Читать книгу Õnnemäng - Felix Francis - Страница 4

Ma veetsin suurema osa pühapäevast paberil olnud sõnumit üha uuesti üle lugedes ning püüdsin aru saada, kas tegemist oli hoiatusega või lihtsalt süütu teatega, millel polnud eelmise pärastlõuna sündmustega Grand Nationalil mingit seost.

OLEKSID PIDANUD TEGEMA, MIS KÄSTI. SA VÕID ÖELDA, ET SUL ON KAHJU, AGA EGA SA KAUA EI KAHETSE.

Otsisin välja nimekaardi, mille politseinik oli mulle Aintrees andnud: inspektor Paul Matthews, Merseyside’i politseivalitsus. Valisin nimekaardile trükitud numbri, kuid Matthewsi polnud kohal. Jätsin talle sõnumi ja palusin mulle tagasi helistada.

Mõtlesin, mis see oli, mida Herb oleks pidanud tegema ja mida tal teha kästi. Ning mille kohta ja kellele ta oli öelnud, et tal on kahju?

Loobusin katsetest vastuseid välja mõelda ja lugesin, mida Sunday Timesis mõrva kohta kirjutati. Mõtlesin taas meie ülemusele helistada, kuid tal oli võimalus lugeda toimunust ajalehtedest ning ilmselt saab ta varsti teada, et mõrva ohver oli tema vanemabi. Milleks rikkuda ülemuse pühapäeva?

Džokina töötatud ajast peale teadsin liigagi hästi, et ajalehtedest loetut ei maksa uskuda, kuid antud juhul üllatas mind, et teadaolevad faktid olid ajalehelugudes nii täpselt ära toodud. Oli selge, et Sunday Timesi korrespondendil on Merseyside’i politseivalitsuses „oma inimene”, ent mitte sedavõrd oma, et oleks välja pakkunud ka ohvri nime. Ja mõrva motiivide kohta polnud korrespondendil mingit infot, kuid see ei takistanud teda igasuguseid oletusi tegemast.

„Niivõrd puhtalt teostatud tapmise põhjal võib järeldada, et tegu on organiseerunud kurjategijate palgamõrvaga.” Edasi teatas korrespondent, miks ohvri nime ei öelda avalikkusele, arvatavasti sellepärast, et too on tuntud kriminaal ja politsei ei taha, et võimalikud tunnistajad arvaksid, et nende ütlustel pole mõtet.

„Täielik pläma,” ütlesin valjult.

„Mis on pläma?” küsis Claudia.

Ma istusin meie väikeses köögis, ajaleht söögilauale laotatud, aga Claudia küpsetas oma õe sünnipäevaks kooki.

Mõnikord ma soovisin, et teised inimesed hindaksid Claudia loomingut sel määral, et kirjutaksid talle tšeki. Tegelikult seisis meie maja kolmandas magamistoas seinte vastu toetatuna nii palju lõpetatud maale, et voodi jaoks seal enam ruumi polnud.

„Ühel päeval,” tavatses Claudia öelda, „makstakse nende eest kümneid tuhandeid naelu ja ma saan rikkaks.” Kuid põhiprobleem seisnes selles, et tegelikult ei tahtnud ta ühestki maalist loobuda ja ta ei üritanudki neid müüa. Näis, nagu maaliks ta ainuüksi enda tarbeks. Ja tema töid polnud just meeldiv vaadata – tumedad ja halba ennustavad, võis öelda, et need olid täis häirivaid sürrealistlikke kujundeid, millest õhkus valu ja muret.

Meie kodu seintel ei rippunud ühtegi tema taiest, välja arvatud väike pliiatsiga joonistatud natüürmort, pärit ajast, mil Claudia õppis Byam Shaw kunstikoolis, ning just seepärast tundus mulle, et ma ei suuda nendega ühe katuse all olla.

Ent maalide autoriga elasin ma üllataval kombel õnnelikult koos.

Pikka aega oli Claudia vaimne seisund mulle muret teinud, kuid näis, nagu valaks ta kõik oma mustad mõtted loomingusse ning sinna need jäidki ja lasksid tal endal elada maalidest väljaspool, maailmas, mis oli hele ja värviline.

Claudia ise ei osanud seletada, miks ta maalib just nii, nagu ta maalib, ning väitis, et põhjus ei peitu tema vanemate varases surmas, mis juhtus ajal, kui Claudia oli alles laps. Claudia ütles, et nii lihtsalt läheb, kui ta pintsel lõuendit puudutab.

