Читать книгу Väike kollane liblikas - Fern Michaels - Страница 5

Haigla koridoris teadsid kõik, et ta on poiss, kuid kõrvaline inimene oleks pidanud teda umbes kahekümne viie aastaseks noormeheks, nii tema kasvu – sada üheksakümmend sentimeetrit –, laia rindkere kui silmanähtava tugevuse tõttu. Ta kaalus ligi sada üheksa kilo. Keskkoolis arvasid Ameerika jalgpalli treenerid, et temast saaks ideaalne kaitsemängija. Kuni keegi vaatas talle silma ja nägi niisket haavatavat pilku, mida ta püüdis varjata. Jake St. Cloud oli just saanud seitsmeteistkümneseks ja pidi kolme nädala pärast ära sõitma, et ülikooli astuda.

Tema kõrval seisev arst oleks võinud parajasti mängida telefilmi „Isa teab kõige paremini” proovistseenis. Ta oli sõbraliku ilmega, leebe kaastundliku pilguga, tal olid traatraamidega prillid ja pealael hõrenevad hallid juuksed. Esimesel pilgul ei tundunud ta ei pika ega lühikesena. Sellele ei pööranud keegi tähelepanu. Silma hakkasid valge kittel, stetoskoop ja sugestiivne pilk. Samuti osavad käed. Need olid nüüd Jake’i õlul. Sõnad olid alles tulemata. Jake ootas, tõmmates sügavalt hinge, teades, mis sõnu ta varsti kuuleb.

„Öelge mulle, dr Fischer,” sõnas Jake lämbunud häälega.

„Kohe ütlen, poja. Aga kõigepealt, kas sa tead, kus su isa on? Me oleme püüdnud talle terve päeva helistada. Oleme jätnud igale poole teateid, kuid ta ei vasta.”

„Mul pole aimugi. Proovisin enne siiatulekut talle helistada, aga sekretär vastas, et ei tea, kus ta on, ta polevat täna tööl käinudki. Kas ema tahab teda näha?”

„Ei. Ta küsis ainult sinu järele. Selma keeldus viimasest morfiinisüstist. Ta ütles, et tahab olla ärkvel ja ergas, kui sa sinna jõuad.” Sõbralik käsi lebas ikka Jake’i õlal, kui dr Fischer lausus: „Talle ei ole palju aega jäänud, Jake, seepärast kasuta iga sekundit.”

Jake neelatas kõvasti. „Mis siis… mis siis, kui isa ei jõuagi… õigeks ajaks siia?” Ta mõistis, et küsimus on tobe, ja raputas pead, et mõtteis korda luua. Siis tõmbas ta käe arsti peost lahti ja jooksis mööda koridori 412. palati poole.

„Kas me ei peaks juures viibima, doktor Fischer?” küsis korpulentne õde.

„Jah, aga ukse taga. Selma ei taha erakorralise arstiabi brigaadi. Ta kirjutas kõigile pabereile alla. Praegu soovib ta ainult oma poja Jake’iga kokku saada ja temaga rääkida.”

„Kas teen uuesti katset härra St. Cloudiga ühendust saada, doktor?”

Arsti sõbralikku nägu varjutas vastikustunne. „Ma arvan, et tosinast kõnest piisab, õde Gilligan. Mees teab, mis seisundis ta naine on. Ma ei pehmendanud eile temaga rääkides sõnu. Teda ei ole siin, sest ta on nõnda eelistanud.”

„Jake on nii tore noormees. Ema on temasse väga kiindunud. Ma ei ole kuulnud Jake St. Cloudi kohta ainsatki halba sõna. Kas te mäletate artiklit, mis ilmus, kui ta kevadel keskkooli lõpetas? Mul on iga sõna meeles, sest ma sooviksin, et keegi räägiks nii hästi minu pojast.”

„Jah, ma mäletan. Ja iga sõna oli tõsi. Selma kasvatas üles toreda poja. Õpetas teda hea ja halva vahet tundma. Õpetas olema lahke, aitama teisi, andma, andma ja andma. Ta ütles, et poeg pole mitte kunagi endale midagi palunud. Niisugune on see noormees. Kogu vabatahtliku töö ja heategevuse kõrval oli ta ka hiilgav õpilane, samuti üks kooli parimaid sportlasi. Ta ütles ära viiest stipendiumist, et teised poisid võiksid need saada. Tema lubas õpingute eest ise maksta. Öelge mulle, missugune nooruk veel niimoodi teeks?”

„Keegi väga eriline, dr Fischer.”

„Täiesti õige.”

Dr Aaron Fischer nõjatus vastu seina ja sulges silmad. Õde Gilligan nägi, kuidas arsti huuled liikusid, ja teadis, et ta palvetab oma patsiendi eest, sest muud midagi ei suutnud ta haige heaks enam teha. Ka õde sulges silmad ja tema huuled liikusid sama vaikselt kui dr Fischeril.

