Читать книгу Õnnemäng - Felix Francis - Страница 3

Kui Herb Kovak mõrvati, seisin ma parajasti tema kõrval. Hukati oleks ehk parem sõna. Kuna teda tulistati lühikese vahemaa tagant kolm korda – kaks korda südamesse ja üks kord näkku – oli ta peaaegu kindlasti surnud veel enne seda, kui maha kukkus, ning kindlasti enne, kui tulistaja ümber pöördus ja Grand Nationali1 jahivõidusõitu jälgivasse rahvahulka kadus.

Tulistamine toimus nii kiiresti, et ei minul ega Herbil ega ka kellelgi teisel, kui selline inimene olekski leidunud, polnud vähimatki võimalust seda ära hoida. Tegelikult ei saanudki ma päriselt aru, mis toimub, enne kui kõik oli juba lõppenud ja Herb lebas surnult mu jalge ees. Mulle torkas pähe, et kas Herb ise üldse jõudis aru saada, et tema elu on ohus, enne kui kuulid tema kehasse tungisid ja selle talitlemise lõpetasid.

Arvatavasti mitte, ja kummalisel kombel mõjus see mulle lohutavalt.

Herb oli mulle alati meeldinud.

Aga paistis, et mitte kõigile.

***

Herb Kovaki mõrvamine muutis teistsuguseks kõikide päeva, mitte ainult tema oma. Politsei asus oma tavalise tundetu asjalikkusega asja uurima ning lõpetas vaid pooletunnise etteteatamisega maailma ühe tähtsama spordisündmuse ja nõudis, et rohkem kui kuuskümmend tuhat nördinud pealtvaatajat ootaksid mitu tundi kannatlikult järjekorras, et oleks võimalik nende nimed ja aadressid üles kirjutada.

„Aga te ju pidite tema nägu nägema!”

Ma istusin laua ääres ühes tavakundedest tühjaks tehtud restoranis, mis oli muudetud ajutiseks ülekuulamistoaks, ja minu vastas oli ärritunud politseiuurija.

„Ma juba rääkisin teile,” ütlesin ma. „Ma ei vaadanud sellele mehele näkku.”

Mõtlesin korraks neile saatuslikele sekunditele, ja ainus, mis mulle selgelt meenus, oli püstol.

„Nii et see oli mees,” ütles uurija.

„Minu meelest küll,” vastasin.

„Kas ta oli must või valge?”

„Relv oli must,” ütlesin. „Summutajaga.”

Sellest ei paistnud suurt abi olevat. Isegi mina sain aru.

„Härra… mm.” Uurija heitis pilgu oma märkmikku, mis lebas laual. „Kas on veel midagi, mida teil on meile mõrvari kohta öelda?”

„Kahjuks ei,” vastasin pead raputades. „See kõik toimus nii kiiresti.”

Uurija vahetas teemat ja esitas järgmise küsimuse: „Niisiis, kui hästi te tundsite härra Kovakit?”

„Üpris hästi,” ütlesin. „Me töötame koos. Juba umbes viis aastat. Ma ütleksin, et oleme töösõbrad.” Ma vakatasin. „Või vähemalt olime.”

Mul oli raske uskuda, et Herb on surnud.

„Milles teie töö seisneb?”

„Finantsteenused,” ütlesin. „Oleme sõltumatud finantsnõustajad.”

Ma peaaegu nägin, kuidas uurija silmadesse ilmus väsinud pilk.

„See ei tarvitse olla nii erutav nagu võistlemine Grand Nationalil, aga see pole ka nii ohtlik,” ütlesin.

Uurija tõstis pilgu ja vaatas mulle otsa. „Kas te olete Grand Nationalil võistelnud?” Tema hääl pakatas sarkasmist ning ta muigas.

„Tegelikult olen küll,” laususin. „Kaks korda.”

Muie kadus. „Oo,” ütles ta.

Tõepoolest oo, mõtlesin. „Ja teisel korral ma võitsin.”

Ma ei kavatsenudki hakata rääkima sellest, mida nüüd pidasin oma kunagiseks eluks, ja omaaegsete saavutustega kiitlemine olnuks veelgi sobimatum. Tegin endale enesekiituse pärast vaikides etteheiteid, kuid politseiniku suhtumine mitte ainult minusse, vaid ka mu surnud kolleegi ärritas mind.

Uurija vaatas uuesti oma märkmeid.

„Foxton,” ütles ta nime lugedes. Politseinik tõstis pilgu. „Ega mitte Foxy Foxton?”

„Jah,” ütlesin, kuigi olin juba tükk aega üritanud sellest „Foxyst” oma nime ees lahti saada ja eelistasin oma päris-eesnime Nicholas, mis minu arvates karmi eluga Londoni südalinnas rohkem kokku sobis.