Olin sageli mõelnud, et peaksin võtma mõned tema tööd ja minema nendega psühhoanalüütiku juurde, et too ütleks, kas need ei anna aimu mingist psüühikahäirest, kuid Claudia nõusolekuta polnud ma tahtnud seda teha, ja ma olin liiga arg, et teda paluda, juhul kui ta oleks keeldunud.

Ma ei teinud midagi. Olin alati üritanud vältida isiklikku vastasseisu, küllap ka sellepärast, et oma lapsepõlvekodust muud eriti ei mäletanudki; mu vanemad tülitsesid teineteisega peaaegu kolmkümmend aastat järjest, kuni lõpuks läksid lahku, kui lähenesid juba kuuekümnele.

„Aga siin kirjutatakse, et sel mõrval olid kõik kurjategijatevahelise arveteõiendamise tunnused. Mina oleksin kindlasti teadnud, kui Herb oleks millegi sellisega seotud olnud,” ütlesin Claudiale, ja näitasin talle ajalehte.

„Vean kihla, et mu sõpradel on kapis igasuguseid luukeresid, ja me ei kuule neist mitte kunagi.”

„Sa oled nii küüniline,” ütlesin, kuid Claudial olid tõepoolest mõned väga kummalised sõbrad.

„Pigem realist,” vastas Claudia. „Siis pole vaja pettuda.”

„Pettuda?”

„Jah,” ütles Claudia. „Kui ma usun inimestest halvimat, siis ei tule mul selle tõeks osutumise puhul pettuda.”

„Ja kas sa usud ka minust halvimat?”

„Ära ole tobe,” ütles Claudia ning astus minu juurde ja paitas jahuste kätega mu juukseid. „Ma tean, mis on sinus halvim.”

„Ja oled pettunud?”

„Muidugi!” Claudia hakkas naerma.

Aga mina mõtlesin, kas see on ikka tõsi.

***

Saabusin Lyall ja Blacki Lombard Street 64 asuvatesse neljanda korruse ametiruumidesse esmaspäeval kell veerand üheksa hommikul ja avastasin, et ukse ees seisab turske välimusega konstaabel, kelle mundrit täiendasid turvavest ja kiiver.

„Vabandage, härra,” ütles ta ametlikul toonil, kui ma üritasin temast mööda trügida, „mu otsese ülemuse loata ei lasta neisse ruumidesse mitte kedagi.”

„Aga ma töötan siin,” ütlesin.

„Teie nimi, härra?” küsis ta.

„Nicholas Foxton.”

Ta uuris oma pükste taskust välja tõmmatud nimekirja.

„Hr. N. Foxton,” luges konstaabel. „Hästi, härra, te võite sisse minna.” Kui ma temast möödusin, astus ta veidi kõrvale, kuid naasis seejärel kärmelt endisele kohale, otsekui kartes, et kohe algab nimekirjas mitteolevate isikute tormijooks.

Midagi sellist polnud firma Lyall ja Black ametiruumides esmaspäeva hommikul veel nähtud.

Mõlemad omanikud ja äripartnerid, Patrick Lyall ja Gregory Black, viibisid klientide ootetoas ja toetasid küünarnukkidega rinnakõrgusele vastuvõtulauale.

„Oi, tere, Nicholas,” ütles Patrick, kui ma sisse astusin. „Politsei on siin.”

„Seda ma näen jah,” vastasin. „Kas Herbi pärast?”

Nad noogutasid.

„Oleme mõlemad siin kella seitsmest saadik,” ütles Patrick. „Aga meid ei lasta meie kabinettidesse. Meil keelati sinna tahapoole minna.”

„Kas teile ei öeldud, mida nad täpselt otsivad?” küsisin.

„Ei,” vastas Gregory teravalt ja ärritatult. „Minu arust loodavad nad leida mingit juhtlõnga, mis viiks tapjani. Aga mind see ei rõõmusta. Herbi laual võib olla kliente puudutavaid tundlikke materjale, ja ma ei taha, et politsei neid näeks. Need on ülimalt salastatud.”

Minu meelest oli ebatõenäoline, et politsei võiks nõustuda pidama midagi kas või pisutki salajaseks, kui see miski omab mõrvari paljastamise seisukohast tähtsust.

„Millal te teada saite, et ta on surnud?” küsisin neilt. Ma teadsin, et pühapäeva hilisõhtustes uudistes oli Herbi nimi lõpuks välja öeldud.

„Eile pärastlõunal,” vastas Patrick. „Mulle helistati politseist ja paluti meil tulla täna hommikul siia nendega kohtuma. Aga sina?”

