Читать книгу Vererada - Felix Francis - Страница 2

„Läks!”

Varjates silmi ereda septembripäikese eest, heitsin pilgu monitoriekraanil kappavatele hobustele. Tavaline kaheteistkümne osalejaga kaheaastaste võiduta hobuste sprint Lingfield Parki miilipikkusel sirgel rajal – üks enam kui tuhande viiesajast võiduajamisest, mida mul tuli sel aastal kohapeal jälgida.

Ent see võiduajamine muutis mu elu jäädavalt.

Hobused väljusid stardiväravaist korraga ja sellal, kui nad ligi miili kauguselt mulle lähenema hakkasid, lasin silmadel libiseda üle paberilehe, millele olid käsitsi kirja pandud võistlejate stardipositsioonid. Kuna miilivõistluse starti varjasid tribüüni eest mõned suuremad puud, kummardusin parema ülevaate saamiseks ekraanile lähemale.

„Käib Herald Sunshine’i võiduta hobuste võiduajamine, liidriks on tõusnud Spitfire Boy,” teadustasin ma, „kuid ka Steeplejack näitab head minekut. Järgmisena tuleb Sudoku, siis Radioactive ja tema kõrval Troubleatmill. Järgmine on Postal Vote, siis High Definition, seejärel Low Calorie, välisküljele jääb rohelises jakis Bangkok Flyer, tema järel tulevad valge mütsiga Tailplane ja oranžide rõngastega Routemaster. Punaseks laternaks on hetkel Pink Pashmina, kellel on raskusi ja kes saab kolmveerand miili märgist möödudes märkuse.”

Tõstsin pilgu monitorilt ja silmitsesin võistlejaid oma võimsa binokliga. Nüüd, kolmveerand miili kauguselt nägin neid juba selgesti, nad tulid otse minu suunas ja binokli lähendusjõud muutis hobuste peade üles-alla hüplemise kuidagi ebaloomulikuks.

Seesugused võiduajamised, kus hobused tuiskavad pea ees mööda joonsirget rada, on kommentaatoreile paras pähkel, ja see ei olnud erand. Kaksteist võistlejat olid jagunenud kahte rühma, nii et kaheksa hobust kappasid tihedalt üksteise kõrval lähikülje piirde lähedal, neli ülejäänut aga tulid otse keskelt. Tribüünidel istuvad panustajad tahtsid muidugi teada, kes juhib, kuid nurk, mille alt ma rada nägin, muutis sellest arusaamise raskeks.

„Suurema, lähiküljelt tuleva rühma eesotsas paistab Spitfire Boy punane jakk, teda ohustab Radioactive. Troubleatmill ja Bangkok Flyer tulevad külg külje kõrval, kui läbitud on pool distantsi.”

Jälgisin lähenevaid võistlejaid üksisilmi. Programmis võis küll kirjas olla, et Bangkok Flyeri värv on tumeroheline, kuid see siluett päikesepaistes näis pigem mustana ja ma ei tahtnud teda segi ajada Postal Vote’i mereväekuuega.

Ei, nüüd olin ma kindel. See oli Bangkok Flyer oma lambanahast ninarihmaga, ja ta õigustas oma nime.

„Nüüd läheb tagaküljel ette lambanahast ninarihmaga Bangkok Flyer. Vahe Troubleatmilliga on juba kaks pikkust ja näib, et viimane ei suuda sammu pidada. Lähiküljel on Radioactive püüdnud kinni Spitfire Boy, kuid juba tuleb teiste vahelt Sudoku valges jakis Paul Jamesi juhtimisel, ja nemad pole oma sõna veel öelnud.”

Lasin binokli alla ja jälgisin võistlust nüüd ilma selleta.

