Читать книгу Pál-tänava poisid - Ferenc Molnar - Страница 2

Krunt… Teie, ilusad terved Alföldi1 koolijütsid, kellel tuleb teha üksainus samm, et olla lõputul tasandikul imelise suure sinise kupli all, mille nimeks on taevavõlv, kelle silmad on harjunud suurte kaugustega, kaugusse vaatamisega, kes te ei ela kõrgete majade vahele kiilutult, teie ei teagi, mis on Pesti lapsele üks tühi maatükk. Pesti lapsele on see tema Alföld, tema tasandik, tema lauskmaa. See tähendab tema jaoks otsatust ja vabadust. Tükike maad, mida ühest küljest piirab lagunev plank ja mille ülejäänud külgedel küünitavad taevasse kõrged majaseinad. Nüüd konutab ka Pál-tänava krundil suur viiekorruseline maja, täis elanikke, kellest vahest ükski ei tea, et see tükike maad tähendas mõnele vaesele Pesti koolijütsile noorust.

Krunt ise oli tühi, nagu see ühele tühjale maatükile passibki. Plank jooksis piki Pál-tänavat. Paremalt ja vasakult piirasid seda kaks suurt maja ja tagapool… jah, tagapool oli see, mis tegi krundi nii suurepäraseks ja huvitavaks. Nimelt asus seal teine suur maatükk. Seda teist maatükki rentis auru jõul töötav saeveski ja maatükk oli otsast otsani täis puupinusid. Süllapikkused saepalgid olid siin korrapärastesse ruutudesse laotud ja tohutute ruutude vahel olid otsekui väikesed tänavad. Tõeline labürint. Tummade tumedate puupinude vahel oli viiskuuskümmend üksteisega lõikuvat kitsast tänavat ja selles labürindis polnud lihtne teed leida. Kes aga siiski suure vaevaga sellest läbi murdis, jõudis väikesele platsile, millel seisis pisike majake. See majake oli auruveski. See oli kummaline, salapärane, natuke hirmuäratav väike maja. Suvel mähkis metsviinapuu ta üleni endasse, ja rohelise lehestiku keskel pahvis sale must korsten, mis kellavärgi täpsusega korrapäraste ajavahemike järel puhast valget auru sülgas. Eemalt kuulates võinuks arvata, et kusagil puupinude vahel on hätta jäänud auruvedur, mis ei pääse liikuma.

Majakese ümber võis näha suuri kobakaid puuveovankreid. Aeg-ajalt seisis mõni neist maja räästa alla ning siis kostis kolinat ja mürinat. Maja räästa all oli nimelt väike aken ja aknast sirutus välja puust renn. Kui vanker akna alla veeres, hakkas rennist äkitselt puuhalgusid pudisema, nii et neid lausa voolas suurde vankrisse, nii tihedalt tuli neid. Ja kui vanker halgusid täis sai, siis vankrimees hõikas. Selle peale katkes korstna puhkimine, korraga tekkis majakeses vaikus, vankrimees nõõtas hobuseid ja hobused läksid täis vankriga liikvele. Siis võttis räästa all koha sisse teine vanker, näljane ja tühi, mustas raudkorstnas hakkas uuesti ähkima aur ja jälle pudises halgusid. Ja nii oli see käinud aastate viisi. Nende palkide asemele, mille masin väikeses majas ära lõhkus, tõid suured vankrid maatükile uusi. Nõnda ei saanud puuvarud suurelt hoovilt kunagi otsa ega lakanud aurusae vilin. Väikese maja ees seisid mõned igerikud mooruspuud ja ühe mooruspuu all oli laudadest kokku klopsitud osmik. Selles elas slovakk, kes öösiti puid valvas, et neid ära ei varastataks või põlema ei pistetaks.