„Ma üritasin teile laupäeval helistada, aga keegi ei võtnud vastu,” ütlesin ma. „Ma olin tegelikult Herbiga, kui ta maha lasti.”

„Issand jumal,” ütles Patrick. „Aga muidugi. Te ju piditegi koos võistlustele minema.”

„Ja kui ta tapeti, seisin ma parajasti tema kõrval,” ütlesin.

„Kui jube,” ütles Patrick. „Kas sa tema tapjat nägid?”

„Noh, õige pisut,” ütlesin. „Aga rohkem vaatasin ma tema relva.”

„Ma lihtsalt ei saa aru.” Patrick vangutas pead. „Miks peaks keegi tahtma tappa Herb Kovakit?”

„Jube lugu,” ütles Gregory ja vangutas samuti pead. „Firmale see head ei tee. Kohe üldse mitte.”

Ega see polnud Herbi jaokski teab mis rõõm, mõtlesin endamisi, kuid otsustasin selle enda teada jätta. Kuigi firmana oli Lyall ja Black väga väike, oli see finantsteenuste turul kujunenud üheks oluliseks tegijaks üksnes tänu Patrick Lyalli ja Gregory Blacki eesmärgikindlusele. Kui firma Lyall ja Black millegi uuega välja tuli, tegid seda tavaliselt varsti ka teised. Lyall ja Black võttis oma klientide investeeringute puhul kasutusele uudse lähenemise ja soovitas sageli lahendusi, mida harjumuspärasema mõtlemisega nõustajad oleksid pidanud liiga riskantseks.

Kõigilt sõltumatutelt finantsnõustajatelt nõutakse, et nad selgitaksid välja ja hindaksid oma klientide riskivalmidust. Madala riskiga investeeringud, nagu kindla intressiga pangahoiused või kõrgeima reitinguga valitsuse võlakirjad, kippusid tooma üksnes väikest tulu, kuid põhikapitali pärast polnud muret. Keskmine risk võis tähendada suurkompaniide aktsiaid või kollektiivseid investeeringuid ja ühisfonde, kus tulu peaks olema suurem, kuid alati jääb võimalus, et osa kapitalist kaotatakse aktsiaturu hinnalanguse tõttu. Suure riskiga investeeringud, sealhulgas raha paigutamine riskikapitalifondidesse ja operatsioonid välisvaluutaga, võimaldasid saada suurt tulu, kuid võisid kaasa tuua ka suuri kaotusi.

Ent Lyall ja Black soovitasid investeerida ka ettevõtmistesse, mille riskimäära sai nimetada üksnes äärmuslikuks, nagu näiteks filmide ja näidendite rahastamine, veinifondide aktsiate, välismaal asuva kinnisvara või kunstiteoste ostmine. Selliste investeeringutega võis saada tohutut tulu, kuid samas võis ka kõigest ilma jääda.

Just selline suhtumine oligi mind algul Lyall ja Blacki poole tõmmanud.

Anda hobusele kõva jalahoop kõhtu ja nõuda talt pika, hüppe jaoks paraja sammu astumist, oli samuti suure riskiga seotud strateegia, mis võis väga kergesti lõppeda ränga kukkumisega. Vastupidine ja ohutum olnuks hobust valjastest sikutada, et nõuda loomalt sammu lühendamist ja ühe lisasammu tegemist. See võis olla küll ohutum, kuid oli samas ka aeglasem, palju aeglasem. Minu meelest oli tunduvalt parem võidujanusena murule prantsatada kui rahulduda teise kohaga.

„Kui kaua nad meid siin veel oodata lasevad?” nõudis Gregory Black. „Kas nad ei mõista, et me peame tööd tegema.”

Küsimus jäi vastuseta.

Üksteise järel olid ka kõik teised töötajad välja ilmunud ja klientide ootetuba oli nüüd inimestest umbes. Suurem osa neist kuulis Herbi surmast alles kohale jõudes ja tööle asumine oli küll viimane asi, mida nad teha tahtsid. Kaks daami, kes töötasid vaheldumisi nii vastuvõtus kui ka juhiabidena, olid pisarais. Herb oli olnud populaarne ning teda armastati, üheks põhjuseks oli ka see, et ta erines tavalisest rangest ja pikitriibulist ülikonda kandvast finantsistist.