Palatis tõmbas Jake St. Cloud tooli voodile lähemale, võttis ema käe pihku ja pigistas seda. „Ma olen siin, ema,” ütles ta rahulikult.

„Ma tean. Kas ma kutsusin sind millegi juurest ära?”

„Ei. Mika käskis mul jalga lasta. Ta ütles, et talle makstakse aednikutöö eest palka ja ta ei taha, et ma raskeid asju tõstaksin. Ta jääb aina vanemaks, ema; tahtsin teda natuke aidata. Ta peaks jääma pensionile ja mängima lastelastega.”

„Ta on alati meie juures olnud, Jake. Sa ei tohi temalt tööd ära võtta. Küll ta teab, millal on õige aeg lahkuda. Olen teda ja ta perekonda oma testamendis meeles pidanud. Ustavus väärib tasu. Pea seda kogu aeg meeles, Jake.”

„Ma teen seda, ema, ma teen. Püüdsin isale helistada, aga ei saa teda kätte.”

„Väga hea. Ma ei usu, et tahaksin teda praegu näha. Sinu siinviibimine on ainus, mida ma soovin. Ma kutsusin sind siia teatud põhjusel. Kui… hiljem… kui… kui kõik on möödas, on sul küsimusi, siis sooviksin, et kuuleksid vastuseid minu käest. Ma soovin… oh, Jake, ma soovin nii paljusid asju, aga… sa rääkisid alati, et tahad olla täpselt isa moodi. Mina ei soovinud seda kunagi, sest ta ei ole niisugune, nagu sina arvad. Palun, tõota mulle, et sa ei… et sa ei lähe tema jälgedes. Ja veel üks asi, Jake. Sa kuuled asju… asju, mida ma mitte mingi hinna eest ei soovi sind kuulvat. Kui see juhtub, siis ära mõtle minust liiga halvasti. Kas tõotad mulle, et püüad seda, Jake?”

Tõotus surevale emale. Kuidas võis poeg millestki keelduda? Ta ei suutnudki, vastus oli nii lihtne. Mõtted kihutasid ta peas ringi, kui ta kuulas ema vaevaga väljapigistatud sõnu. Ta tahtnuks emale öelda, et too jätaks järele, kuid keel ei kuuletunud. Ja kuskil ajusopis mõistis ta, et ema ei räägi talle kõike. Ta ei olnud kindel, kuidas ta seda teadis, see teadmine lihtsalt istus temas sügaval.

„Su isa ei olnud mulle kunagi truu, Jake. Tal oli põhjust, pean olema selles suhtes aus. Iga kuu, iga nädal oli tal uus naine. Naised, kellele ta andis lubadusi, mida ta iialgi ei täitnud. Minuga abiellus ta vaid mu päranduse tõttu. Mulle meeldib mõelda, et ma teadsin seda, ja see on põhjus, miks… Ta vajas mu raha oma äri alustamiseks. Ma andsin seda meeleldi, sest arvasin, et olen armunud. Kulus tükk aega, enne kui taipasin, et ma polnud üldse armunud. Ainus, mis ma kunagi vastutasuks sain, olid sina. Sellest piisas mulle. Rajasin oma elu sinu ümber ja lasksin su isal teha, mida ta soovis. Mu advokaat võtab sinuga ühendust… hiljem. Kogu mu raha ja vara jääb sulle. Me lõime sulle usaldusfondi. Sellest piisab eluajaks sulle, su lastele ja lastelastele. Ma tahan, et kasutaksid seda targalt. Targalt, Jake. Pea see sõna meeles. Sinu tõotus, meenutan veel kord.”

„Ma tõotan, ema.”

„Jake, kuula mind. Tule ligemale. Ma tean, et sul on kuskil poolõde või -vend. Ma palkasin detektiive, kuid ei suutnud kunagi välja selgitada, kes või kus see poiss või tüdruk on. Su isa varjas oma jälgi väga edukalt. Olen selles kindel, sest kuulsin kord pealt, kuidas ta rääkis lapse emaga telefoni teel. Ta nimi oli Sophia. See on kõik, mida ma teadsin. Tahan, et sa otsiksid ta üles ja aitaksid oma õe või venna elu korda saada – ta ema elu ka. Ma ei taha, et sa oleksid maailmas üksi. Ma soovin, et sul oleks õde või vend. Soovin, et sa kohtleksid neid õiglaselt. Hiljem… hiljem sa mõistad.”

„Ema, kas sa oled kindel?” sosistas Jake piinatud häälega.

„Jah, Jacob, ma olen kindel.”

