Читать книгу Vererada - Felix Francis - Страница 3

2

Оглавление

Jõudsin Haxted Milli õigeks ajaks, kella kaheksaks, ja valisin vaikse nurgalaua restorani sees, ehkki serveeriti veel ka piki Edeni jõge sirutuval terrassil. Päev võis septembri kohta küll ebaharilikult soe olla, kuid pärast päikese loojumist hakkas temperatuur kiiresti langema.

Kümme minutit pärast kaheksat laekus Clare kulunud teksades ja roosas polosärgis.

„Vabandust hilinemise pärast, Mark,” ütles ta ja võttis mu vastas istet.

„Pole lugu. Mida sa jood?”

„Mullivett.”

„Võid siia ka ööbima jääda, kui kangemat tahad.”

„Ei, aitäh,” vastas ta. „Ma pean õhtuks tagasi olema. Hommikul vaja tööle sõita, võiduajamised.”

„Newmarketis?”

Ta noogutas. „Mul on kolm ülesastumist, sealhulgas üks Cesarewitch Trialil.”

„Mina olen Newburys, nii et ma vaatan sind telekast.”

Ettekandja tõi menüüd ja ma tellisin suure pudeli gaseeritud vett.

„Ära lase ennast segada, kui tahad midagi krõbedamat võtta,” märkis Clare.

„Ma ei lasegi. Küllap ma toidu kõrvale võtan veini.”

Uurisime natuke aega vaikides menüüd.

„Kuidas emal-isal läheb?” pärisin ma.

„Ah, üsna jõledalt, nagu ikka. Nad on nii vanaks jäänud.”

Ettekandja naasis veega ja valas meie klaasid täis.

„Kas olete valmis tellima?” küsis ta.

„Ma võtan ainult tursa,” ütles Clare, „ilma juurikateta.”

„Salatit ei taha?” küsisin ma.

„Ei, pole vaja. Ma ei tohi homme kaaluda rohkem kui üheksakümmend kaheksa naela ja kolmteist untsi.”

„Vau. Seda pole palju.”

„Liiga kuradi vähe.”

„Mina võtan lihalõigu,” sõnasin ma kannatlikult ootavale ettekandjale. „Keskmiselt küpsetatud, aga ilma kartulita.” Vaevalt oleks ma saanud neid rahulikult süüa, kui Clare näljase näoga pealt vaatab. „Ja klaas punast bordood, palun.”

Ettekandja võttis menüüd ja lahkus.

„Tegelikult oli see esivanemate juures käik üsna masendav,” tähendas Clare.

„Miks nii?”

„Paps on kogu oma sära kaotanud ja mamps pole palju parem. Jumala eest, paps läheb iga päevaga aina pahuramaks.”

„Aga nagu sa ütlesid, nad on vanaks jäänud. Paps saab järgmisel kuul seitsekümmend kaheksa ja mamps on ainult paar aastat maas.”

Vanemad olid neljakümnendate keskel, kui meie ootamatult saabusime. Meil oli veel kolm õde-venda.

„Vanaksjäämine on ikka piin,” ütles Clare. „Mina otsustasin mitte vanaks saada.”

„Parem saada vanaks kui mitte saada.”

„Arvad?” kehitas Clare õlgu. „Ma ei suuda ette kujutada, et ma ükskord ei saa enam ratsutada. Ma ei tahaks siis enam tundigi elada.”

„Lester Piggott oli ligi kuuskümmend, kui lõpetas.”

„Tjah, ma tean,” lausus Clare. „Ja Scobie Breasley oli viiskümmend kaks, kui võitis teist korda Derbyl. Ma vaatasin järele.”

Oh issand, mõtlesin ma, ta muretseb tõesti oma vanuse pärast, ise on alles kolmkümmend üks. Minu kogemus ütles, et niipea, kui džoki hakkab mõtlema erruminekule, ta üsna varsti seda teebki. Mõni rääkis, et ratsutab veel aastakest viis, kuid lõpetas juba viie kuu või viie nädala pärast, kui mitte varemgi.

Ettekandja tõi mu veiniklaasi ja pakkus meile leiba, millest me mõlemad ära ütlesime.

„Ja maja näeb ka üsna vana välja,” lisas Clare.