Herbile meeldis väga etendada välismaal viibivat ameeriklast, ta ilmus 4. juulil5 tööle, kaasas kingitused – pulgakommid ja õunapirukas –, ning tegi novembris kogu personalile välja tänupühalõuna, kalkuni ja selle juurde kuuluva. Ta lõugas kauboi kombel kõigest kõrist „jee-huu”, kui tal õnnestus järjekordne klient silmusesse püüda. Herbiga oli olnud lõbus ja elu kontoris tõotas temata kujuneda palju rõõmutumaks.

Lõpuks, poole kümne paiku, ilmus vastuvõtutuppa keskealine mees, seljas halvastiistuv hall ülikond ja pöördus ootavate inimeste poole.

„Daamid ja härrad,” kõlas tema ametlik algus. „Mina olen Merseyside’i politseivalitsuse vanemuurija Tomlinson. Palun vabandust ebamugavuste pärast, aga nagu te varsti kuulete, ma uurin koos oma kolleegidega Herbert Kovaki mõrva, mis toimus laupäeva pärastlõunal Aintree võiduajamistel. Ma arvan, et me viibime siin veel mõnda aega ja ma palun teil olla kannatlik.

Samas soovin, et te jääksite siia, sest ma tahan rääkida teie kõigiga eraldi.”

Gregory Blackile ei paistnud see meeldivat. „Kas me ootamise ajal oma kabinettides töötada ei või?”

„Ma kardan, et see pole võimalik,” vastas politseinik.

„Ja miks mitte?” nõudis Gregory.

„Sest ma ei taha, et ükski teist,” ta vaatas toas ringi, „pääseks oma arvuti juurde.”

„Aga see on pöörane,” Gregory hakkas üle keema. „Kas te tahate kedagi meist süüdistada seotuses härra Kovaki mõrvaga?”

„Ma ei süüdista kedagi,” vastas vanemuurija Tomlinson pisut lepitavamal toonil. „Ma lihtsalt pean tegutsema järjekindlalt. Juhul kui härra Kovaki arvutist peaks leitama mingeid asitõendeid, siis ma olen kindel, et te kõik mõistate, et need peavad olema kaitstud võimaliku rikkumise eest, mis võib juhtuda, kui keegi teist firma serveri kaudu neile ligi pääseb.”

Gregoryt see muidugi ei lohutanud. „Aga kõik meie failid on kaugsalvestatud ja neile pääseb ligi igal ajal. See on lihtsalt naeruväärne.”

„Härra Black.” Politseinik pöördus otse tema poole. „Te raiskate mu aega ja mida varem ma tagasi tööle pääsen, seda kiiremini jõuate ka teie oma kabinetti.”

Ma vaatasin Gregory Blacki. Millegipärast tundus mulle, et nii polnud keegi temaga rääkinud sellest ajast peale, kui ta koolis käis, ja kas sealgi. Toas valitses täielik vaikus ja me kõik ootasime, et kohe toimub plahvatus, kuid seda ei juhtunud. Gregory üksnes pomises midagi endale nina alla ja pöördus eemale.

Kuid ühes oli Gregoryl täiesti õigus: keeld meil arvuteid kasutada oli naeruväärne. Meie süsteemis oli kaugligipääs andmetele korraldatud nii, et mõned firma töötajad said kasutada asutusesiseseid faile ka väljaspool kontorit oma sülearvutites. Kui keegi meist oleks tahtnud pärast Herbi surma tema faile „rikkuda”, poleks ta suuremal osal nädalavahetusest muuga tegelenudki.

„Kas me välja kohvi jooma võime minna?” küsis Jessica Winter, firma järelevalveametnik. Fotokoopiate tegemise ruum, mida kasutati ühtlasi ka väikese köögina ja kus me endale tavaliselt sooje jooke tegime, asus kabinettide taga ja jäi meile hetkel kättesaamatuks.

„Jah,” ütles vanemuurija, „aga mitte kõik korraga. Ma hakkan teid varsti küsitlema. Ja kui te lähetegi välja, siis olge palun kella kümneks tagasi.”

Jessica tõusis kärmelt püsti ja suundus ukse poole. Sinnapoole hakkasid liikuma veel viis või kuus inimest, mina nende hulgas. Oli selge, et mitte kedagi meist ei vaimustanud väljavaade veeta järgmine pooltund Gregory Blacki vahetus läheduses.

***

Mul tuli oodata, sest minu küsitlemine algas alles pärast kella ühteteist, ja Gregory Blacki pahameeleks olin ma vanemuurija nimekirjas Patrick Lyalli järel teine.

