Читать книгу Mõrv pastoraadis - Faith Martin - Страница 4

Sild ja Vanker, nagu politsei hiljem omal nahal tunda sai, oli täpselt sedasorti unine maapubi, kus kaheraudne võis kaduma minna, ilma et sellest eriti kära tõuseks.

Mitte, et see oleks asunud lokkava kuritegevusega ja kurikaeltest kubisevas piirkonnas – tegelikult otse vastupidi. Neil, kes seal regulaarselt klaasi käisid kergitamas, poleks pähegi tulnud võimalus, et selle rahuliku, külaplatsi ääres maaliliste õlgkatusega majakeste vahele pugenud pubi ukselävel võidaks toime panna vargus ja mõrv.

Seda eralitsentsiga pubi pidas traditsioone armastav perenaine, tänu kellele polnudki kõrts kõige hingesöövamat laadi – nimelt temaatiline – ning selle kõige pimedamas nurgas kössitas vaid üks kohustuslik mänguautomaat, kuigi näppimas seda praktiliselt ei käidud. Samuti ei lastud valjul kaasaegsel popmuusikal rüvetada pubi varjatud kõlareid. Ja kuna küla ise paiknes tupiktee lõpus, ei sattunud sellesse Cotswoldi mägikuurordi rahulikku Heyford Bassetti külla läbisõidul võõraid, kes jamasid korraldaksid.

Siinset monotoonset atmosfääri ei tulnud häirima isegi mõni närviline firmajuht, kes põikaks oma ilusa sekretäriga siia kiirele dringile.

Sellel konkreetsel laupäeva pärastlõunal, nagu enamikul muudelgi päevadel, võis pubis kohata vaid käputäit Heyford Bassetti vanimaid püsikundesid ja hulka küla uustulnukaid.

June Cowdey, pubi nägus omanik ja baaridaam, jälgis meeldivalt lärmakat seltskonda pubi taganurgas salliva tulukesega tema tumerohelistes silmades. Need ligi kaheksa meest nägid välja täpselt sellena, kes nad olidki – nimelt maahärrad – ja pidasid end parajasti ülal nagu mehed, kes on sel hommikul ühe eduka tuvijahi pidanud. Lisaks oli enamik vanema põlvkonna esindajaid järginud tavapärast seisusekohast kommet ning jätnud oma relvad tolmuse ja hämara eeskoja seina najale, seltsiks jalutuskepid ja porised spanjelid.

Clem Jarvis, ühe suurema siinkandi talumajapidamise omanik ja üks neist härrasmeestest, kes olid oma tuvinottijad peenetundeliselt esikusse jätnud, kummutas nüüd rõõmuga kolmandat pinti vaadiõlut ja taaselustas hommiku võidukamaid hetki.

„Muidugi vaene vana Bill ei saaks isegi siis linnule pihta, kui see ta jalge ette maanduks ja tal nina all sabasulgi saputaks,“ turtsatas ta valjult naerda, püüdis June’i pilku ja tegi naisele imetlevalt silma.

Loomulike punaste juuste, kahvatu naha, liivakellafiguuri ja salapärase mainega June oli kahtlemata üks populaarsemaid naisi kogu külas. Noh, vähemalt meessoost elanike seas. Kõlakate kohaselt luusis kusagil ringi ka keegi mister Cowdey, aga June ei tunnistanud sellist kahetsusväärset asjaolu õigeks ega lükanud seda ka ümber.

Praegu naeratas ta Clemile automaatselt vastu ja jätkas klaaside kuivatamist, pilk peatumas põgusalt paaril uustulnukal, kes istusid kitsal aknaalusel pingil.

Küla hiiglasuur vana George’i-aegne pastoraadihoone oli hiljuti kaheteistkümne luksuskorteriga elamuks ümber ehitatud ja June rõõmustas, et külla ja tema pubisse on värsket verd saabunud. Enamik kohalikke halas aga korteritele kaotatud pastoraadi pärast, nagu oleks see järjekordne rünnak nende rahvusliku pärandi vastu.

Üheksakümnendatel oli teisele poole jõge püstitatud võlts-tuudorstiilis maju ning neist moodustunud tupiktänav nimetati tagasihoidlikult Kirikõueks. Küla oli selle üle muidugi aastaid nurisenud, aga ülejäänud kaht endist koplit ootas paratamatult sama saatus. Veidi maad mööda Ford Streeti edasi rajati Jõeoru elamukvartal ning viimati alles eelmisel aastal Jõevaate arendus.

Need, kes juhtusid elutsema ilusa jõevaatega kodudes, suhtusid nende maaidülli sekkumise pärast eriti vaenulikult ning kandsid ehitajate peale ikka veel vimma.

Lõunatunni edenedes hakkas pubi aga kiiremini täituma. Uksest tilkus sisse veel pastoraadivõõraid ja rõõmsameelne osaajatöötaja Sally tuli leti taha vahetust üle võtma, vabandades seejuures hilinemise pärast.

„Vabandust, June, too Muriel Larner pidas mind kinni. Ma vannun, et ta varitseb mind seal värava juures meelega.“ Sally pööritas paljuütlevalt silmi. „Ma ei saanud temast kuidagi lahti. Kui lõugade laksutamine oleks olümpiaspordiala, oleks ta tolle kuulsa jalgratturiga sama pulga peal.“

June, kes lobisemishimulist Murieli hästi tundis, soovitas tal mitte muretseda ja taandus kööki, samas kui tuvijahiseltskond muutus järjest lärmakamaks, et mitte öelda nokastanuks.

Kuid küla uustulnukaid see nähtavasti ei häirinud. Pealegi lõid jutud tuvidest, odra lehemädanikust ja Clemi silo seisukorrast täpselt sellise eheda külaatmosfääri, mida nad olid siia maanurka otsima tulnud.

Või nii nad endale korrutasid.

* * *

Kella kolmeks jäi pubis jälle vaiksemaks ning see tühjenes tilkhaaval, kuni tuvijahiseltskond viimaks nagu üks mees ukse poole vaarus. Siis märkaski Clem Jarvis kaheraudse kadumist. Aga selleks ajaks oli ta täis nagu tinavile, nagu kohalikud vanamoodsalt ütlesid, ja pealegi mäletas ta ähmaselt – või arvas end mäletavat –, et keegi ta lähikondsetest oli püssi järgmisel nädalavahetusel toimuva jänesejahi jaoks laenuks võtnud. Teine variant oli see, et mõni vaene nadikael pani selle pihta.

Kuid Clem ei uskunud püssivargust, sest kuritegevus oli külas praktiliselt olematu. Nõnda siis kehitas ta vaid õlgu ja tuigerdas koju, toeks (või takistuseks, oleneb, kumba pidi vaadata) samavõrd täis karjak.

Järgmisel hommikul oli tal preemiavääriline pohmell, naine näägutamise tippvormis ja Clem täiesti kindel, et see oli Bill, kes temalt jahieelseks harjutamiseks haavlipüssi laenas. Praktikat läheks sel lihtsameelsel tobukesel kindlasti tarvis.

Ja pärast seda ei vaevanud Clem lihtsalt selle küsimusega enam pead. Kuni oli juba liiga hilja, nagu võib arvata.

Ja täpselt nii lihtne, nagu politsei mõne aja pärast selgust sai, oli tapjal varastada Silla ja Vankri pubist üks kaheraudne haavlipüss.