„No aga peabki ju nägema,” märkisin ma. Viilukivisse raiutud aastaarvu järgi otsustades oli maja valminud aastal 1607.

„Saad aru küll, mis ma mõtlen,” ütles ta. „See vajab väikest hella hoolitsuskuuri.”

„Aknaraamid üle värvida,” noogutasin nõustudes. „Aga paps on pisut liiga vana, et seda ise teha. Õieti pole tal endal väga vigagi, aga redelitel turnimine ei ole enam päris see, tema vanuses.”

„Minu meelest peaksid nad ära kolima,” lausus Clare otsustavalt. „Väiksemasse korterisse või vanadekodusse. Ma ütlesin neile seda.”

„Vean kihla, et rõõmuhõiskeid selle peale ei kostnud.”

„Ei kostnud,” nõustus ta. „Paps oli vihane, nagu tavaliselt. Aga nad peaks praktilisemad olema. See maja on liiga suur. Minu arvates peaks nad minema vanadekodusse just nüüd, kuni nad selleks veel võimelised on.”

„Ära aja jama,” ütlesin ma. „Ei ole veel vajadust. Ja kuhu nad oma varanduse panevad?”

„Mina jälle mõtlen, et kui üks ära sureb, siis mida teine peale hakkab. See elamine on liiga suur neile kahele, ammugi siis ühele. Ühesõnaga, on vaja kolida.”

„Ma loodan, et see juhtub aastate pärast. Aga kui see päev käes on, küll me selle asja siis lahendame.”

„See on nii sinu moodi,” ütles Clare oma pika vasaku nimetissõrmega mu rinnakorvi poole osutades. „Ikka supsti pea liiva alla ja kogu lugu.”

„See ei ole aus,” ütlesin ma.

„On küll,” vastas ta võitlusvalmilt. „Sa lükkad alati kõik edasi. Sellepärast sa eladki ikka alles tolles koledas üürikorteris Edenbridge’is.”

„Kunagi see meeldis sulle,” viiksatasin ma.

„Meeldis, kui ma olin üheksateist, aga elu läheb edasi. Sa oleks pidanud endale juba ammu maja ostma. Sa teenid praegu küllalt hästi selle jaoks.”

Tal oli õigus. Tavaliselt tal oligi.

Meie road saabusid ja mõnda aega sõime vaikides.

„Kuidas su armueluga on?” küsis Clare viimaks.

„Pole sinu asi,” vastasin naerdes. „Ja sinu omaga?”

„Absoluutselt suurepärane. Mul on uus mees. Juba kolm kuud. Milline armastaja!” Ta muigas ja pahvatas siis naerma. Polnud kahtlust, see mees tegi ta õnnelikuks.

„Kes ta on?” küsisin ma ettepoole naaldudes.

„Nüüd ei ole see sinu asi,” ütles ta.

„No kuule, Clare. Kes ta on?”

„Ma ei ütle,” vastas ta tõsiselt ja vedas näpuga üle huulte, nagu tõmblukku kinni tõmmates. Siiski avas ta need sealsamas, et pista suhu tükike turska. „Kas sa ikka käid Sarah’ga?”

„Jah,” vastasin.

Clare vaatas oma taldrikut ja raputas pead.

„Ja mida sa sellega öelda tahad?” küsisin ma.

„Mark, sul on viimane aeg endale päris oma tüdruk otsida.”

„Tema ongi.”

„Ei ole. Sarah on ühe teise mehe naine.”

„Ta tegeleb selle probleemiga,” ütlesin ma ennastõigustavalt.

„Ta tegeleb selle probleemiga juba viis aastat. Millal sa ükskord taipad, et ta ei jäta Mitchelli maha? Ta ei saa seda endale lubada.”

„Anna talle aega.”

„Issand, Mark, kui nõrk sa oled. Tee ometi midagi. Ütle talle, et kas nüüd või mitte kunagi ja et sul on ootamisest kõrini. Sa raiskad oma elu ära.”

„Sina muidugi tead,” ütlesin ma. „Sest su enda armuelu pole just Mills & Booni romaanide stiilis kulgenud.” Clare oli käinud üsna paljude „kõlbmatute noorte meestega”, nagu mu isa neid üsnagi suuremeelselt nimetas, kusjuures nad kõik polnud isegi noored. „Lõppude lõpuks, mis õieti lahti on?”

