Читать книгу Pál-tänava poisid - Ferenc Molnar - Страница 3

Sõjaplaan oli valmis järgmise päeva õhtupoolikul pärast kiirkirjatundi. Kiirkirjatund lõppes kell viis ja tänaval süüdati juba lampe. Koolimajast välja tulles ütles Boka poistele:

„Enne, kui me ründame, tõestame neile, et me oleme niisama julged kui nemad. Ma võtan kaasa kaks oma kõige vapramat meest ja me läheme Botaanikaaeda. Tungime nende saarele ja kinnitame puu külge selle paberi.“

Seda öeldes võttis ta taskust tüki punast paberit, millele oli suurte tähtedega kirjutatud:

PÁL-TÄNAVA POISID OLID SIIN!

Ülejäänud vaatasid paberitükki lummatult. Csónakos, kes kiirkirja ei õppinud, aga kelle oli kohale meelitanud uudishimu, märkis:

„Sellele paberile tuleks ka midagi solvavat kirjutada.“

Boka raputas pead.

„Ei tohi. Me ei tee ka midagi sellist, nagu tegi Feri Áts, kui ta meie lipu ära viis. Me ainult näitame neile, et me ei karda neid ja julgeme minna nende valdustesse, kus nad oma kogunemisi peavad ja kus on hoiul nende relvad. See tükk punast paberit on meie nimekaart. Selle jätame neile sinna.“

Ka Cselel oli midagi öelda:

„Teate,“ ütles ta, „ma olen kuulnud, et nad on saarel õhtuti just sel ajal ja mängivad röövlit ja sandarmit.“

„Pole midagi. Feri Áts tuli samuti sellisel ajal, kui ta teadis, et me krundil oleme. Kes kardab, see minuga ei tule.“

Aga keegi ei kartnud. Nemecsek näis veel eriti julge. Oli näha, et ta tahab edutamiseks teeneid koguda. Ta astus uhkelt ette.

„Mina tulen sinuga!“

Koolimaja ees ei pidanud nimelt valvel seisma ja au andma, sest seadused kehtisid üksnes krundil. Siin olid kõik võrdsed.

Ka Csónakos astus ette.

„Mina ka!“

„Aga luba, et sa ei vilista!“

„Luban. Ainult nüüd… laske mul veel viimast korda vilistada!“

„Vilista pealegi!“

Csónakos lasigi vilel tulla. Nii muhedal ja meeldival moel, et inimesed tänaval vaatama pöördusid.

„Nüüd olen tänase isu täis vilistanud!“ ütles ta õnnelikult.

Boka pöördus Csele poole.

„Kas sina ei tule?“

„Kahjuks ei,“ kostis Csele kurvalt. „Ma ei saa tulla, sest pean poole kuueks kodus olema. Emal on teada, mis kell kiirkirjatund lõppeb. Ja ma kardan, et kui ma täna hiljaks jään, ei lase ta mind enam kuhugi.“

Ja see mõte kohutas teda väga. Siis oleks kõigel lõpp: krundil ja leitnandi auastmel.

„Olgu siis pealegi. Võtan kaasa Nemecseki ja Csónakosi. Ja homme hommikul koolis kuulete kõigest, mis juhtus.“

Nad surusid kätt. Bokale tuli midagi meelde.

„Muuseas, kas Geréb oli täna kiirkirjatunnis?“

„Ei olnud.“

„On ta ehk haige?“

„Ei usu. Lõuna ajal läksime koos koju. Tal polnud häda midagi.“

Gerébi käitumine ei meeldinud Bokale. Geréb tundus talle ühtäkki ülimalt kahtlane. Eile oli ta nii kummaliselt, nii paljutähenduslikult talle silma vaadanud, kui nad lahku läksid. Ta paistis mõtlevat, et kuni Boka selles kambas on, seni ei saavuta tema midagi. Ta oli Boka peale armukade. Ta oli hulga keevalisem, hulljulgem kui Boka, kelle vaikne, tark ja tõsine loomus ei meeldinud talle. Ta pidas ennast palju erilisemaks.

