Читать книгу Collini juhtum - Ferdinand von Schirach - Страница 6

„Kriminaalmenetluse valveadvokaat Caspar Leinen kuuleb.“ Telefoni ekraanil oli mingi kriminaalkohtu number.

„Tiergarteni jaoskonnakohus, mina olen juurdlust juhtiv kohtunik Köhler. Siin istub üks kaitsjata süüdistatav. Prokuratuur nõuab vahistamist mõrvasüüdistuse alusel. Kui kiiresti te kohtusse jõuate?“

„Umbes kahekümne viie minutiga.“

„Hästi, ma lasen süüdistatava neljakümne minuti pärast ette tuua. Tulge ruumi 212.“

Caspar Leinen lõpetas kõne. Nii nagu paljud noored advokaadid oli ta lasknud end panna kriminaalasjade advokaatide liidu valvenimekirja. Nädalavahetusteks said advokaadid mobiiltelefoni ja pidid olema valmis kohtusse ilmuma. Politseil, prokuratuuril ja kohtunikel olid nende telefoninumbrid. Kui keegi võeti kinni ja ta nõudis endale kaitsjat, said ametiisikud helistada. Noored advokaadid said endale nõnda esimesed mandaadid.

Leinen oli olnud advokaadi ametis nelikümmend kaks päeva. Pärast teist riigieksamit oli ta aastaks aja maha võtnud, reisinud ringi Aafrikas ja Euroopas, elanud enamasti oma kunagiste internaadisõprade juures. Paar päeva oli nüüd ta majaukse kõrval rippunud tahvel „Advokaat Caspar Leinen“. See oli tema arvates küll veidi liiga toretsev, kuid meeldis talle sellegipoolest. Büroo – kaks tuba – paiknes Kurfürstendammi ühe kõrvaltänava hoovimajas. Lifti seal küll polnud ja kliendid pidid läbima kitsa trepikoja, ent Leinen oli ise enda peremees ja vastutas ainult enese eest.

Oli pühapäeva ennelõuna, ta oli juba mitu tundi bürood kraaminud. Kõikjal seisid avatud kolimiskastid, külalistele mõeldud toolid olid pärit vanakraamiturult, metallist kapp toimikute jaoks oli täiesti tühi. Kirjutuslaua oli isa talle kinkinud.

Pärast kohtuniku telefonikõnet otsis Leinen oma pintsakut. Ta leidis selle ühe raamatukuhja alt. Ta haaras aknalingi külge riputatud uue talaari, toppis selle portfelli ja kiirustas minema. Kakskümmend minutit hiljem seisis ta juurdlust juhtiva kohtuniku kabinetis.

„Advokaat Leinen, tere päevast. Te helistasite mulle.“ Ta hingeldas veidi.

„Aa, valveteenistusest, eks? Väga hea. Köhler.“ Kohtunik tõusis püsti, et kätt suruda. Umbes viiekümneaastane, soola-piprakarva pintsak, lugemisprillid. Ta paistis sõbralik, võib-olla pisut hajevil. Kuid see oli petlik.

„Collini mõrvajuhtum. Kas te tahate enne oma kaitsealusega rääkida? Me peame nagunii veel prokuröri ootama. Osakonnajuhataja, ülemprokurör Reimers tuleb ise, olgugi et on nädalavahetus ... Nojah, küllap kriminaalasja pärast. Niisiis, kas te tahate temaga rääkida?“

„Meeleldi,“ vastas Leinen. Hetke juurdles ta endamisi, mis võis selle mõrvajuhtumi juures olla nii tähtsat, et Reimers tuleb isiklikult, aga ta unustas selle mõtte, kui kohtukordnik ukse avas. Otse selle tagant viis kitsas kivitrepp järsult allapoole. Vahistatud toodi selle trepi kaudu kinnipidamisasutusest kohtuniku ette. Esimesel trepimademel seisis poolhämaras hiigelsuur mees, ta toetus lubjatud seina vastu ja varjas peaga peaaegu täielikult ainsa lambi. Tema käed olid selja taga raudus.

Kohtukordnik lasi Leineni läbi ja sulges tema järel ukse. Leinen jäi nüüd mehega üksi. „Tere päevast, minu nimi on Leinen, ma olen advokaat.“ Trepimademel polnud just palju ruumi, mees seisis talle liiga lähedal.

„Fabrizio Collini.“ Mees vaatas vaid korraks Leinenile otsa. „Ma ei vaja advokaati.“

„Siiski, vajate küll. Seaduse järgi peate laskma ennast sellises asjas advokaadil kaitsta.“

„Ma ei taha ennast kaitsta,“ sõnas Collini. Ka tema nägu oli hiiglaslik. Lai lõug, suu vaid kriips, laup ette võlvunud. „Ma tapsin selle mehe.“

„Kas te olete politseis juba tunnistuse andnud?“

„Ei,“ ütles Collini.