„Ma juba ütlesin, pole sinu kuradi asi,” nähvas ta vastuseks ja varasem lõbusus oli tema häälest kadunud. „Aga vähemalt ma ei ela vale sees.”

„Või nii?”

„Mis sa sellega öelda tahad?” küsis ta võitlusvalmilt.

„Ah, ei midagi.”

Sõime jälle natuke aega vaikides.

Miks me viimasel ajal muudkui tülitseme? Lastena olime nii lähedased, et meil ei olnud teineteise mõtete lugemiseks isegi tarvis kõnelda. Aga viimasel ajal oli meie kaksikutelepaatia kuidagi hajunud, vähemalt minu poolt vaadatuna. Murdsin pead, kas tema suudab endiselt mu mõtteid lugeda. Kui jah, siis loetu talle ilmselt ei meeldinud.

Ettekandja tuli taldrikuid ära viima.

„Soovite magustoitu?” küsis ta.

„Ei, ainult kohvi,” vastas Clare. „Musta.”

„Mulle palun ka.”

Ettekandja lahkus ja me istusime taas piinlikus vaikuses.

„Tegid Scusamiga võimsa sõidu,” ütlesin ma.

„Jah,” vastas Clare, silmad maas.

„Kas sa usud, et ta võib Guineasil võita?”

„Kahtlen. See Peter Williamsi täkk, Reading Glass, on kõva pähkel. Aga Scusi on muidugi tubli ja oleks väga lahe võita klassikasõidus esimese naisena.” Ta tõstis igatseva pilgu. „Ikkagi aasta aega.”

„Aga sa sõidad temaga?”

„Võib-olla,” vastas ta mõtlikult. „See sõltub Geoffist.” Scusamit treenis Geoffrey Grubb Newmarketis.

Kohv toodi lauale.

„Bangkok Flyerist on kahju,” ütlesin ma.

Clare ei öelnud sõnagi ja vahtis oma kohvitassi.

„On ju?” üritasin edasi.

„Ma unustasin, et sina oled kommentaator.”

„Nii et sa ei salga?” küsisin ma.

Vaikus.

„Miks, Clare?”

„See on keeruline.”

„Mis siin keerulist saab olla?” küsisin uskumatult. „Sa tegid lihtsalt sohki.”

„Ära räägi rumalusi,” vastas ta kiirelt üles vaadates. „Ma ei teinud mitte sohki, vaid ma ei võitnud.”

„Ära hakka juuksekarva lõhki ajama,” lõikasin vastu.

„Ohoo, kus tuli nüüd õudne isa välja.”

„Räägime tõsiselt.”

„Ei tea miks?”

„Sest see on tõsine asi,” ütlesin ma. „Sa võid litsentsist ilma jääda ja teenistusest koos sellega.”

„Ainult siis, kui keegi aru saab.”

„Mina sain.”

„Jah, aga mis sa selle teadmisega peale hakkad?”

Istusin ja vaatasin teda. Oleksin võinud kihla vedada, et ta teadis vastust.

„Mitte midagi. Aga kui sa seda veel teed, siis kindlasti märkab keegi teine.”

„Siiani ei ole keegi märganud.”

Vaatasin talle jahmunult otsa.

„Kas sa tahad öelda, et see ei olnud sul esimene kord?”

„Muidugi mitte,” vastas Clare naeratades.

„Clare!”

Naaberlauas istuv paar jäi meid vaatama. Ma talitsesin oma häält, kuid mitte viha.

„Kas sa tahad öelda, et sa jätad regulaarselt võitmata seal, kus sa tegelikult peaksid võitma?”

„Mitte regulaarselt,” vastas Clare. „Aga on ette tulnud.”

„Kui sageli?”

Clare ajas huuled prunti.

„Kolm või neli korda. Võib-olla viis.”

„Aga miks?”

„Ma ütlesin. See on keeruline.”

Ma ei osanud enam midagi kosta. Talle nagu poleks kogu see asi üldse korda läinud. Kui Briti ratsaspordiamet saaks teada, et ta on kolm, neli või viis korda hobuse „peatanud”, siis võetaks talt surmkindlalt litsents ja keelataks eluks ajaks mistahes hipodroomile jalga tõsta.

Aga teda ei paistnud see põrmugi häirivat.

