Читать книгу Mõrv pastoraadis - Faith Martin - Страница 5

Monica Noble hõõrus jahuse käeseljaga oma kõditavat nina ja ta suitsusiniste laugudega silmad kissitasid murelikult. Kas kahest õunakoogist, ühest virsikukoogist ja kahest kirsipirukast piisab? Raske otsustada, kuna ta ei teadnud, mitut külalist oli peole oodata. Kui kõik võtavad kaasa vaid ühe sõbra või pereliikme, siis pole probleemi, aga mis siis saab, kui kõik karjakesi kohale voorivad?

Ta kehitas õlgu. Milleks pead vaevata? Kui juba Vera Ainsley on liikvel, ei jää homsel aiapeol keegi nälga, sadagu või pussnuge!

Vera kogus kiiresti kohaliku staarkokana kuulsust ja levis isegi kuulujutt, et õigete käikude korral võiks ta isikliku telesaate saada. Noh, vähemalt ühes neist vabalevi kanalitest.

Monica, keda polnud just kulinaarse vilumusega õnnistatud, küünitas end mõnevõrra süüdlaslikult poest ostetud pirukatäidise purgi järele ja kühveldas kleepjat punast möksi lusikaga koogivormi, mis oli vooderdatud tõttöelda üsna lapitud ja maitsetu isetehtud taignaga.

„Mis see on?“ tõstis üks kile hääl kisa. „Näeb täiesti jõle välja.“

Tundus peaaegu, nagu oleks ta alateadvusele hääl antud ja mõni tundlikum natuur võinuks ehmatusest kiljatada ja kahtlustama hakata, et karma seadus ja universumi tahe on päris.

Ent Monica, kelle teada võis ainult teismeline esile manada põlgliku tooni, mida häälest peamiselt kostis, heitis oma viieteistaastasele tütrele Carol-Annile vaid üle õla kiire pilgu ja muigas.

„See on priima kirsipiruka möks, nagu sa väga hästi teaksid, kui viitsiksid kunagi süüa teha,“ vastas ta kergel toonil.

Carol-Ann kirtsutas nina. „Häh, Vera ütleb, et see kraam on E-numbreid ja lisaaineid ja kes-teab-mida-veel täis topitud. Ja tema peaks teadma – tema on ju päriskokk.“

Mille peale polnud Monical muidugi midagi kosta.

„Ole kallis ja vala mulle klaas limonaadi, eks?“ palus ta hoopis. „Siin on nagu katlas.“

Carol-Ann mossitas, aga kuuletus ning valas ka endale klaasitäie. Monica võttis tänuliku sõõmu kihisevat jooki, mille ta oli eelmisel päeval lähimast kaubamajast soetanud, ja ohkas. Vera oleks limonaadi kahtlemata nullist valmis vihtunud ning sellest poleks puudunud hõljuvad sidruni-laimiviilud ja ohtralt jääkuubikuid. Lisaks oleks ta sellesse tšillit riivinud või muud taolist. Nii palju kui Monica oli lugematutest kokandussaadetest näinud, käis tšilli tänapäeval praktiliselt kõige sisse.

Aga kuigi mõnikord tundis ta end oma uues „pastori abikaasa“ rollis ebamugavalt või ebapädevalt, ei tekitanud äsja ümberehitatud pastoraadi korteris number 8 elutsev superkokk Vera Monica Noble’is erilist alaväärsustunnet. Ta oli alati abikaasal ja tütrel kõhud mõnusalt täis söötnud ja ka teine abikaasa ei nurisenud.

Samuti ei pidanud ta eriliseks rivaaliks üsna kergesti solvuvat Pauline Weeksi, kes pesitses ülemise korruse korteris ja sai teatavat perversset naudingut tema igal võimalusel halvustamisest.

Tegelikult oli Monica Noble enda ja oma eluga liiga rahul, et muretseda niivõrd tühiste asjade pärast nagu sotsiaalne staatus. Või ka kokandusalased oskused – ja nende puudumine.

