Читать книгу Peeglite raamat - Eugen Ovidiu Chirovici - Страница 6

Järgnenud nädalad olid arvatavasti minu elu õnnelikemad.

Suurem osa psühholoogialoenguist toimus Green Hallis, mis asus vaid paariminutise jalutuskäigu kaugusel McCoshist ja Dickinsonist, kus mina käisin inglise keele loengutes, nii et olime peaaegu alati koos. Käisime Firestone’i raamatukogus, kõndisime koduteel mööda Princetoni staadionist, tegime peatuse kunstimuuseumis ja mõnes seda ümbritsevatest kohvikutest või sõitsime rongiga New Yorki, kus vaatasime niisuguseid filme nagu „Räpane tants”, „Kosmosekerad” ja „Äraostmatud”.

Laural oli palju sõpru, enamik kaastudengid psühholoogiakursuselt. Ta tutvustas mind mõnele neist, aga eelistas veeta oma aega minuga. Mis puutub muusikasse, siis polnud meil üks maitse. Talle meeldisid moodsaimad kõlad, mis noil päevil tähendas Lionel Richiet, George Michaelit või Fleetwood Maci, aga ta kuulas vapralt kaasa, kui mängisin oma alternatiivse roki ja džässi kassette ja CD-sid.

Mõnikord olime varahommikuni üleval ja lobisesime, nikotiinist ja kofeiinist uimased, ning läksime siis pärast kaht või kolme tundi und taarudes loengutesse. Kuigi tal oli auto, kasutas ta seda väga harva; me mõlemad eelistasime kõndida või sõita rattaga. Õhtutel, kui Laura ei tahtnud telerit vaadata, kutsus ta välja Nintendo-konsoolis varitseva vaimu ja me tulistasime parte või kehastusime kalaks nimega Bubbles mängus „Clu Clu Land”.

Ühel päeval, kui olime mitu tundi niisuguseid mänge mänginud, ütles ta mulle: „Richard,” – ta ei lühendanud mu nime kunagi Richieks või Dickiks – „kas sa teadsid, et meie, millega ma mõtlen meie ajusid, ei suuda enamiku ajast eristada väljamõeldist reaalsusest? Sellepärast suudamegi mõne filmi ajal nutta ja mõne ajal naerda, kuigi me teame, et loo mõtles välja selle autor. Ilma selle „defektita” poleks me midagi enamat kui R.O.B.-d.”

R.O.B. tähendas Robotic Operating Buddyt, jaapanlaste leiutatud seadeldist üksikutele teismelistele. Laura unistas ühe niisuguse ostmisest, et panna sellele nimeks Armand ja õpetada ta voodisse kohvi tooma ja lilli ostma, kui Laura kurb on. Ta ju ei teadnud, et mina oleksin heal meelel teinud kõiki neid asju ja paljut muudki ilma igasuguse väljaõppeta.

Sa ei tea, mis asi on valu, kuni saad haava, mis on küllalt sügav, panemaks sind taipama, et varasemad on olnud vaid kriimustused. Varakevadel segunesid minu kohanemisraskused Princetonis traagilise sündmusega – ma kaotasin isa.

Südamerabandus oli ta töö juures peaaegu hetkega tapnud. Isegi kolleegide kiire jaolesaamine ei olnud suutnud teda päästa ja ta oli tunnistatud surnuks vähem kui tund pärast kokkukukkumist haigla kolmandal korrusel kirurgiaosakonna koridoris. Mu vend teatas mulle uudist telefoni teel, samal ajal kui ema tegeles formaalsustega.

Tormasin esimesele rongile ja läksin korterisse. Kui kohale jõudsin, oli meie kodu juba täitunud sugulaste ja naabrite ja peretuttavatega. Isa maeti Evergreeni ja juba suve alguses otsustas ema kolida Philadelphiasse ja Eddie endaga kaasa võtta. Seal elas tema noorem õde Cornelia. See oli suur šokk, kui järgnevate nädalate jooksul taipasin, et kõik, mis on mind mu lapsepõlvega sidunud, hakkab kaduma ja ma ei astu enam kunagi sellesse kolmetoalisse korterisse, kus olin veetnud kogu oma senise elu.

