Читать книгу Bulgaaria – Sunny Beach - Fil - Страница 4

Öö jooksul ärkasin ma kaunis mitu korda. Kaunist polnud selles, muidugi, midagi. Rahutu uni ja pidev ärkamine sundisid ühel hetkel mind voodist välja tulema ja rõduukse kinni panema. Otse meie akna all oli hobuvankrite parkla või midagi sarnast. Igatahes oli väga kummastav linnainimesena ärgata üles hobuste kabjaplagina peale.

Hommikul kella 9 paiku oli äratus. Me kõik magasime ilma tekkideta, harjumatult soe oli. Esimesena helises minu telefoni äratuskell, mis käskis sööma minna. Selline uni oli! Peast käis läbi mõte: „Äratage end ise, kui tahate.” Kaks minutit hiljem helises Liisi telefoni äratus, mis samuti soovitas sööma minna. Ka see pandi tulemuseta kinni. Veel mõni minut hiljem helises Marge telefoni äratus. Ja seegi pandi tuimalt kinni. Kõik magasid edasi ja eirasid äratuskellasid. Umbes pool tundi hiljem loivasime siiski juba väga unistena ringi. Nuta või naera, aga hommikusöögi aeg oli käes. Unistena panime end riidesse ja läksime sööma. Ausalt öeldes, ma ei mäletagi, kuidas me söögisaali saime. Ilmselt ikka liftiga, aga päris kindel ei ole. Vaevalt keegi tõlla või kanderaamiga mind vedanud oleks. Seda oleksin siis kindlasti mäletanud. Võtsin alustuseks tassi kohvi, toetasin pea käte vahele, nagu oleks 3-nädalase läbu peavalu mind tabanud ja lürpisin seda musta vedelikku. Pärast teist tassitäit sain silmad lahti. Läksin uurima, mida head pakutakse. Valik oli nii suur, et mine või lolliks. Mõtlesin endamisi, et vähemalt pole pikk maa minna. Igatahes alustasin Belgia vahvlitest vedela šokolaadiga, siis ladusin oma taldrikule mingit imelikku ollust, mille kohta Liisi ütles, et see pannkoogi tainas tahkel kujul, aga oli selline õhuline omlett, nagu tavaliselt hotellides pakutakse. Seejärel otsustasin võtta kolm saia ja panna need rösterisse. Väljatulnud saiad olid küll soojad, kuid sama valged kui enne sooja masinasse sisenemist. Kuna sellesama rösteri järjekord oli pikk, otsustasin edasi minna või letti. Seda saia peale mäkerdades selgus, et saia temperetuur siiski ületas või oma ja viimane oli sunnitud sulama. Panin veel saia peale juustu ja mingit udupeent vinnutatud vorsti ning viskasin need saiad grillile. Täitsa pekkis, kui hea see lõpuks oli!

Söögisaalist lahkudes tuli kahe käega kõhtu kinni hoida. Sai vist veidi üle pingutatud. Lift igatahes suutis meid neljandale korrusele vedada, seega ülemäära palju ma selle söömaajaga juurde ei võtnud. Tuppa jõudes tegin meie hotellitoast kõikvõimalikest nurkadest pilte ja siis läksime randa. Seekord minu orienteerumise järgi. Kindluse mõttes märkisin telefoni gepsus hotelli asukoha, et me tagasi tulles ära ei eksiks. Võõras koht ikkagi. Randa minnes tuli küll väike ring sisse, aga kohale me ikkagi jõudsime.

Rannas olid kõik kohad lamamistoole täis. Võtsime enam-vähem esimesed vabad toolid sihikule ja hakkasime oma asju sinna laiali laotama. Mina ja Marge läksime varbaid pidi vette. Liisi jäi poisiga toolide juurde. Vaevalt saime varbad vette pista, kui Liisi oli ähmi täis meil selja taga ja käskis veest välja ronida. Olgem ausad, lainete kohin või õigemini müra, oli nii tugev, et ega ma ühestki sõnast aru ei saanud, mida 2 meetrit eemal olija lausus. Aga miimika oli Liisil nii konkreetne, et oli sõnadetagi selge, mida teha tuleb. Marge teda esiti ei märganudki. Astusin sammu talle lähemale, olime veidi alla põlve sügavuses vees, ja ütlesin, et ema kutsub meid. Samal hetkel, kui ringi keerasime, tuli laine, mis kattis meie mõlema kehad õlgadeni välja mõnusa, jahutava veega. Kuna olime juba seljaga mere pole, siis oli see nii ootamatu, et oleksime äärepealt mõlemad nägupidi vette maandunud. Jäime siiski jalgadele ja liikusime kaldale. Liisini jõudes selgus ka meie veest välja kutsumise põhjus. Nimelt pidavat need toolid kuuluma mingile hotellile ja nendel lesimine on kolmandatel isikutel rangelt keelatud. Juhuse tahtel olime just meie seekord need kolmandad isikud. Nojah, mis siis ikka. Astusime 10 meetrit kõrvale, viskasime oma rätikud rannaliivale ja… Elagu suvi!