35-aastane, lesestunud ja uuesti abiellunud, Londoni elu ja reklaamiäri karjäär selja taga, oli ta mõistuse piires enesekindel, et on sama karastunud, elutark ja võimekas kui iga teine naine. Kes see teine naine ka poleks.

Ja pealegi oli tal nüüd terve uus ja väljakutsuv külapastori abikaasa elu, millele mõelda. Millega oleks Monica meelest igaühel käed-jalad tööd täis olnud. Kokkuvõttes polnud tal ebavajalikeks paineteks lihtsalt aega.

„Kas peaksin sinu arust juukseid lõikama?“ küsis Carol-Ann ootamatult, mispeale ema järsult ja tõelise murega tema poole vaatas.

Carol-Annil olid kaunid pikad loomuldasa kahvatublondid juuksed, mille ta oli pärinud oma kadunud isalt. Ema avas juba suu, et niivõrd drastilisele ettevõtmisele tungivalt vastu vaielda, kuid sai endal napilt sõnasabast kinni. Riuklik kavalus oli kunstivorm, mida ta oli sestpeale lihvima õppinud, kui Carol-Ann puberteediikka jõudis.

Ta sundis end lõdvestuma ja kehitas hooletult õlgu.

„Ise tead,“ vastas ta ilmetult, kummutas viimase jao punast kleepuvat möksi koogivormi ja heitis purgi vilunud elegantsiga köögiprügikasti suunas. Purk läks loomulikult mööda ja põrkas põrandale, jättes endast puhassäravale köögipõrandale väikese kirsipunase pleki. Monica ohkas, aga otsustas asja sinnapaika jätta, kuni on küpsetamise lõpetanud.

Carol-Ann, kes polnud ema pahandust märganudki, heitis talle kiire kahtlustava pilgu. Monica tegi näo, nagu ei teeks läbinägeliku teismelise kullipilku märkamagi, tõmbas koogivormi lähemale ja rullis taigna taignarullilt vormile. Vildakalt muidugi.

Taigna paika sikutanud ja lootes, et see ei rebene, heitis ta juhusliku pilgu üles laiskleva tütre poole.

„Arvasin, et sulle meeldivad mu pikad juuksed?“ heitis Carol-Ann talle kinda ja vidutas pahaendeliselt oma suuri siniseid silmi.

Monica kehitas taas õlgu. „Meeldivadki. Arvasin, et sulle ka. Kas sa ei rääkinud mitte, et kõigil modellidel on pikad juuksed?“ lisas ta argiselt, kuna aasta varem oli tütar kuulutanud, et temast saab supermodell.

Kas see või siis arvutimängude disainer. Mängudisaineri mõttega võiks Monica veel leppida. See tähendas vaid hiigelsummade matmist uusima tarkvara ja mängude alla ning püksirihma pingutamist, et ülikooliõpingud kinni maksta. Kuid Carol-Anni modelliambitsiooniga toimetulek oli hoopis teisest ooperist. Monica hellitas siiski lootust, et tütar kasvab sellest välja.

„Häh,“ tegi Carol-Ann.

Monica hakkas taignajääkidest midagi kirssidesarnast välja lõikama, et nendega pirukat kaunistada. Küll aga kahtlustas ta, et lõpptulemus näeb pigem välja nagu raskekujuliselt leetreid põdev dessert.

„Mõnel modellil on lühikesed ka,“ mainis Carol-Ann, tahtmata teemat lõpetada.

Ta aimas, et ema talle vimkat viskab, aga polnud veel tagurpidi psühholoogia nüanssides nii vilunud, et selles täiesti kindel olla.

Monica varjas ohet. Ta eeldas filosoofiliselt, et kui Carol-Ann ilmuks ühel heal päeval koju nuditud peaga nagu mõni Ameerika mereväelane, elaks ta šoki üle.

Kas aga Graham selle üle elaks, oli omaette küsimus.