Ma ei tea, kas politseinik tegi seda meelega, et Gregoryt veelgi üles ärritada, kui ülekuulamised viidi läbi just tema kabinetis ja tema laua taga, kusjuures vanemuurija Tomlinson istus nahast kõrge korjuga ülemusetoolil, millele tavaliselt toetus Gregory kogukas kere. See tõotab pahandust, mõtlesin ma, eriti kui hakatakse küsitlema Gregory Blacki ennast.

„Niisiis, härra Foxton,” ütles vanemuurija oma pabereid sirvides. „Mulle näib, et te viibisite laupäeva pärastlõunal Aintree võiduajamistel ja teid küsitles seal üks minu kolleeg.”

„Jah,” vastasin. „See oli uurija Matthews.”

Ta noogutas. „On teil ehk veel midagi, mida te tahaksite tolles intervjuus öeldule lisada?”

„Jah, on küll,” ütlesin. „Ma püüdsin eile uurija Matthewsile helistada. Tegelikult jätsin talle sõnumi, et ta mulle tagasi helistaks, aga ta ei teinud seda. Tahtsin rääkida sellest.”

Võtsin taskust tolle kokkumurtud paberilehe, mille ma olin Herbi mantlist leidnud, ja laotasin laual laiali. Keerasin paberilehe nii, et vanemuurija sai seda lugeda. Mulle oli see tekst juba pähe kulunud: OLEKSID PIDANUD TEGEMA, MIS KÄSTI. SA VÕID ÖELDA, ET SUL ON KAHJU, AGA EGA SA KAUA EI KAHETSE.

Möödus natuke aega ja siis vaatas vanemuurija minu poole üles. „Kust te selle leidsite?”

„See oli härra Kovaki mantli taskus. Kui me hipodroomile jõudsime, jättis ta mantli minu autosse. Leidsin selle alles eile.”

Vanemuurija luges veel kord paberit, kuid ei puudutanud seda.

„Kas see käekiri on teile tuttav?” küsis ta.

„Ei,” vastasin. Kuidas see oleks saanudki tuttav olla, kui sõnum oli kirjutatud püüdlikult suurte tähtedega, iga täht selge ja eraldi.

„Ja te olete seda paberit puutunud?” Minu meelest oli see retooriline küsimus, sest ta oli selgelt näinud, kuidas ma paberi taskust välja võtsin ja lauale laotasin. Ma vaikisin.

„Kas te ei arvanud, et see võib olla asitõend?” küsis politseinik. „Selle kätega puudutamine võib nurjata võimaluse paberilt veel mingeid jälgi leida.”

„See oli sügavale tema mantli taskusse topitud,” ütlesin enda kaitseks. „Ma ei teadnud, mis see on, kuni olin paberi lahti voltinud ja siis oli juba liiga hilja.”

Politseinik uuris veel kord paberit.

„Ja mida kirjutatu teie arvates tähendab?”

„Pole aimugi,” vastasin. „Aga mulle tundub, et see on hoiatus.”

„Hoiatus? Miks hoiatus?”

„Ma mõtlesin selle peale suure osa ööst,” ütlesin. „On selge, et see pole ähvardus, muidu oleks siin kirjas „tee nagu sulle öeldi, või muidu”, aga mitte „oleksid pidanud tegema, mis kästi”.”

„Hüva,” ütles politseinik aeglaselt, „aga see pole veel ähvardus”.

„Ma tean,” ütlesin. „Aga olen sellele mõelnud. Kui tahetakse kedagi tappa, siis vaevalt et helistatakse sellele inimesele ja öeldakse seda, on ju nii? Sellest poleks mingit kasu, võimalik ohver muutub hoopis valvsaks ja tapjal saab olema selle võrra raskem. Ohver võib koguni politseilt kaitset taotleda. Nii ei saavutata üldse mitte midagi, pigem kaotatakse. Kindla peale pandaks rünnak toime ette hoiatamata.”

„Te paistate selle üle tõepoolest mõelnud olevat,” ütles politseinik.

„Jah,” vastasin. „Üsna palju. Ja kui Herb tapeti, olin ma tema kõrval. Enne kui too mees tulistas, ei öelnud ta, et „sa oleksid pidanud tegema nii või naa”. Otse vastupidi. Ta laskis nii kiiresti ja ilma sissejuhatuseta, et ma arvan, et Herb oli surnud veel enne, kui ta arugi sai, mis toimub. Ja see pole selle sõnumi tooniga kooskõlas.” Jäin hetkeks vait. „Nii et minu arvates võib too paber olla hoiatus kelleltki teiselt, mitte tapjalt. Tegelikult ma arvan, et see polegi hoiatus, pigem vabanduskiri.”