„Vaata aga vaata,” ütles politseinik. „Ma võitsin teie arvelt paar naela.”

Ma naeratasin. Küllap oli ta mõne naela ka kaotanud, kuid ma ei kavatsenud seda välja öelda.

„Täna te siis ei võistelnud?”

„Ei,” ütlesin. „Ma pole juba tükk aega võistelnud.”

Kas sellest oli tõepoolest möödas juba kaheksa aastat, kui ma viimati võiduajamistel osalesin? Vahel tundus mulle, nagu olnuks see alles eile, kuid siis jälle, et möödunud on juba terve elu.

Politseinik kirjutas oma märkmikku veel ühe rea.

„Nii et nüüd olete finantsnõustaja?”

„Jah.”

„Väikestviisi allakäik, kas teile ei tundu?”

Mõtlesin korraks vastata, et parem ikka kui politseinik, kuid otsustasin lõpuks, et kõige targem on vait olla. Tegelikult võis tal isegi õigus olla. Kogu mu elu oli nagu pisut allamäge veerenud sestpeale, kui ma Aintrees enam uljalt üle takistuste ei vihisenud, pool tonni hobuseliha jalge vahel. „Keda te nõustate?” küsis ta.

„Kõiki, kes mulle maksavad,” vastasin võrdlemisi nipsakalt.

„Ja härra Kovak?”

„Tema niisamuti,” ütlesin. „Me mõlemad töötame ühe Citys tegutseva sõltumatu finantsnõustamisfirma heaks.”

„Kas siin Liverpoolis?” küsis ta.

„Ei,” ütlesin. „Londonis.”

„Millise firma?”

„Lyall ja Black,” vastasin. „Meie ametiruumid asuvad Lombard Streetil.”

Politseinik kirjutas selle üles.

„Kas oskate välja pakkuda mõnd põhjust, miks võis keegi härra Kovaki surma soovida?”

See oli küsimus, mida ma olin esitanud endale möödunud kahe tunni vältel üha uuesti ja uuesti.

„Ei,” vastasin. „Mitte ühtegi. Herb meeldis kõigile. Ta naeratas alati ja näis õnnelik. Ta oli iga seltskonna süda ja hing.”

„Kui kaua te ütlesitegi end teda tundnud olevat?” küsis uurija.

„Viis aastat. Me läksime sellesse firmasse tööle ühel ajal.”

„Minu meelest oli ta USA kodanik.”

„Jah,” ütlesin. „Ta on pärit Kentuckyst, Louisville’ist. Käis igal aastal paar korda Ühendriikides.”

Kõik see pandi uurija märkmikku kirja.

„Oli ta abielus?”

„Ei.”

„Kas tal oli mõni sõbratar?”

„Minu teada mitte,” vastasin.

„Kas teie ja tema vahel oli geisuhe?” küsis politseinik ilmetu häälega, pilk endiselt märkmikus kinni.

„Ei,” vastasin sama ilmetult.

„Teate, ma saan selle teada,” ütles ta üles vaadates.

„Pole midagi teada saada,” ütlesin. „Ma olen küll härra Kovaki kaastööline, kuid elan koos sõbratariga.”

„Kus?”

„Finchleys,” vastasin. „Põhja-Londonis.”

Ütlesin politseinikule oma aadressi ja ta kirjutas selle üles.

„Kas härra Kovakil oli geisuhe mõne teise isikuga?”

„Mis sunnib teid arvama, et ta oli gei?” küsisin.

„Naist ei ole. Sõbratari ei ole. Mida ma veel võiksin oletada?”

„Mul pole vähimatki põhjust arvata, et Herb oli gei. Tegelikult ma tean, et ta ei olnud.”

„Kust te seda teate?” Politseinik küünitas ettepoole ja vaatas mulle pingsalt otsa.

Ma mõtlesin tagasi neile harvadele puhkudele, mil me olime Herbiga koos aega veetnud, mõnikord hotellides, kus me rahanduskonverentside aegu üheks ööks peatusime. Ta polnud kordagi üritanud mulle „niimoodi” läheneda, ja vahetevahel rääkis ta pehmeks mõne kohaliku tüdruku ning uhkustas siis hommikusöögi ajal oma saavutustega. Tõsi küll, ma polnud teda ühegi naisega seksimas näinud, mehega samuti mitte.

„Lihtsalt tean,” vastasin väsinult.

„Hmm,” ütles uurija, kes ilmselgelt mind ei uskunud ja tegi oma märkmikku järjekordse sissekande.

Aga kas ma ikka teadsin? Ja oli sellest lugu?

„Mis tähtsust sellel ülepea on?” küsisin.

„Paljud mõrvad sooritatakse seksuaalsetel motiividel,” kostis uurija. „Kuni me kindlalt ei tea, peame uurima kõiki versioone.”