Olin alati kahtlustanud, et ema vihkab Brooklyni ja ainus tema seal püsimise põhjus on mu isa. Tänu oma kasvatusele oli ta õpetatud ja melanhoolne inimene; tema isa oli luteri kiriku saksa päritolu pastor Reinhardt Knopf. Mul olid hägusad mälestused tema külastamisest vaid kord aastas, tema sünnipäeval. Ta oli pikk ja karmikäeline mees, kes elas Queensis laitmatult puhtas majas, millel oli väike tagaõu. Juba seda tillukest murulappi vaadates jäi mulje, et iga rohulible on hoolikalt kammitud. Ta naine oli surnud mu tädi sünnitades ning ta ei olnud kunagi uuesti abiellunud ja kasvatas oma tütreid üksinda.

Ta suri kopsuvähki, kui olin kümnene, aga aeg-ajalt, kui ta oli veel elus, nõudis ema, et koliksime Queensi – puhtasse viisakasse kohta, nagu ta seda nimetas –, öeldes, et tahab oma isale lähemal olla. Lõpuks andis ta aga alla, taibates, et see on lootusetu üritus: Michael Flynn, minu isa, oli kangekaelne iirlane, sündinud ja kasvanud Brooklynis, ja tal ei olnud mitte mingisugust kavatsust mujale kolida.

Nii et minu lahkumine Princetoni, kus algas uus ülikooliaasta, langes kokku ema ja Eddie kolimisega Phillysse. Esimesel kohtumisel Lauraga hakkas mulle alles koitma, et ma ei saa enam kunagi minna Brooklyni kellegi teise kui külalisena. Tundsin, nagu oleks minult röövitud kõik, mis mul oli. Asjad, mida ma ei olnud endaga Princetoni kaasa võtnud, lõpetasid kahetoalises korteris Phillys Jefferson Avenuel Central Stationi lähedal. Külastasin ema ja venda varsti pärast nende kolimist, taibates kohe, et sellest kohast ei saa kunagi minu kodu. Kõigele lisaks oli perekonna sissetulek kahanenud. Minu hinded polnud stipendiumi saamiseks piisavalt head, nii et pidin otsima osakoormusega tööd, et end kuni lõpetamiseni üleval pidada.

Isa oli surnud ootamatult, nii et tema lahkumisega oli raske leppida, ja ma mõtlesin temast tihti nii, nagu oleks ta endiselt meiega. Mõnikord on lahkunud tugevamad, kui nad olid oma eluajal. Mälestus neist – või see, mida me arvame end neist mäletavat – sunnib meid üritama olla neile meeltmööda moel, mida nad poleks elusana kunagi saavutanud. Isa surm kasvatas minus vastutustunnet ja kahandas kalduvust asjade kohal hõljuda. Elavad teevad pidevalt vigu, aga surnud kaetakse mahajääjate poolt kiiresti eksimatuse looriga.

Nii et minu uus sõprus Lauraga lõi õitsele sel ajal minu elus, mil tundsin end üksikumana kui iial varem, ja seetõttu muutus tema kohalolek minu jaoks veel olulisemaks.

See oli kaks nädalat enne tänupüha – ilm hakkas muutuma sombuseks –, kui Laura pakkus, et tutvustab mind professor Joseph Wiederile. Laura osales tema juhendamisel ühes uuringus, mille põhjal ta kavatses kirjutada oma lõputöö.

Laura spetsialiseerus kognitiivsele psühholoogiale, mis oli neil päevil omamoodi teedrajav teadusharu – päevil, kui arvutid olid võidukalt tunginud meie kodudesse ja eludesse ning kõik rääkisid „tehisintellektist”. Paljud inimesed olid veendunud, et aastakümne pärast vestleme oma röstritega ja küsime pesumasinatelt karjäärialast nõu.

Ta rääkis mulle tihti oma tööst, aga ma ei saanud sellest kuigi palju aru, ja kõikidele noortele meestele omase egoismi tõttu ei näinud ma ka vaeva, et sellest aru saada. Suutsin meelde jätta, et professor Wieder – kes oli õppinud ka Euroopas ja kellel oli psühhiaatria teadusdoktori kraad Cambridge’ist – on lõpetamas suurejoonelist uuringut, mis Laura sõnutsi pidi oluliselt muutma arusaama sellest, kuidas töötab inimese mõistus ja kuidas on omavahel seotud vaimne stiimul ja reaktsioon. Laura jutust sain aru, et sel on midagi pistmist mälu ja mälestuste loomisega. Laura väitis, et tema matemaatikaalased teadmised on Wiederi jaoks kulda väärt, sest täppisteadused on alati olnud professori nõrk külg, kuid tema uuring eeldab matemaatiliste valemite kasutamist muutujate kvantifitseerimiseks.

