Читать книгу Peeter Simm. Eesti filmi partisan - Evelin Kivimaa - Страница 7

Kolm musketäri 1960. aastate lõpul: lapsepõlvesõbrad (vasakult) Märt Mikkov, Peeter Simm ja Peeter Mikkov. “Tollal osteti asju nii, et oleks kasvuruumi. Sama mantel, mis mul sellel pildil seljas, on mul tänaseni maakodus alles ja mahub selga,” ütleb Simm.

Vennad Märt (vasakul) ja Peeter Mikkov on siiamaani Peetri lähedased sõbrad.

Lapsepõlvesõber Peeter Mikkov:

Kutsun oma sõpra ikka Simmiks, kuna seda tegid tol ajal kõik, õpetajad ja vanemad välja arvatud. Olime klassivennad ja alates teisest klassist pinginaabrid, kaks Peetrit. Segaduse vältimiseks kutsuti Simmi lihtsalt perekonnanime järgi, lühike ja suupärane, minu nimi aga lühendati Mikuks.

Arvuteid tollal polnud, teleka pilt oli väike ja mustvalge. Meelelahutuses olid valdavad kino, raadio, raamatud ja õues ringi möllamine. Alati olime kursis nädala kinokavaga, mis oli väljas linnakese kuulutusetahvlitel, samuti rajoonilehes Leninlik Lipp. Kinos käisime tavaliselt Simmiga kahekesi, vahel oli kambas ka minu kaks aastat noorem vend Märt. 1960. aastatel näidati kinos ka Prantsuse filme, millest paljud seiklusfilmid, nagu “Tulp Fanfan” ja “Kolm musketäri”, jätsid kustumatu mulje meiesugustele koolijütsidele.

Enam-vähem iga kinoskäik oli sündmus ning terve kodutee jutustasime meeldejäävamaid episoode elavalt ümber. Prantsuse mõõga-ja-mantli-filmidest inspireeritult püüdsime meiegi olla rüütlid-musketärid-mõõgavõitlejad. Simmi maja ümbritses aed, kus majaelanikel olid õunapuud, peenrad, ja kuudis sebisid ringi kanad. Hernepeenrast tõmmatud kepid sobisid rapiirideks, millega pidasime usinasti duelle, tagajärjeks purunenud kepid ja kriimud.

See vaimustus sai aga peagi läbi ning mängu tulid sussikud. Sussik oli isetehtud primitiivne ühelasuline püstol, mis koosnes puust käepidemest, vasktorust ning traadist ja kummist vinnastus-löögimehhanismist. Vasktoru üks ots löödi lapikuks ja keerati alla, sellesse tehti peenike auk, mille kaudu pääses tikuväävlist lõhkelaengut süütama kas siis tikutuli või peene terava naela löök.

Sussikuid tegi igaüks kuuris või keldris salaja, kuna mingitel arusaamatutel põhjustel suhtusid vanemad sellesse ettevõtmisesse mõistmatuse ja varjamatu vaenulikkusega nagu tänapäeval paljud riigid Põhja-Korea tuumaprogrammi.

Kui muud tarne- ja tootmisprobleemid olid enam-vähem lahendatavad, siis olulisim küsimus oli vasktoru, ilma milleta oli sussiku valmistamine mõeldamatu, nagu tuumarelva ehitamine ilma rikastatud uraanita. Kust seda leida? Otsiti läbi kuurialused, keldrid, pööningud... Kes väärikama leidis, oli kõvem mees. Minule kui magavale kassile oleks hiir peaaegu suhu jooksnud!

Juhtus nii, et sõber Simm oli äkki sisse võetud ühest kooliõest. See polnud muidugi midagi erakordset, meil oli ikka sümpaatiaid, sealhulgas ühiseid, kellega seoses tuli ette ka tõsist rivaalitsemist. Mingisugusest ujedusest tingitult ei söandanud Simm talle üldse läheneda. Jõudis kätte põhikooli vanemate klasside koolipidu. Simm oleks hirmsasti tahtnud oma sümpaatiaga tantsida, aga... palus hoopis mind seda teha! Ei meeldinud mulle see mõte, kuna endalgi oli keegi silme ees, ning milleks aasta vanema – õudne! – ja pikema tüdrukuga tantsima minna? Äkki saab veel korvigi!

Simmil oli juba tol ajal läbilöögi- ja veenmisvõimet: ta saavutas oma tahtmise, pakkudes nimetatud tantsu eest mulle SUSSIKUTORU! Lõime käed. Võtsingi neiu tantsima. Pärast tantsu saatsin partneri kohale, tegin kombekohase kraapsu ning naasin uksealusesse pimedamasse nurka, kus Simm erutatult ootas: “Noh?” Mis ma oskasin öelda...

Igatahes sain järgmisel päeval oma tasu kätte. Kust see tuli? Simm ei teinud saladust: tema vannitoas rippus riiulikardin vasktorul, mis oli oma kümme sentimeetrit pikem kui hädavajalik. Simmil oli piisavalt käelist osavust, et see jupp rauasaega maha võtta ja mulle pidulikult üle anda. Ent kõik oli liiga ilus, et olla tõsi...

Paari päeva pärast tuli süüdlasliku pilguga Simm minu juurde ja palus: “Anna see toru tagasi!” Tema isa märkas vannis istudes, et osa torust on läinud, ning elukogenud, oma ainsat poega hästi tundva intelligentse inimesena sai ta selle kadumise kaugemast eesmärgist ruttu aru. Ma olin kurb ja pettunud ja ma ei mäleta tõesti, et Simm oleks seda kaotust mulle kuidagi hüvitanud. Kuid oli selge, et see oli force majeure (vääramatu jõud), nii et tuli leppida.