Читать книгу Collini juhtum - Ferdinand von Schirach - Страница 5

Hiljem meenub see neile kõigile, korruse kelnerile, mõlemale eakamale daamile liftis, abielupaarile neljanda korruse koridoris. Nad ütlesid, et mees oli hiigelsuur, ja kõik mainisid lõhna: higi.

Collini sõitis neljandale korrusele. Ta otsis numbreid, tuba 400, „Brandenburg Suite“. Ta koputas.

„Jah?“ Mees ukseavas oli kaheksakümne viie aastane, kuid ta nägi välja hoopis noorem, kui Collini oli eeldanud. Higi nõrgus Collinil mööda turja alla.

„Tere päevast, Collini Corriere della Sera toimetusest.“ Ta rääkis ebaselgelt ja mõtles endamisi, kas mees tahab ta isikutunnistust näha.

„Jah, väga rõõmustav, tulge palun ometi sisse. Kõige parem, kui teeme intervjuu siin.“ Mees sirutas Collinile käe. Collini tõmbus tagasi, ta ei tahtnud teist puudutada. Veel mitte.

„Ma higistan,“ ütles Collini. Ise ärritus, et oli nii öelnud, see kõlas veidralt. Keegi ei ütle midagi sellist, mõtles ta.

„Jaa, täna on tõesti väga lämbe, varsti läheb vist vihmale,“ märkis vana mees sõbralikult, olgugi et see ei pidanud paika: ruumid olid siin jahedad, konditsioneer töötas vaevukuuldavalt. Nad läksid tuppa: beež vaip, tume puit, suured aknad, kõik kallis ja soliidne. Aknast paistis kätte Brandenburgi värav, see tundus talle kummaliselt lähedal.

Kakskümmend minutit hiljem oli mees surnud. Neli kuuli olid talle kuklast pähe tunginud, üks oli end ajus pööranud, teiselt poolt väljunud ja pool nägu ära rebinud. Beež vaip imes verd endasse, tume laik laienes aegamisi. Collini pani püstoli lauale. Ta seisatas põrandal lebava mehe kõrval, põrnitses maksaplekke tolle käeseljal. Kinganinaga lükkas ta surnu selili. Äkitselt virutas ta kontsaga surnule näkku, too vaatas talle otsa, siis lõi Collini uuesti. Ta ei suutnud lõpetada, üha uuesti tagus ta jalaga, verd ja ajumassi pritsis ta püksisäärtele, vaibale, vastu voodiraami. Hiljem polnud kohtuarst võimeline hoopide arvu kindlaks tegema, sarna-, lõua-, nina- ja koljuluud murdusid peksu tõttu. Collini lõpetas alles siis, kui kingal tuli konts alt ära. Ta istus voodile, higi voolas tal üle näo. Pulss rahunes õige aeglaselt. Ta ootas, kuni hingamine oli taas ühtlaseks muutunud. Ta tõusis püsti, lõi risti ette, lahkus toast ja sõitis liftiga allkorrusele. Ta lonkas käies, kuna kontsa polnud, tallast välja turritavad naelad kriiksatasid marmori peal. Fuajees ütles ta vastuvõtulaua noorele naisele, et tuleb kutsuda politsei. Naine esitas talle küsimusi, vehkis kätega. Collini sõnas ainult: „Tuba 400, ta on surnud.“ Tema kõrval, fuajee elektroonilisel teadetetahvlil seisis: 23. mai 2001, kell 20 Spree saalis: Saksa Masinatööstuse Liit.

Ta võttis istet ühel fuajee sinistest diivanitest. Kelner päris, kas võiks talle midagi tuua, Collini ei vastanud. Ta põrnitses põrandat. Tema kingajäljed kulgesid esimese korruse marmorpõrandal liftini ja sealt kuni sviidini. Collini ootas enda vahistamist. Ta oli kogu oma elu oodanud, ta oli alati vait olnud.