Vanemuurija vaatas mulle paari sekundi vältel otsa. „Vaadake, härra Foxton,” ütles ta lõpuks. „See siin ei ole telelavastus. Päriselus ei palu inimesed kelleltki enne tapmist vabandust.”

„Te siis ütlete, et ma eksin?”

„Ei,” vastas vanemuurija aeglaselt. „Seda ma ei ütle. Aga ma ei ütle ka, et teil on õigus. Ma kavatsen uurida seda juhtumit kõiki võimalusi arvestades.”

Minu kõrvus kõlasid tema sõnad kangesti sedamoodi, et ma eksin. Vanemuurija tõusis püsti ja läks ukse juurde ning kohe sisenes ruumi teine politseinik, kes võttis laualt paberitüki ja asetas selle pintsetti kasutades ettevaatlikult kilekotti.

„Nii,” ütles vanemuurija, kui uks oli sulgunud. „Kas te teate, kas härra Kovakil oli tööalaselt käsil midagi sellist, mis võiks aidata mul mõista, miks ta tapeti?”

„Pole vähimatki aimu.”

„Härra Lyall ütles mulle, et teie ja härra Kovak töötasite kahekesi koos.” Ma noogutasin. „Millega ta siis täpselt tegeles?”

„Selle samaga, millega mina,” vastasin. „Ta töötas enamasti Patrick Lyalli abina, aga tal olid ka mõned oma kliendid. Ta…”

„Vabandage,” ütles vanemuurija mulle vahele segades. „Ma olen veidi segaduses. Härra Lyall ei maininud mulle, et härra Kovak oli tema isiklik abi.”

„Ega ta ei olnudki sekretär ega midagi sellist,” selgitasin. „Ta aitas härra Lyallil üksnes tolle klientide investeeringute järelevalvet teostada.”

„Hmm,” ütles vanemuurija, jäi korraks vait ega paistnud olevat kübetki varasemast targem. „Kas te saaksite mulle täpselt kirjeldada, mida te siin teete, samuti seda, millega firma tegeleb?”

„Olgu,” ütlesin. „Ma üritan.”

Tõmbasin sügavalt hinge ja mõtlesin, milline võiks olla kõige parem selgitus, et vanemuurija Tomlinson sellest aru saaks. „Kõige lihtsamalt öeldes me vaatame teiste inimeste raha järele. Need inimesed on meie kliendid. Me anname neile nõu, kuhu ja millal nad peaksid oma kapitali investeerima, paneme nende raha nende nõusolekul teenima ning seejärel jälgime, kuidas investeeringutel läheb, ja kui meie arvates on kusagilt mujalt võimalik rohkem tulu saada, paigutame selle raha sinna.”

„Ahaa,” ütles vanemuurija, ja kirjutas midagi üles. „Ja kui palju kliente teie firmal on?”

„Asi on natuke keerulisem,” vastasin. „Kuigi me oleme firma, tegutsevad kõik nõustajad omaette, ja just neil on kliendid. Meil töötab kuus kvalifitseeritud ja registreeritud SFN-i6, vähemalt töötas, kuni Herb tapeti. Nüüd on neid ilmselt viis.”

„SFN-i?”

„Sõltumatut finantsnõustajat.”

Politseinik pani selle kirja.

„Kas ka teie olete üks neist?” küsis ta.

„Jah.”

„Ja teil on oma kliendid?”

„Jah,” vastasin. „Mul on umbes viiskümmend klienti, kuid ligi pool minu tööajast kulub Patricku klientidega tegelemisele.”

„Ja kui palju kliente on härra Lyallil?”

„Umbes kuussada,” vastasin. „Peale Herb Kovaki ja minu on veel kaks assistenti, kes aitavad teda.”

„Ja nemad on samuti sõltumatud finantsnõustajad?”

„Üks on,” ütlesin, „kuigi ta sooritas alles hiljuti eksami ja oma kliente tal veel pole. Aga teine ei ole.” Ütlesin vanemuurijale, kes need inimesed on, ja ta leidis nad firma töötajate nimekirjast üles.

„Kuidas te saate olla sõltumatu, kui te töötate firma heaks?”

See oli hea küsimus ja seda esitati mulle tihti.

„Sõltumatus tähendab antud juhul seda, et me ei sõltu ühestki investeerijast ja meil on seega täielik vabadus tutvustada oma klientidele kõiki raha paigutamise võimalusi. Kui te lähete oma panka ja avaldate soovi veidi raha investeerida, püüab sealne nõustaja veenda teid paigutama seda sellesama panga investeerimisskeemidesse, isegi kui mujal on paremaid võimalusi. See inimene võib olla suurepärane nõustaja, kuid ta ei ole sõltumatu.”