See peab olema tõsi, mõtles Jake. Ema kutsus teda Jacobiks ainult siis, kui oli tegemist millegi tähtsaga. Vend? Võib-olla õde? Kuidas on see võimalik? „Ma annan ausõna, ema.”

„Tore. Nüüd ole hea poiss ja otsi doktor Fischer üles. Ütle talle, et ma olen süstiks valmis.”

„Hästi, ema. Ma tulen kohe tagasi.”

Jake lõi ukse lahti ja oli juba kaugemal koridoris, otsides arsti, kui taipas, et doktor Fischer oli seisnud otse palati ukse juures. Pisarad voolamas, jooksis Jake tuldud teed tagasi.

Dr Fischer pani poisile käed ümber ja viis ta kaugemale. „Su ema magab nüüd. Õde Gilligan jääb tema juurde. Luba, ma ostan sulle tassi kohvi, Jake.”

Istudes kohvibaari laua taga, vaatles dr Aaron Fischer teisel pool lauda istuvat noormeest. Kõigest pool tundi tagasi saatis ta nooruki oma patsiendi palatisse. Praegu tema vastas istuval poisil olid külmad, lepitamatud silmad. Ta lihtsalt ei olnud sama inimene, kes oli palatisse sisenenud ja sealt väljunud. Heasüdamlik tohter murdis pead, mida Selma St. Cloud oli pojale öelnud. Ta mõistatas, kas saab seda üldse kunagi teada.

Jake’i käed hoidsid kohvikruusi nagu kivistunult. Ta hääl oli sama külm nagu pilk, kui ta küsis, kas keegi on ta isast midagi kuulnud.

Arst raputas pead.

„Kui palju aega on veel jäänud, doktor Fischer?”

„Ma ei tea, Jake.”

„Jätke jama! Kui kaua, doktor Fischer?”

„Kõige rohkem mõni tund.”

„Siis pean vist hakkama tegutsema. Suur tänu kohvi pakkumast. Ja ma tänan, et hoolitsesite ema eest. Kui ma saan teile kunagi tasuda kõige eest, mida te olete teinud, siis öelge mulle, kuidas seda teha.”

„Ma teen seda, poeg, ma teen.”

Dr Fischer toetas pea kätele. Ta ei suutnud mõelda muust kui sellest, mida oli näinud Jake St. Cloudi silmis.

Sisenenud jälle Selma St. Cloudi palatisse, vaatas Jake õde Gilliganile otsa ja küsis: „Kas te saate mu ema heaks midagi teha?” Ta heitis pilgu üle palatis olevate aparaatide.

„Ei, Jake, ei saa. Ma soovin, et saaksin.”

„Olgu, siis jään ise tema juurde. Jään niikauaks, kuni… kuni mul pole enam vaja jääda. Tänan teid.”

Õde Gilligan väljus pisarsilmi palatist. Ta ei püüdnudki end tagasi hoida. Siis vaatas ta dr Fischerile otsa. „Ta ütles, et jääb ise sinna.” Arst noogutas ja viis õde Gilligani arstide puhketuppa, kus nad koos nutsid.

Jake hoidis ema käest meeleheitlikult kinni. Ta palvetas, nähes vaeva lapsepõlves õpitud palvetega, mis ta oli teismelisena suurelt osalt unustanud. Kui ta oli kord sõnad suust saanud, siis oli juba kergem neid ikka ja jälle korrata. Ta ei palunud, et ema ellu jääks, sest teadis, et ema aeg oli käes, aga ta palus Jumalat, et lahkumine oleks talle kerge. Ta teadis elust ja surmast nii vähe. Ta soovis, et oleks rohkem teadnud.

Jake istus viis tundi palvetades ja emal käest kinni hoides. Ta ei nutnud. Ta ei suutnud seda teha. Kui ta kuulis pidevat heli ja nägi monitoril sirget joont, pigistas ta ema kätt veel kõvemini. Ta ei olnud kindel, aga arvas, et tundis vastupigistust. Soovmõtlemine.

Siis täitus palat äkki inimestest: dr Fischer, õde Gilligan ja kiirabimeeskond, kelle arst käeviipega ära saatis.

Näis, et oli kulunud tükk aega, kuigi möödunud võis olla kõige rohkem veerand tundi, kui Aaron Fischer juhatas Jake’i oma kabinetti.

„Öelge mulle, mida ma pean nüüd tegema.”

„Teie isa?”

„Ärge mõelge mu isale, dr Fischer. Rääkige mulle, mida on vaja teha, kuidas seda teha, ja ma teen kõik ettevalmistused. Kui mu isa peaks oma nägu näitama, siis öelge talle… öelge talle, et ta naise poeg võttis kõik oma hoolde. Kas annate selle sõna-sõnalt edasi, dr Fischer?”

„Jah, ma teen nõnda. Teil on vaja teha järgmist…”