Читать книгу Väike kollane liblikas - Fern Michaels - Страница 4

Inimesed küsivad minult ja arvatavasti ka teistelt kirjanikelt alati, kust me saame oma ideed. Minu vastus on üsna argine. Ajalehtedest, televisioonist, sõpradelt, millestki, mida ma olen korraks näinud ja seniks meelde jätnud, kui hakkan ideed otsides mäluriiuleil sorima.

„Väikese kollase liblika” idee tuli mulle kalmistul. Arvatavasti üllatas see mind ennast rohkem kui kedagi teist. Läksin sinna lilledega nendele omastele, kes olid viidud puhkama hiigelsuurte vanade tammepuude alla. See on ilus koht, kui kalmistuid tohib nimetada ilusaks. Igatahes on seal rahulik ja vaikne, väikesed kivipingid päevavarjusarnaste okste all ja looklevad kivirajad, mis viivad vanade mälestuste juurde, mida kunagi ei unustata. Kõnesoleval päeval istusin ühel niisugusel väikesel kivipingil, vaadates kaugusesse, kuid siiski märgates, et inimesed möödusid minust ja jätsid lilli. Enamasti vanemad inimesed, mõtlesin ma, nagu mäletan. Ma olin teadlik ka paljudest värvirõõmsatest lilledest hauakivide läheduses olevates vaasides. Aakrite kaupa lilli ja kive. Kõik kõndisid aeglaselt ja kõnelesid sosinal, võib-olla austusest, ma ei tea. Siis nägin silmanurgast pikka noormeest valgete rooside sülemiga. See nägi välja, nagu oleks ta mõne lillepoe tühjaks ostnud. Ma seirasin teda, sest mul on nii kombeks. Vaatlen inimesi ja mõistatan, mis on teinud nad niisuguseks, kes nad on. Mees laskus põlvili ja tal kulus tükk aega kõigi nende paljude rooside sättimiseks. Oletasin, et ta võib olla kolmekümnene. Mu tütred nimetaksid teda kobedaks või kuumaks tüübiks. Ta nägi tõesti kena välja.

Kuigi ma püüdsin mitte vahtida, tegin ma seda siiski. Mees näis nii masendununa, et ma oleks peaaegu tõusnud ja tema juurde läinud, kuid loobusin. Vaatasin, kuidas ta ajas end püsti, lüües palja käe kõvasti vastu hauakivi ära. Ooh, see tegi kindlasti haiget. Kuid tema käitus, nagu poleks ta midagi tundnud. Siis astus ta paar äkilist sammu, kummardus ja sirutas käe välja. Isegi sealt, kus ma istusin, paistis väike kollane liblikas, kes laskus ta käeseljale. Ma arvan, et kõik Summerville’i elanikud kuulsid teda täie kopsujõuga karjumas: „JAHHHH!” Ka mul oli mõneks hetkeks tunne, et hüüan temaga kaasa.

Vaatamist jätkates nägin, et lähenes teine mees. Vanem, väga hästi rõivastatud, ülikond, lips, kogu komplekt. Juulikuu kohta tsipa imelik, mõtlesin ma. Noormehe rõõmus meel kadus ruttu. Kuigi ma ei kuulnud sõnu, oli selge, et mehed tülitsesid omavahel. Nad žestikuleerisid raevukalt. Noorem mees lükkas vanemat eemale. Ta ei tahtnud teda kivi lähedale lasta. Hmmm.

Vanem mees püüdis nooremal käsivarrest kinni võtta. Too raputas end lahti. Ta osutas lilledele, mis ta oli toonud. Ta oli vihane, väga vihane. Siis ütles vanem mees midagi ja noorem lõi ta silmapilk jalust maha. Vanem mees vankus tahapoole ja kukkus istuli. Mäletan, et ma mõtlesin: „Kui mul on aruraasugi peas, siis tõusen pingilt ja lahkun.” Kas ma tegin seda? Oh ei.

Noormees põrutas minema, vanem tõusis üles ja läks talle järele. Noormees peatus, pöördus ümber, käed välja sirutatud ja peopesad vanema mehe poole pööratud. Siis andis ta endale jälle voli ja ma kuulsin teda ütlevat, nagu kuulsid arvatavasti kõik läheduses liikujad: „Sa ei ole mu isa, sa oled spermadoonor.” Vanem mees lihtsalt seisis paigal. Siis tahtsin ma ära minna ja oleksingi seda teinud, kuid nägin, et kollane liblikas lendas noormehe kannul, kogu tee kuni autoni. Lõpuks hakkas liikuma ka vanem mees ja läks oma auto juurde. Mille roolis oli juht.

Ootasin, kuni mõlemad autod olid silmist kadunud, ja jooksin siis nii kiiresti, kui jõudsin, hauakivi juurde. Peale naise nime oli sinna kirjutatud:

Ta oli tantsija.

Ma arvasin, et mu pea plahvatab, kui sealt vilksatasid läbi igasugused mõtted ja stsenaariumid. Ootasin kärsitult kojujõudmist, et kõike kirja panna.

Nii sündis romaan „Väike kollane liblikas”.

Ma loodan, et loete seda sama suure naudinguga, kui mulle pakkus selle kirjutamine.