sissekäigu ees tegutseva kebabikaupmehe pakutav tundub juba isuäratavam. Kebabiks kutsutakse Ghanas lihavarrast, mis maetakse paksu tšillikorra alla, kui sa juhtud vastama õlakehitusega küsimusele „Kas sulle shito