„Jumal teab,“ ütles Boka vaikselt ja asus kahe poisi seltsis teele. Csónakos kõndis tõsisel ilmel tema kõrval. Nemecsek aga oli lõbus ja temas pulbitses rõõm selle üle, et lõpuks ometi saab ta nii väikeses seltskonnas huvitavast seiklusest osa võtta. Ta oli nii ülemeelik, et Boka hurjutas teda:

„Ära jandita, Nemecsek! Või arvad sa, et me läheme lõbutsema? See retk on hoopis ohtlikum, kui sa arvad. Tuleta ainult Pásztoreid meelde!“

Selle nime peale jäi lõbus jutt väikesele linalakale kurku kinni. Sest ka Feri Áts oli hirmuäratav, liikus kuuldus, et ta oli reaalkoolist välja heidetud. Ta oli tugev ja uskumatult hulljulge. Aga tema silmades oli midagi lahket ja meeldivat, mis Pásztorite silmist puudus. Need käisid alati, pea maas, pilk sünge ja terav, nad olid tõmmuks päevitunud ja mustajuukselised, ja veel keegi polnud neid kunagi naermas näinud. Pásztorid ajasid igaühele hirmu nahka. Ja kolm väikest selli kiirustasid mööda lõputut Üllői tänavat äärelinna poole. Nüüd oli juba täiesti pime, õhtu saabus varakult. Kõik tänavalambid põlesid ja see ebaharilik aeg tegi poisid rahutuks. Tavaliselt mängisid nad ikka pärast lõunat. Sellisel kellaajal ei jõlkunud nad tänaval, vaid konutasid kodus oma raamatute taga.

Nüüd aga kõndisid nad vaikides üksteise kõrval ja jõudsid veerand tunniga Botaanikaaia juurde. Kivimüüri tagant küünitasid hirmuäratavalt nende poole suured puud, mis hakkasid parajasti lehte minema. Tuul sahistas värskes lehestikus, oli pime, ja kui hiiglaslik Botaanikaaed niimoodi oma salapärase suletud väravaga mõistatuslikult sahisedes nende ees laius, hakkasid nende südamed valjusti põksuma. Nemecsek tahtis väravakella helistada.

„Jumal hoidku, ära ometi seda tee!“ ütles Boka. „Nad saavad teada, et me siin oleme! Või satume nendega tee peal kokku… ja meile ei tehta muuseas niikuinii väravat lahti!“

„Kuidas me siis sisse saame?“

Boka sihtis silmadega müüri.

„Üle müüri?“

„Üle müüri.“

„Siin, Üllői tänaval?“

„Sugugi mitte! Läheme teisest küljest. Tagapool on müür palju madalam!“

Nõnda pöörasid nad väikesesse pimedasse tänavasse, kus kivimüür vahetus õige pea plankudest aia vastu. Nad kõmpisid piki planku, otsides sobivat kohta, kust üle võiks ronida. Ühes kohas, kuhu tänavalaterna valgus ei ulatunud, jäid nad seisma. Otse plangu taga kasvas suur akaatsia.

„Kui me siit üles ronime,“ sosistas Boka, „siis on lihtne mööda seda akaatsiat alla ronida. Ja see on hea ka sellepärast, et puu otsast on kaugele näha ja me saame järele vaadata, ega neid läheduses pole.“

Selle kiitsid ka teised kaks heaks. Ja järgmisel hetkel asusidki nad tegutsema. Csónakos kükitas ja toetas käed vastu planku. Boka ronis ettevaatlikult tema õlgadele ja vaatas üle plangu aeda. Nad olid väga vaikselt, ükski neist ei iitsatanudki. Kui Boka oli veendunud, et läheduses ei ole kedagi, viipas ta käega.

Nemecsek aga sosistas Csónakosile:

„Tõsta!“

Ja Csónakos tõstis juhi üle plangu. Kui Boka plangu ülemisest servast kinni haaras, hakkas pehkiv rajatis raksuma ja ragisema.

„Hüppa juba!“ sosistas Csónakos.

Kostis veel mõni raksatus ja järgmisel hetkel tuhm mütsatus. Boka oli aias, otse keset peenart. Tema järel ronis üle Nemecsek ja siis Csónakos. Aga Csónakos ronis enne veel akaatsia otsa, tema mõistis puu otsa ronida, kuna oli maapoiss. Teised kaks küsisid alt:

„Kas sa näed midagi?“

Puu otsast vastas summutatud hääl:

„Väga vähe, sest pime on.“

„Kas sa saart näed?“

„Näen.“

„Kas seal on kedagi?“

Csónakos kallutas end tähelepanelikult vahtides paremale ja vasakule ning vaatas ainiti pimedusse, järve poole.

