Читать книгу Peeglite raamat - Eugen Ovidiu Chirovici - Страница 5

Enamiku ameeriklaste jaoks oli 1987 aasta, mil börs kerkis kõrgustesse, et siis kohe kolinal alla kukkuda, mil Irangate kõigutas endiselt Ronald Reagani positsiooni Valges Majas ja mil meie kodudesse hakkas tungima „Vaprad ja ilusad”. Minu jaoks oli see aasta, mil ma armusin ja sain teada, et saatan on päriselt olemas.

Olin olnud Princetoni õpilane veidi üle kolme aasta ning elasin koledas Bayard Lane’i majas kunstimuuseumi ja teoloogiaseminari raamatukogu vahel. Maja esimesel korrusel olid elutuba ja avatud köök ning teisel kaks oma vannitoa ja kaheinimesevoodiga magamistuba. See oli vaid kümneminutise jalutuskäigu kaugusel McCosh Hallist, kus toimus suurem osa minu inglise keele loengutest.

Ühel oktoobrikuu pärastlõunal, kui koju jõudsin ja kööki astusin, leidsin sealt oma üllatuseks eest keskelt lahku löödud pikkade blondide juustega pika saleda neiu. Ta heitis mulle sõbraliku pilgu paksu raamiga prillide tagant, mis andsid talle ühtaegu range ja seksika ilme. Ta üritas tuubist sinepit pigistada, taipamata, et kõigepealt tuleb eemaldada fooliumtihend. Keerasin korgi maha, võtsin tihendi pealt ja andsin tuubi talle tagasi. Ta tänas mind, määrides tihket kollast pastat üle hiiglasuure viineri, mille äsja keetnud oli.

„Ole sa tänatud,” ütles ta aktsendiga, mille oli kaasa toonud Kesk-Läänest ja mille varjamisse pelgalt selleks, et moega kaasas käia, näis ta suhtuvat vastumeelsusega. „Tahad ka?”

„Ei, pole vaja, aitäh. Muide, mina olen Richard Flynn. Kas sina oled uus üürnik?”

Ta noogutas. Ta oli võtnud viinerist näljase suutäie ja üritas seda nüüd enne vastamist kiiresti alla neelata.

„Laura Baines. Meeldiv tutvuda. Kas sellel inimesel, kes siin enne mind elas, oli lemmikloomaks skunk või midagi? Selle haisu peale seal üleval võivad ninakarvad välja kukkuda. Aga ma pean toa niikuinii üle värvima. Ja kas boileril on midagi viga? Pidin pool tundi ootama, et vesi soojaks läheks.”

„Kõva tossaja,” selgitasin. „Ma mõtlen seda tüüpi, mitte boilerit, ja mitte ainult sigaretid, kui taipad, mida ma silmas pean. Aga muidu on ta tore mees. Ta otsustas üleöö vaba aasta võtta ja läks tagasi koju. Tal vedas, et omanik ei sundinud teda ülejäänud aasta eest maksma. Ja mis boilerisse puutub, siis kolm torulukkseppa on seda parandamas käinud. Siiani pole vedanud, aga ma olen endiselt lootusrikas.”

„Head reisi,” ütles Laura suutäite vahele, pöördudes varasema üürniku poole. Seejärel osutas ta köögiletil olevale mikrolaineahjule. „Teen popkorni ja siis vaatan veidi telekat – CNN-is näidatakse Jessicat.”

„Kes on Jessica?” küsisin.

Mikrolaineahi tegi kõlksu, andes märku, et popkorn on valmis. Laura võttis kraanikausi kohalt kapisügavustest klaaskausi.

„Jessica McClure on üks tüdrukutirts, kes kukkus Texases kaevu,” selgitas ta. „CNN edastab päästeoperatsiooni otse-eetris. Kuidas sa sellest kuulnud pole? Kõik räägivad sellest.”

Ta pani popkorni kaussi ja viipas mulle, et talle elutuppa järgneksin.