„Ära mitte kunagi enam nii tee,” ütlesin ma oma kõige autoriteetsemal toonil.

„Ja mis sa peale hakkad, kui teen?” õrritas Clare mind vastu.

„Palun, Clare. Ära tee enam. Kas sa siis ei mõista? Ma armastan sind ja ma ei taha näha, kuidas sa hävitad kõik, mis sa saavutanud oled.”

Vaatasin ringi, ega keegi meid pealt ei kuula.

„Ära mängi isakest,” ütles Clare.

Jäin tummaks.

„Ma olen pidanud küünte ja hammastega endale teed rajama,” sõnas ta minu poole naaldudes tundeküllaselt. „Mitte midagi ei anta muidu. Naisdžoki – häh! Ärge tehke nalja! Pooled võiduajamisega seotud meestest arvavad, et meie selle ameti peale ei kõlba, sest see on meeste töö, teine pool koosneb aga vanadest kiimakottidest, kes fantaseerivad meie kitsastesse pükstesse surutud tagumikest ja piitsa viibutavatest kätest. Ma olen pidanud nende kõigi ees koogutama ja roomama ja verd köhima, et jõuda niikaugele, kus ma praegu olen, ja nüüd viimaks on võim minu käes.”

„Ja selles ongi asi?” küsisin ma. „Kes kelle võimu all on?”

„Aga täpselt. Võim nende kuradi treenerite ja omanike üle.”

Võim, mõtlesin ma, on suur ja ohtlik jõud. Kuidas see vana tarkusetera käiski? – Võim korrumpeerub ja absoluutne võim korrumpeerub absoluutselt. Absoluutne võim ja piiramatu kontroll teiste üle viisid natsideni ning läks vaja tervet maailmasõda, et võim nende kangestunud sõrmede vahelt välja väänata.

„Ma arvasin, et tunnen sind,” ütlesin ma aeglaselt, „aga ei tunne.”

„Ma olen muutunud,” vastas ta, „ja karastunud. Ma pidin mööda libedat teed ülespoole ronima, sellal kui teised mulle kaikaid kodaraisse loopisid. Minule edu juhuslikult sülle ei langenud.”

Me mõlemad saime aru, mida ta mõtles.

Juhtus, et olin õigel ajal õiges kohas.

Kaheksa aastat oli möödunud päevast, kui RacingTV hobusetutvustaja sai Fontwell Parki võiduajamistel mõni minut enne eetrisse minekut südamerabanduse. Varututvustaja, kellegi noore lootustandva treeneri kõrgesti austatud abikaasa, osutus aga põhitutvustaja armukeseks, kes nõudis kategooriliselt, et ta kiirabiautoga haiglasse kaasa võetaks.

Mina olin seal ainult külaline, ja seda põhjusel, et olin ühel heategevuslikul oksjonil tõstnud ettevaatamatult käe ja ostnud endale õiguse veeta päev RacingTV meeskonna seltsis. Nüüd avastasin end taas kätt viibutamas, et vabatahtlikult tegutsema asuda.

„Kas te hobuseid tunnete?” küsis ähmis produtsent, kiskudes peast oma niigi hõredaid juukseid.

„Tunnen,” vastasin mina.

Ma tõesti tundsin neid. Nagu mu õde nii tabavalt oli märkinud, kippusin ma kuidagi pidetu olema ja nende kahe aasta jooksul, mis olid möödunud mu lühikesest karjäärist Lambournis, ei olnud ma endale kindlat ametit leidnud. Selle asemel olin otsustanud teenida elatist elukutselise totalisaatoril mängijana ning veetnud seetõttu suurema osa oma ajast hobuseid tundma õppides. Ma tundsin neid ikka päris hästi.

„Ainult esimene jooks sel juhul,” ütles produtsent. „Ma kutsusin asendaja, aga ta ei jõua enne kahte.”

Seejärel tutvustasin ma kaamera ees ladusalt kõiki hobuseid ja tegin isegi täppiläinud vihje võitjale. Kui asendaja kohale jõudis, tuli tal lihtsalt terve pärastlõuna istuda ja pealt vaadata, kuidas ma vihjasin õige võitja ka kolmes järgnevas jooksus.

„Mida te homme teete?” küsis produtsent, kui nad oma kraami kokku pakkisid.