***

Oli juba peaaegu pime, kui mind lõpuks hipodroomilt lahkuda lubati, ja lisaks oli hakanud vihma sadama. Tasuta bussiühendus kaugel asuva autoparklaga oli selleks ajaks ammu toimimast lakanud ning kui ma oma Mercedese juurde jõudsin, oli mul külm, ma olin läbimärg ja kõigest tüdinud. Aga enne kui ma teele asusin, istusin mõnda aega autos ning lasksin ikka ja jälle oma silme eest läbi möödunud päeva sündmusi.

Olin võtnud Herbi peale Hendonist Seymour Waylt tema korteri juurest veidi pärast kella kaheksat hommikul ja me asusime väga heas tujus teele Liverpooli poole. Herbil oli see esimene kord sõita Grand Nationali vaatama ja see erutas teda, mis polnud tema puhul just tavaline.

Ta oli üles kasvanud USA-s Kentucky osariigis Louisville’is, kuulsa Churchill Downsi hipodroomi kaksiktornid pidevalt silme ees. Sellel hipodroomil toimub Kentucky Derby võiduajamine ja see on Ameerika täisvereliste ratsahobuste vaimne kodu, kuid Herb oli alati väitnud, et just hobuste peale mängimine hävitas tema lapsepõlve.

Olin palunud teda varem üsna mitmel korral tulla koos minuga võiduajamistele, kuid ta oli sellest alati keeldunud, öeldes, et mälestused lapsepõlvest teevad talle endiselt haiget. Ent täna ei paistnud neist mingit märki, kui ma mööda kiirteed põhja poole sõitsin, ja me lobisesime sõbralikult oma tööst ja elust ning tulevikuga seotud lootustest ja hirmudest.

Kumbki meist ei aimanud, kui lühikeseks kujuneb Herbi tulevik.

Olin temaga möödunud viie aasta vältel ikka üsna hästi läbi saanud, kuigi olime valdavalt üksnes rangelt tööalastes suhetes. Too päev tõotas kaasa tuua sügavama sõpruse. Ühtlasi osutus see päev ka viimaseks.

Istusin üksi autos ja leinasin oma äsja leitud, kuid samas ka nii kiiresti kaotatud sõpra. Ja ikkagi polnud mul aimu, miks pidi keegi tema surma soovima.

***

Minu teekond tagasi Londoni põhjaossa Finchleysse ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Kiirteel M6 oli põhja pool Birminghami juhtunud õnnetus ja tekkinud autoderodu oli kaheksa kilomeetrit pikk. Nii vähemalt öeldi raadios, ning see teade oli pikitud Herbi tapmise ja Grand Nationali ärajätmise lõputult korduvate uudiste vahele. Nimepidi Herbi loomulikult ei mainitud. Temast räägiti kui „mehest”. Ma oletasin, et politsei hoiab tema isiku saladuses, kuni on teatatud tema kõige lähematele sugulastele. Aga kes on tema kõige lähemad sugulased? Ja kuidas kavatsevad võimud nad üles otsida? Seepeale mõtlesin kergendustundega, et õnneks pole see minu probleem.

Sattusin liiklusummikusse veidi lõuna pool Stoke’i ja minu ees pimeduses hiilgas punaste piduritulede pikk rivi.

Pean tunnistama, et tavaliselt olen üsna kannatamatu autojuht. Ma arvan, et minu puhul on tegemist inimesega, kelle kohta öeldakse, et „võidusõitja jääb surmani võidusõitjaks”. Minu jaoks pole tähtsust, kas mu ratsul on neli jalga või neli ratast – kui näen võimalust mööda sõita, üritan seda teha. Just nii olin talitanud oma neli aastat kestnud ja liiga lühikeseks jäänud džokikarjääri jooksul, ja mind oli saatnud edu.

Kuid tol õhtul polnud mul energiat, et vihastada peaaegu seisma jäänud autorodu peale. Selle asemel istusin vaikselt kõige äärmises reas, kui me venisime mööda katusele paiskunud haagiselamust, mis oli oma inimestest ja majapidamisesemetest koosneva koorma üle poole sõidutee laiali paisanud. Teiste õnnetust pole kena pealt vaadata, kuid loomulikult tegid seda kõik, ja tänasid taevast, et ei lebanud seal külmal asfaldil ega lasknud endale arstiabi osutada.

Peatasin auto kiirteeäärsel teenindusribal ja helistasin koju.

Pärast teist piiksu võttis mu sõbratar Claudia toru.

„Tere, siin mina,” ütlesin. „Olen teel koju, aga mul läheb veel oma paar tundi.”

„Kas oli tore päev?”

„Kas sa uudiseid oled vaadanud?”

„Ei. Miks ma peaksin?”