„Saarel pole midagi näha, puud ja põõsad on ees… aga sillal…“

Siinkohal ta vakatas. Ta ronis oksa võrra kõrgemale. Sealt ta jätkas:

„Nüüd näen juba selgesti. Sillal seisab kaks kuju.“

Boka ütles vaikselt:

„Nad on seal. Need kujud sillal on vahid.“

Siis ragisesid oksad uuesti. Csónakos ronis puu otsast alla. Nad seisid kolmekesi vait kui sukad ja mõtlesid, mida nüüd teha. Nad kükitasid ühe põõsa taha, et keegi neid ei näeks, ja asusid seal sosinal nõu pidama.

„Kõige parem on,“ lausus Boka, „kui me põõsaste varjus kuidagi lossivaremeteni jõuaksime. Teate… seal on lossivaremed, seal paremal pool künkanõlval.“

Teised kaks viipasid vaikides, et teavad seda kohta.

„Lossivaremeteni hiilime ettevaatlikult kummargil põõsaste vahel. Seal ronib keegi künka otsa ja vaatab ringi. Kui kedagi ei ole, siis roomame künka otsast alla. Küngas laskub otse järveni. Seal poeme kõrkjatesse peitu ja vaatame, mida edasi teha.“

Bokat jälgis kaks välkuvat silmapaari. Csónakos ja Nemecsek võtsid iga tema sõna kui püha tõde.

Boka küsis:

„Kas sobib?“

„Sobib!“ noogutasid teised kaks.

„Siis läki! Tulge aga minu järel! Ma tunnen seda kanti väga hästi.“

Ja ta asus neljakäpuli madalate põõsaste vahel teele. Kaks saatjat olid vaevalt põlvili jõudnud laskuda, kui eemalt kõlas terav vile.

„Meid märgati!“ ütles Nemecsek ja kargas püsti.

„Tagasi! Tagasi! Viska pikali!“ andis Boka käsu ja selle peale heitsid kõik kolm rohu sisse kõhuli. Nad ootasid hinge kinni pidades, mis nüüd juhtuma hakkab. Kas neid oli tõepoolest märgatud?

Aga kedagi ei tulnud. Tuul kohises puudes. Boka sõnas sosinal:

„Ei midagi.“

Aga siis rebestas õhku taas terav vile. Nad ootasid jälle, aga ikka ei tulnud kedagi. Nemecsek ütles väriseval häälel põõsa alt:

„Tuleks puu otsast vaadata.“

„Sul on õigus. Csónakos, roni puu otsa!“

Ja Csónakos oligi jälle suure akaatsia otsas nagu kass.

„Mida sa näed?“

„Sillal liiguvad kujud… nüüd on neid neli… nüüd läks kaks tükki saarele tagasi.“

„Siis on kõik korras,“ ütles Boka rahunedes. „Tule alla. Vile tähendas seda, et sillal vahetati vahte.“

Csónakos ronis puu otsast alla ja kõik kolm hakkasid kenasti neljakäpuli künka poole liikuma. Suurele salapärasele Botaanikaaiale laskub sellisel kellaajal vaikus. Külastajad lahkuvad märgukella peale ja kohale ei jää muid võõraid kui vast ainult see, kel on midagi halba plaanis, või see, kes mõlgutab sõjaplaane, nagu need kolm väikest tumedat kuju, kes kühmu tõmbunult ühe põõsa tagant teise taha hiilisid. Nad ei vahetanud omavahel sõnagi, pidades oma ülesannet nii tähtsaks. Tõele au andes tundsid nad isegi natuke hirmu. Selleks oli vaja lausa hulljulgust, et sisse pääseda punasärkide hästi varustatud kindlusse, väikese järve keskel asuvale saarele, kui ainsal puusillal, mis saarele viib, seisavad vahid. „Võibolla just Pásztorid,“ mõtles Nemecsek ja talle meenusid uhked värvilised kuulid, mille hulgas oli ka klaaskuule, ja veel nüüdki tekitas talle tuska mõte, et see kohutav sõna „einstand“ oli kõlanud just siis, kui tema oli veeretanud ja oleks kõik need ilusad kuulid endale võitnud…

„Ai!“ hüüatas Nemecsek.