Kas on üldse olemas imelisemat mängukohta? Meile, linnapoistele, küll mitte. Sellest ilusamat, sellest indiaanilikumat ei osanud me ettegi kujutada. Pál-tänava maatükk oli imepärane tasane väljak ja see asendas meile Ameerika preeriaid. Tagumine osa, puuplats, kujutas endast kõike muud: see oli linn, mets, kaljune mägimaastik, ühesõnaga oli see iga päev just see, milleks seda tol päeval nimetati. Ja ärge arvake, et puuplats oli mõni kaitsmata koht! Paari kõrgema puupinu otsa olid ehitatud kantsid ja kindlused. Millist punkti oli vaja kindlustada, selle otsustas Boka. Kindluse aga ehitasid Csónakos ja Nemecsek. Kindlusi oli neli-viis ja igal kindlusel oli oma kapten. Kapten, leitnant, lipnik. See oli sõjavägi. Reamehi ei olnud õnnetuseks rohkem kui üksainus. Kogu krundil jagasid kaptenid, leitnandid ja lipnikud käske üheleainsale reamehele, drillisid ühtainsat reameest, mõistsid tühiste üleastumiste eest kindlusevangistusse üheainsa reamehe.

Vahest pole tarvis mainidagi, et see ainus reamees oli Nemecsek, väike linalakk Nemecsek. Kaptenid, leitnandid ja lipnikud saluteerisid krundil üksteisele niisama möödaminnes, muhedalt, isegi kui nad pärastlõunal sada korda kohtusid. Tõstsid käe jooksu pealt kõrva äärde ja hüüdsid:

„Tervist!“

Ainult vaene Nemecsek pidi lakkamatult valveseisangu võtma ning tummalt ja kangelt au andma. Ja kõik, kes temast vaid mööda läksid, karjusid tema peale:

„Kuidas sa seisad?“

„Kannad kokku!“

„Rind ette, kõht sisse!“

„Valvel!“

Ja Nemecsek kuuletus kõigile rõõmsalt. On poisse, kellele teeb rõõmu kenasti kuuletuda. Aga suurem osa poisse armastab ikka kamandada. Säärased inimesed kord juba on. Ja seepärast oli loomulik, et krundil olid kõik ohvitserid, ainult Nemecsek oli reamees.

Pärastlõunal kell pool kolm ei olnud krundil veel kedagi. Osmiku ees oli maha laotatud hobusetekk ja sellel magas magusasti slovakk. Slovakk magas alati päeval, sest öösel uitas ta puupinude vahel või istus üleval mõnes kindluses ja vahtis kuupaistet. Aurusaag mürises, väike must korsten sülgas lumivalgeid aurutorte ja halud pudenesid suurde vankrisse.

Mõni minut pärast poolt kolme kääksatas Pál-tänava poolne väike värav ja Nemecsek astus sisse. Ta tõmbas taskust suure tüki saia, vaatas ringi ja kui nägi, et kedagi pole veel kohal, hakkas vaikselt saiakoorikut nosima. Aga enne pani ta värava hoolikalt riivi, sest krundi seadustest oli üks tähtsamaid see, et kes sisse tuleb, on kohustatud värava enda järel riivi panema. Kes selle tegemata jättis, seda ootas kindlusevangistus. Sõjaväeline distsipliin oli üldiselt väga range.

Nemecsek istus kivile, näsis saiakoorikut ja ootas teisi. Täna tõotas elu krundil väga põnevaks kujuneda. Õhus hõljus suurte sündmuste ootus, ja mis seal salata, sel hetkel oli Nemecsek väga uhke selle üle, et temagi on Pál-tänava poiste kuulsa kamba liige. Ta nosis mõnda aega saia ja jalutas siis igavusest puupinude vahele. Ta uitas mööda väikeseid tänavaid ja kohtus seal slovaki suure musta koeraga.

„Hektor!“ hüüdis ta sõbralikult, aga Hektor ei ilmutanud põrmugi soovi tervitusele vastata. Ta liputas põgusalt saba, mis koerte juures tähendab sedasama, mis meie kiire kaabukergitus. Koer traavis edasi ja haukus vihaselt. Linalakk Nemecsek aga putkas talle järele. Hektor jäi ühe puupinu all seisma ja haukus selle peale ägedalt. Puupinu oli üks neist, mille otsa poisid olid kindluse ehitanud. Ülal pinu peal oli puuhalgudest kaitsemüür ja peenikese toika otsas lehvis väike punaroheline lipp. Koer tegi kindlusele kareldes ringi peale ja haukus lakkamatult.