Teadsin, et ta polekski pidanud. Claudia on kunstnik ja ta kavatses veeta kogu päeva oma ateljees maalides; ateljeeks nimetas Claudia ruumi, mis oli tegelikult meie ühiskasutuses oleva maja külaliste magamistuba. Kui ta selle ukse sulges, oma iPodi kõrvaklappides heli valjuks keeras ja lõuendi kallal tööle asus, läinuks vaja maavärinat või tuumaplahvatust, et teda tema mullis häirida. Mind tegelikult lausa üllatas, et ta telefoni võttis.

„Võistlus katkestati,” ütlesin.

„Katkestati?”

„Noh, oli juttu, et see viiakse üle esmaspäevale, aga täna, jah, katkestati.”

„Miks?” küsis Claudia.

„Keegi tapeti.”

„Kui inetu neist.” Tema häälest kostis naeru.

„Tapetu oli Herb,” ütlesin.

„Mis Herbiga oli?” küsis Claudia. Naer oli kadunud.

„See, kes tapeti, oli Herb.”

„Issand jumal!” karjatas ta. „Kuidas?”

„Vaata uudiseid.”

„Aga, Nick…” ütles Claudia murelikult. „See, et… – kas sinuga on kõik korras?”

„On küll. Tulen koju nii kiiresti, kui saan.”

Seejärel üritasin helistada oma bossile – Herbi bossile –, hoiatamaks teda, et töös tuleb nüüd katkestus, sest ma olin kindel, et see tuleb, aga boss ei võtnud vastu. Sõnumi saatmisest loobusin. Kõnepostkast ei olnud just parim koht, kuhu halbu uudiseid jätta.

Võtsin uuesti suuna lõunasse ja veetsin ülejäänud osa teekonnast nii nagu enne peatust, mõeldes Herbist ja arutledes endamisi selle üle, miks pidi keegi tahtma teda tappa. Paraku oli küsimusi palju ja vastuseid vähe.

Kust teadis mõrvar, et Herb on täna Aintree hipodroomil?

Võib-olla oli meid Londonist peale jälitatud ja hipodroomil varitsetud?

Kas taheti tappa Herbi või oli teda kellegagi segamini aetud?

Ja miks pidi keegi tahtma sooritada mõrva, kui läheduses viibis kuuskümmend tuhat võimalikku tunnistajat ning märksa ohutum olnuks oodata, kuni ohver jõuab mõnele pimedale ja vaiksele põiktänavale?

Olin öelnud seda ka politseiuurijale, kuid tema ei pidanud juhtunut kuigi ebatavaliseks. „Mõnikord on ründajal lihtsam minema pääseda, kui kusagil on suur hulk rahvast, kelle sekka end poetada,” vastas ta. „Peale selle tõuseb kurjategija enesetunne, kui tal õnnestub roim korda saata avalikus kohas ja paljude silme all.”

„Aga sel juhul on ju kindlasti tõenäolisem, et kallaletungija tuntakse ära, või vähemalt antakse tema kohta enam-vähem täpne kirjeldus.”

„Teid võib see üllatada,” ütles politseinik, „kuid suur tunnistajate hulk tähendab sageli suurt segadust. Kõik inimesed näevad asju erinevalt ja lõpuks on meil kirjeldus mustanahalisest valgest mehest, kellel on sirged lokkis juuksed, neli kätt ja kaks pead. Ja kõik eelistavad vaadata pigem veritsevat ohvrit kui kuriteo kordasaatjat. Tihti antakse meile suurepärane kirjeldus laiba kohta, ent mõrvarit poleks nagu olnudki.”

„Aga turvakaamerad?” küsisin ma politseinikult.

„Nagu selgub, pole see koht peatribüüni taga, kus härra Kovak mõrvati, ühegi Aintree hipodroomi turvakaamera vaateväljas, ning seda paika ei näidanud ka mitte ükski muu kaamera, mille televisioonirahvas võistluste ülekandmiseks oli ühes võtnud.”

Tapja teadis, mida ta teeb. Päris kindlasti oli tegemist palgamõrvaga.

Aga miks?

Iga mõtteniit viis tagasi sama küsimuse juurde. Miks pidanuks keegi tahtma tappa Herb Kovakit? Ma teadsin, et mõni meie klientidest võis saada väga vihaseks, kui investeering, mida talle oli soovitatud, ei teeninud mitte kasumit, vaid hoopis kaotas osa oma väärtusest, ent kas klient oli valmis selle pärast tapma? Kindlasti mitte.

Herbi- ja minutaolised inimesed ei elanud löömameeste ja palgamõrvarite maailmas. Meie keskkonda ei ilmestanud püstolid ja kuulid ega vägivaldne surm, see oli lihtsam ning koosnes arvudest ja arvutitest, kasumist ja tulust, intressimääradest ja kulla väärtusest.