Teised kaks tardusid ehmunult paigale.

„Mis on?“

Nemecsek oli end juba põlvili ajanud, sõrmed suhu pistnud ja imes neid.

„Mis sul juhtus?“

Nemecsek vastas, sõrmed endiselt suus:

„Astusin kätt pidi nõgeste sisse!“

„Lutsi aga lutsi, vennas,“ ütles Csónakos, kuid tal oli nutti, et oma käe ümber taskurätt mässida.

Nad roomasid ja ronisid edasi ning jõudsid varsti künkani. Sinna, künka ühele küljele, olid, nagu me juba teame, püstitatud säärased kunstlikud lossivaremed, nagu neid võib kohata ülikute aedades, kus on hoolikalt jäljendatud vanade kindluste ehitusstiili ja suurte kivide vahelised praod on täidetud kunstsamblaga.

„Need siin on lossivaremed,“ seletas Boka. „Nüüd peame ette vaatama, sest ma olen kuulnud, et punasärgid käivad aeg-ajalt ka siin.“

Csónakos küsis:

„Mis loss see on? Ajaloos pole me küll õppinud, et Botaanikaaias oleks loss olnud…“

„Need on ainult varemed. Need ehitatigi varemeteks.“

Nemecsek hakkas naerma.

„Kui nad juba ehitasid, miks nad siis uut lossi ei ehitanud? Saja aasta pärast oleks see iseenesest varemeteks muutunud…“

„Ennäe, on sinul vast hea tuju!“ ütles Boka talle. „Aga kui Pásztorid sulle otsa vaatavad, läheb sul naljatuju üle!“

Tõepoolest, selle peale tegi Nemecsek hapu näo. Ta unustas alalõpmata, kui ohtlikus olukorras ta parajasti viibib. Talle tuli seda pidevalt meelde tuletada.

Ja nad hakkasid leedripõõsaste vahel üles künkale roomama, haarates kinni varemete kivinukkidest. Nüüd läks Csónakos ees. Äkitselt peatus ta nii, nagu oli, neljakäpuli. Ta tõstis parema käe. Siis pööras ta ringi ja ütles kohkunud häälel:

„Siin on keegi.“

Nad pugesid kõrge rohu sisse. Umbrohi varjas kenasti nende väikesed kujud. Ainult silmad välkusid sellest tihnikust. Nad kuulatasid.

„Pane kõrv vastu maad, Csónakos,“ andis Boka sosinal käsu. „Indiaanlastel on kombeks niimoodi kuulatada. Sedaviisi on hästi kosta, kui keegi läheduses kõnnib.“

Csónakos täitis käsu. Ta heitis kõhuli maha ja pani ühes kohas, kus rohtu ei kasvanud, kõrva vastu maad. Aga otsekohe tõstis ta pea jälle üles.

„Tulevad!“ sosistas ta hirmunult.

Nüüd oli juba ka ilma indiaani meetodita kuulda, et keegi põõsaste vahel ringi ragistab. Ja see salapärane keegi, kelle kohta polnud esialgu teada sedagi, kas ta on loom või inimene, tuli otse nende poole. Poisid ehmusid ja surusid isegi pead maad ligi. Ainult Nemecsek halas vaikselt:

„Ma tahan koju.“

Csónakos ei löönud verest välja. Ta ütles:

„Püsi peidus, vennas!“

Aga kui Nemecsek ka selle peale vaprust ei ilmutanud, pistis Boka pea rohu seest välja ja käsutas vihast lõkendavate silmadega, muidugi sosinal, et ta neid ei reedaks:

„Reamees, heitke rohu sisse kõhuli!“

Sellele käsule tuli kuuletuda. Nemecsek kõhutas maas. Salapärane olend aga ragistas aina edasi, kuid nüüd tundus siiski, nagu oleks ta suunda muutnud ega tuleks enam nende poole. Boka ajas end rohus uuesti üles ja vaatas ringi. Ta nägi tumedat kuju, kes nüüd juba künkalt alla läks ja kepiga põõsaid torkis.

