Читать книгу Bulgaaria – Sunny Beach - Fil - Страница 3

Hommikul ärkasime võrdlemisi vara. Lennujaamas pidime küll olema alles veidi enne ühte, aga sõit Eesti teisest otsast eeldas paar tundi varasemat starti. Lisaks olime otsustanud oma koera viia paarkümmend kilomeetrit meist eemal elava peretuttava juurde. Olime jõudnud kodust vaevu kilomeetri kaugusele, kui naispere hakkas arutlema selle üle, kas ikka saame ID-kaardiga piiri ületada. Mina olin suhteliselt veendunud, et saame. Samas, nende arutelu, et lahkumine Schengeni viisavabast tsoonist võib nõuda ikkagi passe… Olime kodust umbes 3 kilomeetrit eemal. Arutelu jätkus. Mida rohkem ma seda naiste loogikat kuulasin, seda ebakindlamaks muutusin. Põrgusse, ots ringi ja tagasi, passide järgi! Jooksin autost tuppa ja kohe tagasi autosse. Siis küsis mu ebausklik kaasa, kas ma peeglisse vaatasin. No ei vaadanud, ei olnud selleks aega! Paraku on pereelus alati naistel õigus. Seega, tuli mul uuesti autost välja ronida, joosta tuppa, vaadata peeglisse, naeratada iseendale ja lipata autosse tagasi. Sellega sai lõpuks ka mu hommikune trenn tehtud ja naiste hirmud maandatud.

Teel meie koerahoidja juurde keerasime tähelepanematusest 2 korda valesti. Õigemini unustasime ära keerata sealt, kust oleks pidanud ja sõitsime lihtsalt otse. Ilmselt mõtlesid kõik sellele, kuidas lennuk õhku tõuseb, või mis värvi on meie hotelli tuba.

Igatahes, mõlemal korral keerasime suhteliselt kitsal teel otsa ringi. Sedasi saime ikka mitmeks minutiks terve tee ära blokeerida, nii et keegi peale meie sellel teelõigul liigelda ei saanud. Ja neid kurje pilke kaasliiklejate poolt ikka jagus. Minu kaasa ütles veel, et ega kaks valesti sõitu ilma kolmandata ei jää, kuid seekord õnneks siiski jäi. Teel Tallinnasse jäid meie mõlemad lapsed magama, ärgates ei jõudnud 14-aastane preili ära imestada, kui suur ikkagi Eesti on. Me sõitsime seekord Pärnu poolt tulles lennujaama Tallinna ringtee kaudu ja lapse ärkamise hetkel lähenesime uuele Viljandi maantee ristmikule, mida ta polnud varem näinud.