„Lähikülje rühm möödub kaheksandikmiili tulbast ja Sudoku tõmbab esiritta, kuid tal tuleb mööduda veel autsaider Bangkok Flyerist. Sudoku ja Bangkok Flyer lähenevad finišile kõrvuti. Sudoku valges ja Bangkok Flyer tumerohelises, nüüd käib võistlus ainult nende kahe vahel.” Mu hääletoon kõrgenes sedamööda, kuidas ratsude puhevil ninasõõrmed mu jalge ees asuvale finišijoonele lähemale jõudsid. „Bangkok Flyer ja Sudoku külg külje kõrval. Sudoku ja Bangkok Flyer.” Nüüd jõudis mu hääl crescendo’ni. „Sudoku võidab Bangkok Flyeri ees, Low Calorie võitleb välja kolmanda koha, Radioactive on neljas, tema järel tuleb pikalt võistlust juhtinud Spitfire Boy, järgnevad Routemaster, High Definition, Troubleatmill, Steeplejack, siis kõrvuti Tailplane ja Postal Vote ning kõige viimasena kaugele maha jäänud noor mära Pink Pashmina.”

Lülitasin mikrofoni välja.

„Esimene – number kümme, Sudoku,” teatas kohtunik valjuhääldi kaudu. „Teine – number üks. Kolmas – number neli. Neljas – number kaheksa. Vahemaad olid kaelapikkus ning kaks ja pool hobusepikkust.”

Valjuhääldi jäi vait.

Võiduajamine oli läbi, elevus tulnud ja läinud ning publik ootas juba järgmist jooksu, mis pidi algama poole tunni pärast.

Silmitsesin võistlusrada ja tundsin ennast kuidagi ebamugavalt.

Miski oli olnud valesti.

Mitte minu kommentaar. Ma ei ajanud nimesid segi ega kuulutanud vale hobust võitjaks – nagu seda mõnikord juhtub iga võiduajamiskommentaatoriga. Viga oli jooksus endas.

„Tänan, Mark. Hea töö,” ütles hääl mu kõrvaklappides. „See oli hea, et lugesid üles kõik hobused ja suur aitäh finišijärjekorra eest.”

„Ole lahke, Derek,” vastasin ma.

Derek oli võiduajamiste otseülekandeid näitava satelliitsaatejaama RacingTV produtsent. Derek istus oma mobiilses ülekandejaamas, see tähendab suures mustade akendega bussis kuskil hipodroomi tallide taga, ja vahtis korraga paljusid teleekraane, millest igaüks andis edasi ühe kaamera pilti. Kaameraid oli umbes pool tosinat ja just tema oli see, kes otsustas, millist kaadrit inimesed kodudes ja kihlveokontorites parasjagu näevad. Telekompaniil oma reporterit ei olnud, kasutati kohapealset jooksvat reportaaži, see tähendab mind. Neile meeldis, kui kõiki hobuseid nimetati vähemalt üks kord nimepidi ja eriti huvitatud olid nad täielikust finišijärjekorrast. Kaheteistkümne võistleja puhul oli see okei, aga kolmekümne või enama puhul enam mitte, iseäranis siis, kui tegemist oli sprindiga, kus kõik vähem kui pooleteise minutiga läbi sai.

„Derek?” küsisin ma kontrollpaneelil nuppu vajutades.

„Lase tulla,” vastasid kõrvaklapid.

„Kas sa saaksid mulle sellest jooksust DVD teha? Koju kaasa. Kõigist kaameratest.”

„Aga ta ei võitnud ju.”

„Aga ma tahaks ikkagi.”

„Hea küll,” vastas ta. „Teeme ära.”

„Tänud,” vastasin. „Tulen pärast viimast jooksu järele.”

„Oleme senikaua siin.”

Kostis klõpsatus ja kõrvaklapid vaikisid.

„Aga ta ei võitnud ju,” oli Derek öelnud.

„Ta” oli mu õde – täpsemalt öeldes kaksikõde – Clare Shillingford, enam kui kuuesaja võiduga tippdžoki.

Kuid see jooks nende hulka ei kuulunud. Ta oli kaelapikkuse võrra Bangkok Flyeri järel tulnud kõigest teiseks ja mul oli tunne, et ta ei olnud teinud oma tööd päris õigesti.

Vaatasin kella. Mul oli kakskümmend minutit aega, enne kui pidin järgmise jooksu kommenteerimiseks uuesti oma kabiinis olema. Niisiis läksin ma trepist viis korrust allapoole, esimesele korrale, ja jalutasin tribüüni tagant ringiga kaalukotta.

