Читать книгу Pál-tänava poisid - Ferenc Molnar - Страница 1

Kell kolmveerand üks lahvatas pärast pikki ja tulutuid katseid tasuks äreva ootuse eest loodusloo klassi kateedrilaual Bunseni põleti värvitus leegis lõpuks smaragdroheline triip, mis tähendas, et ühend, mille kohta õpetaja oli tahtnud tõestada, et see leegi roheliseks värvib, oli leegi tõepoolest roheliseks värvinud, ja selsamal võidukal hetkel, nagu öeldud, täpipealt kell kolmveerand üks, hakkas naabermaja hoovil kõlama leierkast, mis tõsise töömeeleolu nagu noaga katki lõikas. Aknad olid soojal märtsipäeval pärani lahti ja muusika lendas värske kevadtuule tiivul klassiruumi sisse. See oli üks lõbus ungari rahvaviis, mis kõlas leierkastist kui marss ja helises nii kärarikkalt ja viinilikult, et kogu klass oleks tahtnud naeratada, ja oli neid, kes tõepoolest naeratasidki. Bunseni põletis lõõmas rõõmsalt roheline triip ja mõni esimese pingi poiss isegi vahtis veel seda. Aga ülejäänud vaatasid aknast välja, kus paistsid väikeste naabermajade katused ja taamal kuldse lõunapäikese käes kirikutorn, mille kella minutiseier lohutavalt kaheteistkümnele lähenes. Ja kui nad niimoodi aknast välja passisid, tungisid koos muusikaga klassiruumi ka muud sinna mitte kuuluvad hääled. Hoburaudtee kutsarid tuututasid, ühel hoovil laulis teenijatüdruk, aga midagi hoopis muud kui see, mida mängis leierkast. Ja klass hakkas nihelema. Mõni soris laualaekas raamatute seas; korralikumad pühkisid sulepäid puhtaks; Boka pani kinni väikese punases nahkvutlaris taskutindipoti, millel oli õige nutikas mehhanism, nii et sellest voolas tinti välja üksnes siis, kui see taskusse pisteti; Csele korjas kokku oma paberilehed, mis täitsid tal raamatute aset, sest Csele oli keigar ega ladunud kogu raamatukogu kaenla alla nagu teised, vaid tal oli kombeks kaasa võtta ainult vajalikud lehed, needki jagas ta hoolikalt kõigisse välis- ja sisetaskutesse; Csónakos haigutas viimases pingis suure suuga nagu mõni igavlev jõehobu; Weisz pööras tasku pahupidi ja raputas välja kogu puru, mis oli sinna jäänud sellest sarvesaiast, mille ta ajavahemikul kella kümnest üheni tükikaupa ära oli söönud; Geréb hakkas pingi all jalgadega sahistama, nagu kavatseks ta püsti tõusta; Barabás aga laotas ilma igasuguse häbitundeta põlvedele vakstu, ladus raamatud suuruse järjekorras selle peale ja tõmbas rihma nende ümber nii kõvasti kinni, et isegi pink raksatas ja tema ise näost punaseks läks – ühesõnaga tegid kõik ettevalmistusi lahkumiseks, ainult õpetaja ei hoolinud sellest, et viie minuti pärast on koolipäev lõppenud, sest tema libistas leebe pilgu üle peanuppude mere ja küsis:

„Mis lahti on?“

Selle peale tekkis sügav vaikus. Hauavaikus. Barabás oli sunnitud rihma jälle lõdvemaks laskma, Geréb tõmbas jalad pingi alla, Weisz keeras tasku uuesti õigetpidi, Csónakos kattis suu käega ja lõpetas haigutuse kamalu taga, Csele jättis oma paberilehed rahule, Boka pistis kähku taskusse punase tindipoti, millest hakkas otsemaid immitsema ilusat sinist tinti.