„Mis seal küll olla võib?“ küsis väike linalakk koeralt, sest ta oli musta koeraga suur sõber. Vahest seepärast, et peale tema oli Hektor ainus reamees sõjaväes.

Ta vaatas üles kindluse poole. Kedagi polnud näha, kuid ta tundis, et üleval halgude vahel liigutab keegi. Niisiis hakkas ta mööda väljaulatuvaid palginukke üles ronima. Ta oli poolel teel, kui kuulis selgesti ja eksimatult, et keegi tõstab ülal puuhalge siia-sinna. Tema süda hakkas pekslema ja nüüd oleks ta tahtnud tagasi pöörduda. Aga kui ta alla vaatas ja seal Hektorit nägi, sai ta julguse tagasi.

„Ära karda, Nemecsek!“ ütles ta endale ja ronis ettevaatlikult edasi. Ta julgustas end iga sammu juures, korrutades aina: „Ära karda, Nemecsek! Ära karda, Nemecsek!“

Ja ta jõudis puupinu otsa. Seal ütles ta veel viimast korda: „Ära karda, Nemecsek!“, kui üle madala kindlusemüüri tahtis astuda, kuid ehmatusest tardus tõstetud jalg õhus paigale.

„Jessas!“ hüüdis ta.

Ja ta ronis ülepeakaela mööda palgiotsi alla tagasi. Kui ta maapinnale jõudis, peksis tema süda kõvasti. Ta vaatas üles kindluse poole. Lipu kõrval seisis paremat jalga kindluse müürile toetades Feri Áts, kohutav Feri Áts, nende kõigi vaenlane, Botaanikaaia poiste pealik. Tuul pani tema laia punase särgi laperdama, tema aga naeratas pilkavalt.

Vaikselt ütles ta all seisvale poisile:

„Ära karda, Nemecsek!“

Aga Nemecsek kartis juba, ta lausa jooksis. Must koer tormas tema järel ja koos kihutasid nad puupinude vahel siksakitades tagasi krundi poole. Tuule tiivul lendas neile järele Feri Átsi pilkav hüüe:

„Ära karda, Nemecsek!“

Kui ta lõpuks platsilt tagasi vaatas, ei olnud Feri Átsi punast särki enam üleval pinu otsas. Kuid ka lipp oli kindluselt kadunud. Väikese punarohelise lipu, mille Csele õde oli õmmelnud, oli Feri Áts kaasa viinud. Ta oli puupinude vahele kadunud. Võib-olla lipsas ta saeveski kõrvalt Mária tänavale, aga võib ka olla, et ta redutas kusagil koos oma sõprade Pásztoritega.

Ja selle mõtte peale, et ka Pásztorid on krundil, jooksis Nemecsekil külmavärin üle selja. Tema juba teadis, mida tähendab Pásztoritega kohtuda. Aga Feri Átsi nägi ta alles nüüd esimest korda lähedalt. Ta oli sellest väga kohkunud, kuigi pidi tunnistama, et poiss meeldis talle. Feri Áts oli ilus tumedajuukseline laiaõlgne poiss ja avar punane särk sobis talle väga hästi. See andis tema välimusele mingi sõjakuse. Selles punases särgis oli midagi garibaldilikku. Botaanikaaia omad kandsid muuseas kõik punast särki, sest nad matkisid Feri Átsi.

Krundi planguväraval kõlas neli korrapärase vahega koputust. Nemecsek hingas kergendatult. Neli koputust oli Pál-tänava poiste signaal. Ta tormas riivistatud värava juurde ja avas selle. Tulijaks oli Boka koos Csele ja Gerébiga.

Nemecsek maldas vaevu oodata, et neile hirmuäratavat uudist teatada, kuid ta ei unustanud, mis on tema kui reamehe kohus leitnantide ja kaptenite ees. Seepärast võttis ta valveseisangu ja saluteeris kangelt.

„Tervist!“ ütlesid tulijad. „Mis uudist?“

Nemecsek ahmis õhku ja oleks tahtnud kõik korraga, ühe hingetõmbega ära rääkida.

„Kohutav!“ hüüdis ta.