Pistsin pea sisse hipodroomi raadiokeskuse avatud uksest; see oli väheldane tuba otse esimese kaalukoja kõrval, pooleni täis mitmesugust elektroonilist aparatuuri, mis kattis terve ühe seina.

„Päevast, Jack,” kõnetasin ma toas seisva mehe selga.

„Tervitus, Mark,” vastas mees ümber pöörates ja oma käsi rohkem aukudest kui villast koosnevasse rohelisse sviitrisse hõõrudes. „Kuidas läheb?”

„Hästi,” vastasin.

Jack Laver oli kohapealse translatsioonisüsteemi tehnik. See süsteem edastas pildid rajaäärsetesse monitoridesse, kaasa arvatud kommentaatorikabiini oma. Tema rõivastumisstiil võis kulmu kortsutama panna, kuid elektroonikas oli ta täielik võlur.

„Tassike teed läheb?” küsis ta.

„Hea meelega,” vastasin ma ja ta kadus eesriide taha, et sealt hetke pärast naasta kahe plasttopsiga, mis olid täidetud aurava pruuni vedelikuga.

„Suhkrut?”

„Ei, aitäh,” vastasin ma topsikut võttes.

Kaalukoja tee poleks oma maitsega just auhindu võitnud, kuid see oli kuum ja märg ning need omadused tegid head mu häälele. Kommentaator, kel on kähisev hääl – veel hullem kõripõletik –, ei kõlba kusagile. BBC legendaarsel võiduajamiskommentaatoril Peter Bromleyl oli alati kaasas pudelike erilist palsamit – isetehtud mikstuuri, mille salastatud retsept sisaldas mett ja viskit. Iga jooksu eel võttis ta kõri õlitamiseks väikese lonksukese.

Mina nii põhjalik ei olnud, kuid püüdsin alati veepudeli käeulatuses hoida. Tee oli boonus.

„Jack, kas sa saad viimase jooksu kordust näidata? Piisab, kui paarist viimasest furlong’ist (kaheksandikmiilist).”

„Aga muidugi,” vastas ta ja astus oma agregaatide juurde. „Kas ajasid midagi segi?” küsis ta laia irvituse saatel üle õla vaadates.

„Mula maha,” vastasin. „Ja võta teadmiseks, et ei ajanud.”

„Sa ei tunnistaks seda nagunii. Kõik need kuradi kommentaatorid on ühe vitsaga löödud.”

„See tähendab – suurepärased.”

„Häh! Ära aja naerma.”

Ta näppis mingit nuppu ja ühele väikesele ekraanile tema riistapuude eesliinil ilmus lõppenud võiduajamise pilt.

„Viimasest kahest furlong’ist?”

„Jah, palun.”

Ta kruttis salvestuse oma kuulhiire abil kiirendatud käigule. Ratsud tormasid veidralt kaelamurdva kiirusega finiši poole.

„Ole lahke,” lausus Jack ja aeglustas pildi normaalkiirusele.

Kummardusin ettepoole, et paremini näha.

Lootsin, et ma eksin. Ausalt öeldes lootsin ma kogu hingest, et eksin.

„Võid sa seda mulle veel korra näidata?” pärisin Jackilt.

Ta vedas pildi oma kuulhiire abil tagasi kahe furlong’i märgi juurde.

Vaatasin veel kord ja eksida ei olnud võimalik. Mul ei olnud absoluutselt mingit kahtlust, et minu kaksikõde Clare Shillingford oli äsja rikkunud ratsavõistluste reegleid (B)58, (B)59 ja (D)45, mis kõige muu kõrval sätestavad, et ratsanik peab oma hobust kogu võidusõidu jooksul juhtima viisil, millest on näha, et ta üritab sundida ratsut õigeaegse, tõelise ja tugeva pingutuse abil saavutama parimat võimalikku tulemust.

Lihtsustatult öeldes ei olnud Clare võitnud, kuigi oleks võinud. Vähe sellest, ma olin kindel, et ta oli seda teinud meelega.

Järgmine tund möödus mingi hämu sees. Hea kommentaar nõuab keskendumist ja kõik muud mõtted visatakse peast. Keegi ei kritiseerinud mu tööd kahe järgneva jooksu ajal, ent ma ise teadsin, et ei andnud endast parimat, ja ka Derekilt ei tulnud kõrvakutistajasse kiitvaid kommentaare.