Monica huuled värelesid, kui ta mõtles oma leebeloomulise abikaasa ja vapustuste peale, mida Carol-Ann oma paljukannatanud kasuisale põhjustas. Kritiseerinud ema kokandusoskusi ja kukutanud väikese uudispommi, tundis tütar nähtavasti, et tema töö on tehtud, ja lonkis vaeslapse ilmel uksest välja. Kuna ta oli juba üle 175 cm pikk ja loomulikult kõhna kehaehitusega, tuli tal heidiku jäljendamine hästi välja.

Monica hakkas kööki koristama, alustades tõrksast plekkpurgist, ja ümises seejuures rahulolevalt. Talle meeldis see ruum, selle imeliste aiavaadetega aknad, heledast männipuust integreeritud kapid ja rõõmsameelsed päikesekollased põrandaplaadid.

Tegelikult meeldis talle ka ülejäänud korter ning ta eelistas seda tunduvalt rohkem päevist, kui kogu hoonelahmakas tema ja Grahami päralt oli. Mitte, et see häda oleks liiga pikalt kestnud.

Ta oli uue abikaasaga alles vähem kui pool aastat abielus olnud, kui piiskop teatas piiskopkonna otsusest majahiiglane arendajatele müüa. Noble’itel lubati esimesena ümberehitatud korter valida ja loomulikult osutus valituks korter number 1. Sellel oli ainsana eraldi sissepääs, kuna asus esimese korruse tänavapoolses otsas, ning sealt avanes vaade suurele aiale ja jõele.

Erinevalt mõnest konservatiivsemast koguduseliikmest, keda uudis pastoraadi müümisest sugugi ei rõõmustanud, oli Graham Noble selles asjas piiskopiga päri.

Tohutu suures kolmekorruselises 18. sajandi hoones elutsemine polnud sel vahval uuel aastatuhandel ei rahalises ega eetilises mõttes jätkusuutlik väljavaade. Ja rahvasuus levinud sünged ennustused, et projekt päädib esteetilise katastroofiga, osutusid liialdusteks.

Kohalik ehitusfirma, mis oli renoveerimistöödele palgatud, polnud üksnes paigaldanud puitvooderdisega liftid, mis sisekujundusega kokku sobisid, vaid suutnud eluruumid eraldada ka iseseisvateks korteriteks, ilma et sellega oleks rikutud interjööri üldist harmooniat.

Korterid 2, 6 ja 10 (igaüks eraldi korrusel) olid ülejäänutest pisut suuremad ja seega kallimad, aga kõik müügikorterid olid avarad ja õhulised ning igaühes oli alles hoitud omajagu originaaldetaile. Kaminad, kaminasimsid, laeroosid ja seinatahveldis olid piinliku täpsusega säilitatud. Neil oli veel mõni hõivamata korter viimistleda, aga renoveerimistööde lõpuni polnud enam kaua jäänud.

Kui Monica nüüd kraanikausis nõudepesulappi loputas, vaatas ta ühest neist säilitatud detailidest – suurest elegantsest lükandaknast – välja ja jälgis, kuidas teine alakorruse korteriomanik John Lerwick umbrohuhunnikut mööda kärutas. Kuigi maja ümber laiutav aed oli mõeldud ühiseks kasutamiseks ja seega ka kõigi hooldada, oli vaid mõni üksik elanik seni umbrohuga maadlemise vastu huvi ilmutanud.

Aga mõned korterid olid veel müümata, nii et kes teab, kes siia veel elama võib sattuda. Monica mõtiskles, kas oleks vale palvetada mõne rohenäpust pensionäri eest, kellel on küllalt aega oma hobiga tegelemiseks, ja mõningase järelemõtlemise peale otsustas, et oleks küll vale.

Ta eeldas, et lõpuks panustab enamik elanikest ühiskassasse ja nad palkavad aednikud valdusi korras hoidma. Kuid nüüd ja praegu oli aed Johni aeglase, kuid püsiva käe all tasapisi ilmet võtmas ja ehk oleks parem, kui nad jätaksidki selle tema parema äranägemise hoolde. Pealegi võib tekkida hõõrumisi, kui keegi teine oma aianduseelistustega lagedale tuleb.