„Mis asi?“

„Hirmus! Te ei usu seda!“

„Aga mida siis?“

„Feri Áts oli siin!“

Nüüd oli ülejäänud kolme poisi kord ära ehmatada. Nad jäid korrapealt tõsiseks.

„Ei või olla!“ ütles Geréb.

Nemecsek pani käe rinnale.

„Jumala eest!“

„Ära vannu!“ keelas Boka teda ja et oma sõnadele suuremat kaalu anda, hüüdis talle: „Valvel!“

Nemecsek lõi kannad kokku. Boka astus tema juurde.

„Räägi üksikasjalikult, mida sa nägid.“

„Kui ma puupinude vahele läksin,“ seletas Nemecsek, „siis koer haukus. Läksin talle järele ja kuulsin keskmises kindluses mingit kobinat. Ronisin üles ja seal seisis punases särgis Feri Áts.“

„Seisis üleval? Kindluses?“

„Jah!“ hüüdis väike linalakk ja tahtis jälle vanduda. Tal oli juba käsi rinnal, kuid Boka ranget pilku märgates võttis ta käe ära. Ja ta lisas: „Lipu viis ka ära.“

Csele oigas:

„Lipu?“

„Jah.“

Kõik neli jooksid kindluse poole. Nemecsek lippas tagasihoidlikult kõige lõpus, osalt sellepärast, et ta oli reamees, osalt aga seepärast, et ei olnud sugugi kindel, et Feri Áts enam pinude vahel ei reduta. Kindluse ees jäid nad seisma. Tõesti, lipp oli kadunud. Isegi varrast ei olnud enam seal. Kõik läksid väga ärevile, ainult Boka säilitas külma verd.

„Ütle oma õele, et ta homseks uue lipu teeks,“ pöördus ta Csele poole.

„Jah, aga rohelist kangast ei ole enam,“ kostis Csele. „Punast veel on, aga rohelist enam mitte.“

Boka ei kaotanud pead:

„Kas valget on?“

„On.“

„Tehku siis punavalge lipp. Edaspidi on meie värvideks punane ja valge.“

See asi oli otsustatud.

Geréb käratas Nemecsekile:

„Reamees!“

„Kuulen!“

„Homseks tehke seadustes parandus, et edaspidi pole meie värvideks mitte punane ja roheline, vaid punane ja valge.“

„Just nii, härra leitnant!“

Seejärel poetas Geréb kangelt seisvale linalakale armulikult:

„Vabalt!“

Väike linalakk seisis „vabalt“. Poisid ronisid kindlusse ja nägid, et Feri Áts oli lipuvarda katki murdnud. Varras oli puupinu külge kinni naelutatud ja see väike jupp, mis oli naela all, oli endiselt alles.

Krundilt kostsid hüüded:

„Hohoi, hoi! Hohoi, hoi!“

See oli nende parool. Paistis, et teised olid kohale jõudnud ja otsisid neid. Paljudest lapsekõridest kõlas heledalt:

„Hohoi, hoi! Hohoi, hoi!“

Csele viipas Nemecseki enda juurde.

„Reamees!“

„Kuulen!“

„Vastake teistele!“

„Just nii, härra leitnant!“

Ja käed suu ette torusse pannud, hüüdis ta peenikese lapsehäälega:

„Hohoi, hoi!“

Seejärel ronisid nad alla ja läksid krundi poole. Krundi keskel seisid pundis teised: Csónakos, Weisz, Kende, Kolnay ja veel mõned. Bokat silmates võtsid kõik valveseisangu, sest tema oli kapten.

„Tervist!“ ütles Boka.

Kolnay astus pundist välja.

„Teatan alandlikult,“ ütles ta, „kui me sisse tulime, ei olnud värav kinni. Seaduse järgi peab aga värav seestpoolt riivis olema.“

Boka vaatas rangelt selja taha oma kaaskonna poole. Ja ülejäänud vaatasid kõik Nemecseki otsa. Nemecsekil oli juba jälle käsi rinnal ja ta tahtis just vanduda, et tema väravat lahti ei jätnud, kui kapten küsis:

„Kes tuli viimasena sisse?“

Tekkis vaikus. Keegi ei olnud viimasena sisse tulnud. Mõne hetke olid kõik vait. Siis Nemecseki nägu selgines. Ta ütles:

„Viimasena tuli sisse härra kapten.“

„Mina?“ küsis Boka.