Kolmanda ja neljanda jooksu vahel tegin kaalukoja juurde teisegi jalutuskäigu. Clare astus neljandas jooksus taas üles ja mul oli tarvis temaga paar sõna vahetada, aga sellel polnud midagi pistmist kahtlusega, mille oli põhjustanud Bangkok Flyeri teine koht. Olime Clare’iga ammu kokku leppinud, et läheme sel õhtul koos välja sööma, ja ma tahtsin veenduda, et kokkulepe ikka kehtib.

„Päevast, Clare,” hõikasin ma, kui ta parasjagu kaalukojast välja astus, seljas erekollane siidrõivas siniste tähekestega ees ja taga. „Kas õhtusöök on endiselt jõus? Ma panin Haxted Milli kella kaheksaks laua kinni.”

„Suurepärane,” vastas ta minu kõrval edasi kõndides ja mulle naeratades otsa vaadates. „Aga ma lähen enne mampsi ja papsi juurest läbi, nii et kohtume seal.”

„Sobib.”

Võtsin hoo maha ja jälgisin, kuidas ta eemaldus ja läbi väikese rahvahulga paraadringile sammus.

Küsisin endalt, kas ma ikka tunnen teda enam.

Me saabusime siia ilma keisrilõikega ja nagu ta mulle iial meenutamast ei väsinud, tema pool minutit varem kui mina.

Meie lapsepõlv oli täielikult läbi põimunud, me jagasime oma esimesi pulkvoodeid, seejärel tube, me käisime samas koolis ja lõpuks, üheksateistkümneaastaselt, üürisime Edenbridge’i äärelinnas Kentis omaette korteri, olles selleks ajaks kahepeale küllalt julgust kogunud, et oma võimukale isale öelda, et me tema katuse all enam elada ei soovi.

Sellest oli möödunud nüüd juba kaksteist aastat, meie ühiselu toanaabritena oli kestnud kõigest pool aastat, mille järel ta põhja poole, Newmarketisse kolis.

Nii kaua, kui ma mäletan, olime mõlemad tahtnud saada džokiks, me mängisime võiduajamisi ja dramaatilisi finišeid – enne kiikhobustel, seejärel ponidel oma Surrey vanematekodu taga koplis.

Paraku olime küll kaksikud, kuid meie geenid polnud siiski identsed.

Clare jäi lühikeseks ja õblukeseks, mina aga kasvasin pikaks ja laiaõlgseks.

Ta sõi isukalt, kuid jäi nördimapanevalt saledaks, samal ajal kui mina võisin ennast poolsurnuks näljutada, aga võtsin sealjuures ikka juurde. Kui me siis tõepoolest džokideks saime, ei võistelnud me kunagi omavahel, sest olime seda ponide seljas juba küllalt teinud. Temast sai sulgkerge elukutseline võiduajamiste pealinnas Newmarketis, mina tegin amatöörina ära täpselt viis takistussõitu ja siis tõmbas mu pidevalt suurenev kehakaal džokikarjäärile lõplikult kriipsu peale.

Niisiis teatasin ma pretensioonikalt oma soovist saada võiduajamishobuste treeneriks ja kolisin mõnes ajaks Lambourni, et hakata ühe kuulsaima takistussõiduratsude treeningutalli assistendi assistendiks. Olin sellal kahekümneaastane, kuid millegipärast kasvas mu keha aina edasi, ehkki olnuks juba ammu aeg lõpetada. Kui ta siis viimaks otsustas, et aitab, olin kaheksa jalga kaks tolli pikk – sokkides –, õlad sellele vastavad, ja karmist alatoitlusest hoolimata liiga raske, et tallitäit ratsusid koplisse juhtida.

Minu kirg oli olnud ratsutamine ja peagi mõistsin, et sõita iga päev Land Roveriga Berkshire Downsi kappavaid hobuseid jälgima, ei ole see, mida ma tulevikust unistades silmas olin pidanud. Igatsesin ise puhtaverelise ratsu seljas kihutada, igatsesin sellest verre tungivat adrenaliinilaksu. Lihtsalt pealt vaadata, kuidas teised seda teevad, oli veel halvem.