„Läks ära,“ ütles ta rohus lamavatele poistele. „See oli vaht.“

„Punasärkide vaht?“

„Ei. Botaanikaaia vaht.“

Selle peale hingasid nad kergendatult. Täiskasvanud inimene neid ei hirmutanud. Näiteks soolatüükalise ninaga vana soldat Muuseumi aias ei saanud neist sugugi jagu. Nad roomasid edasi. Aga siis paistis, et vaht oli midagi kuulnud, sest ta jäi seisma ja teritas kõrvu.

„Meid on avastatud,“ kogeles Nemecsek. Nüüd vaatasid mõlemad korraldust oodates Bokale otsa.

„Varemetesse!“ andis Boka käsu.

Kõik kolm tormasid ülepeakaela ja komistades mööda sedasama künkanõlva alla, kust nad äsja nii ettevaatlikult üles olid roninud. Varemetel olid väikesed teravkaartega aknad. Kohkunult märkasid nad, et esimest akent kaitsevad raudtrellid. Nad hiilisid teise juurde, sellelgi olid trellid ees. Ühes kohas leidsid nad lõpuks kivide vahelt sellise prao, kust nad parajasti sisse mahtusid. Nad pugesid pimedasse orva ja hoidsid isegi hinge kinni. Vahi kuju vilksas akendest mööda. Nad nägid, et ta on sammud seadnud aia Üllői tänava poolsesse ossa, kus asus tema elumaja.

„Jumal tänatud,“ ohkas Csónakos, „sellest oleme pääsenud.“

Nad vaatasid pimedas ruumis ringi. Õhk oli rõske ja kopitanud, nagu oleksid nad mõne tõelise kindluse keldris olnud. Ringi komberdanud, jäi Boka äkitselt seisma. Ta oli millegi otsa komistanud. Ta kummardus ja võttis selle millegi üles. Teised kaks hüppasid tema kõrvale ja nägid nõrgas videvikuvalguses, et see miski on tomahook. Säärane kirvetaoline riist, millega indiaanlased romaanides alati sõdivad. Tomahook oli vestetud puust ja kaetud hõbepaberiga. See läikis pimedas hirmuäratavalt.

„See on nende oma!“ ütles Nemecsek hardalt.

„Nii see on,“ märkis Boka, „ja kui see üks siin on, siis peavad ka ülejäänud siin olema.“

Nad hakkasid ringi nuuskima ja leidsid nurgast veel seitse sõjakirvest. Selle põhjal oli lihtne ära arvata, et punasärke on kaheksa.

Paistis, et see oli nende salajane relvaladu. Csónakosi esimeseks mõtteks oli kaheksa tomahooki sõjasaagina kaasa viia.

„Ei,“ kostis Boka, „seda me ei tee. See oleks lihtlabane vargus.“

Csónakosil oli häbi.

„Säh sulle, vennas!“ muutus Nemecsek julgeks, aga Boka tonksas teda õrnalt, mispeale ta vait jäi.

„Ärme raiska aega. Ronime välja ja üles künkale! Ma ei taha, et me jõuaksime saarele siis, kui seal enam kedagi ei ole.“

See söakas mõte äratas neis uuesti seiklushimu. Nad puistasid tomahoogid ruumis laiali, et oleks näha, et seal on keegi käinud. Siis ronisid nad müüripraost välja ja tõttasid nüüd juba julgelt künka otsa. Künka tipust paistis kaugele. Nad jäid üksteise kõrvale seisma ja vaatasid ringi. Boka otsis taskust väikese paki. Ta harutas selle ümbert lahti ajalehepaberi ja võttis välja pisikese pärlmutrise binokli.

„Csele õe teatribinokkel,“ teatas ta ja vaatas läbi binokli saart. Aga saar oli näha ka palja silmaga. Väikese saare ümber läikis pisike järv, kus kasvas igasuguseid veetaimi ning mille kallas oli tihedalt täis kõrkjaid ja pilliroogu. Saare lehtpuude ja kõrgete põõsaste vahel vilkus väike tuluke. Selle vaatepildi peale tõsinesid kõik kolm.

„Nad on seal,“ kostis Csónakos summutatud häälel.

Nemecsek oli võlutud tulukesest.

„Neil on isegi latern!“

Tuluke liikus saarel ringi, kord kadus mõne põõsa taha, kord vilksatas jälle kaldal. Keegi kandis laternat siia-sinna.