„Jah.“

Boka jäi hetkeks mõttesse.

„Sul on õigus,“ ütles ta siis tõsiselt. „Unustasin värava riivi panna. Seepärast kirjutage mu nimi musta raamatusse, härra leitnant.“

Ta pöördus Gerébi poole. Geréb võttis taskust väikese musta märkmiku ja kirjutas sinna suurte tähtedega: „János Boka.“ Ja et oleks teada, millega tegu, märkis kõrvale: „Värav.“

See meeldis poistele. Boka oli õiglane juht. See iseenda karistamine oli väga hea näide mehisusest, milletaolisest ei olnud juttu olnud isegi mitte ladina keele tunnis, ehkki ladina keele tunnis suurt muust ei räägitudki kui suurtest roomlastest. Aga ka Boka oli vaid inimene. Isegi Boka polnud nõrkustest vaba. Ta lasi oma nime küll üles kirjutada, ent ütles Kolnayle, kes oli lahtisest väravast ette kandnud:

„Aga sina ära pruugi alatasa oma suud! Härra leitnant, kirjutage Kolnay kaebamise pärast üles!“

Härra leitnant kraamis jälle kohutava märkmiku lagedale ja tähendas Kolnay nime sinna üles. Nemecsek aga, kes seisis teiste selja taga, lõi vaikselt rõõmust tantsu, et seekord ei kirjutatagi raamatusse tema nime. Sest olgu öeldud, et raamatus polnudki muud kui Nemecseki nimi. Alati lasid kõik iga asja eest tema nime üles kirjutada. Ja kohus, mis kogunes igal laupäeval, mõistis ta alati süüdi. Polnud midagi teha, nii see oli. Tema oli ainus reamees.

Ja nüüd järgnes elav arutelu. Mõne minuti pärast teadsid kõik suurt uudist, et Feri Áts, punasärkide kapten, oli julgenud siia, krundi südamesse tulla, oli roninud keskmisse kindlusse ja lipu ära viinud. Jahmatus oli üleüldine. Kogu seltskond kogunes Nemecseki ümber, kes täiendas sensatsioonilist uudist aina uute ja uute detailidega.

„Ja kas ta ütles sulle midagi?“

„Kuidas muidu!“ uhkustas Nemecsek.

„Mida?“

„Ta karjus mu peale.“

„Mida ta karjus?“

„Ta karjus: „Kas sa ei karda, Nemecsek?““

Siinkohal linalakk neelatas, sest tundis, et see polnud päris tõsi. See oli lausa tõe vastand. Sest see kõlas nii, nagu oleks ta vägagi julge olnud, nii et selle üle imestas isegi Feri Áts ja küsis temalt: „Kas sa ei karda, Nemecsek?“

„Ja sina ei kartnud?“

„Sugugi mitte! Ma seisin siin kindluse all. Siis ronis ta teiselt poolt küljest alla ja kadus. Lasi jalga.“

Geréb hüüdis vahele:

„See pole tõsi! Feri Áts pole veel kunagi kellegi eest jalga lasknud!“

Boka vaatas Gerébile otsa.

„Tohoh, küll sa alles kaitsed teda!“ kostis ta.

„Ma tahan öelda ainult seda,“ sõnas Geréb pisut vaiksema häälega, „et pole eriti tõenäoline, et Feri Áts Nemecsekki nähes kohkunud oleks.“

Selle peale naersid kõik. See polnud tõesti usutav. Nemecsek seisis kohmetult kamba keskel ja kehitas õlgu. Siis astus keskele Boka.