Istusime diivanile ja ta lülitas teleri sisse. Natuke aega ei öelnud me kumbki midagi, vaadates, kuidas sündmused ekraanil lahti rullusid. Oli vaikne soe oktoober, peaaegu ilma tavapärase vihmata, ja klaasist lükandustel roomas aeglaselt tüüne hämarik. Taamal laius Trinity kirikut ümbritsev sünge ja saladuslik park.

Laura lõpetas viineri söömise ja võttis kausist peotäie popkorni. Näis, nagu oleks ta mind täielikult unustanud. Teleriekraanil selgitas insener reporterile, kuidas edeneb töö paralleelses šahtis, mille kaudu päästjad pidid ligi pääsema maa all lõksus olevale lapsele. Laura viskas sussid jalast ja tõmbas jalad diivanile enda alla. Märkasin, et ta varbaküüned on värvitud lillaks.

„Mida sa õpid?” küsisin temalt viimaks.

„Teen magistrikraadi psühholoogias,” ütles ta telerilt pilku tõstmata. „See on mul teine. Üks on juba matemaatikas Chicago Ülikoolist. Sündisin ja kasvasin Illinois’s Evanstonis. Oled seal käinud? Seal, kus rahvas mälub Red Mani^[1.] ja põletab riste?”

„Ma arvasin, et seda tehakse Mississippis,” ütlesin. „Ei, ma pole kunagi Illinois’s käinud. Sündisin ja kasvasin Brooklynis. Olen Kesk-Läänes olnud vaid korra, ühel suvel, kui olin vist viisteist ja läksin isaga Missourisse Ozarksi kala püüdma. Külastasime ka St. Louis’t, kui mul õigesti meeles on. Psühholoogia, pärast matemaatikat?”

„Noh, mind peeti koolis teatud mõttes geeniuseks,” ütles ta. „Keskkoolis võitsin igasuguseid rahvusvahelisi matemaatikavõistlusi ja kahekümne ühe aastaselt olin juba lõpetanud magistriõpingud ja valmistusin doktorantuuriks. Aga ma loobusin kõikidest stipendiumidest ja tulin siia psühholoogiasse. Magistrikraad aitas mul ühte uuringusse pääseda.”

„Olgu, aga sa pole veel mu küsimusele vastanud.”

„Kannata pisut.”

Ta pühkis särgilt popkornipuru.

Mäletan seda hästi. Tal olid jalas kivipesuteksased, sellised mitme lukuga, mis sel ajal moodi hakkasid minema, ja seljas valge T-särk.

Ta läks külmkapist kokat võtma ja küsis, kas ma tahan ka. Ta avas purgid, pistis kummassegi kõrre ja tuli tagasi diivani juurde, ulatades ühe purgi mulle.

„Suvel pärast lõpetamist armusin ühte poissi Evanstonist. Ta oli puhkuseks koju tulnud. Ta tegi MIT-is^[2.] magistrikraadi elektroonikas, midagi seoses arvutitega. Kena ja silmanähtavalt nutikas noormees nimega John R. Findley. Ta oli minust kaks aastat vanem ja me teadsime teineteist põgusalt keskkoolist. Aga kuu aega hiljem varastas ta minult Julia Craig, üks rumalamaid olendeid, keda ma kunagi kohanud olen, mingit sorti hominiid, kes oli õppinud hääldama umbes tosinat sõna, vahatama jalgu ja kasutama nuga ja kahvlit. Taipasin, et olen hea võrrandites ja integraalides, aga mul pole õrna aimugi, kuidas mõtlevad inimesed üldiselt ja mehed konkreetselt. Mõistsin, et kui ma asja käsile ei võta, veedan ülejäänud elu ümbritsetuna kassidest, merisigadest ja papagoidest. Seepärast ma siia tulingi, järgmisel sügisel. Ema muretses ja üritas mu meelt muuta, aga ta tundis mind juba piisavalt hästi, teadmaks, et lihtsam oleks õpetada mind luuavarre seljas lendama. Nüüd läheb viimane aasta ja ma pole oma otsust hetkekski kahetsenud.”

„Ka minul on viimane aasta. Kas sa oled õppinud seda, mida soovisid?” küsisin. „Ma pean silmas seda, kuidas mehed mõtlevad.”