„Siis peaksite ka nüüd vaikima. Me räägime siis, kui ma olen toimikuga tutvunud.“

„Ma ei taha rääkida.“ Tema hääl oli kume ja võõras.

„Kas te olete itaallane?“

„Jah. Aga ma olen juba kolmkümmend viis aastat Saksamaal elanud.“

„Kas ma peaksin teie perekonda teavitama?“

Collini ei vaadanud talle otsa. „Mul ei ole perekonda.“

„Sõpru?“

„Pole kedagi.“

„Sel juhul võime alustada.“

Leinen koputas, kohtukordnik avas jälle ukse. Kohtuniku kabinetis istus ülemprokurör Reimers juba laua taga, Leinen esitles ennast lühidalt. Kohtunik tõmbas toimikutevirnast ühe enda ette. Collini võttis istet puupingil madala võre taga, tema kõrval seisis kohtukordnik.

„Palun võtke süüdistatavalt käerauad ära,“ ütles Köhler. Kohtukordnik keeras luku lahti, Collini hõõrus oma randmeid. Leinen polnud iial enne nii suuri käsi näinud.

„Tere päevast. Minu nimi on Köhler, ma olen täna teie juurdlust juhtiv kohtunik.“ Ta osutas prokuröri poole. „Siin on ülemprokurör Reimers, oma kaitsjat te juba tunnete.“ Ta köhatas, ta hääletoon muutus asjalikuks, ta rääkis nüüd ilma igasuguse rõhutuseta. „Fabrizio Collini, te olete täna siin, sest prokuratuur taotles määrust vahistada teid mõrvasüüdistuse alusel. Siin ja praegu otsustan ma, kas ma annan vahistamismääruse välja. Kas te saate piisavalt saksa keelest aru?“

Collini noogutas.

„Palun öelge oma täisnimi.“

„Fabrizio Maria Collini.“

„Millal ja kus te olete sündinud?“

„26. märtsil 1934 Genova lähedal Campomorones.“

„Kodakondsus?“

„Itaalia.“

„Teie elukoha aadress?“

„Böblingen, Taubenstraße 19.“

„Kes te ameti poolest olete?“

„Ma olen tööriistade valmistaja. Olen kolmkümmend neli aastat töötanud Daimleris, viimati meistrina. Nelja kuu eest jäin pensile.“

„Tänan.“ Kohtunik lükkas vahistamismääruse üle laua Leineni poole, kaks lehekülge punasel paberil. See oli veel allkirjastamata. Andmed pärinesid mõrvakomisjoni raportist. Kohtunik luges need ette. Fabrizio Collini oli kohtunud hotelli Adlon sviidis number 400 Jean-Babtiste Meyeriga ja tapnud ta nelja lasuga kuklasse. Ta ei ole seni selle kohta midagi öelnud, aga tema süüd tõendavad sõrmejäljed tulirelval, verepritsmed ta rõivastel ja kingadel, püssirohujäljed ta kätel ja tunnistajate ütlused.

„Härra Collini, kas te saite süüdistusest aru?“

„Jah.“

„Seaduse järgi on teil õigus süüdistuse kohta ütlusi anda. Kui te vaikite, siis ei saa seda teie vastu kasutada. Te võite taotleda täiendavat tõendite kogumist, näiteks nimetada tunnistajaid. Te võite igal ajal advokaadiga nõu pidada.“

„Ma ei taha midagi öelda.“

Leinen ei saanud teisiti, kui vaatas ikka ja jälle Collini käsi.

Köhler pöördus kohtusekretäri poole. „Palun pange kirja: süüdistatav ei taha ütlusi anda.“ Leinenilt küsis ta: „Kas te soovite süüdistatavale midagi seletada, härra kaitsja?“

„Ei.“ Leinen teadis, et hetkel polnud mingit mõtet midagi öelda.

Kohtunik Köhler pööras oma tooli Collini poole. „Härra Collini, ma kuulutan välja teie vahistamismääruse, mille just teile ette lugesin. Teil on võimalus minu otsuse peale kaebus esitada või taotleda vahistuse põhjendatuse kontrolli. Arutage seda oma advokaadiga.“ Rääkimise ajal allkirjastas ta vahistamismääruse. Siis vaatas ta korraks Reimersi ja Leineni poole. „On veel avaldusi?“ küsis ta.

Reimers raputas pead ja kraamis oma toimikud kokku.

„Jah. Mina taotlen toimikutega tutvumist,“ teatas Leinen.

„See sai protokolli kirja. Veel midagi?“

„Ma taotlen vahistuse põhjendatuse kontrolli suulisel istungil.“

„Samuti kirja pandud.“

„Ja ma taotlen, et mind määrataks kohustuslikus korras süüdistatava kaitsjaks.“

„Juba nüüd? Hea küll. Kas prokuröril on vastuväiteid?“ küsis Köhler.