Ja Monica ei tahtnud eriti, et Grahamit taimeskulptuuride või ilupeenarde teemalistesse vaidlustesse tõmmataks. Kuna ta abikaasa oli kirikuõpetaja, kutsuti ta tihtipeale mõne käimasoleva nägeluse vahekohtunikuks. Ja Monica ise pooldas rahumeelset elu.

„Ah, saa üle, Marge, korteril pole häda midagi!“ paiskus üks piinatud mehehääl ootamatult aknasse, kantuna roosilõhnalisest tuuleiilist. „Sa norid praegu pisiasjade kallal ja tead seda ise ka.“

Monical polnud raske hääle omanikuna ära tunda Sean Franklynit, kes oli koos naise Margaretiga kolinud ühte viimastest väiksematest korteritest alumisel korrusel: korterisse number 4.

Monica oli neid muidugi kombekohase sõbralikkusega tervitanud, aga polnud kuigi üllatunud, kui ta kutse mõnel õhtul koos klaasike juua tagasi lükati.

Nüüd ta ohkas, kui abielupaar vaatevälja uitas, käes rätikud ja päikesekreemi pudelid.

Neist kahest pikem – Sean – oli kõhetu ning tabamatult, ehkki mõnevõrra ilmetult – kaunite näojoonte ning tumedate kulmude, juuste ja silmadega mees.

Margaret, kellel olid lühikesed ja väga stiilselt pügatud punased juuksed (kahtlemata esmaklassilise juuksevärvi toel), lajatas mehe pihta kõneka pilgu.

Ta oli 38-aastane, peaaegu haiglaselt peenike ja kandis bikiinidega kokkusobivates värvitoonides suvekleiti. Need bikiinid maksid kindlasti rohkem, kui abikaasa aimata oskas.

Randmel kandis ta tõesti imepärast käevõru: paganliku moega ja ülipeenelt sepistatud türkiisdetailidega vaskdraakonit, mille saba väänles peaaegu naise küünarnukini välja.

Monica lausa pidi seda kasvõi eemalt imetlema ja soovis, et tedagi oleks õnnistatud loomisandega.

Margaret kujundas ja meisterdas omaenda ehted ja ajas nendega kohalikes poodides ja käsitöölaatadel korralikke summasid kokku.

Ja selle eest hoolitses ta hästi, et kõik ikka teaksid, kui korralikke summasid, mõtles Monica väikese muigega.

„Ahsoo? Sa nimetad seda pisiasjade kallal norimiseks, kui minuga isegi ei arutatud, kus me elama hakkame?“ nähvas Margaret vastu, ilme ta näol isegi mitme meetri kauguselt vaadatuna ilmeksimatult raevukas.

Monica tõmbas pea pisut õlgade vahele ja asus agaralt tööpindu küürima.

Ta kaalus ka akna sulgemist, kuna ei soovinud sugugi olla tunnistajaks teiste abielunääklustele, aga muutis kohe meelt, kui tundis higitilka mööda selga alla valgumas.

Oli esimene juulinädal ja lämmatavalt palav päev.

Uudistes pasundati kuumalainest ja uued soojarekordid ootasid alles ees.

Ja miks peaks tema nende pärast hauduma, mõtles Monica pisut pahakspanevalt.

Kui Franklynid kohe peavad avalikult tülitsema, pole neil ometi põhjust kaevelda, kui neid kogemata pealt kuuldakse?

„Oh, lõpeta ära, me saime hinnavõidu, nagu sa tead. See maja on ju suurepärane!“ kajas Seani vinguv hääl vastu, kui paarike leidis päikese käes sobiva koha ja kadus peenratäie lokkavate ja üsna metsikute rooside taha.

„Ma oleksin eelistanud Bathi jääda, nagu sa ise väga hästi tead,“ nähvas Margaret.

Monica üritas lahkhelide ees kõrvu sulgeda, aga see oli peaaegu võimatu. Kohe, kui ahi saavutab vajaliku kuumuse, paneb ta pirukad ahju ja otsib varju oma kabinetist, kus ühe ta lemmikautori põnevik ennast lugema meelitas.