Mida rohkem ma selle peale mõtlesin, seda suuremaks kasvas mu veendumus, et kui tahes meisterlikult seda mõrva ka ei sooritatud, tapja laskis maha vale mehe.

***

Kui ma oma Mercedese Finchleys Lichfield Grove’il majaesisele parkimisplatsile juhtisin, olin näljane ja väsinud. Kümme minutit puudus keskööst, ning ajast, mil ma olin siit hommikul lahkunud, oli möödas kõigest kuusteist tundi. Aga mulle tundus, et nii umbes nädala jagu rohkem.

Claudia oli mind oodanud ja tuli välja auto juurde.

„Ma vaatasin telekast uudiseid,” ütles Claudia. „Ma ei suuda seda uskuda.”

Ega minagi suutnud. See kõik tundus nii ebatõeline.

„Ma seisin päris tema kõrval,” ütlesin. „Ühel hetkel oli ta elus ja arutles naerdes, millisele hobusele me peaksime panustama, ja järgmisel sekundil oli ta surnud.”

„Kohutav!” Claudia paitas mu käsivart. „Kes seda tegi?”

„Mulle seda igatahes ei öeldud,” vastasin. „Mida uudistes räägiti?”

„Tegelikult mitte midagi erilist,” ütles Claudia. „Kaks niinimetatud eksperti ei suutnud omavahel kokkuleppele jõuda, kas tegemist oli terroristliku akti või organiseeritud kuritegevusega.”

„See oli palgamõrv,” ütlesin veendunult. „Selles pole kahtlust.”

„Aga kes ometi võis tahta tappa Herb Kovakit?” küsis Claudia. „Ma olen temaga küll ainult kaks korda kohtunud, aga ta tundus olevat nii meeldiv inimene.”

„Täitsa nõus,” ütlesin, „ja mida rohkem ma tema peale mõtlen, seda enam olen veendunud, et ta aeti kindlasti kellegagi segamini. Võib-olla on see täiendav põhjus, miks politsei pole veel öelnud, keda tulistati. Nad ei taha, et mõrvar saaks teada, et tappis vale inimese.”

Ma kõndisin ümber auto selle tagaosa juurde ja tõstsin pagasiluugi üles. Aintreesse jõudes oli väljas soe ja päikeseline kevadpäev ning me otsustasime, et jätame mantlid autosse. Ma vaatasin alla ja nägin mõlemat mantlit seal lebamas, Herbi sinine minu pruuni peal.

„Oh jumal,” ütlesin ma valjusti, muutudes järsku jälle väga emotsionaalseks. „Mis ma sellega peale hakkan?”

„Las ta olla seal,” ütles Claudia ja lõi pagasiluugi pauguga kinni. Ta haaras mu käsivarrest. „Tule, Nick. Sul on aeg voodisse heita.”

„Ma teeksin pigem ühe või paar kanget drinki.”

„Hüva,” ütles Claudia naeratades. „Kõigepealt paar kanget drinki ja siis tuttu.”

***

Hommikul ei tundnud ma end kuigivõrd paremini, halva enesetunde võisid tekitada need pisut rohkem kui paar kanget drinki, mille ma kõrist alla kulistasin, enne kui kella kahe paiku lõpuks voodisse jõudsin.

Ma polnud kunagi eriline joodik olnud, ammugi veel džokina tegutsedes, kui pidin oma kaalu hoidma. Üleminekueksamid koolis sooritasin ma parimate hinnetega kolmes aines, ning suuresti nii oma vanemate kui ka õpetajate jahmatuseks loobusin mulle pakutud kohast LSE-s, London School of Economicsis2, ning eelistasin sellele elu sadulas. Nii et kaheksateistkümneaastaselt, kui paljud ülikooli läinud noored mehed õppisid, kuidas kasutada oma äsja omandatud vabadust suurte alkoholikoguste kõrist allalaskmiseks, sörkisin mina dressides mööda Lambourni tänavaid või istusin üksi saunas ja üritasin mõnest lisakilost lahti saada.

Ent eelmisel õhtul oli päevaste sündmuste vapustus endast märku andnud. Nii ma siis olingi jõuludest üle jäänud pooliku pudeli ehtsa šoti viskiga välja otsinud ja sellele otsa peale teinud, et seejärel trepist üles voodisse komberdada. Ent loomulikult ei kihutanud alkohol minu peas elutsevaid deemoneid minema ning ma olin suurema osa ööst ärkvel ja vähkresin, kujutledes, kuidas Herb mõne Liverpooli surnukuuri marmoralusel üha külmemaks muutub.

***

Ilm pühapäeva hommikul oli sama vilets kui minu enesetunne ning koos tugevneva põhjatuulega saabus järjest kohale aprillikuiseid raskeid vihmahooge.

