Читать книгу Peeter Simm. Eesti filmi partisan - Evelin Kivimaa - Страница 8

“Väga poose särk, biitlite järgi tehtud,” kommenteerib Simm muiates oma riietust. “Tollel ajal olid rokimeeste särgid just sellised: lilleline hipisärk kõrge kraega, mis käis külje pealt nööpidega kinni. Ma olin siis eriline moekutt. Praegu ostan kõige tavalisemaid riideid.”

Igal esmaspäeval käis Peeter Simm koos klassikaaslastega füüsikapraktikal Tartu Ülikooli laboris.

Simm:

Nõo keskkooli tulid kogu Eestist kokku auahned vennikesed, jõle kõvad mehed, maailma kõige targemad. Seal tehti teerulliga maatasa. Said aru, et sa ei ole mitte lihtsalt loll, vaid lootusetu debiilik, kes võiks püüda inimeseks saada. Ülesanded olid nii rasked, et ei osanud lahendada.

Läksin Nõosse õppima füüsikakallaku pärast. Kiviõlis olin füüsikas kõva käsi, aga Nõos olin keskmine, minust oli palju paremaid. Algusest peale hakati andma erinevaid ülesandeid, vastavalt tasemele. Sealne keskmine hinne oli oluliselt madalam kui mujal. Tartu Ülikoolis lihtsalt teati, et Nõo kooli füüsikahinne kolm oleks mujal kuus.

Nõo kool tõmbas mu tulevikku lähemale kolm-neli aastat. See oli nagu kaitsepookimine paljude asjade suhtes: naised, viin, füüsika ja muusika. Universaalne nagu kassisüst, mida tehakse kõigi haiguste vastu. Olin lapsest saadik õppinud klaverit, keskkooli ajal käisin veel pool aastat muusikakoolis, siis loobusin. Ei jaksanud enam õppimise ja jalgrattasõidu kõrvalt harjutada ning solfedžo oli mulle nagu hiina keel.

Mulle meeldis väga üks Angela, kellega me paar kuud käisime. Ükskord sain kirja, et ta “tahab mulle tunnistada, et tal on üks noormees, kelle vastu tema tunded on enamad kui sõprus”. Põletasin ühiselamus kõik Angelast tehtud fotod. Toakaaslased ei esitanud ühtki küsimust.

Ülikoolis keeravad paljud oma tuleviku sellega perse, et hakkavad jooma. Nõo poes oli keelatud müüa alkoholi kooliõpilastele ja ka lõpetanutele – et nad noorematele edasi ei annaks.

Kui ma poleks Nõos õppinud, siis poleks ma ka kinokooli läinud. Oleksin õppinud arstiks või füüsikuks ja saanud pärast kolme kursust aru, et olen füüsikas debiilik. Kuigi füüsika huvitab mind siiamaani. Võtteplatsil läheb seda kogu aeg vaja, katsun kõik ratsionaalselt ära lahendada.

Mind vapustas poolaka Andrzej Wajda film “Kõik müügiks”, mida vaatasin Nõo kultuurimajas. Siis tekkiski tunne, et võiks kinoga tegeleda. See on tõsielu ainetel tehtud mängufilm: näitleja kiirustab filmivõtetele, sõitvale rongile hüpates libastub ja kukub rongi alla... See film on kokku pandud tema sõprade mälestustest. Hiljuti vaatasin selle üle – tohutult hea film! Kummalisel moel ei ole see vananenud. See on kino olemusest.

Ema Alla Simm:

Kui Peeter jäi esimest korda Nõo kooli, siis ta seisis keset maanteed, jalad harkis, ja lehvitas. Mina lehvitasin vastu ja nutsin sorinal. Sellest ajast peale ongi ta olnud kodus külaline.

Ükskord tuli Nõost kiri, et ostku me oma pojale äratuskell, ta jääb igale poole hiljaks. Kui ta oli juba abiturient, siis tuli teine kiri, et ta suitsetab, vanematel paluti kooli tulla. Süda muidugi valutas, küsisime direktorilt, kas nad viskavad ta suitsetamise pärast välja. Direktor vastas, et siis läheks pool kooli tühjaks.

Nõo keskkooli aegne pinginaaber Taivo Raudsaar, metsanduse konsulent:

Meie füüsikakallakuga klassis oli ainult kaks tüdrukut. Millegipärast pandi meiega kokku ka matemaatikakallakuga klassi tüdrukud. Tunnid olid ühised, kallak tulenes praktikakohast. Meie käisime Tartu Ülikooli juures füüsikalaborites ja tüdrukud põhiliselt Nõo keskkooli elektronarvuti juures.

Reaalainete maht oli suurem kui tavalises koolis. Õppejõud olid oma ala asjatundjad. Enne kontrolltööd õpiti ikka poole ööni, peletades und kohviga. Internaadid olid ahjuküttega. Puud olid kuuris ja kütmine oli õpilaste oma asi. Kuna aeg kulus kõige muu peale, siis juhtus, et tuba oli mitu päeva kütmata.

Klassivend Heiki Epner (fotol paremal) oli füüsikateadmiste poolest Peetrist üle. “Kahjuks oli minust paremaid väga palju. Muidu oleksin eluaeg olnud füüsik, korralik inimene, aga nüüd olen mustlastega ühes paadis. Elatun endiselt juhutöödest,” muigab vabakutseline režissöör Simm.

Kool rentis küla pealt erakortereid juurde ja lõpuklassis elasime Peetriga kahekesi ühe toreda tädi juures. Memmeke küttis ikka toa soojaks. Sealt siis käisime koolis, vahel tegime ka suitsu. Peeter kogus Tallinna sigarettide tühje pakke, kohvritäis oli neid kindlasti. Aeg-ajalt käisid erakates kooli kontrollid.