Õhtu, mil kohtasin esimest korda Joseph Wiederit, kujunes minu jaoks meeldejäävaks, kuigi teisel põhjusel, kui olin ehk eeldanud.

Ühel laupäeva õhtupoolikul keset novembrit otsustasime priisata ja ostsime pudeli Côtes du Rhône’i rouge’i, mida kulinaariapoe müüja oli meile soovitanud, ning asusime teele professori maja poole. Ta elas West Windsoris, nii et Laura otsustas, et peaksime minema autoga.

Umbes kakskümmend minutit hiljem peatusime kuninganna Anne’i stiilis maja ees väikese järve lähedal, mis videvikus saladuslikult sätendas. Maavaldust ümbritses madal kivimüür. Värav oli lahti ja me sisenesime mööda kruusaga kaetud teed, mis kulges üle hoolitsetud muru, mida ääristasid roosi- ja murakapõõsad. Vasakul kasvas hiiglaslik tamm, mille lehitu võra sirutus hoone plaaditud katuse kohale.

Laura lasi kella ja hea kehaehitusega pikk mees avas ukse. Ta oli peaaegu täiesti kiilas ja halli habemega, mis ulatus talle rinnuni. Tal olid jalas teksapüksid ja tennised ning seljas roheline Timberlandi särk, mille varrukad olid üles kääritud. Ta nägi välja pigem nagu jalgpallitreener, mitte kuulus ülikooliprofessor, kes maailma muutva avastusega varsti teadusringkondi raputab. Tal oli säärane enesekindel hoiak, mis inimestel tekib, kui kõik kulgeb nende tahtmist mööda.

Ta surus tugevalt mu kätt ja seejärel suudles Laurat mõlemale põsele.

„Meeldiv sinuga tutvuda, Richard,” ütles ta ootamatult nooruslikul häälel. „Laura on mulle sinust palju rääkinud.”

„Tavaliselt,” jätkas ta, kui sisenesime kõrge laega halli, mille seinu ehtisid maalid ja kus ta meie mantlid nagisse riputas, „on Laura kõikide oma teele sattuvate inimeste suhtes sarkastiline ja õel. Aga sinu kohta pole tal olnud öelda muud kui head. Ma olin sinuga tutvumisest väga huvitatud. Tulge minu järel.”

Sisenesime suurde mitmetasandilisse elutuppa. Ühes nurgas oli köögiala, mille keskel laius üüratu tööpind, selle kohal kõiksugused vasest potid ja pannid. Lääneseinas seisid nahkkattega tool ja pronksist liigenditega vana laud, kaetud paberilehtede, raamatute ja pliiatsitega.

Õhus heljus meeldivat toidulõhna, mis segunes tubakaaroomiga. Võtsime istet diivanil, mida kattis idamaiste kaunistustega kangas, ja ta segas meile džinni toonikuga, teatades, et meie toodud veini hoiab ta õhtusöögiks.

Maja sisemus pelutas mind veidi. See oli täis kunstitöid – pronksskulptuure, maale ja antiikesemeid – nagu muuseum. Poleeritud põrandatel olid siia-sinna laotatud käsitsi kootud vaibad. Ma polnud kunagi varem niisuguses kodus käinud.

Ta segas endale Šoti viski mineraalveega ja istus meie ette tugitooli, süüdates sigareti.

„Richard, ma ostsin selle maja viis aastat tagasi ja nägin kaks aastat vaeva, et see näeks välja selline nagu praegu. Järv oli üks haisev sääskedest kubisev soo. Aga ma arvan, et see oli vaeva väärt, ehkki jääb pisut kaugele. Ja nagu mulle on rääkinud üks mees, kes asja tunneb, on selle väärtus vahepeal peaaegu kahekordistunud.”

„See on suurepärane,” kinnitasin talle.