„Ei midagi,” vastasin ausalt.

„Meie läheme Wincantoni. Tööotsa soovite?”

Sestpeale ei olnud mingit tagasivaatamist. Võistluskommentaatoriks sain taas juhuslikult, kui Windsori võiduajamiste rajakommentaator maanteel suurde avariisse sattus ja mind teda asendama paluti.

Nüüdseks olid asjad nii, et jagasin ennast kolme tegevuse vahel, olin rajakommentaator, RacingTV hobuseekspert ja lõpuks võiduajamisi edastava Channel 4 telepildi kommenteerija.

Clare oli sellegipoolest veendunud, et mul ei ole „päris” töökohta ja et ma lähen varsti üle millelegi muule.

Võib-olla oli tal õigus.

„Mulle meeldis vana sina palju rohkem,” ütlesin talle.

„Jumal küll!” pahvatas ta. „Ära hakka jälle peale. Ma elan maailmas, kus kõik võistlevad. Minu töö ongi võistelda. Ma pean seda tegema. Muidu litsutakse mind laiaks.”

„Kas sa pead võistlema absoluutselt kõiges?”

„Mida sa mõtled?” küsis ta.

„Mul on viimasel ajal lihtsalt selline tunne, et alati, kui me juttu ajame, on see nagu võistlus, mis käib punktide peale.”

„Ära ole naeruväärne.”

Ma ei kavatsenud temaga vaidlema hakata. Sellel polnud mõtet. Iga mu sõna peale torkaks ta vastu. Kaotus ei tulnud kõne allagi, välja arvatud juhul, nagu näha, kui kaotus oligi eesmärk.

Maksin arve ja me kõndisime parkimisplatsile.

„Kas ma saan sind kuidagi veenda, et sa seda enam ei teeks?”

Clare vaatas mulle otsa. „Ilmselt mitte.”

„Ma võin ülemustele ette kanda.”

„Ma ei usu, et sa seda teed.”

„Ära selle peale oma pead panti pane,” ütlesin ma.

„Mark, ära mängi jobukakku. Sa tead suurepäraselt, et ei hinga kellelegi sõnagi. Esiteks heidab see sulle endale halba varju. Nii et hoia lihtsalt silmad ja suu kinni.”

„Oma töö juures ma seda siiski teha ei saa.”

„Siis pead silma mõttes kinni pigistama.”

„Ausõna, Clare, kui sa peaksid seda veel kunagi tegema minu kommentaari ajal, siis ei räägi ma sinuga enam kunagi.”

Ta avas oma hõbedase Audi TT ukse.

„Ma ei kaota sellega midagi.”

Ta istus oma sportautosse ja lõi ukse kinni.

Ja jälle olin ma tummaks löödud.

Võib-olla polnud see päris nii mõeldud, kuid ikkagi – nii järsku vastust ei olnud ma oodanud.

Mis mu armsa kaksikõega juhtunud oli?

Ta vajutas gaasi ja võttis paigast, nii et kruus tuiskas. Ei käeviibet ega isegi mitte pilku.

Kui jõudsin korterisse, helises koridoris telefon ja väike ekraan näitas, et see on Clare, kes helistab oma mobiililt.

Mõtlesin, et huvitav küll, millega ta mind veel solvata või haavata soovib. Ilmselt on välja mõelnud mingi okkalise kommentaari, et see nüüd mu hinge paisata.

Lasin telefonil heliseda.

Lõpuks lülitus telefon automaatvastajale ja ma seisatasin pimeduses, et sõnumit kuulata. Kuid sõnumit ei tulnud. Clare oli kutsumise lõpetanud.

Siis hakkas mu enda mobiil taskus vibreerima, kuid ma lasin sellelgi lülituda häälesõnumile.

Ma ei tahtnud temaga rääkida. Valus oli juba niigi. Ja kui ta helistab selleks, et vabandust paluda, milles ma küll kahtlesin, siis võib ta ka oodata. Veidi aega end süüdi tunda ei tee talle paha.

Panin tule põlema ja vaatasin kella. See näitas kõigest 9.20. Selle asemel, et nautida mõnusat õhtusööki oma armsa õe seltsis, arutada uudiseid ja vahendada perekondlikku keelepeksu, olin ma vaevalt poolteist tundi pärast lahkumist tagasi kodus.