„Meil tuleb midagi ette võtta, poisid. Tänaseks kuulutasime niikuinii välja juhivalimised. Valime juhi, pealekauba veel täievolilise juhi, kelle igat käsku tuleb täita pimesi. Võimalik, et meil puhkeb sõda, ja siis on vaja kedagi, kes plaanid paika paneks nagu tõelises lahingus. Reamees, astuge ette! Valvel! Lõigake paber nii paljudeks tükkideks, kui palju meid on, ja igaüks kirjutab paberi peale, keda ta juhiks tahab. Paberid viskame mütsi sisse ja kes saab kõige rohkem hääli, see on juht.“

„Hurraa!“ hüüdsid kõik korraga ja Csónakos pistis sõrmed suhu ja vilistas valjusti nagu mõni rehepeksumasin. Märkmikest tõmmati lehed välja ja Weisz kraamis lagedale oma pliiatsi. Tagapool vaidles kaks poissi selle üle, kelle mütsile peaks see au osaks saama. Kolnay ja Barabás, kellel oli alailma teineteisega ütlemist, pidid vaat et käsipidi kokku minema. Kolnay ütles, et Barabási müts ei sobi, sest see on rasvane. Kende aga väitis, et Kolnay müts on veel rasvasem. Seepeale võeti kohe rasvaproov. Väikese noaga kraapisid nad teineteise mütsi sees olevat nahkpaela. Aga siis oli juba hilja. Csele loovutas üldsuse huvides oma kena musta mütsi. Pole midagi teha, mütsiküsimuses ei suutnud keegi Cselet ületada.

Nemecsek aga kasutas kõigi suureks üllatuseks juhust, et üldine tähelepanu oli hetkeks temale suunatud, ja selle asemel, et sedelid laiali jagada, astus ta neid määrdunud pihku pigistades ette. Ta ajas end sirgu ja ütles väriseval häälel:

„Palun, härra kapten, nii ikka ei lähe, et mina siin üksi reamees olen… Sellest alates, kui me kamba lõime, on kõik ohvitseriks saanud, ainult mina olen ikka veel reamees ja kõik käsutavad mind… ja kõike pean mina tegema… ja… ja…“

Siis muutus linalakk väga haledaks ja mööda tema peenejoonelist näokest hakkasid veerema prisked pisarad.

Csele ütles peenelt:

„Ta tuleb välja visata. Ta nutab.“

Tagant lisas üks hääl:

„Töinab.“

Kõik naersid. Ja see tegi Nemecseki meele veel kibedamaks. Vaesekese süda valutas väga, ja nüüd lasi ta pisaratel vabalt voolata. Ta nuuksus ja lausus läbi nutu:

„Vaadake… mu… mu… mustas raamatus olen ka… ka… alati ainult mina kirjas… Mi… mi… mina olen koer…“

Boka ütles rahulikult:

„Kui sa kohe töinamist ei jäta, ei tohi sa enam meie hulka tulla. Titekatega me ei mängi.“

„Titekas“ tegi oma töö. Nemecsek, vaene väike Nemecsek ehmus väga ja lõpetas tasapisi nutu. Kapten aga pani talle käe õlale.

„Kui sa end hästi ülal pead ja millegagi silma paistad, võib sinust maikuus ohvitser saada. Esialgu jääd veel reameheks.“

Teised kiitsid selle heaks, sest kui ka Nemecsekist oleks sel päeval ohvitser saanud, poleks kogu lugu enam midagi väärt olnud. Poleks olnud enam kedagi käsutada. Geréb hõikas terava häälega:

„Reamees, teritage see pliiats ära!“

Nemecsekile pisteti pihku Weiszi pliiats, mille ots oli taskus kuulide vahel murdunud. Ja reamees võttis pliiatsi kuulekalt vastu, seisis valvel, pisarad silmis, ja asus siis teritama, suurest nutust ikka veel veidi nuuksudes-löristades, ja ta teritas kogu oma nukruse, kogu oma väikese südame kibeduse sellesse Hardtmuthi pliiatsisse number kaks.

„Te… teritatud, härra leitnant!“

Ta andis pliiatsi tagasi ja ohkas sügavalt. Ja selle ohkega loobus ta esialgu ka edutamisest.

Sedelid jagati laiali. Igaüks hoidis omaette, sest see oli suur ja tähtis küsimus. Seejärel korjas reamees sedelid kokku ja viskas kõik Csele mütsi sisse. Kui ta Csele mütsi ringi kandis, müksas Barabás Kolnayd.

„See on ka rasvane.“

Kolnay heitis pilgu mütsi sisse. Ja mõlemad tundsid, et neil pole enam midagi häbeneda. Kui isegi Csele müts on rasvane, siis on maailmal küll ots peal.