Öeldu taustal oli veider, et võistluste kommentaatorina ma just seda tegingi, kuid adrenaliin oli tagasi, eriti suurematel võiduajamistel, kus mu auditoorium küündis mõnigi kord miljonite kuulajateni.

„Tere, Mark,” ütles hääl selja tagant. „Mis sul on juured alla kasvanud või?”

Tundsin hääle ära ja keerasin ringi. „Tere, Harry. Jäin veidi mõttesse.”

„Mõtlemine on ohtlik tegevus.”

Niipalju kui mina aru sain, elas Harry Jacobs jõude. Vaid kahel korral pikkade aastate jooksul olin küsinud, millega ta elatist teenib, ja mõlemal korral vastas ta, et mitte millegagi, kui vähegi võimalik. Pensionäriks oli ta liiga noor. Minu hinnangul oli ta viiekümnendate teises pooles, kuid vaevalt sai ta mingit palgalist ametit pidada, sest ta näis kulutavat kogu oma aja kirele, mida ta tundis võiduajamiste vastu.

Me kohtusime esimest korda siis, kui olin kaheksateistkümneaastane verisulis amatöördžoki ja tema lubas mul ühe oma ratsuga minna elu esimesse starti. Ma ei osanud oodata, et sellest tuleb pikk ja kindel sõprus, eriti kuna ma jäin stardis magama, ei suutnud võistluse jooksul oma positsiooni parandada ja lõpetasin viimasena, teistest pikalt maas. Kuid Harry ei pannud seda pahaks, vaid patsutas mulle hoopis julgustavalt õlale. Sestpeale olime nii-öelda vankumatud hipodroomisõbrad, mis sest, et mul polnud aimugi, kus ta elab, ja kahtlustan, et temal oli sama vähe aimu, kus elan mina.

„Teeks ühe napsi?” küsis ta.

„Teeks hea meelega, Harry, aga ma pean reportaaži andma ja nad lastakse kohe koplist välja. Teine kord.”

„Oh teid tööinimesi,” naeris ta. „Teie ikka ei mõista, mis on tähtis ja mis mitte.”

Imestasin taas kord, kust küll tema raha tuleb. Tal oli üpris suure talli jagu võidusõiduhobuseid nii võiduajamisteks kui ka takistusvõistlusteks, ja rahast, mida tuulutada kogu Inglismaa hipodroomide eraloožides, ei paistnud samuti puudust tulevat.

Tõttasin edasi kommentaatorikabiini poole ja jõudsin pärale just õigeks ajaks, et asuda kirjeldama neljanda jooksu hobuseid, kes olid trassi äärde ilmunud ja liikusid ühe miili distantsi stardipaiga poole.

„Esimesena läheb Jetstar, punases jakis, valgete õlarihmadega. Järgneb Superjumbo, valges, punase ringi ja musta mütsiga.” Heitsin pilgu märkmetele ja ühtlasi kokkuvolditud Racing Postile, kus olid andmed džokide rõivastuse kohta. „Tema järel tuleb Rogerly, sinistes ja valgetes ruutudes ning triibulise mütsiga, edasi favoriit Scusami, kellel on kollane jakk, helesinised tähed ning sama värvi müts.” Nägin, kuidas Clare kerges galopis mööda rada liikus ja mõtlesin endamisi, mis küll toimub tema helesinise džokimütsi all. „Järgmisena Lounge Lizard, roheline valgete triipudega, ning rea lõpetab Tournado, roosa, epoletid ja müts tumerohelised; algamas on John Holmes Constructioni võiduajamine, distants üks miil, Lingfieldi tänase võistluspäeva nael.”

Lülitasin mikrofoni välja.

Kuus võistlejat miilipikkusel ringrajal. Tühi-tähi.

Vajutasin puldil nuppu ja monitoriekraanile ilmus algava võistluse panuste seis.

„Scusami on endiselt favoriit, tema hind on kahanenud, seis viis nelja vastu. Superjumbol ja Rogerlyl on viis kolmele. Tournadole jääb viis ühe vastu, Lizardile kuus ühe vastu, pakkumiste autsaider on Jetstar seisuga kakskümmend viis ühe vastu.”