Edasi kulges teekond vahejuhtumiteta, kuid me jõudsime pea tund enne planeeritut lennujaama juurde ning otsustasime minna Ülemiste keskusesse, wc-sse ja sööma. Uuenenud kaubanduskeskuses me polnudki varem käinud ja, ausalt öeldes ega rohkem ei taha minna ka. Näeb küll kena välja, aga üüratult suures kaubanduskeskuses on orienteerumine ikka kunst omaette. Maja plaaniga tutvudes leidsime siiski kõik kenasti üles, söögikohti valides otsustasime Lido kasuks. See oli lihtsalt ainus tuttava nimega söögikoht, mille puhul teadsin, et saame korralikku praadi. Ütlesin oma naisele, et ärgu ta meie pea 3-aastasele lapsele eraldi praadi võtku. Kuna ta niikuinii sööb väga vähe, siis ma annan enda taldriku pealt, aga talle jõudis minu jutt kohale alles siis, kui meil oli neli korralikku praadi nina all. Nojah, mis te siis arvate, kes sai lõpuks kaks praadi endale? Mul oli kõht nii täis, et ei jõudnud enam istuda ega astuda, aga söömata ka ei raatsinud jätta. Nii koi olen ma küll. Võib-olla on asi hoopis nõukogudeaegses taustas, et taldrik tuleb alati tühjaks süüa, aga võib-olla on see hoopis minu eripära. Pärast söömaaega hakkasime autosse minema. Kell oli ka juba palju ja tegelikult oleksime pidanud juba lennujaamas olema. Väljusime kaubanduskeskusest teisest uksest, kui sisenenud olime. Liisi (minu naine) oli kindel, et nüüd eksime ära. Eks kiirustamisega tekkis ka väike kärsitus, kuid seekord me ei eksinud. Igatahes, ilma eriliste seiklusteta jõudsime ilusasti lennujaama parklasse, haarasime oma kohvrid ja läksime otsima, kus saame check-ini teha. Hakkasin kiirel sammul ees minema, paar sammu tagapool tulid Liisi ja Marge (14-aastane tütar). Meil kõigil oli üks järelveetav kohver järgi vedada, lisaks minul ja Margel veel seljakott, Liisil käekott. Aga, nagu kõik eestlased juba teavad, mahub ühe õige perenaise käekotti ära kolmeks aastaks vajalik mukkimise varustus, pool autoapteegis olevast, rahakott, mis on sama suur kui keskmise Eesti mehe sülearvuti kott ja lisaks veel ühe nädala toidumoon tervele perele. Ma olen alati imestanud, kas Eesti naised on mustkunstnikud, et sealt käekotist võetakse välja asju, mis sinna loogiliselt võttes ei tohiks kuidagi ära mahtuda.

See selleks, liikusin mina kiirel sammul check-in järjekorra suunas, ühe käe otsas rippus Kristjan (peaaegu kolmeaastane poeg) ja teise käega hoidsin kramplikult oma kohvrist kinni, kuni ühel hetkel jäin seisma. Olin jõudnud täpselt järjekorra lõppu. Minu vasakule käele jäid odavlennufirma aparaadid, nende taga lookles järjekord. Paraku minu naispere ei märganud seda. Nad jalutasid kenasti teisele poole neid masinaid ja hakkasid mind otsima. Pärast paariminutilist pilguga otsimist nad siiski leidsid meid üles. Järjekord liikus üllatavalt kiiresti. Meilt taheti saada reisifirma poolt e-posti teel saadetud voucherit ja kõigi meie dokumente. Neid vouchereid olin välja printinud ja kaasa võtnud koguni 5 eksemplari, kuigi reisifirma ütles, et kolm on vaja võtta. Ma igaks juhuks võtsin kaks rohkem, et oleks, mida ära kaotada, kui tekib tuju hakata asju kaotama.

Pärast kohvritest vabanemist suundusime turvakontrolli. See on see koht, kus tuleb ette näidata kogu oma kaasaskantav maine vara. Seljakotist pidin välja tõstma videokaamera, fotoaparaadi ja objektiivi, lisaks võtmed, rahakoti ja tahvelarvuti. Püksitaskutest võtsin välja meie kõigi kolme nutifonid, mida nähes muutusid kontrolli läbiviiva tädi silmad imestusest ikka väga suureks. Ilmselt ei olnud ta enne näinud, et ühel mehel mahub püksitaskusse 3 mobiili. Igatahes käskis ta need plastik-kastidesse kõik eraldi laiali laduda. Siis pidin läbima turvavärava. See piiksuma ei hakanud, seega olin puhas poiss. Hing rahul, astusin uhkel sammul oma seljakoti juurde, et enne laiali laotatud kraam kõik kotti tagasi laduda. Siis aga oli ühtäkki mu ümber 3-4 turvatöötajat. Justkui maa alt olid nad ilunud nii, et ma ei saanud mõhkugi aru. Seljakott rebiti käest, mind suunati sellest lausa eemale. Olin hämmingus ja ehmunud, ei saanud millestki midagi aru. Minu seljakoti kõik taskud kisti lukkudest lahti. Mulle ei öeldud midagi, hoiti mind ainult asjadest eemal. Peast käisid kiirelt läbi kõiksugu mõtted. Tundsin end ohtliku kriminaalkurjategijana, kes mõtleb, kas tunnistada kõik üles, või panna jooksu. Kuna mu saja meetri jooksurekord on joostud 25 aastat tagasi ja siis ka oli aeg 21 sekundit (selle ajaga 50 km käijad läbivad vähemalt 200 meetrit), siis tundus viimane mõte eriti jaburana. Hakkasin üle kere värisema, kui mu seljakotist leitigi miskit kahtlast. Ma ei näinud, mis see on, kuid midagi võeti mu kotist välja ja hakati seda üheskoos uurima. Kõik inimesed, kes sel ajal turvakontrollis olid, vaatasid kahtlustavalt minu poole. Isegi need, kes parasjagu ise mõnest kõrvalväravast läbi oleksid pidanud minema. Siis pisteti järsult üks pisike pruun pudel mulle nina alla ja küsiti, mis see on?