Tundsin ennast näruselt ja tüssatuna.

Läksin oma elutuba-köök-söögituba-kabinetti.

Võib-olla oli Clare’il minu elamise suhtes õigus. Vahest oli tõesti aeg edasi minna.

Leidsime selle kunagi üliõpilasmajutusega tegeleva firma kaudu ja ausa pilguga ringi vaadates tuli möönda, et teatav tudengiatmosfäär hõljus siin praegugi.

Kunagi olin ma omanikule augu pähe rääkinud, et ta veidi remonti teeks, kuid sellest oli kaheksa aastat möödas ja odav värv oli pleekinud ja pragunenud. Teadsin, et peaksin paluma tal üritust korrata, kuid ei suutnud suruda alla vastumeelsust kogu selle vaeva ees, mida põhjustaks oma varanduse ringitõstmine. Parem juba kannatada ära mõni pragu seinas ja tasapisi kollakaks tõmbuv lagi.

Istusin laua taha ja avasin sülearvuti. Logisin sisse Racing Posti kodulehele ja vaatasin läbi järgmise päeva Newsbury võiduajamise andmed. Pidin seal üles astuma Channel 4 kommentaatorina.

Kui väga ma ka ei üritanud keskenduda võistlejatele, uurida nende vormi ja teha märkmeid, ikka kiskusid mu mõtted tagasi Clare’i ja meie õhtusöögivestluse juurde.

Kuidas ta ometi võis nii rumal olla? Ja milleks? Kas ma siis tõesti uskusin, et ta takistas hobustel võitmast vaid mingi imeliku mängu tarvis, mille eesmärk oli ennast treenerite ja omanike seas kehtestada? Siin pidi ikka midagi enamat olema. Päris kindlasti pidi siin mängus olema ka raha.

„See on keeruline,” oli ta öelnud.

Kindel see.

Telefon helises taas ja jälle ma ignoreerisin seda. Olin kindel, et see on Clare, kuid ma olin vihane ja ärritunud ega suutnud temaga kõnelda. Helin katkes ja nagu eelmiselgi korral, mingit sõnumit ei järgnenud.

Sundisin ennast tagasi järgmise päeva Newbury võiduajamise juurde ja kammisin kõik kaheksa jooksu tunni aja jooksul üksikasjaliselt läbi. Neist kaheksast pidi Channel 4 edastama vaid kolme, kuid kuna ma endiselt püüdsin oma sissetulekuid täiendada mõningate võidusummadega, otsisin ma hobuseid, kes internetitotalisaatori seisu järgi otsustades võinuks korralikult sisse tuua.

Ühel konkreetsel ratsul nimega Raised Heartbeat, kes pidi võistlusse minema kolmandas jooksus, oli võidukoefitsient 7,5. Teiste sõnadega, kui paneksin tema peale sada naela, siis tema võidu korral saaksin tagasi seitsesada viiskümmend, selle sees ka panustatud sada. See võrdus lihtmurdsüsteemis suhtega kolmteist kahe vastu. Olin kindel, et see ratsu alustab homme suhtega kuus ühe vastu või isegi viis ühe vastu. Kui ma praegu panustaks tema võidule ja homme kaotusele, ei riskiks ma õieti millegagi. Kui ta võidab, võidan minagi veidi, kui mitte, ei kaota ma midagi.

Olin seda võtet märkimisväärse eduga kasutanud juba mõnda aega. Aga see polnud päriselt lollikindel. Ratsu võis turul triivida, muutes mu pakkumise allahinnatuks. Võisin ka sel juhul panustada tema kaotusele, et piirata oma võimalikku altminekut, kuid see tähendanuks igal juhul raha kaotust – nii tema võidu kui ka kaotuse korral.

Kuid oma töö tõttu jälgisin ma samu hobuseid päevast päeva, nädalast nädalasse, isegi aastast aastasse ja tundsin neid nii hästi kui üldse võimalik. Kogemus näitas, et koefitsiendi liikumise osas oli mul pihtasaamisi rohkem kui möödalaske.

Logisin oma arvele ja panin Raised Heartbeatile sada naela – et võita kuussada viiskümmend.