Klõpsasin mikrofoni uuesti välja ja lülitasin monitori stardis tiirutavatele hobustele.

Väga paljude osalejatega võiduajamiste puhul, nagu näiteks Grand National, pühendasin ma eelmisel õhtul mõne tunni võistlejate värvide uurimisele, kuid tavaolukorras tutvusin nendega mõni minut enne starti. Kui üritaksin kuue või seitsme jooksu värve meelde jätta, läheksid nad mul peas lihtsalt segamini.

Niisiis õppisin ma värvid pähe jookshaaval ega oleks suutnud neid arvatavasti kümme minutit pärast finišit enam kirjeldada. Alustasin iga jooksu kommenteerimist klaari peaga ning starti kogunevate võistlejate kirjeldamine oli osa mu kutseoskuste lihvimisest ja vajalik teave tribüünidele kogunenud publikule. Nüüd jälgisin ma monitoriekraanil tiirutavaid hobuseid, panin järgemööda igaühele näpu peale ja ütlesin kõvasti tema nime. Suurema hulga võistlejate puhul oleksin endale aja andmiseks läinud ehk paraadi vaatama, aga kuuega … käkitegu.

„Latri taha asuv Scusami,” teadustasin rahvale, „on jätkuvalt favoriit seisuga viis nelja vastu, Rogerly on tõusnud üksinda teisele kohale seisuga kolm ühele, Superjumbo tema järel, seitse kahele; nende järel viis ühele.”

Klõpsasin monitoripildi tagasi hobustele ja jätkasin nende näpuga näitamist ning kõva häälega nime ütlemist.

„Hakatakse latritesse minema,” sõnasin.

Kõrvaklappidest kostis Dereki hääl: „Mark, lähed eetrisse viie sekundi pärast. Neli. Kolm. Kaks …” Kuni ta luges, nimetasin mina veel kiirelt hobuseid, keda juba stardilatritesse juhiti. Derek jõudis nullini ja ma tegin hetkelise pausi, et mitte sattuda satelliidipildi vaatajate ette poole sõna pealt.

„Veel kaks on jäänud,” ütlesin ma. Lülitasin monitori korraks panustele. „Scusami on endiselt favoriit, kuid on veidi vajunud, seis on kuus neljale, Rogerly püsib kolm ühel. Latrisse läheb Superjumbo.”

Võtsin veepudelist väikese lonksu.

„Nii, kõik on stardijoonel. Valmis. Läks!”

Tühi-tähi, no tõepoolest. Isegi mu vanaema oleks võinud selliseid jookse kommenteerida.

Scusami tuiskas latrist välja esimesena ja vaieldamatu liidrina ei andnud oma kohta kordagi käest. Lühidalt suutis teda lõpusirgel ohustada vaid Superjumbo, ent pruukis Clare’il Scusamit ainult veidi tagant sundida, kui ratsu viivitamatult ja jõuliselt reageeris. Clare kasutas piitsa ainult ühe korra, juhtides hobust käte ja kandadega, ning tulemuseks oli kindel võit kolme pikkusega, teised järgnesid hanereas.

„Ma teen sulle sellest ka koopia,” ütles Derek mulle kõrva. „Milline ratsu! Võiks Guineasil kenasti sisse tuua.”

„Aga võib ka olla, et konkurendid tekitasid temast parema mulje, kui ta on,” märkisin ma. Kuid tegelikult olin ma Derekiga nõus. Viimati teen ka ise eelkihlvedude turul väikese investeeringu. Võiduajamine 2000 Guineas pidi toimuma alles mais ja paljugi, mis kaheksa kuuga juhtuda võib.

Tegelikult juhtus paljugi juba järgmise kaheksa tunniga.

Lingfield oli mu koduhipodroom ja ehkki viimane jooks algas alles kakskümmend viis minutit pärast viit, jõudsin ma koju juba poole seitsmeks. Ning mul oli meeles kaasa võtta Dereki DVD kahe salvestusega.

Istusin sohvale ja vaatasin neid uuesti ning uuesti.