Olin nii jahmunud, et tahtsin öelda, et ei tea, aga õnneks meenus mulle, millega tegu. See oli poja köharohi, mille otsustasime igaks juhuks kaasa võtta ja mis pidi hoopis Liisi põhjatus käekotis, koos teiste ravimitega, olema, kuid oli minu seljakotti ära eksinud. Mina muidugi ei teadnudki selle olemasolust oma seljakotis. Öelge veel, et naised ei valda mustkunsti! Hea oli, et sain eesti keeles suhelda ja kokutades end väljendada. Seepeale ütles üks turvatöötaja mulle, et kõik on korras, mispeale stabiliseerus teiste turvaväravate läbijate tegevus. Mind mu kotile ikkagi ligi ei lastud. Üks kontrollija võttis rohukarbis olnud infolehe, kuhu oli kirjutatud vist number 5 kirjasuurusega, sest mina oleks küll vajanud luupi selle lugemiseks. Tema pingutas oma silmi ja veeris, kuni jõudis kohani: „…on eluohtlik!” Sel hetkel jäi lugemine pooleli. Ta vaatas mulle sügavalt silma. Katsus seejärel, kas pudel on olnud eelnevalt avatud ja kui avastas, et ei ole, andis selle mulle koos karbiga tagasi ning ütles: „Võite minna.”

Nagu kivi oleks südamelt kukkunud, tundsin sellist kergendust, et tõuse või lendu. Lappasin kõik oma asjad nii kiiresti kokku, kui oskasin ja lasin sellest ruumist jalga.

Liisi pärast vabandas, et oli ära unustanud, et selle minu kotti pani. Mis seal ikka, olekski muidu liiga igav algus sellel reisil olnud.

Ülejäänud vaba aja veetsime Lottemaa mängumaja juures, kus Kristjan jooksis ringi, lasi liugu, hüppas ja kargas, nagu korralikule sportlasele kohane. Igatahes oli ta esimese viie minutiga täiesti läbimärg. Mina läksin vett lennu ajaks ostma. Arvestasin veel sellega, et sihtkohas on tiba soojem kui meil, mistõttu võime tahta rohkem juua ja seda me enne ju mujalt ei saa kui lõpuks hotellis.

Õhku tõusmine oli meil kuidagi üllatavalt kerge ja lihtne. Varasema kogemuse järgi ootasime nagu midagi muud, aga ei saanud suurt arugi, enne kui olime teisel pool pilvi. Liisi käskis pojal kogu aeg neelata. Sedasi teatavasti saab rõhu muutuse tõttu „lukku” minevad kõrvad taas töökorda. Sõnakuuleliku lapsena Kristjan tegigi seda kogu aeg. Kahtlust tekitas lapse käitumine. Oli näha, et peaegu kõigil lennukis olid kõrvad „lukus” ja järjepidevalt kas neelatati või näriti nätsu, aga meie poja juures ei olnud üldse aru saada, et teda miski häiriks. Mängis, nagu oleks oma tavapärases elukeskkonnas, ainult neelatas, kui ema seda käskis. Pärast maandumist meenus meile, et tal on ju sondid ära lõigatud ja sestap tal ei tohikski kõrvad „lukku” minna. Seega oli kogu see kohustuslik neelamisaktsioon rohkem treeningu eest. Lend läks üldiselt väga hästi ja üsna kiiresti, kuni algas maandumine. Igavuse peletamiseks olime vahepeal poisile andnud tahvli mängimiseks ja nüüd ei saanud ta aru, miks see käest ära võeti. Väikese kisaga olukord lahenes ja peagi olidki rattad vastu maad.