„Meie üürileping oli peaaegu läbi ja sa ei leidnud ikkagi ühtegi kohta, mis sulle kõlbaks,“ vastas Sean häälel, mis kõlas nüüd pigem nagu vihane urin. „Sa raiskasid oma kuradi norimisega nii palju aega. Kas eelistaksid pigem tänaval elada? Pealegi – mis sellel kohal viga on? See on tõeliselt vana hoone, mis peaks kõiki su antiigihulludest semusid rõõmustama. Küla on kena, maja asub keskuses ja siin on vaikne. Mida põrgut sa veel võid tahta?“ Mehe hääl muutus üha valjemaks.

„Oi, vaikne on siin tõesti,“ tulistas Margaret sarkastiliselt.

Monica ohkas ja pomises endaette midagi mitte just eriti kristlikku. Ohtrate tumepruunide laineliste juuste, saleda figuuri ja hea moemaitsega Monica teadis, et ei vasta enamiku inimeste ettekujutusele tüüpilisest maapastori naisest.

Tegelikult kõditas see ta eneseuhkust, et võis tahtmise korral küllalt esinduslik välja näha ning omas elule kaasaegset väljavaadet, mis alati abikaasa koguduse vanematele daamidele ei meeldinud.

„Grahami fänniklubi“, nagu Monica oma abikaasa keskealisi naissoost imetlejaid nimetas, jahmus ühise südame põhjani, kui vikaar ootamatult naise võttis, ega häbenenud selle üle keelt peksta.

Eriti kui mehel oli äsja täitunud viiskümmend eluaastat ja ta pikk poissmehepõlv näis jäädavana.

Monica muigas nüüd enesega rahulolevalt, kui abikaasa peale mõtles, ja vahest polnudki selles midagi imekspandavat, kuna Graham Noble oli üks neist tõeliselt nägusatest meestest, kes näisid ajas ainult paranevat.

Veidi pealt 180 cm pikk, kõhn, pruunide malbete silmade ja peaaegu musta värvi juustega, mis polnud oma tooni kaotanud, nägi ta oma kümme aastat noorem välja.

Silmanurkades atraktiivsed kanavarbad ja näol lahke, raamatukoilikult tark ilme, polnud üllatav, et Graham naiste südamed põksuma pani.

Nagu Carol-Ann oli vastumeelselt tõdenud, meenutas Graham mõnd portreed neist skandaalsetest 19. sajandi poeetidest: tõmmu ja mõtlik ja paheliselt nägus.

Aga kõige selle kiuste oli Graham Noble ideaalne kirikuõpetaja. Ta kandis pikki kampsuneid, mida koguduseliikmed talle igaks jõuluks kudusid, ja suutis neis hea välja näha. Ta sõitis vana autoga, mille üks ekstsentriline lesk oli kirikule pärandanud, ja kasutas seda tõepoolest teiste heaks, käies voodihaigete eest poes ja sõidutades teisi arsti vastuvõttudele ja muutes üleüldiselt paljude inimeste jaoks elu kergemaks. Veelgi enam – ta tõesti kuulas neid.

Graham oli alati olemas, kui keegi teda vajas. Ta pidas meeldivaid jumalateenistusi ja oli populaarne valik laulatuste ja ristimiste läbiviimiseks. Ta pidas isegi huvitavaid jutlusi.

Noh, vähemalt mõnikord.

Ja tõsiasi, et tema kirikus käis keskmisel pühapäevahommikul rohkem rahvast kui enamikus Inglismaa kirikutes, tulenes sellest, kui hea ta oma preestrikuues välja nägi. Kellelgi polnud kaebusi.

Ei fännklubil ega piiskopil ega Grahamil.

Isegi mitte Grahami naisel.

See, et Graham kosis endast tunduvalt noorema naise ja seejuures lese, kellega käis kaasas ka teismeline tütar, oli paljusid kohalikke šokeerinud, kuna käitus ebaiseloomuliku spontaansusega. Ja kuigi nad olid nüüd juba mõnda aega õnnelikus abielus, polnud keelesügamine lakanud. Mis näitas vaid seda, arvas Monica häirimatult, kui vähe õieti Heyford Bassettis midagi juhtus!