Erinevus keskpärase ja suurepärase džoki vahel seisneb peamiselt kaaluga mängimises ning ajastamises. Kõik džokid seisavad jalustes püsti ja on ettepoole kummargil, et kanda kaal ratsu õlgadele, ning kõik džokid liigutavad end hobuse liikumisest sõltuvalt veidi edasi-tagasi, kuid parimad suudavad nende liigutuste abil ratsust viimase välja võtta. Nad mitte ei reageeri hobuse tegevusele, vaid dikteerivad seda.

„Käte ja kandade” abil finišisse kihutamine – see tähendabki eelkõige oma kehakaalu paindlikku kasutamist ja alles teises järjekorras otseselt käte ning kandade tööd. Enamik džokisid, eriti tavalistel, tasase distantsi võiduajamistel, ratsutab nagunii liiga madalal, et oma ratsut korralikult kannustada ja ratsmeid hoidvad käed liiguvad koos hobuse peaga edasi-tagasi.

Vaatasin veel kord salvestuselt, kuidas Clare Scusamil tolle pärastlõuna neljanda jooksu võidu poole kappas. Kui Superjumbo viimase furlong’i algul teda ohustama kippus, andis Clare ratsu küljele vaid ühe piitsanähvaka ja tegi seejärel klassikalise finiši – selg all, käed liikumas edasi-tagasi piki hobuse kaela ning keharaskus rütmiliselt kiikumas, et julgustada ratsut pikemat sammu võtma, mida viimane ka kohusetundlikult tegi ja nii mäekõrguse võidu võttis.

Võrdlesin seda esimese jooksuga, kus ta Bangkok Flyeri seljas kaotas kaelapikkuse võrra Sudokule.

Näis, et viimasel furlong’il andis ta ratsule tagantkätt kolm piitsahoopi, kuid otsekaamera pildilt võis näha, et tegelikult oli tegemist n-ö õhku tulistamisega või parimal juhul väga pinnapealsete nähvakatega, sest ta käsi aeglustus järsult vahetult enne piitsa kokkupuudet kehaga. Nagu Scusami seljas nii ka siin oli ta selja alla lasknud ja tema õlad liikusid korralikult, kuid väga vähe sellest jõudis käteni, ning õladki liikusid pigem üles-alla kui edasi-tagasi.

Kuid kõige kõnekam oli asjaolu, mis oli esimesena mu tähelepanu äratanud ja tema sõitu uurima sundinud. Clare’i keha liikumine oli ülepea vale. Selle asemel, et julgustada hobust sammu lisama, nagu Scusamil ratsutades, mõjus tema tegevus vastupidiselt. See oli võrreldav automootoriga, kus küttesegu ei plahvata mitte siis, kui kolb liigub alla, vaid siis, kui see liigub üles, nii et tagajärjeks on hoo pidurdumine ja mitte kiiruse suurenemine.

Nii olid lood Clare’i ratsutamisega, mille tagajärjel Sudoku Bangkok Flyeri hõlpsalt kinni püüdis ja temast möödus.

Kuid Clare oli siiski väga osav. See oli omamoodi kunsttükk – jätta mulje, nagu sõidaks ta kõike välja pannes, tehes tegelikult risti vastupidist.

Tõtt-öelda peitus ainus põhjus, miks ma midagi kahtlustama hakkasin, ühes mängus, mida me lastena ponide seljas ratsutades mängisime.

Me nimetasime seda sohitegemise mänguks. See seisnes poni pidurdamises nii, et väljast paistis, nagu kihutaks me iga hinna eest finiši poole. Me harjutasime seda päevade kaupa, nii et isegi meie eakas vanaonu ei saanud aru, mis toimub, kusjuures ta oli aastakümneid tegutsenud võiduajamiste ametnikuna kogu maal.

Keegi midagi ei pärinud, Lingfieldi ametnikud ei märganud järelikult midagi, samuti hipodroomi ajakirjanikud, sest kui ma pärast viiendat jooksu pressiruumist läbi astusin, ei esitanud keegi mulle ühtki ebameeldivat küsimust.

Mina üksi olin taibanud, et Clare mängis Bangkok Flyeril täiesti ilmselt sohitegemise mängu.