Esimest korda vaatas ta mulle otse silma sisse.

„Ma pole kindel, aga usun, et olen edusamme teinud. John läks Godzillast lahku vaid mõni nädal hiljem. Ma pole sellest alates ta kõnedele vastanud, kuigi ta on kuude kaupa üritanud minuga ühendust saada. Võib-olla olen lihtsalt valiv.”

Ta tegi kokale lõpu peale ja pani tühja purgi lauale.

Vaatasime Texase tüdrukutirtsu päästmist ja lobisesime peaaegu südaööni, juues kohvi ja käies aeg-ajalt hoovis, et suitsetada Marlborosid, mis ta oma toast oli toonud. Vahepeal aitasin tal sisse tuua ülejäänud asjad tema vana Hyundai pakiruumist, mis oli pargitud garaaži.

Laura oli tore, tal oli naljasoont ja ma taipasin, et ta on palju lugenud. Nagu iga teine värske täiskasvanu, olin minagi pulbitsev hormoonipundar. Tüdrukut mul sel ajal polnud ja ma tahtsin meeleheitlikult seksida, kuid mäletan selgelt, et alguses ei mõelnud ma hetkekski võimalusele temaga voodisse minna. Olin kindel, et tal on oma poiss, kuigi me ei rääkinud sellest kordagi. Aga ma olin meeldivalt häiritud väljavaatest, et hakkan jagama maja naisega – miski, mida ma polnud kunagi varem teinud. Nagu oleksin äkitselt saanud juurdepääsu saladustele, mis varem olid olnud keelatud.

Tegelikult mulle ülikoolis ei meeldinud ja ma tahtsin kangesti viimase aasta ära lõpetada ja sealt jalga lasta.

Olin sündinud ja kasvanud Brooklynis Williamsburgis Grand Streeti lähedal, kus kodud olid palju odavamad, kui need on tänapäeval. Ema õpetas Bed-Stuy Poiste ja Tüdrukute Keskkoolis ajalugu ning isa oli Kings County haiglas velsker. Ma ei olnud töölisklassist, kuid tundsin, nagu oleksin, arvestades seda sinikraede naabruskonda, kus ma elasin.

Kasvasin üles suuremate materiaalsete raskusteta, kuid samas ei saanud mu vanemad lubada paljutki, mida soovisime. Brooklynlased tundusid mulle põnevad ja ma tundsin end selles eri rasside ja kommete paablis kui kala vees. Seitsmekümnendad olid New Yorgi linnale raske aeg ja ma mäletan, et paljud olid puruvaesed ja vägivald laialt levinud.

Princetoni saabudes liitusin paari akadeemilise ühinguga, astusin ühte neist kuulsatest The Streeti söömisklubidest^[3.] ja veetsin aega Triangle Clubi amatöörnäitlejate seltsis.

Ühele eksootilise nimega kirjandusringile lugesin ette hulga oma keskkooli lõpu poole kirjutatud lühilugusid. Ringi vedas üks enam-vähem kuulus kirjanik, kes oli ülikoolis külalisõppejõud, ja selle liikmed võistlesid üksteisega inglise keele piinamises eesmärgiga luua mõttetuid luuletusi. Kui nad taipasid, et minu lood on stiililt „klassikalised” ja ma leian inspiratsiooni Hemingway ja Steinbecki romaanidest, hakkasid nad mind vaatama kui veidrikku. Igatahes veetsin aasta hiljem oma vaba aja raamatukogus või kodus.