„Mulle tundub,“ ütles Boka, kes polnud binoklit hetkekski silme eest ära võtnud, „mulle tundub, et nad valmistuvad millekski. Nad kas sooritavad õhtusi harjutusi… või…“

Siis jäi ta korraga vait.

„Noh?“ küsisid ülejäänud kaks murelikult.

„Oh sa poiss!“ ütles Boka ainiti binoklisse vaadates. „See, kes laternat kannab… see on…“

„Noh? Kes see on?“

„Tuttav kuju… ega ometi…“

Ta astus kõrgemale, et paremini näha, aga siis kadus laternatuli põõsa taha. Boka laskis binokli alla.

„Kadus silmist,“ ütles ta vaikselt.

„Aga kes see oli?“

„Ma ei või seda öelda. Ma ei näinud hästi, ja just siis, kui tahtsin täpsemalt vaadata, kadus ta mul silmist. Ja kuni ma kindlalt ei tea, ei taha ma kedagi süüdistada…“

„Kas see oli keegi meie seast?“

Juht vastas kurvalt:

„Ma kardan küll.“

„Aga see on ju äraandmine!“ hüüdis Csónakos, unustades, et tuleb vaikselt olla.

„Tasa! Kui sinna jõuame, saame teada. Seni ole kannatlik.“

Nüüd kannustas neid juba ka uudishimu. Boka ei tahtnud öelda, keda laternat kandnud kuju meenutas. Nad mõistatasid, aga juht keelas ka selle, märkides, et kedagi ei tohi kahtlustada. Ärevalt kiirustasid nad künka otsast alla ja jätkasid teed uuesti neljakäpuli. Nüüd ei pannud nad enam tähelegi, kui käe alla sattus okas, nõges või terav kivi. Nad kiirustasid, liikudes sõnatult salapärase järve kaldale üha lähemale.

Nad jõudsid kohale. Lõpuks võisid nad püsti tõusta, sest tihedad kõrkjad, pilliroog ja kaldapealsed põõsad olid nii kõrged, et varjasid nende väikesed kujud täielikult. Boka jagas külmavereliselt käske:

„Kusagil siin peab olema paat. Mina lähen Nemecsekiga mööda kallast paremale paati otsima, sina aga, Csónakos, lähed vasakule. Kes paadi enne leiab, ootab teised ära.“

Tummas vaikuses asusid nad kohe ka teele. Aga vaevalt olid nad teinud mõne sammu, kui Boka kõrkjates paati nägi.

„Ootame,“ ütles ta.

Nad jäid ootama, kuni Csónakos järvele ringi peale teeb ja teiselt poolt tagasi jõuab. Nad istusid kaldale ja vaatasid veidi aega tähistaevast. Siis kuulatasid, ega saarelt mingit juttu ei kosta. Nemecsek tahtis oma tarkust näidata.

„Oota,“ ütles ta, „ma panen kõrva vastu maad.“

„Jäta oma kõrv rahule,“ kostis Boka, „vee ääres paneksid kõrva küll asjata vastu maad. Aga kui vee kohale kummarduda, siis on paremini kuulda. Ma olen näinud, kuidas kalurid Doonau kohale kummarduvad ja üksteisega ühelt kaldalt teisele räägivad. Õhtul kannab vesi häält väga hästi.“

Nad kummardusidki vee kohale, kuid sõnadest sotti ei saanud. Saarelt kostis vaid sosinat ja nahinat. Vahepeal saabus Csónakos ja teatas nukralt:

„Paati pole kusagil.“

„Ära kurvasta, vennas,“ lohutas Nemecsek teda, „paat on olemas.“

Ja nad astusid paadi juurde.