„Ei,“ vastas Reimers.

„Sel juhul teatan järgmise otsuse: kohus määrab advokaat Leineni selles menetluses süüdistatava Fabrizio Collini kaitsjaks. Kas see on kõik?“

Leinen noogutas. Kohtusekretär võttis printerist paberilehe ja andis selle Köhlerile. Too lasi silmad lehest üle ja ulatas selle edasi Leinenile. „Istungi protokoll. Palun teie kaitsealusel sellele allkiri anda.“

Leinen tõusis, luges selle läbi ja asetas puidust kirjutamisalusele, mis oli kruvitud süüaluste pingi võre külge. Pastapliiats oli peene nööriga laua küljes kinni. Collini rebis selle lahti, pomises midagi vabanduseks ja kirjutas paberile alla. Leinen andis selle kohtunikule tagasi.

„Nii, ongi tänaseks kõik. Härra kohtukordnik, palun saatke härra Collini ära. Nägemiseni, härrased,“ sõnas kohtunik. Kordnik lukustas taas käerauad Collini randmete ümber ja lahkus koos temaga kohtuniku kabinetist. Leinen ja Reimers tõusid püsti.

„Ah, härra Leinen,“ ütles Köhler. „Jääge veel hetkeks siia.“

Leinen pöördus ukselävel. Reimers läks minema.

„Ma ei tahtnud seda teie kliendi ees küsida: kui kaua te olete advokaat olnud?“

„Umbes kuu aega.“

„See on teile esimene vahistamismäärus?“

„Jah.“

„Siis ma suhtun teisse leebemalt. Aga palun olge nii lahke ja vaadake korra siin selles toas ringi. Kas te näete kuskil publikut?“

„Ei.“

„Teie silmad ei peta: siin ei ole publikut, pole kunagi olnud ega saa ka kunagi olema. Vahistamiskäsu kuulutamine ja vahistamismääruse väljaandmine pole nimelt avalikud. Seda te ometi teate, või kuidas?“

„... jah ...“

„Miks te siis, pagan võtaks, kannate minu kabinetis talaari?“

Viivu vältel näis kohtunik Leineni ebakindlust nautivat. „Hea küll, järgmise korrani. Edu teile kaitsmisel.“ Ta võttis virnast uue toimiku ette.

„Nägemiseni,“ pomises Leinen, kohtunik ei vastanud.

Ukse taga seisis Reimers ja ootas teda. „Härra Leinen, te võite toimiku teisipäeval minu kantseleist kätte saada.“

„Tänan.“

„Kas te polnud mitte meie juures stažeerimas?“

„Olin, kahe aasta eest. Ma sain hiljuti advokaaditunnistuse.“

„Ma mäletan teid,“ ütles Reimers. „Ja nüüd juba esimene mõrvajuhtum, õnnitlen. Kaitse on küll õige perspektiivitu ... Aga kuskilt tuleb ju pihta hakata.“

Reimers jättis hüvasti ja kadus hoone teise tiiba. Leinen läks aeglaselt mööda treppe alla väljapääsu poole. Ta oli rõõmus, et sai lõpuks omaette olla. Ta silmitses seinal supraporte, kipsreljeefe: valge pelikan toksis nokaga rinda, et oma verega poegi toita. Ta istus ühele pingile, luges vahistamismääruse veel kord läbi, süütas sigareti ja sirutas jalad välja.

Ta oli ikka tahtnud saada kriminaalõiguse advokaadiks. Stažeerimise ajal oli ta töötanud ühes suurimas majandusõiguse büroos. Pärast eksamite sooritamist oli ta saanud nädala jooksul neli kutset tööintervjuule, ta ei läinud neist ühelegi. Leinenile ei meeldinud need kaheksasaja advokaadiga bürood. Algajad nägid seal välja nagu pankurid, nende eksamitulemused olid olnud esmaklassilised, nad ostsid autosid, mida ei võinud endale lubada, ja see, kes sai nädala lõpuks klientide arvetele kõige rohkem tunde kirja panna, oli võitja. Selliste büroode partnerid olid juba kaks korda abielu lahutanud, nädalavahetusel kandsid nad kollaseid kašmiirpullovere ja ruudulisi pükse. Nende maailm koosnes arvudest, kohtadest järelevalvenõukogudes, liiduvalitsusega sõlmitud nõustamislepingust ning lõpmatust konverentsiruumide, lennujaamade lounge’ide ja hotellide lobby’de jadast. Kõikide nende jaoks seal oli suurim katastroof, kui mõni juhtum läks kohtusse, kohtunikke peeti riskiks. Aga just see oli see, mida Caspar Leinen tahtis: ta tahtis talaari selga tõmmata ja oma kliente kaitsta. Ja nüüd oli ta siin.