Umbes kella kümne paiku, kui sajus oli tekkinud väike vahe, läksin ma välja pühapäevast lehte ostma ja käisin kärmelt ära Regent’s Park Roadil asuvas ajalehekioskis.

„Kaunist hommikut teile, härra Foxton,” ütles kioskipidaja leti tagant.

„Hommikust, härra Patel,” vastasin. „Aga ma ei tea, mis selles hommikus kaunist on.”

Härra Patel naeratas mulle ega öelnud midagi. Me võisime ju elada samas kohas, kuid ei kuulunud sellepärast veel ühte ja samasse kultuuri.

Kõikide riiulil olevate ajalehtede esikülgedel jutustati ühtainsat lugu: SURM VÕIDUAJAMISTEL, teatas üks pealkiri, MÕRV NATIONALIL, teatas teine, RELVAPAANIKA AINT-REES, kõlas kolmas.

Heitsin korraks pilgu kõigile lehtedele. Üheski ei mainitud ohvrit nimepidi ja mulle tundus, et hoopis rohkem leidsid kajastamist pealtvaatajatele osaks saanud hädad ja ebamugavused ning et vaese Herbi suhtes ei ilmutatud mingit poolehoidu ega kaastunnet. Minu meelest oli loomulik, et teatud määral tegeldi oletamisega, sest reporteritel oli loo jaoks liiga vähe faktilist materjali, kuid mind üllatas, mil määral avaldus kirjutatus nende külm suhtumine mõrva ohvrisse.

Üks ajaleht läks koguni nii kaugele, et pakkus välja oletuse, nagu olnuks tapmine seotud uimastitega, ja andis seejärel mõista, et küllap on kõigil vedanud, et tapmine õnnestus.

Ostsin endale Sunday Timesi üksnes seetõttu, et selle pealkiri – INIMJAHT HIPODROOMIMÕRVARILE – oli kõige vähem sensatsiooniline ning järgnenud loos ei tikutud kohe oletama, et arvatavasti Herb oligi tapmist väärt.

„Tänan teid, söör,” ütles härra Patel mulle peenraha tagasi andes.

Toppisin raske ajalehe endale kaenla alla ja läksin tuldud teed tagasi koju.

Lichfield Grove on üsna tavaline Londoni eeslinnatänav, kus asuvad peamiselt 1930. aastatel ehitatud ärkliakendega paarismajad, millel on väikesed eesaiad.

Nüüdseks olin elanud seal juba viimased kaheksa aastat, kuid ma peaaegu ei tundnudki oma naabreid, mõne üksikuga olin vahetanud juhusliku tervitusviipe, kui juhtusime ühel ajal koju tulema või sealt lahkuma. Ma tundsin tegelikult ajalehemüüjat härra Patelit paremini kui neid inimesi, kelle vahetus naabruses elasin. Teadsin, et minu kõrval elava abielupaari eesnimed on Jane ja Phil (või oli see John), kuid mul polnud aimugi, mis on nende perekonnanimi või millega nad elatist teenivad.

Lehekioski juurest tagasi kõndides mõtlesin sellest, kui kummaline on, et siinsed inimsoo esindajad suudavad elada üksteisega nii õlg-õla kõrval ja samal ajal peaaegu üldse mitte suhelda. Kuid siin oli vähemalt teisiti kui maal, külas, kus ma varem olin elanud ja kus kõik nägid kurja vaeva, et ennast teiste eluga kurssi viia ning kus mitte miski ei jäänud pikaks ajaks saladuseks.

Mõtlesin, kas ma ei peaks rohkem pingutama, et tunda end pisutki kogukonna liikmena. Minu arvates sõltus kõik sellest, kui kauaks ma kavatsesin paigale jääda.

Paljude mu džokipäevist pärit sõprade arvates oli Finchley kummaline valik, kuid ma olin end tahtnud oma endisest elust täielikult lahti murda. Lahti murda – oli see vast nali! Just lahtimurdmine sundiski mind võistlusratsutamisest loobuma, ning parajasti siis, kui ma hakkasin endale juba spordis nime tegema. Lahti murdus mu teine kaelalüli, millele toetuv atlaslüli seisis hea selle eest, et ma sain pead pöörata. Lühidalt öeldes murdsin oma kaela.

Arvan, et peaksin olema tänulik, et ma selle murru tagajärjel ei surnud ega jäänud halvatuks, kusjuures mõlemad võimalused olid väga tõenäolised. Selle eest, et sain hetkel mööda Lichfield Grove’i jalutada, olin tänu võlgu tol saatuslikul päeval Cheltenhami hipodroomil valves olnud ja kiiresti tegutsenud parameedikutele. Nad olid tublisti pingutanud, et mu kael ja selgroog liikumatuks muuta, enne kui mind murult üles tõsteti.