Burgase lennujaamas ootas meid vastu tulnud eesti keelt kõnelev tädi, kes jagas rahva bussidesse laiali ja sõit võis alata. 30 kilomeetrit hotellini võttis veidi üle 40 minuti aega. Enamasti oli lubatud sõita 70-ga, vahepeal ka 50-ga. 90-ne märki nägin ma üldse ainult ühe korra sellel teelõigul. Samas, see ei omanud mingit tähtsust.

Hotellis võeti meid kenasti vastu. Pärast isikut tõendavate dokumentide “konfiskeerimist” tuli leti tagant noormees ja tahtis aidata meil kohvreid tassida. Muide, Bulgaarias on tavaline see, et klientide dokumendid seisavad hotelli retseptsiooni seifis. Aga sellele noormehele ütles Liisi, et me jõuame ise ka oma pagasit tassida. Ühesõnaga, loobusime pakutavast luksuslikust teenusest. See oli aga suur viga, sest selles majas ilma giidita seiklemine oli ka paras elamus. Meie toa number oli M43. Eeldasime, et see asub neljandal korrusel. Sõitsime liftiga neljandale, aga seal olid kõikide tubade numbrid kolmekohalised stiilis 411-460. Mööda maja suvaliselt ringi joostes selgus, et sellel majal on kolm erinevat korpust: A, B ja C. Ma jätsin pere keset koridori seisma koos kõikide kompsudega ja läksin ise jooksujalu mööda maja õiget ust otsima. Alustasin teiselt korruselt ja leidsin A korpuse vasakust tiivast toad numbritega A11-A23, sama korruse B korpusest leidsin samad numbrid, kuid A asemel oli B ja sama kordus C korpuses. Olin segaduses. Jooksin tagasi esimesele korrusele ja küsisin retseptsioonist, kuhu meie tuba ikka jääb ja mitmendal korrusel see on. Sain vastuse, et neljas korrus on õige ja ka A korpus on õige. Olin endiselt segaduses. Läksin tagasi liftiga neljandale korrusele ja ütlesin teistele ka, et oleme küll õiges kohas, kuid ilmselt on mingit salakoodi vaja, et veel nähtamatu uks avaneks ja siis leiaksime lõpuks oma toa üles. Igatahes palusin neil oodata ja otsustasin piiluda kõikide uste vahelt sisse, kus polnud peal silti toa numbriga. Esimese klaasist ukse tagant leidsin kohe uue koridori, kus asunud tubade numbrid algasid kõik M-tähega. Sisimas hüüatasin: „Hurraa!” ja liikusin vaid kümnekonna meetri kaugusel seisva pere juurde.

Ukse võtmeks anti meile tavalist kliendi- või pangakaarti meenutav kaardike. Kui sellega vibutada ukselingi kohal, siis hakkas uks laulma ja avanes. Esimesed uksest sissesaajad ahhetasid nii, et mina viimase sisenejana ei saanud mõhkugi aru, milles asi. Aga see tuba oli ahhetamist väärt. Meie tuba oli läbi kahe korruse. Mõlemal korrusel 2 voodit, lisaks oma rõdu, dušš, WC, riidekapp, külmik ja teler. Ülemisel korrusel oli veel lahtikäiv diivan ja alumisel lahtikäiv tugitool. Seega, meil oli kaks korralikku, eraldi suurt tuba, mida ühendas trepp. Magamiskohti kahe korruse peale kokku 7 inimesele.