Enamik õpilasi pärines idaranniku keskklassist, kes oli kuuekümnendatel, kui kogu nende maailm näis kokku varisevat, üle elanud suure ehmatuse ja õpetanud oma võsukesi nii, et see hullus ei korduks. Kuuekümnendatel olid muusika, marsid, armastuse suvi, eksperimenteerimine narkootikumidega, Woodstock ja kontratseptiivid. Seitsmekümnendatel nähti Vietnami õudusunenäo lõppu ning tehti tutvust disko, alt laienevate pükste ja rassilise emantsipatsiooniga. Nii oli mul tunne, et kaheksakümnendates pole midagi enneolematut ja meie põlvkond on rongist maha jäänud. Härra Ronald Reagan oli nagu riuklik vana šamaan kokku kutsunud viiekümnendate vaimud, et rahva mõistust segi ajada. Raha hävitas ükshaaval kõikide teiste jumalate altarid, valmistudes esitama oma võidutantsu, samal ajal kui prullakad inglid, kauboikübarad blondidel lokkidel, skandeerisid hümni vabale ettevõtlusele. Edasi, Ronnie, edasi!

Teised õpilased olid minu silmis snooblikud konformistid, hoolimata mässumeelsetest poosidest, mida nad võtsid, kahtlemata usus, et seda nõutakse Ivy League’i tegelastelt otsekui kauget meenutust varasematest aastakümnetest. Traditsioonid olid Princetonis olulised, kuid mulle polnud need midagi rohkemat kui näitemäng – aeg oli neilt võtnud kogu tähenduse.

Enamikku õppejõududest pidasin keskpärasteks inimesteks, kes klammerdusid ihaldusväärse ameti külge. Õpilased, kes teesklesid oma rikaste vanemate kulul marksiste ja revolutsionääre, ei väsinud iial niisuguste uksetõkestite nagu „Kapital” lugemisest, samas kui need, kes pidasid end konservatiivideks, käitusid, otsekui oleksid nad selle Mayfloweri ränduri otsesed järeltulijad, kes masti otsas kükitades ja käega päikese eest silmi kaitstes „Maa!” oli karjunud. Esimeste jaoks olin ma väikekodanlane, kelle klassi tuli põlata ja väärtused jalge alla trampida; viimastele olin lihtsalt valge rämps Brooklynist, kellel oli kuidagi õnnestunud mingite kahtlaste ja kahtlemata kuratlike eesmärkidega nende suurepärasesse ülikoolilinnakusse imbuda. Minule tundus, nagu oleks Princetoni vallutanud ennast täis robotid, kes räägivad Bostoni aktsendiga.

Aga on võimalik, et kõik see oli vaid minu peas. Pärast keskkooli lõpu poole tehtud otsust saada kirjanikuks olin tasapisi loonud enda jaoks maailmast sünge ja skeptilise kujutluse, milles osutasid hindamatut abi härrased Cormac McCarthy, Philip Roth ja Don DeLillo. Mind oli pandud uskuma, et tõeline kirjanik peab olema nukker ja üksildane, saades samas kopsakaid autoritasusid ja veetes puhkusi kallites Euroopa kuurortides. Ütlesin endale, et kui saatan poleks mõistnud Hiiobit vigase ja kurnatuna tuhahunnikule istuma, poleks Hiiob endale kunagi nime teinud ja inimkond oleks jäänud ilma ühest kirjanduslikust meistriteosest.

Üritasin linnakus veeta nii vähe aega kui võimalik, nii et nädalavahetusteks läksin enamasti tagasi New Yorki. Kammisin Upper East Side’i antikvariaate, vaatasin Chelsea hämarates teatrites etendusi ja käisin äsja Houston Streetil avatud Knitting Factorys Bill Friselli, Cecil Taylori ja Sonic Youthi kontsertidel. Külastasin Myrtle Avenue kohvikuid või läksin üle silla Lower East Side’i ning sõin oma vanemate ja noorema venna, veel keskkoolis käiva Eddiega õhtust ühes neist pereärina peetavatest restoranidest, kus kõik teavad kõiki nimepidi.

Eksamid tegin ära pingutamata, paigutudes hinde B mugavustsooni, et vältida liigset tähelepanu ja saada rahulikult kirjutada. Kirjutasin tosinate kaupa lühilugusid ja alustasin romaani, millega ei jõudnud paarist peatükist kaugemale. Kasutasin vana Remingtoni trükimasinat, mille isa oli ühe maja pööningult leidnud, korda teinud ja mulle ülikooli minemise puhul kinkinud. Pärast oma tekstide ülelugemist ja korduvat parandamist viskasin need enamasti prügikasti. Iga kord, kui avastasin mõne uue autori, hakkasin teda enese teadmata imiteerima, nagu šimpans, kes on haaratud imetlusest, nähes punases kleidis naist.