Rõõmus, et saab vaidlevad Franklynid selja taha jätta, pani ta pirukad ahju ja hakkas juba köögist väljuma, kui Margareti kime hääl uuesti tuurid üles võttis:

„Ja ma pole ikka veel neid kõrvarõngaid üles leidnud – mitte neid minu tehtud, vaid neid, mille ma Travinia peatänava poest ostsin. Need teemantide ja safiiridega.”

Monica pani kärmelt kõrva taha, et Margaret, kellele meeldis endale ise pilkupüüdvaid kulinaid kujundada, külastas ka mõnd Cheltenhami šikimat juveelipoodi ja ostis sealt „pärisehteid“.

Mõnikord oligi Monica ta sõrmes teemantsõrmuseid märganud. Mitte, et ta kade oleks, oh ei. Noh, vähemalt mitte eriti. Pastori naisena ei sobinud tal ligimese härga himustada. Ega tema naise kulinaid.

„Need olid mul kõrvas, kui ma siin eelmine kord päevitasin. Ja see väike tiinekast bimbo töllerdas siin ringi, ma nägin teda. Mind ei üllataks, kui need kõrvast ära tulid ja see väike tüütus need taskusse pistis, mitte ei toonud neid tagasi nagu korralik inimene.“

See viimane purse pani Monica kuklakarvad püsti tõusma nagu koeral, kes märkab ukseavas hiilivat võõrast.

„Peaaegu kaks nädalat on möödas ja need pole ikka veel välja ilmunud,“ soigus Margaret. „Ma räägin sulle, et see CarolMistaoligi varastas need ära!“

Köögiukse juures hakkas Monicas pulbitsema viha. Ta kavatses jalamaid sinna välja marssida ja sellele naisele teatada, mida ta asjast arvab. Kuidas ta julgeb väita, et Monica tütrel oli nende armastatud kõrvarõngaste vastu vähimatki huvi!

„Loodan, et sa pole teda süüdistanud,“ hoiatas Sean kähku naist. „Taevas hoia, ta on ikkagi kirikuõpetaja tütar!“

„Kasutütar,“ parandas Margareti hääl, mis ajas Monicat veel rohkem turri.

„Kas oled kindel, et ei kaotanud neid lihtsalt ära?“ sõnas mehe rahustav hääl nüüd eksimatu tüdimusega. „Äkki võtsid need kõrvast ja panid rätiku peale ja unustasid sinna. Ja siis tõusid püsti ja võtsid rätiku maast ja need pudenesid muru sisse, ilma et sa oleksid märganudki. Vaatan õige ringi?“

„No mida ...“

Monica krimpsutas nägu, kui väljendid üha ropumaks muutusid.

„Need on safiiride ja teemantidega, Sean!“ käratas viimaks Margaret, kelle kannatus oli otsakorral. „Kui need oleksid murus, siis oleks nende sädelust ju näha. Ma räägin sulle, et keegi varastas need ära!“

Aga mitte minu tütar, mõtles Monica omaette. Ja kui sa söandad teda sõnagagi süüdistada, teen sul kõrvad tuliseks! Ta kõmpis köögist välja, püüdes maha rahuneda. Margaret oli kõigest üks kibestunud ja kiuslik naine, kellel polnud muud paremat teha kui enda ümber draamasid punuda, kinnitas Monica endale. Võta end kokku ja näe suuremat pilti! Kui ta ei suudagi veel päriselt teist põske ette pöörata, nagu see Grahamil pealtnäha nii kergelt õnnestus, võib ta vähemalt hoiduda konksu allaneelamisest.

Ta hingas sügavalt sisse ja läks vannituppa. Kõigepealt käib ta külma duši all ja laseb vihal lahtuda ning siis lebab alasti voodil ja laseb nahal loomulikul moel kuivada. Nii tundis ta end palavatel suvepäevadel alati jahedalt ja värskelt. Ja kui Graham satub kohal olema, siis noh – seda parem.

Mõelda vaid, mida Grahami fännklubi selle kohta ütleks!