Õhtusöögi aeg oli selles hotellis 18-21. Tänu sellele jõudsime veel õhtusöögile. See oli ka uudne kogemus. Mina, kes ma enda arvates olen ikka päris palju reisinud elu jooksul, ei olnud sellist toiduvalikut varem näinud. Ma usun, et Eestis on mõni üksik restoran, mis pakub nii laia valikuga menüüd, kui seal oli. Lisaks kõigele muule oli kaks erinevat ruumi, kus kokad valmistasid toitu otse klientide silme all ja tõstsid valmis söögi soovijaile otse taldrikule. Iga päev oli valikus midagi looma-, linnu-, sea-, lambalihast ja kalast, 7-8 erinevat magustoidu võimalust ja 6 erineva maitsega jäätist. Erinevaid salateid ja vorsti- ning juustuvalikut ma kokku lugeda ei jõudnudki. Seda kõike piiramatus koguses!

Kui kõht sai korralikult täis söödud, läksime jalutama. Väljas oli kottpime. Eesmärk oli Musta mere äärde minna. Mina otsustasin teekonna valimisel seekord mitte kaasa rääkida. Kuna Liisi väitis, et oli rõdult näinud merd, siis lasin temal seekord orienteeruda ja öelda, kuhu peab minema. Paraku pole tema orienteerumine kunagi olnud eriti heal tasemel. Ta on võimeline kõikjal ära eksima. Nii juhtus ka seekord. Tõsi, päris ära me siiski ei eksinud, hotelli asukoht oli enam-vähem ikka teada. Küll aga liikusime me merest aina kaugemale. Me jõudsime mingi suure tee äärde, kus, nagu Tallinnaski, enamus tänavalampe ei põlenud. Ümberringi valitses täielik pimedus. Ainsana andsid valgust poodide ja hotellide neoonreklaamid. Omamoodi nii äge, samas ka veidi hirmutav.

Hotellituba alumisel korrusel

Hotellituba ülemisel korrusel

Igatahes oli pärast 10-minutilist jalutuskäiku kõigile selge, et sel päeval me merd ei näe ja nii otsustasime hotelli tagasi jalutada. Kui nüüd tagant järgi kaarti vaadata, siis tundub, nagu oleksime kõndinud lihtsalt suure kaarega ümber meie hotelli. Aga mis sellest, lahe oli keset septembrit kottpimedas jalutada T-särgi väel ja seejuures tajuda, kui mõnusalt soe väljas on.

Hotelli tagasi jõudes läksime Lobby baari. Pikka, seinal seisvat, jookide nimekirja silmitsedes otsustasin järgi proovida kõik alkohoolsed kokteilid, mida seal pakutakse. Tegelikult oleksin tahtnud viskit colaga, aga sellist asja nimekirjas ei olnud. Lisaks, täpselt enne mind üks mees tellis just viskit ja maksis selle eest eraldi. Tuntud koonerdajana ei tahtnud mina aga midagi juurde maksta ja nii hakkasingi nimekirja esimesest kokteilist pihta. Liisi ütles, et valik on nii suur, et parem ta jääb valge majaveini juurde, see olevat kindla peale minek. Pärast esimest lonksu veel kiitis, et selline mõnus, veidi hapukas pakiveini maitse on. Mis kellelegi, eksole.

Nimekirja esimesest kokteilist ma sel õhtul kaugemale ei jõudnudki. Lihtsalt vahepeal sai neljandale korrusele, oma tuppa mindud ja kes see enam siis viitsib kokteili pärast mugavast hotellitoast lahkuda. Siis aga tuli lahendada magamise küsimus. Kes kellega ja kus magama hakkab. Marge tahtis üles minna, Liisi eelistas alumist korrust, minul oli ükskõik ja Kristjani peamine mure oli, et saaks vastu seina. Muidu ta lihtsalt keerutab end voodist maha. Suhteliselt kiiresti sai selgeks, et naised jäävad alumisele korrusele ja mehed ülemisele, seega ronisin trepist üles ja kukkusin seal elamist ümber ehitama. Öökapid lahkusid oma kohtadelt, kaks voodit lükkasin kokku ja mõlemad koos vastu seina.