Kui mul on õigus ja võiduvõimalus väheneb näiteks seisule viis ühe vastu, siis mängin ma ka kaotuse peale, mis tähendab, et sõlmin kellegagi kihlveo, mida võites teenin sada naela, kuid kaotades jään ilma viiesajast naelast. Nüüd – kui ta võidab, võidan panuse pealt kuussada viiskümmend ja maksan kaotatud kihlveo pealt viissada, millega ma kokkuvõttes teenin sada viiskümmend naela. Kui ta aga kaotab, jään ilma oma sajanaelasest panusest, kuid kihlveoga võidan kelleltki teiselt sada asemele, millega ma jään nulli. Seega mitte võit igal juhul, kuid igal juhul kaotuseta.

Telefon helises veel kord. Vaatasin kella. See näitas 11.10. Tundsin tahtmist vastata, kuid olin meie sõnavahetusest alles toibumas ega soovinud uut raundi. Räägin temaga hommikul, kui me mõlemad oleme veidi maha rahunenud.

Vajutasin arvutikaane kinni ja läksin läbi koridori magamistuppa.

Ainus suurem muudatus, mis ma pärast Clare’i Newmarketisse kolimist tegin, oli see, et asusin väiksemast magamistoast ümber suuremasse. Nüüd lamasin ma unetult kaheinimesevoodil ja mõtlesin nende kuude peale, mis me siin kahekesi veetsime.

Ilma mingi kahtluseta oli see mu elu kõige õnnelikum aeg. Me olime pääsenud õudusest, mida endast kujutas elu meid nii võimukalt keelava-käskiva isa järelevaatamise all, et ta ei lubanud meil isegi sõbra juures vana-aastaõhtut veeta, kusjuures me olime juba üle kaheksateistkümne. Ning kui me ta käsku eirasime ja ikkagi peole läksime, leidsime tagasi tulles eest lukus ja riivis ukse. Me lasime kella ja kolkisime ust, kuid sisse ta meid ei lasknud ning me pidime öö mööda kössitama Clare’i Minis lahkumisplaane pidades.

See korter siin tundus meile alguses muinasjutulossina. Siin võisime jätta tule põlema, ilma et keegi meie peale karjuma oleks tulnud, siin ei pidanud me aru andma iga ärkvel oldud minuti kohta.

Oh, kuidas ma neid muretuid päevi taga igatsesin!

Võib-olla peaksin siiski Clare’ile helistama?

Panin öölambi põlema ja vaatasin kella. Kolmveerand kaksteist. Oli see helistamiseks liiga hilja? Tema viimasest katsest oli tubli pool tundi möödas. Kas ta juba magab?

Ma siiski helistasin, eeldades, et kui ta tahab olla segamata, siis on tal alati võimalus telefon välja lülitada.

Telefon lülitus kohe häälsõnumile.

„Clare, Mark siin,” ütlesin ma. „Mul on kahju, et see õhtu nii põhjalikult nässu läks. Helista mulle hommikul. Armastan sind. Head ööd.”

Lõpetasin kõne ja lülitasin telefoni välja. Mul oli vaja magada ja ma ei tahtnud, et ta mind öösel üles ajab.

Ärkasin selle peale, et keegi kloppis välisuksele.

Kell öökapil näitas veidi üle kolme.

Kloppimine jätkus.

Panin öölambi põlema ja võtsin magamistoa ukse sisekülje nagist hommikumantli.

„Okei, okei, juba tulen,” hüüdsin mööda koridori sammudes.

Kuradi Clare, mõtlesin ma. Mine koju.

Tegin välisukse lahti, kuid see ei olnud Clare. Keegi näitas mulle taskulambiga silma, nii et ma ei näinud midagi.

„Härra Shillingford?” küsis ametlik hääl. „Härra Mark Shillingford.”

„Jah,” vastasin ma käega silmi varjates ja taskulambist mööda vaadata üritades. „Milles asi?”

„Kenti politsei, söör,” ütles hääl. „Konstaabel Davis.” Ta näitas oma ametitõendit.

Mul läks südame alt külmaks. Politseiniku külaskäik sellisel kellaajal ei ole iial midagi head toonud.

„Mul on südamest kahju, härra, aga mul on teile päris halbu uudiseid,” jätkas konstaabel. „Asi on teie ões, preili Clare Shillingfordis.” Ta vaikis hetkeks. „Ta on surnud.”

Vererada

Подняться наверх