See oli olnud tobe kukkumine ja ma pean tunnistama, et osaliselt põhjustas selle mu enda hooletus.

Viimast võistlust Cheltenhami jahivõidusõidufestivali kolmapäeval nimetatakse Täiskarikaks – see on üleriigiline lauskmaajahivõidusõit. Hüppeid ei sooritata ja takistusi pole, on vaid kolm koma kaks kilomeetrit üles-alla kulgevat rohelist rohurada stardi ja finiši vahel. Seda ei peeta festivali kõige vaatemängulisemaks võiduajamiseks ja suur osa muidu rohkearvulisest pealtvaatajaskonnast on selle toimumise ajaks juba parklatesse või baaridesse suundunud.

Kuid Täiskarikas pakub suurt võistluspinget ja džokid võtavad seda väga tõsiselt. Mitte just sageli ei anta hüppevõistlustel osalevatele noormeestele ja neidudele võimalust mängida Willie Shoemakerit3 või Frankie Dettorit4. Leida distantsi jaoks õige tempo, ilma et hüpped rütmi segamini lööks, on kunst, ning kui teada, kus ja millal otsustavalt finiši poole söösta, on võimalik lõpuks kõik ennustused segi paisata.

Tol kolmapäeval veidi rohkem kui kaheksa aastat tagasi ratsutasin ma hobusel, keda Racing Post oli nimetanud võrdlemisi leebelt „autsaideriks”. Tollel hobusel oli ainult üks käik – mõõdukas –, ning ta ei suutnud absoluutselt oma jalgu liigutada, et viimasel tõusul võidu poole teistest mööduda. Minu ainus võimalus oli stardist kiiresti minema saada ja üritada „finiš” teiste jaoks ära rikkuda.

See plaan toimis üsna hästi, kuid ainult teatud hetkeni.

Umbes poolel võistlusmaal olin oma ratsul lähimast konkurendist ligi viisteist hobuse kehapikkust eespool ning liikusin endiselt üsna tempokalt edasi, pöörasin vasakule ja sööstsin seejärel mäest alla. Kuid tagaajajate hääled mu kõrvus muutusid valjemaks ning kuus või seitse neist pühkisid meist sirgele jõudes mööda nagu Ferrarid teerullist.

Võistlus oli kaotatud ja see ei üllatanud eriti ei mind ega neid väheseid, kes veel peatribüünil seda jälgisid.

Võib-olla tajus ka hobune minus toimunud tillukest muutust – ootuse ja erutuse asendumist alistumise ja pettumusega. Või siis ei keskendunud hobune enam tema ees seisvale ülesandele, sest ka džoki mõte liikus juba järgmise päeva võiduajamistele ja eelseisvatele võistlustele.

Mis ka põhjuseks polnud, kuid ühel hetkel galopeeris ta innukalt ühtlases tempos, ent seejärel komistas ja kukkus, nagu oleks teda tulistatud.

Vaatasin televiisorist selle kurva sündmuse kordust. Mulle ei jäänud vähimatki võimalust.

Ma katapulteerusin kukkumise tagajärjel pea ees üle hobuse kaela ja kukkusin otse vastu maad. Kaks päeva hiljem tulin teadvusele Bristolis asuva Frenchay haigla neurokirurgia ja seljavigastuste osakonnas, mu pea valutas metsikult ning seda ümbritses haloklamber – metallist asjandus, mis oli sõna otseses mõttes mu kolba külge kruvitud.

Kolm vastikut kuud hiljem, kui metallist asjandus oli lõpuks ära võetud, asusin ma oma füüsilist vormi ja kohta sadulas tagasi nõudma, kuid ratsaspordi nõukogu arstlik komisjon tõmbas mu lootustele kriipsu peale, leides, et mind tuleb lugeda võistlemise jaoks sobimatuks. „Liiga riskantne,” ütlesid arstid. „Järgmine kukkumine pea peale võib olla surmav.” Ma vaidlesin vastu, et olen valmis sellega riskima, ning mainisin tõsiasja, et pea peale kukkumine võib olla surmav ka juhul, kui eelnevalt pole kaela murtud.

Üritasin neile seal pikalt selgitada, et kõik džokid riskivad iga kord oma eluga, kui ronivad pool tonni kaaluva hobuse selga ning sööstavad kiirusega nelikümmend kaheksa kilomeetrit tunnis üle pooleteise meetri kõrguste tõkete. Džokid on harjunud riskima ja arvestavad võimalike tagajärgedega, seejuures ratsaspordi korraldajaid süüdistamata. Kuid minu jutust polnud mingit kasu. „Kahju,” öeldi vastuseks. „Meie otsus on lõplik.”

Ja nii see jäigi.