„Mis lahti on?“ kordas õpetaja, ja seepeale istusid juba kõik liikumatult oma kohal. Siis vaatas õpetaja akna poole, kust tiuksus lõbusat leierkastihäält just nagu kõigile mõista andes, et tema õpetaja korraldustele ei allu. Aga õpetaja vaatas ikkagi rangelt ka leierkasti poole ja ütles:

„Csengey, pane aken kinni!“

Csengey, väike Csengey, kes oli „esimese pingi esimene“, tõusis püsti ja läks tõsisel ilmel akna juurde, et see kinni panna.

Samal hetkel kallutas Csónakos end pingireast välja ja sosistas ühele linalakale poisile:

„Pane tähele, Nemecsek!“

Nemecsek kõõritas tahapoole ja vaatas siis maha. Tema kõrvale veeres väike paberikuul. Ta võttis selle üles ja harutas lahti. Ühele küljele oli kirjutatud:

Anna Bokale edasi!

Nemecsek teadis, et see on ainult aadress ja et kiri ise, tõeline teadaanne, on paberi teisel küljel. Aga Nemecsek oli rangelt aus mehepoeg ega tahtnud teise kirja läbi lugeda. Nõnda tegi ka tema sellest kuuli, ootas ära sobiva hetke ja kallutas end siis kahe pingirea vahele jäetud käiku ning sosistas:

„Pane tähele, Boka!“

Ja nüüd vaatas Boka põrandale, mida mööda neil oli ikka tavaks kirju edasi läkitada. Tõepoolest, veeredes tuli väike paberikuul. Selle teisele küljele, mille linalakk Nemecsek ausalt lugemata oli jätnud, oli kirjutatud:

Pärastlõunal kell kolm üldkoosolek.

Juhivalimised krundil. Teada anda.

Boka pistis paberitüki taskusse ja pingutas veel korra kokkupakitud raamatute ümber rihma. Kell oli üks. Elektrikell hakkas tärisema ja nüüd teadis juba ka õpetaja, et tund on lõppenud. Ta kustutas Bunseni põleti, andis üles õppetüki ja suundus loodusloo õppevahendite panipaika, kogude sekka, kust iga kord, kui uks avati, kiikasid välja rumalate klaassilmadega loomatopised ja riiulil sulgi kohendavad täistopitud linnud, ning kus nurgas seisis vaikselt, kuid väärikalt saladuste saladus, õuduste õudus: koltunud inimluukere.

Ja klassiruum oli ühe minutiga tühi. Suures sammastega trepikojas läks lahti metsik tormamine, mis vaibus ainult siis kiirustamiseks, kui käratseva lastesumma keskele ilmus mõne õpetaja kõrge kuju. Sellistel puhkudel jooksjad pidurdasid, hetkeks tekkis vaikus, aga niipea kui koolihärra nurga taha kadus, sai võidu trepist alla kihutamine uue hoo sisse.

Poisse lausa voolas uksest välja. Pooled pudenesid paremale, pooled vasakule. Kui nende sekka juhtus õpetaja, lendasid väikesed mütsid peast. Kõik kõmpisid tänaval säravas päikesepaistes väsinute ja näljastena. Poiste peas valitses kerge uimasus, mis pikapeale siiski hajus nende paljude lõbusate ja toimekate vaatepiltide peale, mida pakkus tänav. Nad olnuksid nagu vabanenud vangid, nii vaarusid nad õhu- ja päikesekülluses, lonkisid läbi selle kärarikka värske saginat täis linna, mis nende jaoks polnud muud kui vankrite, hoburaudteede, tänavate ja poodide kaootiline rägastik, kus tuli leida tee koju.