Läksin siis alla korrusele tagasi. Kristjan tahtis, et keegi temaga mängiks. Kuna ülejäänud pere oli vajunud nutimaailma, hakkasin ise lapsega „tennist” mängima. Meil olid Eestist kaasa võetud puust, pinksireketitest veidi suuremad, reketid ja hästi pehmed, poroloonist pallid. 2-aastase lapsega tennise mängimine tähendab seda, et pead palli lööma tema suunas ja siis tema püüab pallist mööda lüüa. Vähemalt mulle küll on nii tundunud. Nii mõnigi kord viskasin ma sellise koha peale, kust oleks pallile kindlasti pidanud pihta saama… Samas, mõni teine kord, virutas ta ise sellise paugu palliga, et mul reageerimisaega vastu löömiseks sama hästi kui polnudki. Igatahes mängisime sedasi umbes pool tundi, kuni Kristjan ronis keset tuba oleva voodi peale ja kui ma sinna poole siis palli viskasin, sirutas ta, et sellele pihta saada. Pallile ta pihta ei saanud ja voodisse ka ei jäänud. Tuli pea ees voodist kolina ja mürinaga alla ja ikka nii hästi, et tema parem silm kohtus diivanilaua nurgaga. See kohtumine ei olnud eriti meeldiv. Ei pealt vaadata, ega ilmselt ka ise kogeda. Selline pauk käis, et ilmselt naabertoas olevad turistid oleksid ka pidanud seda kuuldes võpatama. Õnneks sel hetkel meie naabertubades kedagi ei olnud. Aga poiss nuttis küll korralikult Võtsin ta sülle, et teda veidi rahustada ja kõik vigastused üle kaeda. Jäin “imetlema” tema vasaku silma alla sekunditega kerkinud verevalumit. Ei osanudki muud midagi teha, kui küsisin: „Aga kuhu pall kadus?”

Hetkega nutt seiskus, laps vaatas oma vesiste silmadega mulle otse silma ja sirutas oma pisike käe mu sülest välja. Hoolimata kõigest oli ta palli kinni püüdnud ja enam seda lahti ei lasknud.

Mängimise käigus hakkas minulgi vesi mööda selga alla voolama. Ausalt öeldes tundsin end nagu tõsine sportlane, kes ainult seismisest higistab endal särgi läbimärjaks. Poiss oli muidugi nii läbimärg, et lisaks särgile oleks vabalt võinud teda ennast välja väänata. Igatahes läksin vannituppa ja jõin korraliku sõõmu kraanivett. Lapsele ei julgenud igaks juhuks seda anda, tema sai viimase tilga alles jäänud, Eestist kaasa ostetud, veest. Siis võis mäng jätkuda.

Järgmise pallivahetuse ajal lendas pall sama diivanilaua alla, mänguhoos jooksev laps kaotas korraks tähelepanu ja lõi oma väikese varba vastu laua jalga ära. Te teate, mis tunne on varbaga täiest jõust virutada vastu jäika, tahket, keha… Proovige järgi, kui veel ei tea!

Igatahes, sellega meie selle päeva tegevused lõppesid, võtsin lapse taas sülle ja lohistasin ta trepist üles, voodisse. Naisperega sai kokku lepitud, et kui Kristjan uinub, mängime rõdul veidi kaarte. Väljas oli küll kottpime, aga ikka veel väga soe.

Poja uinus suhteliselt kiiresti, vast 15-20 minutiga. Hakkasin siis trepist alla komberdama, kui avastasin poolel teel, et alumisel korrusel kõik magavad juba. Ma olin nagu viimne mohikaanlane, kes üksi keset tsivilisatsiooni ringi uitab. Läksin ja istusin mõne minuti “meeste korruse” rõdul. Oli ütlemata mõnus, kui soe ja vaevutuntav tuul puhus. Veidi hiljem viskusin ka ise voodisse. Rõduukse jätsin pärani lahti. Nii harjumatult mõnus ja soe oli. Uinusin peaaegu koheselt.

Üks meie rõdudest