„Hiljem näitan ülakorrusel asuvat raamatukogu. See on minu uhkus ja rõõm; kõik ülejäänu on tühi-tähi. Loodan, et tuled siia tagasi. Pean mõnikord laupäeviti pidusid. Ei midagi peent, lihtsalt paar sõpra ja kolleegi. Ja kuu viimasel reedel mängin semudega pokkerit. Mängime lihtsalt peenraha peale, ära muretse.”

Jutt kulges sujuvalt ja pool tundi hiljem, kui istusime laua taha sööma (ta oli valmistanud spagette Bolognese kastmega Itaaliast pärit kolleegi retsepti järgi), oli mul tunne, nagu oleksime teineteist juba mõnda aega tundnud. Mu esialgne piinlikkus oli täiesti kadunud.

Laura ei osalenud vestluses peaaegu üldse, sest oli võõrustaja rollis. Ta kandis toitu ette ning õhtusöögi lõpus koristas laua mustadest nõudest ja pani need masinasse. Ta ei kutsunud Wiederit professoriks või härraks või härra Wiederiks, vaid lihtsalt Joeks. Ta tundus nagu omas kodus ja oli ilmselge, et ta on seda rolli ka varem etendanud. Professor aga heietas mitmesugustel teemadel, ahelsuitsetas ja ilmestas oma juttu laiade käeviibetega.

Hakkasin mõtlema, kui lähedased nad tegelikult on, aga ütlesin endale siis, et see pole minu asi, sest sel ajal ma ei kahtlustanud, et nad võiksid olla midagi enamat kui head sõbrad.

Wieder kiitis meie toodud veini ja kaldus pikale ülevaatele Prantsusmaa viinamarjaistandustest, selgitades mulle veini serveerimise reegleid viinamarjasordist lähtuvalt. Kuidagi õnnestus tal seda teha, ilma et ta oleks endast jätnud snoobi muljet. Siis ütles ta mulle, et oli noorena elanud paar aastat Pariisis. Ta oli saanud psühhiaatria magistrikraadi Sorbonne’is ja läinud seejärel Inglismaale, kus läbis doktoriõppe ja avaldas oma esimese raamatu.

Mõne aja pärast tõusis ta püsti ja tõi kusagilt majasügavustest välja veel ühe pudeli Prantsuse veini, mille me avasime. Laural oli alles esimene klaas pooleli – ta oli professorile selgitanud, et peab tagasi koju sõitma. Tal näis olevat hea meel, et me nii hästi läbi saame, ja ta vaatas meid nagu lapsehoidja, kes on õnnelik, et jõnglased, keda ta valvab, ei lõhu mänguasju ega kakle teineteisega.

Mäletan, et vestlus professoriga oli üsna kaootiline. Ta rääkis palju, hüpates mustkunstniku osavusega ühelt teemalt teisele. Tal oli kõige kohta oma arvamus, alustades Giantsi viimasest hooajast, lõpetades 19. sajandi vene kirjandusega. Tõepoolest, tema teadmised hämmastasid mind. Oli ilmselge, et ta on palju lugenud ja vanus pole tema intellektuaalset uudishimu nüristanud. (Vaevu teismeeast väljunud inimese jaoks on hilistes viiekümnendates täiskasvanu juba vana.) Samas jättis ta mulje kohusetruust misjonärist, kes peab oma ülesandeks kannatlikult õpetada metslasi, kelle vaimsetele võimetele ta suuri lootusi ei pane. Ta justkui alustas sokraatilist küsitlemist, kuid andis siis ise vastused, enne kui mina jõudsin suugi avada, ja seejärel esitas ta vastuargumendid, ainult selleks, et ka need mõni hetk hiljem maatasa teha.

Tegelikult oli see vestlus minu mäletamist mööda üks pikk monoloog. Pärast paari tundi olin veendunud, et ta võib jätkata ka siis, kui meie oleme lahkunud.

Telefon, mida ta hoidis hallis, helises õhtu jooksul mitu korda ja ta vastas sellele, paludes meilt vabandust ja lõpetades telefonivestlused kiiresti. Ühel korral rääkis ta aga pikalt, vaiksel häälel, et teda elutuppa kuulda ei oleks. Ma ei suutnud aru saada, mida ta räägib, aga tema hääl reetis pahameelt.