Csele tingis salaja ühe naabermaja kangi all meemaiuse üle. Meemaiuse müüja oli nimelt häbematult hindu tõstnud. Meemaiuse hind on teadaolevalt kogu maailmas üks kroitser. Seda tuleb mõista nii, et maiustusemüüja võtab oma kirvekese, ja täpselt see tükk, mis ta suurest valgest pähklitega pikitud massist ühe hoobiga lahti ropsab, maksab ühe kroitseri. Ning et kangi all maksab kõik ühe kroitseri, kuna see on iga portsu hind. Ühe kroitseri maksavad puutiku otsa torgatud kolm ploomi, kolm poolikut viigimarja, kolm kuivatatud aprikoosi, kolm poolikut Kreeka pähklit, kõik siirupisse kastetud. Ühe kroitseri maksab suur tükk lagritsat ja samuti maksab ühe kroitseri kurgupastill. Üks kroitser tuleb loovutada ka niinimetatud õpilasmoona eest, mis on jaotatud pisikestesse torbikutesse ja mis on üks maitsvamaid asju maailmas. Selles on sarapuupähkleid, rosinaid, muskaatviinamarju, suhkrutükikesi, mandleid, tänavaprügi, jaanileivapuru ja kärbseid. Ühe kroitseri eest sisaldab õpilasmoon üsna palju tööstuse, taime- ja loomariigi tooteid.

Csele tingis, mis tähendab, et maiusemüüja oli hindu tõstnud. Turuseaduste tundjad teavad hästi, et hinnad tõusevad ka siis, kui äritsemisega kaasneb oht. Näiteks on kallimad need Aasia teesordid, mida karavanid veavad läbi seesuguste kantide, kus varitsevad röövlid. See oht tuleb kinni maksta meil, Lääne-Euroopa inimestel. Ja maiusemüüjal oli kahtlemata ärivaist olemas, sest vaeseke taheti kooli juurest minema kihutada. Õnnetu mees teadis väga hästi, et kui tal tahetakse seal kauplemine ära keelata, siis see ka keelatakse, ja et kogu oma maiustuste varust hoolimata ei suuda ta möödakäivatele õpetajatele nii magusasti naeratada, et need temas nooruse vaenlast ei näeks.

„Lapsed kulutavad kogu oma raha selle itaallase juures ära,“ ütlesid õpetajad. Ja itaallane tundis, et tema äril ei ole gümnaasiumi kõrval pikka põlve. Seega tõstis ta hindu. Kui tal siit juba kord minna tuleb, võiks selle pealt vähemasti midagi teenida. Ja nii ta ütleski Cselele:

„Enne oli kõik üks kroitser. Edaspidi on kõik kaks kroitser.“

Ja kuni ta need ungarikeelsed sõnad suure vaevaga kuuldavale tõi, vehkis ta kirvekesega ägedalt õhus. Geréb sosistas Cselele:

„Viruta oma müts maiustuste sekka!“

Csele sattus ideest vaimustusse. Oh, kui imeline see oleks! Kuidas kommid paremale ja vasakule laiali lendaksid! Ja kui palju nalja poisid saaksid!

Geréb sosistas nagu saatan talle kiusatussõnu kõrva:

„Viruta nüüd ometi! See mees on liigkasuvõtja!“

Csele võttis mütsi peast.

„Selle ilusa mütsi?“ kahtles ta.

Asi oli mokas. Geréb oli oma vahva ettepaneku teinud valele poisile. Csele oli ju keigar ja kandis kooliraamatutestki kaasas üksnes lehti.

„Kas sul on kahju?“ küsis ta.

„On küll,“ ütles Csele. „Aga ära arva, et ma arg olen! Ma ei ole arg, mul on ainult mütsist kahju. Ja ma võin seda ka tõestada, sest kui sa tahad, siis sinu mütsi virutan ma hea meelega maiustuste sekka!“

Midagi sellist ei tohi Gerébile öelda. See oli peaaegu solvang. Ta ägestus ja ütles:

„Kui juba minu mütsist juttu on, siis selle virutan ma ise maiustuste sekka. See mees on liigkasuvõtja. Mine ära, kui kardad!“

Ja liigutusega, mis tema puhul märkis sõjakust, võttiski ta mütsi peast, et sellega pukklaual olevad maiustused laiali paisata.

