Читать книгу Ma enam iialgi ei joo! Kuidas see päriselt õnnestuks? - Evelin Kivimaa - Страница 6

Kaine aeg: see, mis jääb tsüklite vahele.

Millest oli abi: naisterahva sõna kuulamine.

Plusspäevadel teeb habemik Heino endast poole noorematelegi silmad ette: selg sirge, samm kerge, kauboikaabu uljalt pähe surutud ja roosiõis näpus, kui ees ootab kohtumine mõne naisterahvaga.

Miinuspäevadel ta joob. Seitse päeva järjest. Kümme liitrit õlut päevas. Viis suurt pudelit, 4,2-protsendilist.

Heino elab üksinda pisikeses üheksaruutmeetrises ühiselamutoas, mille raudukse taha ei mahugi muud kui voodi, töölaud ja hunnik kaste. Kitarr ka. Kui ta joomanädala lõpetab, siis katavad põrandat tühjad õllepudelid.

Nullpäevadel ta toibub joomast. Seitse päeva lesib ta voodis, käed kõhu peal, taastub ja sisendab endale, et ma ei tohi juua, mind on inimestele tarvis. Lesib ja kujutleb, mida ta kõike teeb, kui tervise korda saab.

Tasapisi ajab ennast voodiäärele istukile ja kompab ettevaatlikult välismaailma, alustades internetis suhtlemist. Võtab kitarril prooviks akorde, et näppe kontrollida. Kuni ta saab klaariks ja kätte jõuavad plusspäevad.

Plusspäevadel pakatab ta uuest innust ja energiast. 30 aastat hambatehnikuna tegutsenud mees sukeldub sügavale igapäevatöösse ja nikerdab kunsthambaid oma jumalikult osavate kätega, peenelt ja filigraanselt. Või teeb midagi muud. Südame ja hingega.

„Novembri“ filmis rehepappi mänginud Heino Kalm (62) hakkas nädalakaupa napsitama kümne aasta eest, kui tal tekkisid probleemid eesnäärmega. „Kui ma tunnen, et istudes oleks püksis nagu tennisepall, siis see teeb närviliseks ja on valus ka. Tööd teha ei saa. Siis toongi endale õlut ja joon üksinda kodus. Laaberdamine mulle ei meeldi. Joon pool liitrit õlut ära, siis tukastan või olesklen. Läheb veel tunnike mööda, siis joon jälle pool liitrit. Igapäevased viis pudelit on mul tavaliselt otsas hommikul kella viieks,“ räägib Heino.