Kõik asjad taas laiali laotatud, tahtsin uuesti vette minna. Haarasin seekord ka Kristjani kaasa. Paraku veeni me siiski ei jõudnud. Seekord ei tuldud ütlema, et see on keelatud ala või midagi muud sarnast. Kristjan lihtsalt keeldus vette minekust, sest lained tegid nii tugevat müra, et laps lausa kartis. Mis seal ikka, keerasime otsa ringi ja ma viisin ta süles ema juurde tagasi. Ise suundusin kohe kolmandale katsele. Saab siis lõpuks vette ja ujuma ka või ei?

Sain järjekordse huvitava kogemuse osaliseks. Nimelt, seistes põlvini vees, tulid lained ja peksid üle pea. Samal ajal, kui laine mind uputada üritas, tõmbas sama laine alumine osa jalgealuse ära. Sõna otseses mõttes iga lainega läks mere sügavuste poole ämbri jagu liiva kaasa ja kes selle liiva peal seisis, pidi ikka korralikult vaeva nägema, et selle vooluga mitte kaasa minna. See oli üheaegselt nii äge kui ohtlik. Rannavalve tegelane vilistas oma vilega kogu aeg ja kõik, kes üle põlve vette läksid, said kohe pragada. Kusjuures ta hoidis ise vilistamise ajal oma nimetissõrmedega kõrvu kinni. Ilmselt oleks muidu õhtuks kurdiks jäänud, samas ma ei usu, et see väga palju teda vaegkuulmisest päästis. Eemalt oli kka päris tore vaadata, kuidas mees hoiab näppe enam-vähem meelekohal ja siis vilistab. Nagu selline rannatola jalutaks ringi ja näitaks kõigile, et olete lollakad. Olgem ausad, need ujudatahtjad olid ka, terve rand kubises isegi punastest lippudest, mis keelasid üldse vettemineku.

Vee temperatuur oli 25 kraadi, aga vesi üllatavalt soolane kinnise mere kohta. Jäi mulje, et Läänemere veest soolasem, kas see ka tegelikkusele vastab, ei julge öelda.

Pärast ohtrat vile väga lähedalt kuulamist, otsustasin veest välja minna. Mängisin oma pojaga jalgpalli. Meil oli kaasas selline tavalise mehe rusikasuurune pehmemapoolne pallike, mida oli suhteliselt ohutu liiva peal mängida. Löö, kuidas tahad, ei see veere kuskile, kuhu maandub, enam-vähem sinnasamasse ka seisma jääb. Tore oli igatahes väsitada ennast ja last.

Rannast tagasi hotelli tulles panin gepsu käima, et ikka kõige otsemat teed pidi kohale saada. Teeäärsed olid seal, nagu Türgiski, kõikvõimalikku tänavakaubandust täis. Selle vahega, et siin ei ronitud nelja jalaga selga, et sa kindlasti midagi ostaksid.

Poole tee peal hakkas minul kõht valutama. Umbes selline tunne oli, nagu vahetult enne kõhu lahti minemist. Sees keeras ja pööras, ikka ja aina tugevamalt. Tuppa jõudes andis Liisi mulle mingeid tablette. Ega mina tea, mis ta mulle andis, aga nii palju usaldan küll, et söön ära kõik rohud, mis pereema süüa käsib. Mõnikord on neist ju kasu ka. Panin siis 2 valget tabletti suhu ja jäin paremaid aegu ootama.

Sel ajal, kui me rannas olime, oli käidud meie tube koristamas. Kristjani jaoks sai reisile kaasa võetud varem Liisi poolt heegeldatud paarikümne cm pikkune Bruno. Seesama Bruno oli nüüd pandud voodisse, pea padja peale ja tekk oli ilusti lõua alla tõmmatud. Nii armas! Lisaks kõigele muule, mis koristamise puhul on tavaline, oli meeste wc-sse toodud 2 rulli paberit juurde. Ilmselt oli neile kuskilt info saadetud, et seda wc-d kasutab eriti suure sööma ja kiire seedimisega inimene.

Meie sansõlme kergendusnurgake

Mõtlesin käia veel pesus, et meresool endalt maha loputada. Läksin mina siis “meeste korruse” dušinurka, tõmbasin uksed kinni, keerasin vee lahti ja kui sai veele timmitud sobiv temperatuur, plätserdasin oma pea šampooniga kokku. See lõhnas nagu värske kadakas. Kes teab, mis lõhnaga kadakas on, see mõistab, millest räägin. Mina ei tea, mis see täpselt oli, aga millegi muuga ma ei osanud seda lõhna seostada ka. Nojah, siis sai külm vesi otsa. Lihtsalt sai otsa, keera kraani kuhu poole tahad, vesi läks aina tulisemaks. Oleks ma tahtnud end epileerida, oleks ainuüksi see dušš kõik karvad maha võtnud ja naha oleksin saanud sama punaseks, kui inimesel, kes „luigena” 5 tundi järjest terava päikese käes vedeleb. Kuna mul kummagi tegevuse järgi vajadust polnud, loputasin, nii kiiresti kui sain, šampooni peast ja kadusin sellest ruumist. Teised jäidki kõik pesemata.