Aga keegi haaras tal selja tagant käest kinni. Üks peaaegu mehiselt tõsine hääl küsis temalt:

„Mida sa teed?“

Geréb vaatas üle õla. Tema selja taga seisis Boka.

„Mida sa teed?“ küsis too uuesti.

Ja vaatas talle tõsiselt, kuid leebelt otsa. Geréb mörises korra nagu lõvi, kui loomataltsutaja talle silma vaatab. Ta tõmbus tagasi. Pani mütsi pähe ja kehitas õlgu.

Boka ütles vaikselt:

„Ära tee sellele mehele liiga! Mulle meeldib, kui inimene on julge, aga sinu teol pole mingit mõtet. Tule!“

Ja ta sirutas käe. Tema käsi oli üleni tindine. Boka oli käe midagi kahtlustamata taskust välja tõmmanud, ent tindipott oli sinna rõõmsalt tumesinist vedelikku lasknud imbuda. Kuid nad ei hoolinud sellest. Boka nühkis kätt vastu seina, mille tagajärjeks oli see, et sein sai küll tindiseks, aga Boka käsi puhtaks ei läinud. Tindilugu oli sellega aga lõpetatud. Boka võttis Gerébi käevangu ja nad hakkasid mööda pikka tänavat minema. Kena väike Csele jäi neist maha. Nad kuulsid veel, kuidas ta ütles itaallasele summutatud häälel, lüüasaanud revolutsionääri nukra loobumisega:

„Kui edaspidi on kõik kaks kroitserit, siis andke mulle kahe kroitseri eest meemaiust.“

Ja ta torkas käe oma peenesse väikesesse kukrusse. Itaallane aga naeratas ja juurdles ilmselt selle üle, et mis oleks, kui homsest alates maksaks kõik kolm kroitserit. Aga see oli kõigest unistus. See oli midagi säärast, nagu oleks keegi unistanud sellest, et iga forint on väärt sada forintit. Ta andis kirvekesega meemaiusele vägeva löögi ja asetas lahtikaranud killu väikesele paberitükile.

Csele vaatas talle mõrult otsa.

„Seda on ju vähem kui varem!“

Itaallane oli nüüd äriedust juba häbematuks muutunud. Irvitades kostis ta:

„Kui on kallim, siis on vähem.“

Ja ta pöördus järgmise ostja poole, kes oli toimunust õppust võtnud ja hoidis käes kaht kroitserit. Maiusemüüja lõhkus oma kirvekesega valget suhkrumassi sääraste kummaliste liigutustega, nagu olnuks ta mõni hiiglaslik muinasjutuline keskaja timukas, kes vaksapikkuse tapriga pisikestel pähklist peaga mehikestel päid maha raiub. Ta korraldas meemaiuses lausa veresauna.

„Ptüi,“ ütles Csele järgmisele kundele, „ärge selle mehe käest ostke! Ta on liigkasuvõtja.“

Ja ta ampsas korraga suhu kogu meemaiuse, mille külge pool paberist kinni oli jäänud, nii et seda ei saanud lahti kiskuda, küll aga lutsutada.

„Oodake!“ hõikas ta Bokale ja Gerébile ja lippas neile järele.