Boka luges kokkukogutud sedelid ette ja andis need seejärel enda kõrval seisva Gerébi kätte. Kokku oli neliteist sedelit. Ta luges järjekorras: János Boka, János Boka, János Boka. Siis luges ta ühe korra: Dezső Geréb. Poisid vahetasid pilke. Nad teadsid, et see oli Boka sedel. Ta oli viisakusest Gerébi poolt hääletanud. Siis järgnes jälle ainult János Boka. Ja siis veel üks Dezső Geréb. Ja lõpuks veel kord üks Dezső Geréb. Niisiis oli Bokal üksteist häält ja Gerébil kolm. Geréb naeratas kohmetult. Nüüd oli esimest korda juhtunud, et ta konkureeris kambas avalikult

Bokaga. Ja need kolm häält tegid talle heameelt. Bokale aga tegid kaks häält kolmest haiget. Ta mõtles hetkeks, kes võivad olla need kaks, kellele ta ei meeldi, kuid leppis siis sellega.

„Niisiis te valisite juhiks minu.“

Jälle hüüti elagu ja Csónakos vilistas. Nemecseki silmad olid veel märjad, kuid temagi hõiskas vaimustunult. Talle meeldis Boka väga.

Juht aga viipas, et palub vaikust, sest ta tahab rääkida.

„Aitäh, poisid,“ ütles ta, „ja asume kohe asja kallale. Ma arvan, et teile kõigile on teada, et punasärgid tahavad meie krundi ja puupinud vallutada. Juba eile võtsid Pásztorid poistelt kuulid ära ja täna luusis siin Feri Áts ja viis ära meie lipu. Varem või hiljem tulevad nad siia, et meid siit minema kihutada. Meie aga kaitseme seda kohta!“

Csónakos pasundas vahele:

„Elagu krunt!“

Ja mütsid lendasid õhku. Kõik hüüdsid täiest kõrist vaimustusega:

„Elagu krunt!“

Nad vaatasid ilusat suurt maatükki ja puupinusid, mida säratas armas pärastlõunane kevadpäike. Nende silmist oli näha, et nad armastavad seda tükikest maad ja võitleksid selle eest, kui seda vaja peaks minema. See oli peaaegu nagu isamaa-armastus. Nad hüüdsid „Elagu krunt!“ nii, nagu oleksid nad hüüdnud „Elagu isamaa!“. Ja nende silmad särasid ja kõigi südamed olid tulvil tundeid.

Boka aga jätkas:

„Veel enne, kui nemad siia tulevad, läheme meie nende juurde Botaanikaaeda!“

Muul ajal oleksid poisid säärase hulljulge plaani ees vahest taganenud. Kuid sellel vaimustuse tunnil hüüdsid kõik kogu hingest:

„Läki!“

Ja et kõik hüüdsid, et nad lähevad, hüüdis ka Nemecsek, et „Läki!“. Tema, vaeseke, longib niikuinii teiste sabas ja tassib härraste ohvitseride kuubesid. Ja puupinude poolt kostis ka üks veinine hääl. Seegi hüüdis, et „Leki!“. Nad vaatasid sinnapoole. See oli slovakk. Ta seisis, piip suus, ja irvitas. Tema kõrval seisis Hektor. Poisid naersid. Slovakk aga jäljendas neid: viskas mütsi õhku ja kisendas:

„Leki!“

Sellega oli ametlik osa lõppenud. Järgnes laptuu. Keegi hüüdis kõrgilt:

„Reamees, minge lattu ja tooge pall ja kurikas välja!“

Ja Nemecsek lippas lattu. Ladu oli ühe puupinu all. Ta puges palkide vahele ning tõi kurika ja palli välja. Puupinu kõrval seisis slovakk ning slovaki kõrval seisid Kende ja Kolnay. Kendel oli käes slovaki müts, Kolnay aga võttis sellelt rasvaproovi. Slovaki oma oli selgelt kõige rasvasem.

Boka läks Gerébi juurde.

„Sina said ka kolm häält,“ ütles ta.

„Jah,“ vastas Geréb uhkelt ja vaatas talle teravalt silma.