„Kas istume sisse?“

„Mitte siin,“ kostis Boka. „Enne viime paadi saare vastasküljele, et me ei oleks silla lähedal, kui meid märgatakse. Aerutame üle järve sillast võimalikult kaugel, et neil tuleks suur ring teha, kui nad meile järele joosta tahavad.“

See ettenägelik tarkus meeldis teistele. Teadmine, et nende juht on nii tark poiss ja oskab nii osavalt kaalutleda, andis neile uut julgust. Juht aga küsis:

„Kellel on nööri?“

Csónakosil oli. Csónakosi taskutes oli kõike. Pole säärast basaari, kus oleks leidunud kõike seda, mida Csónakosi taskutes. Seal oli taskunuga, nööri, kuule, vasklink, naelu, võtmeid, kaltse, märkmik, kruvikeeraja ja jumal teab veel, mida. Ta võttis nööri välja ja Boka sidus selle paadininas oleva rõnga külge. Ja siis hakkasid nad paati väga aeglaselt ja ettevaatlikult mööda kallast liikudes teisele poole saart vedama. Samal ajal hoidsid nad pidevalt saarel silma peal. Kui nad jõudsid sinna kohta, kus nad sellesse lagunevasse kaadervärki tahtsid istuda, kuulsid nad uuesti vilet. Aga nüüd see neid enam ei kohutanud. Nad teadsid hästi, et see tähendab vahivahetust sillal. Ja nüüd ei kartnud nad enam ka sellepärast, et tundsid end lahingus olevat. Nii on see ka päris sõjameestega päris sõjas. Kuni nad vaenlast näinud ei ole, pelutab neid iga põõsas. Kui aga esimene kuul on kõrvust mööda vilisenud, lähevad nad julgeks, lausa joobuvad olukorrast ja unustavad, et tormavad surma.

Poisid istusid paati. Esimesena astus sisse Boka, seejärel Csónakos. Nemecsek tammus arglikult mudasel kaldal.

„Tule, tule, vennas!“ ärgitas Csónakos teda.

„Tulen, vennas,“ ütles Nemecsek, aga libastus, haaras kohkunult peenikesest pillirookõrrest ja sulpsatas sõna lausumata vette. Ta vajus kaelani vee alla, kuid karjatada ei julgenud. Kohe tõusis ta madalas vees püsti ja nägi üpris naeruväärne välja, kui ta niimoodi veest nõretas ja sulevarrejämedust pillirookõrt ikka veel käes pitsitas.

Csónakos ei suutnud naeru tagasi hoida, vaid pahvatas:

„Kas jõid isu täis, vennas?“

„Ei joonud,“ ütles linalakk kohkunud ilmel ja ronis paati, ise märg, porine, nõrisev ja tilkuv. Ta oli ehmatusest lausa kaame. „Ma poleks arvanud, et täna veel supeldagi saan,“ lausus ta vaikselt.

Aga neil polnud aega raisata. Boka ja Csónakos haarasid aerud ja lükkasid paadi kaldast lahti. Raske paat libises laisalt veele ja lõi vaikse järvevee enda ümber virvendama. Nad lasksid aerud hääletult vette ja vaikus oli nii sügav, et selgesti võis kuulda, kuidas paadininas kössitava Nemecseki hambad plagisevad. Mõne hetke pärast jooksis paat saare kaldasse. Poisid ronisid kiirustades maale ja pugesid kohe põõsastesse.

„Noh, nüüd oleme siis nii kaugel,“ ütles Boka ja hakkas piki kallast vaikselt ja ettevaatlikult edasi liikuma. Teised kaks järgnesid talle. „Tohoh,“ pöördus juht tagasi vaatama, „paati ei tohi omapead jätta! Kui seda nähakse, ei pääse me saarelt põgenema. Sillal seisavad vahid. Sina jää paadi juurde, niikuinii on su nimi Csónakos2. Ja kui keegi paati märkab, pista sõrmed suhu ja vilista nii kõvasti, nagu vaid suudad. Meie tormame siis tagasi, hüppame paati ja sina tõukad paadi kaldast lahti.“

Csónakos lontsis tagasi paadi juurde ja rõõmustas salamisi selle üle, et võib-olla avaneb tal võimalus vilistada nii valjusti, nagu ta vaid suudab…

Boka aga liikus koos linalakaga mööda kallast edasi. Seal, kus põõsad olid kõrgemad, tõusid nad püsti ja hiilisid ikka edasi. Ühe säärase kõrge põõsa juures jäid nad lõpuks seisma. Seal painutasid nad oksad kõrvale. Neile avanes vaade saare keskele, kus oli välu, ja siis silmasid nad punasärkide hirmuäratavat punti. Nemecsekil hakkas süda pekslema. Ta surus end Bokale lähemale.