Ta sai nad kätte tänavanurgal, sealt keerasid nad Pipa tänavasse ja seda mööda suundusid nad Soroksári tänava poole. Nad hoidsid kolmekesi üksteisel käe alt kinni, keskel kõndis Boka ning seletas midagi vaikselt ja tõsiselt, nagu tal kombeks oli. Ta oli neliteist aastat vana ja tema näol polnud veel kuigi palju märke mehelikkusest. Aga kui ta suu avas, võitis ta mõne aasta juurde. Tema hääl oli madal, vagur ja tõsine. Ja ka tema jutt oli samasugune kui hääl. Rumalusi rääkis ta harva ja võrukaela tempudeks ei ilmutanud ta vähimatki kalduvust. Väiksematesse tülidesse ta ei sekkunud ja isegi kui teda kohtunikuks kutsuti, põikles ta kõrvale. Ta oli juba õppinud, et pärast kohtumõistmist lahkub üks pool alati kibestunult ja seda kibedust tunneb ta kohtuniku vastu. Aga kui häda oli tõesti suur ja tüli selline, et vaja oli vaat et õpetaja sekkumist, astus Boka vahele rahu sobitama. Ja kes rahu sobitab, selle peale ei pahanda kumbki pool. Nii et Boka paistis olevat arukas poiss, ja kui ta elus midagi suurt ei saavutagi, seisab ta vähemalt oma asjade eest ausa mehena.

Kojumineku suund nõudis, et nad keeraksid Soroksári tänavast Közteleki tänavasse. Väikesel vaiksel tänaval paistis armsasti kevadine päike ja puhkis tasakesi tubakavabrik, mis võttis enda alla kogu ühe tänavapoole. Közteleki tänaval oli näha ühtekokku kaht kuju. Nad seisid keset teed ja ootasid.

Üks neist oli Csónakos, tugev Csónakos, ja teine oli väike linalakk Nemecsek.

Kui Csónakos kolme üksteise käevangus kõndivat poissi märkas, pistis ta rõõmust kaks sõrme suhu ja lasi kuuldavale samasuguse vile nagu mõni auruvedur. See vile oli muuseas tema leivanumber. Seda ei osanud järele teha keegi kaheksandikest ja ülepea leidus kogu gümnaasiumi peale vaevalt mõni poiss, kes seda kutsarivilet lasta oleks mõistnud. Üksnes Cinderi, kirjandusringi juhi kohta teati, et ta oskab sel moel vilistada, aga ka Cinder vilistas ainult seni, kuni temast kirjandusringi juht sai. Sellest alates Cinder enam sõrmi suhu ei pannud. Kirjandusringi juhile, kes iga kolmapäeva pärastlõunal klassi ees ungari keele õpetaja kõrval istus, poleks see sobinud.

Niisiis lasi Csónakos vilet. Poisid jõudsid tema juurde ja jäid keset tänavat pundis seisma.

Csónakos pöördus linalaka Nemecseki poole.

„Neile ei ole sa veel rääkinud?“

„Ei,“ ütles Nemecsek.

Ülejäänud küsisid kõik korraga:

„Mida?“

Csónakos vastas linalaka asemel:

„Muusiumis tehti eile jälle einstand!“

„Kes tegid?“

„Eks ikka Pásztorid! Pásztorid kahekesi.“

Seepeale sigines sügav vaikus.

Selle mõistmiseks tuleb teada, mis on einstand. See on Pesti laste eriline väljend. Kui mõni tugevam poiss näeb endast nõrgemat mängimas kuulide, sulgede või jaanileivaseemnete, Pesti keeles boksenlite peale, ja tahab temalt mänguasju ära võtta, ütleb ta: einstand. See inetu saksa sõna tähendab, et tugev poiss kuulutab kuulid sõjasaagiks, ja kes vastu seista söandab, selle kallal kasutab ta vägivalda. Seega on einstand ka sõjakuulutus. Ühtlasi on see piiramisolukorra, vägivalla, rusikaõiguse ja piraadivalitsuse lühike, aga tuumakas väljendus.

Esimesena tegi suu lahti Csele. Peen Csele ütles tülgastusega:

„Tegid einstand’i?“

„Jah,“ ütles Nemecsek julgust juurde saades, kui nägi, missugust mõju lugu avaldas.

Nüüd prahvatas Geréb:

„Seda ei saa kauem taluda! Ma räägin juba ammu, et midagi tuleb ette võtta, aga Boka teeb alati hapu näo. Kui me midagi ei tee, klobivad nad meid veel läbi.“

Csónakos torkas sõrmed suhu selle märgiks, et nüüd kavatseb ta rõõmust vilistada. Tema oli heameelega valmis iga revolutsiooniga ühinema. Aga Boka haaras tal käest.