„Ja kuidas siis teie oma raha teenite?” küsis politseinik. „Olen kindel, et te ei tööta ainult lõbu pärast.”

„Muidugi mitte,” jäin nõusse. „Me teenime raha kahel viisil, sõltuvalt kliendist. Enamik neist on tänapäeval otsustanud maksta meile kokkulepitud honorari, mis on tegelikult tilluke protsent summast, mille me nende nimel investeerime, ja teised rahapaigutajad eelistavad tasuda meile komisjonilõivu nende toodete arvelt, mida me neil osta soovitame.”

„Saan aru,” ütles ta, aga mina mõtlesin, kas ta ikka sai aru. „Kui palju on seda raha kokku, millel te silma peal hoiate?”

„Palju,” ütlesin lõbusal toonil, aga ta ei hakanud naerma. „Mõned kliendid on suutelised investeerima üksnes paar tuhat naela, teised aga miljoneid. Ma arvan, et firmal tervikuna on hallata sadu miljoneid naelu. Suurem osa meie klientidest teenib hästi või on neil käsutada perekonna vara, või mõlemat pidi.”

„Ja need kliendid usaldavad teile suuri rahasummasid?” Vanemuurija hääles kõlas imestus.

„Jah,” vastasin. „Ja nad usaldavad meid sellepärast, et meie käsutuses on tohutu hulk turvameetmeid ja kontrollimisvõimalusi, mis tagavad, et midagi ei lähe kaduma.”

„Ja kas need turvameetmed ja kontrollimisvõimalused toimivad?”

„Täiesti,” ütlesin ja püüdsin näida pahasena, et ta sellist asja üldse küsis.

„Kas on võimalik, et härra Kovak varastas oma klientide raha?”

„See on välistatud,” vastasin hoobilt, kuid ei suutnud hoiduda mõtlemast sellele, mida Claudia oli öelnud eile pärastlõunal: et pole võimalik teada, kas keegi on petis või mitte. „Kõiki meie tegemisi on finantsteenuste osutamise määrustepärasust jälgivatel organitel võimalik üksipulgi kontrollida, ja meil on firmas palgal ka järelevalveametnik, kelle ülesanne on kõikide tehingutega põhjalikult tutvuda, veendumaks nende seaduslikkuses. Kui Herb oleks oma klientide tagant varastanud, oleks järelevalveametnik seda märganud, riiklikust audiitorist rääkimata.”

Politseinik uuris töötajate nimestikku. „Kes neist on järelevalveametnik?”

„Jessica Winter,” ütlesin. Vanemuurija leidis Jessica nimekirjast üles. „Tema oligi see naine, kes teilt enne küsis, kas me tohime minna välja kohvi jooma.”

Vanemuurija noogutas. „Kas härra Kovak ja preili Winter olid head tuttavad?”

Ma hakkasin naerma. „Kui te tahate öelda, et Herb Kovak ja Jessica Winter varastasid koos klientide raha, siis selle mõtte võite kohe kõrvale heita. Herbi arvates oli meie järelevalveametnik väike ülbe pipar ja Jessica pidas Herbi pisut veidraks. Jessica oli kogu firmas ainus inimene, kellele Herb ei meeldinud.”

„Võib-olla oli see üksnes maskeraad?”

„Püha jumal, küll teie võite kahtlustada,” vastasin.

„Jah,” ütles ta üles vaadates. „Ning üllataval kombel on mul sageli õigus.”

Aga kas tal võis tõesti õigus olla? Kas oli võimalik, et Herb ja Jessica olid meid ülejäänuid seekord lolliks teinud? Mis siis, kui asjasse oli segatud veel mõni firma töötaja? Andsin endale käsu sellised rumalused lõpetada. Nii jätkates oleksin varsti ka oma ema kahtlustama hakanud.

„Ja kas ka teie arvates oli härra Kovak veidrik?”

„Ei,” ütlesin. „Ta oli lihtsalt isikupärane ameeriklane, ning seda valdkonnas, mille esindajaid peetakse tavaliselt veidi igavaks.”

„Kas ka teie olete igav?” küsis vanemuurija ja vaatas mulle otsa.

„Arvatavasti,” vastasin. Praegu olin ma kindlasti igavam, kui olin olnud džokina töötades. Ent võib-olla oli parem olla igav ja elus kui isikupärane ja surnud.