Ühel hetkel hüüdis Liisi mind appi. Tulin trepist alla ja hakkasin otsima, kus abivajaja siis on. No ei olnud kuskil! Ometi kuulsin, kuidas ta hüüdis mind. Hakkasin hääle järgi orienteeruma ja leidsingi. Tema oli naiste vannitoas, vaatas, silmad suured peas, nagu tõllarattad, käed puusas, kraanikaussi ja käratas: „Noh, aitad või?” Ma küll seisin selles samas vannitoas, aga aru ma ei saanud, millega ta hädas on. Peale väiksemat selgitustööd mõistsin, et kraanikausist ei tahtnud vesi alla minna. Alles nüüd märkasin, et kraanikauss oli tõesti enam-vähem servani vett täis. Pistsin ettevaatlikult oma käed vette. See vesi ei olnudki tuline, pigem mõnusalt jahe. Kraanikausi äravoolu ees seisis metallist kork. Asjatundliku inimesena hakkasin seda ära kangutama. Mõtlesin, et kui mingi asja sinna vahele saan, siis kangutan lahti, et ilmselt on mingil põhjusel see kork sinna lihtsalt kinni kiilunud. Suurest pingutamisest läksin näost punaseks nagu peet. Liisi soovitas seepeale mul hingata ka veidi, et siis kraanikausi korgile uus väljakutse esitada. Meie duell jätkus. Mõtlesin loogiliselt, et kui ei saa tõmmata, siis saab ehk lükata. On ju selliseid asju küll ja küll, kuhu peab peale vajutama et see välja hüppaks. Noh, näiteks mälukaardid fotokates ja videokaamerates. Surusin siis alguses ettevaatlikult ja edasi järjest tugevama jõuga seda korki aina sügavamale. Tutkit. Kraanikausi kork juhtis 2-0. Piinlik oli juba. Liisi seisis kõrval ja hakkas naerma: „Kas sa tõesti arvad, et ma seda kõike pole veel proovinud?”

„Arvasin jah,” pomisesin vastu ja astusin mõtlikult sammu tagasi. Äkki on mingi lüliti või nupp kuskil? Kummardusin kraanikausi alla, nagu prooviksin salaja mõne naisterahva seeliku alla piiluda. Täiesti selline tunne oli, et see kraanikauss irvitab mulle näkku. Hakkasin kobama kraanikausi all olevaid voolikuid, umbes sarnase hellusega, nagu pimedas toas naisterahva sääri kompaks. Tunnistades 3-0 kaotusseisu jäämist hakkasin püsti tõusma. Selle käigus sain kraanikausilt korraliku obaduse keset lagipead. Just sel hetkel oli mu selja taha tulnud ka mu kaheaastane poeg, kellele see pauk tegi nii palju naeru, et ta suurest naerust istuli maha kukkus. Oma mõtetes olin valmis alistuma, olin valmis juba minema retseptsiooni ja kurtma, et hotelli kraanikausi kork kiusab mind ja just sel hetkel vajutas Liisi kraani taha peidetud nuppu, mispeale kraanikaussi kinnitambitud kork üles tõusis ja vähem kui paari sekundiga oli kogu ebapuhas vesi sealt ära voolanud.

Suur töö ilma tulemita tehtud, peeretasin suurest pingutusest ikka kogu südamest. Kõht valutas endiselt. Tundsin kohe, kuidas mingid elukad mööda mu kõhu sisemust ringi jooksid. Ausalt, ma ei olnud, vähemalt enda teada, tarbinud mingeid psühhotroopseid aineid. Ometi just selline tunne mind sel hetkel valdas. Nagu mingid väikesed kuradid oleksid mu kõhus saja meetri finaali jooksnud.

Meie hotellitoa pesemisnurk

Saatsin oma pere lõunat sööma, ise jäin hotellituppa rahus peeretama. Ja seda tegin ma siis mõnuga. Vahepeal käis meie toas selline gaasirünnak, nagu Teise maailmasõja ajal, kõik lähikondsed oleksid kiirelt gaasimaskid ette tõmmanud. Mina kahjuks ühestki läheduses olevast kapist endale gaasimaski ei leidnud, seega pidin edasi kannatama. Kui Liisi lastega tagasi jõudis, olin ma veel kägaras voodis, kuid kõige hullem oli juba möödas ja gaasirünnakust polnud enam mingit märki.