„Ära meid kurdiks tee!“ ütles ta ja küsis linalakalt: „Kuidas see siis juhtus?“

„See einstand?“

„See jah. Millal see sündis?“

„Eile pärastlõunal.“

„Kus?“

„Muusiumis.“

Nii kutsutakse Muuseumi aeda.

„Räägi nii, nagu asi oli, aga täpipealt nii, nagu oli, sest meil on vaja teada tõde, kui nende vastu midagi ette võtta kavatseme…“

Väike Nemecsek sattus ärevusse, kui tundis, et on tähtsa küsimuse keskpunkti sattunud. Seda juhtus temaga harva. Nemecsek oli kõigi jaoks tühi koht. Ta oli nagu number üks korrutustabelis. Keegi ei teinud temast välja. Ta oli tähtsusetu väike kõhn poiss, nõrk laps. Ja võibolla just see tegi ta sobivaks ohvriks. Ta hakkas rääkima ja poisid koondusid tema ümber kobarasse.

„See oli nii,“ ütles ta, „et pärast lõunat läksime Muusiumi, Weisz ja mina ja Richter ja Kolnay ja Barabás. Esialgu tahtsime Eszterházy tänavas laptuud mängida, aga pall oli reaalikate oma ja need ei lasknud. Siis ütles Barabás: „Lähme Muusiumi ja mängime müüri ääres kuuli!“ Ja siis läksime kõik Muusiumi ja hakkasime müüri ääres kuuli veeretama. Mängisime nii, et kõik veeretavad ühe kuuli ja kes tabab sellist kuuli, mis on juba veeretatud, saab kõik kuulid endale. Veeretasime järjest kuule, müüri ääres oli juba oma viisteist kuuli ja nende seas oli ka kaks klaasist. Ja siis äkki hüüdis Richter: „Kõik on läbi, Pásztorid tulevad!“ Ja Pásztorid tulidki nurga tagant, käed taskus ja pea maas, ja nad tulid nii aeglaselt, et me ehmatasime kõik kohutavalt ära. Me olime küll viiekesi, aga nemad kahekesi on nii tugevad, et annavad ka kümnele peksa. Ja meid ei saagi viie pähe arvestada, sest kui häda käes, teeb Kolnay sääred ja Barabás teeb samuti sääred, nii et arvestada võib ainult kolmega. Vahest oleksin ka mina sääred teinud, nii et arvestada võib ainult kahega. Ja isegi kui me kõik viiekesi sääred oleksime teinud, poleks sellest kõigest ikkagi midagi kasu olnud, sest Pásztorid on kõige paremad jooksjad kogu Muusiumis ja me oleksime asjata jooksnud, sest nad oleksid meile järele jõudnud. Pásztorid muudkui tulid ja tulid järjest lähemale ja vahtisid kangesti kuule. Ma ütlesin Kolnayle: „Kuule, neile meeldivad meie kuulid!“ Ja Weisz oli veel kõige targem, sest tema ütles kohe: „Tulevad, tulevad, sellest tulemisest saab veel üks suur einstand!“ Aga mina arvasin, et nad ei tee meile liiga, sest meie pole neile ju kunagi midagi teinud. Ja esialgu nad ei teinudki meile midagi, seisid ainult kõrval ja vaatasid mängu. Kolnay sosistas mulle kõrva: „Kuule, Nemecsek, jätame järele!“ Mina ütlesin talle: „Või veel, just nüüd, kui sina veeretasid ega tabanud! Nüüd on minu kord. Kui ma võidan, jätame järele.“ Vahepeal veeretas Richter, aga tal käsi juba värises hirmust ja ta piidles poole silmaga Pásztoreid, nii et loomulikult ta ei tabanud. Aga Pásztorid ei liigutanudki, ainult seisid seal, käed taskus. Siis veeretasin mina ja tabasin. Võitsin kõik kuulid endale. Ja ma tahtsin neile järele minna, aga üks Pásztoritest, väiksem, kargas mulle ette ja hüüdis: „Einstand!“ Mina vaatasin selja taha, Kolnay ja Barabás juba jooksid, Weisz seisis müüri ääres ja oli näost valge, Richter aga alles mõtles, kas joosta või mitte. Mina proovisin esialgu heaga. Ma ütlesin: „Kuulge, teil pole selleks mingit õigust.“ Aga siis korjas vanem Pásztor juba kuule kokku ja toppis taskusse. Noorem aga haaras mul kuue rinnaesisest kinni ja karjus mulle: „Kas sa ei kuulnud, et einstand?!“ Siis ei kõssanud muidugi ka mina enam midagi. Weisz hakkas müüri ääres tihkuma. Ja Kolnay ja Kende piilusid Muusiumi nurga tagant, mis edasi saab. Ja Pásztorid korjasid kõik kuulid üles ega öelnud sõnagi, lihtsalt läksid minema. See oli kõik.“