Ma olin alles äsja olnud lootustandev uustulnuk, Grand Nationali noorim võitnud džoki alates Bruce Hobbsist 1938. aastal, ning paljud oletasid, et minust saab järgmine tšempion, ja järsku olin ma kahekümne ühe aastane eksdžoki, kellel polnud kusagilt abi otsida.

„Kui su ratsutajapäevad ükskord läbi saavad, läheb sul tarvis haridust,” ütles mu isa, kui olin kaheksateistkümneaastane ja ta tegi veel viimase, tulutuks jäänud katse sundida mind astuma ülikooli, mitte siirduma ratsasporti.

„Kui mul haridust vaja läheb, siis hangin selle,” olin tookord vastanud.

Ja nii ma astusingi uuesti sisse ja mind võeti jälle LSE-sse vastu. Hakkasin seal valmistuma kraadi omandamiseks kombineeritud erialal, mille nimi oli avalik haldus ja majandusteadus.

Sestpeale elasingi Finchleys, olles teinud selle maja peale deposiidi rahast, mis ma teenisin oma viimasel edukal ratsutamishooajal.

Finchley peametroojaam, kuhu Lichfield Grove’ilt oli kiviga visata, asus Põhjaliini kasutades LSE-st vaid kümne peatuse kaugusel.

Ent see muutus polnud tulnud kergelt.

Ma olin juba harjunud tolle adrenaliini tekitatud erutusega, mis haarab ratsutaja oma võimusesse, kui too hüppab kihutaval hobusel võidu peale üle tõkete. Võita, võita, võita – muul polnud tähtsust. Mõtlesin võidust kogu aeg, mida ma ka ei teinud. Ma armastasin seda. See meeldis mulle. Võit oli nagu uimasti ja mina olin sõltlane.

Ja kui võidu tagaajamine minult ära võeti, kannatasin rängalt võõrutusnähtude all. Olin nagu deliiriumis alkohoolik, kes ei oska end kuidagi aidata.

Ma üritasin neil paaril esimesel kuul kõigest väest vaprat nägu teha ning püüdsin leida endale rakendust, ostes maja ja valmistudes õpinguteks. Ma kirusin saatust ja rääkisin kõigile, et minuga on kõik korras, ent sisimas tundsin iiveldust, värisesin ja olin lähedal enesetapule.

***

Kui ma läbisin teel pooljoostes, ajaleht käes, viimaseid majani jäävaid meetreid, ähvardas pimenenud taevast alla langeda uus vihmavaling.

Nagu paljud naabrid, olin lasknud oma väikese ja ülekasvanud majaesise muruplatsi betooni täis valada, muutes selle tänavast eraldatud parkimisalaks, kus praegu seisis mu päevinäinud sportauto Mercedes SLK. Täis õhinat, olin ostnud selle masina, kui ta oli veel täiesti uus, makstes tema eest Grand Nationali võidusumma mulle kuuluvad protsendid. See oli olnud kümme aastat ja rohkem kui kakssada kaheksakümmend kaheksa tuhat kilomeetrit tagasi, ja tõtt-öelda pidanuks ma oma auto juba ammu välja vahetama.

Ma avasin pagasiluugi ja vaatasin kaht selle all lebavat mantlit. Eelmisel õhtul oli Herbi sinise kašmiirvillast kehakatte vaatamine mulle liiga valus, kuid nüüd nägi mantel välja nagu rõivas, millel pole omanikku.

Võtsin mõlemad mantlid pagasiruumist välja, lõin luugi kinni ja kiirustasin majja, sest esimesed suured vihmapiisad tegid mul juba juuksed märjaks.

Riputasin oma mantli ühe eesukse taga oleva konksu külge ja mõtlesin, mida Herbi omaga teha. Temal seda enam vaja ei läinud, aga minu meelest kuulus see tema perekonnale ja pidi lõpuks nende kätte jõudma.

Aga seniks riputasin selle esikusse oma mantli kõrvale.

Ma ei tea täpselt, miks tundsin vajadust Herbi mantli taskutes sorida. Vahest arvasin, et ta oli jätnud sinna oma korteri võtme, sest kui ta ukse eelmisel hommikul kinni keeras, oli mantel tal seljas.

Võtit ei olnud, kuid see-eest lebas sügaval vasakpoolses taskus üks paberitükk. See oli kiiruga kokku murtud ja siis nutsakaks kägardatud. Panin selle vastu seina ja lükkasin sirgeks.

Seisin hämmastunult ja lugesin sünget sõnumit, mis oli musta pastakaga paberile kirjutatud.

OLEKSID PIDANUD TEGEMA, MIS KÄSTI. SA VÕID ÖELDA, ET SUL ON KAHJU, AGA EGA SA KAUA EI KAHETSE.

Kas see tähendas, et Herb oli siiski olnud rünnaku sihtmärk? Ja mõrvar oligi õige mehe maha lasknud? Kuid kui nii, siis miks?