***

Ma naasin pärast ülekuulamise lõppu vastuvõtutuppa, kus ootasid ülejäänud viisteist firma töötajat, litsutuna klientide ooteruumi, mis oli kavandatud mahutama üksnes väikest kohvilauda ja kahte tugitooli.

„Mida sinult päriti?” küsis Jessica.

„Eriti midagi,” vastasin. Vaatasin teda ja püüdsin mitte välja näidata, et vanemuurija pärimine oli vallandanud minu peas Jessicat puudutavad küsimused, ja see kajastus küllap mu näoilmes. „Nad tahavad üksnes teada, millega Herb siin tegeles ja miks võis keegi minu arvates tahta teda tappa.”

„Päris kindlasti ei tapetud teda tema töö pärast.” Jessica näis olevat kohkunud. „Minu meelest on see seotud tema eraeluga.”

„Aga mina arvan, et neil pole õrna aimugi, miks ta tapeti,” ütles Patrick Lyall. „Just sellepärast nad kõige kohta küsimusi esitavadki.”

Vestibüülis tekkis väike rüselus, kui keegi, kelle nimi polnud firma töötajate nimekirjas, üritas meie ruumidesse pääseda. Tal pani tee kinni meie üsna raskekaaluline mundris valvur. Ma nägin läbi klaasukse, et sissetrügija oli Andrew Mellor, firma advokaat. Firma Lyall ja Black oli liiga väike, et pidada ametis täiskohaga advokaati, seetõttu kasutasime Andrew’d, kelle õigusbüroo asus sealsamas lähedal King William Streetil.

Andrew Mellorit silmas ka Patrick, kes sammus ukse juurde.

„Kõik on korras, härra politsenik. Härra Mellor on meie advokaat.”

„Aga teda ei ole minu nimekirjas,” ütles mundrimees jäigal toonil.

„Mina andsingi teile selle nimekirja ja ma lihtsalt unustasin härra Mellori sinna lisada.”

Politseinik astus vastutahtsi sammu kõrvale ja laskis meie külalise sisse.

„Vabanda, Andrew,” ütles Patrick. „Praegu meenutab siin kõik natuke õudusunenägu.”

„Jah, seda ma näen.” Andrew Mellor mõõtis pilguga teda ümbritsevat nägudemerd. „Mul on Herb Kovakist nii kahju. Lihtsalt uskumatu lugu.”

„Ja neetult suur jama kah,” sekkus Gregory, kes oli pärast sõnavahetust vanemuurijaga enamasti vait olnud. „Aga mul on hea meel, et te siin olete.” Mulle tuli pähe mõte, et vahest oli Gregory palunud Andrew’l kohale tulla, et too viibiks tema ülekuulamise juures. „Me peame rääkima väljas.” Gregory asus end tugitoolist üles upitama.

„Tegelikult, Gregory,” ütles advokaat ja tõstis käe, et Gregoryt peatada, „ei tulnud ma mitte sinuga kohtuma. Mul on vaja rääkida Nicholasega.” Viisteist silmapaari pöördus minu poole.

„Ega sul midagi selle vastu ei ole?” küsis Andrew minult ja näitas käega ukse poole.

Ma peaaegu tundsin pilke oma seljal, kui Andrew’ga vestibüüli suundusin. Me möödusime liftidest ja pöörasime ümber nurga, nii et Lyall ja Blacki töötajad ei saanud meile enam läbi klaasukse põlevi silmi järele vahtida ja valves olev politseinik ei kuulnud meie vestlust pealt.

„Mul on väga kahju,” ütles Andrew, „aga ma pean teile midagi üle andma.”

Ta tõmbas oma kuue põuetaskust välja valge ümbriku ja ulatas selle mulle. Võtsin ümbriku vastu.

„Mis see on?” küsisin.

„Herb Kovaki viimne tahe ja testament.”

Tõstsin pilgu ümbrikult Andrew’ näole.

„Aga miks te selle mulle annate?” küsisin.

„Sest Herb nimetas teid oma testamenditäitjaks.”

„Mind?” küsisin, ja tundsin mõningast jahmatust.

„Jah,” vastas Andrew. „Te olete ühtlasi tema vara ainus pärija.”

Olin täiesti hämmingus. „Kas tal siis perekonda ei ole?”

„Ilmselt mitte kedagi, kellele ta oleks soovinud midagi jätta.”

„Aga miks ta kõik mulle pärandas?” küsisin.

„Pole aimugi,” vastas Andrew. „Võib-olla te meeldisite talle.”

Ma ei osanud tol hetkel arvatagi, et Herb Kovaki pärandus osutub mürgijoogiga karikaks.