„Ennekuulmatu!“ ütles Geréb ärritunult.

„Tõeline röövimine!“

Seda ütles Csele. Csónakos huilgas selle märgiks, et õhkkond kippus pingeliseks minema. Boka seisis vaikselt ja mõtiskles. Kõik jälgisid teda. Kõiki huvitas, mida Boka kostab selle asjaloo peale, mida kõik olid juba mitu kuud kurtnud ja mida Boka ei olnud seni tõsiselt võtnud. See juhtum aga, selle juhtumi karjuv ebaõiglus pani isegi Boka tegutsema.

Ta ütles vaikselt:

„Lähme praegu lõunale. Kohtume õhtupoolikul krundil. Seal räägime kõik läbi. Nüüd ütlen juba minagi, et see on ennekuulmatu lugu!“

See avaldus meeldis kõigile. Sel hetkel tundsid poisid Boka vastu suurt poolehoidu. Nad vaatasid rahulolevalt, naeratades tema väikest tarka pead ja säravaid musti silmi, kus leegitses nüüd sõjakas tuli. Nad oleksid tahtnud Bokale kaela karata, et ka tema oli lõpuks vihaseks saanud.

Nad hakkasid koju minema. Kusagil Józsefvárosis kumises lustlik kirikukell, päike paistis ning kõik oli nii ilus ja rõõmurikas. Poistel seisid ees tähtsad ajad. Kõigis lõi lõkkele tegutsemisiha ja kõigis tekitas elevust, mis nüüd edasi saab. Sest kui Boka ütles, et midagi juhtub, siis juhtubki!

Nad lonkisid pikkamööda Üllői tänava poole. Csónakos jäi Nemecsekiga maha. Kui Boka ringi keeras ja nende poole vaatas, seisid mõlemad tubakavabriku keldriakna ees, millele oli paksu kollase kihina ladestunud peen tubakatolm.

„Tubakas!“ hüüdis Csónakos rõõmsalt, huilgas taas ja toppis nina kollast pulbrit täis.

Nemecsek, see väike ahv, naeris südamest. Temagi sirutas käe välja ja tõmbas peenikeste sõrmede otsast natuke tubakatolmu ninna. Ja turtsudes kõndisid nad kahekesi mööda Közteleki tänavat, oma avastuse üle ülemeelikut rõõmu tundes. Csónakos aevastas kõvasti partsudes nagu mõni kahur. Linalakk aga ainult turtsus nagu merisiga, kui teda kiusatakse. Ja nad turtsusid, naersid, lippasid mööda tänavat edasi ja sel hetkel oli õnn nii suur, et nad unustasid isegi selle suure ebaõigluse, mille peale Boka, Boka ise, vaikne ja tõsine Boka, oli öelnud, et see on ennekuulmatu.