Ühel või teisel põhjusel ei nautinud ma narkootikumide kasutamist. Esimest korda olin kanepit suitsetanud neljateistkümneselt, klassiekskursioonil botaanikaaeda. Poiss nimega Martin oli kaasa võtnud kaks kanepipläru, mida me siis viie-kuuekesi peidukohas käest kätte ulatasime, tundes, et kuritegevuse tumedad veed tõmbavad meid igaveseks oma sügavustesse. Keskkoolis olin veel paar korda suitsetanud ja end mõnel peol Driggs Avenue kahtlastes korterites odavast õllest purju joonud. Kuid ma ei leidnud pilve- või purjujäämisest mingit naudingut, oma vanemate kergenduseks. Neil päevil oli nii, et kui kaldusid õigelt teelt kõrvale, muutus korraliku töö leidmisest tõenäolisemaks see, et sind pussitatakse surnuks või sa sured üledoosi tagajärjel. Õppisin koolis kõvasti, sain parimaid hindeid ja pakkumised nii Cornellist kui ka Princetonist, millest valisin teise, sest seda peeti tol ajal edumeelsemaks.

Televisioonist ei olnud veel saanud niisuguste saadete lõputu paraad, kus igasuguseid hädavareseid sunnitakse laulma, pärast mida neid solvavad vulgaarsed saatejuhid, või pannakse ronima madusid täis basseinidesse. Ameerika telesaated ei olnud teisenenud idioodi jutustatud looks, täis heli ja naeru, mis ei tähista mitte midagi. Ent ma ei leidnud midagi huvipakkuvat ka tolleaegsetest silmakirjalikest poliitilistest debattidest ega kunstliku välimusega teismelisi kujutavatest nilbevõitu naljadega B-kategooria filmidest. Paar korralikku kuuekümnendate ja seitsmekümnendate produtsenti ja ajakirjanikku, kel telestuudiotes endiselt võimu oli, tundusid kentsakad ja niisama ebakindlad nagu dinosaurused, kes on silmanud nende aja lõppu kuulutavat meteoriiti.

Kuid peagi avastasin, et Laura naudib igal õhtul rämpstelevisiooni, väites, et ainult nii suudab tema aju seiskuda, võimaldades tal klassifitseerida, süstematiseerida ja talletada kõike, mida ta on päeva jooksul kogunud. Nii et meie issanda aasta 1987 sügisel vaatasin rohkem telerit kui iial varem, leides mingi masohhistliku naudingu tema kõrval diivanil lösutamises ning viimse kui jutusaate, uudise ja iganädalase draama kommenteerimises „The Muppet Show” kahe loožis istuva ja iriseva vanuri kombel.

Ta ei rääkinud mulle professor Joseph Wiederist kohe. Alles halloween’i ajal mainis ta, et tunneb teda. Wieder oli sel ajal üks tähtsamaid Princetonis õpetavaid teadlasi, keda peeti omamoodi Prometheuseks, kes on laskunud tühiste surelike sekka jagama saladust tulest. Vaatasime „Larry King Live’i”, kuhu Wieder oli kutsutud rääkima narkosõltuvusest – päev varem oli Oregonis Eugene’i lähedal ühes metsamajas kolm noort meest üledoosi surnud. Nähtavasti olid Laura ja professor „head sõbrad”, nii ta mulle ütles. Ilmselt pidin temasse juba siis armunud olema, isegi kui ma sellest veel aru ei saanud.

1 USA-s müüdav närimistubakas. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.) [ ↵ ]

2 Massachusetts Institute of Technology – Massachusettsi Tehnoloogiainstituut. [ ↵ ]

3 Princetoni üliõpilaste söömis- ja ajaveetmiskohad. Piirkonda, kus need asuvad, kutsutakse kõnekeeli The Streetiks. [ ↵ ]