Ta tuli tagasi ärritunud ilmel.

„Need tüübid on arust ära,” ütles ta Laurale vihaselt. „Kuidas saab paluda minusugusel teadlasel teha midagi sellist? Annad sõrme ja nad võtavad terve käe. Koostöö nende idiootidega oli mu elu rumalaim tegu.”

Laura ei vastanud ja kadus kuhugi. Mõtlesin, kellest Wieder räägib, tema aga läks välja ja tuli tagasi uue pudeli veiniga. Kui olime selle ära joonud, näis ta olevat ebameeldiva kõne unustanud ja väitis naljaga, et tõelised mehed joovad viskit. Ta kadus uuesti ning naasis pudeli Lagavulini ja jääkausiga. Pudel oli juba pooltühi, kui ta meelt muutis. Ta ütles, et parim naps kauni sõpruse alguse tähistamiseks on viin.

Taipasin, kui purjus ma olen, kui tõusin, et minna tualetti – seni olin kangelaslikult kannatanud. Mu jalad ei kuulanud sõna ja ma peaaegu kukkusin pea ees põrandale. Ma ei olnud karsklane, aga ma polnud kunagi joonud nii palju. Wieder jälgis mind teraselt, nagu oleksin mõni naljakas kutsikas.

Tualetis vaatasin kraanikausi kohal olevasse peeglisse ja, nähes kaht tuttavat nägu mulle vastu põrnitsemas, pahvatasin naerma. Hallis tuli mulle meelde, et ma ei olnud käsi pesnud, nii et läksin tagasi. Vesi oli liiga kuum ja ma kõrvetasin end.

Laura naasis, vaatas meid pikalt karmi pilguga ja tegi siis meile mõlemale tassi kohvi. Üritasin aru saada, kas ka professor on purjus, aga ta näis kaine, justkui oleksin joonud üksinda. Märgates, et mul on sõnade väljaütlemisega raskusi, hakkasin tundma, et olen mingi vingerpussi ohver. Ma olin liiga palju suitsetanud ja mul valutas rinnus. Hallid suitsupilved lainetasid läbi toa nagu vaimud, kuigi mõlemad aknad olid pärani lahti.

Lobisesime veel umbes tunni, joomata midagi muud peale kohvi ja vee, ja siis andis Laura mulle märku, et on aeg minna. Wieder kõndis meiega autoni, soovis head aega ja ütles, et loodab siiralt, et tulen jälle.

Kui Laura sõitis mööda Colonial Avenued, mis oli sel kellaajal peaaegu tühi, ütlesin: „Tore mees, kas pole? Ma pole kunagi kohanud kedagi, kes nii hästi kannaks. Taevake! On sul aimu, kui palju me jõime?”

„Võib-olla ta võttis enne midagi. Ma mõtlen mingit tabletti. Tavaliselt ta nii palju ei joo. Ja sa ei ole psühholoog, nii et sa ei taibanud, et ta üritas sinu kohta infot saada, rääkimata midagi endast.”

„Ta rääkis mulle endast palju asju,” vaidlesin vastu, üritades aru saada, kas peaksime auto kinni pidama, et saaksin teeservas mõne puu taha oksendada. Mu pea käis ringi ja ilmselt ma haisesin, nagu oleksin äsja alkoholivannis kümmelnud.

„Ta ei rääkinud sulle midagi,” ütles Laura tõredalt, „peale selle, mis on kõigile teada ja mida sa oleksid võinud lugeda tema ükskõik millise raamatu kaaneümbriselt. Seevastu sina rääkisid talle, et kardad madusid ja et kui sa olid nelja ja poolene, siis su sõge naaber peaaegu vägistas su, misjärel sinu isa ta peaaegu surnuks peksis. Need on tähendusrikkad asjad, mida enda kohta rääkida.”

„Ma rääkisin talle seda? Ma ei mäleta ...”

„Tema lemmikmäng on teiste inimeste peades sorimine, nagu avastaks ta mõnd maja. Tema puhul on see enamat kui lihtsalt professionaalne harjumus. See on peaaegu patoloogiline uudishimu, mida tal õnnestub harva kontrolli all hoida. Sellepärast ta nõustuski seda uuringut juhtima, seda, mis ...”