Читать книгу Laps - Фиона Бартон - Страница 7

Beebi on mind enamuse ööst ärkvel hoidnud. Rebisin loo lehest välja ja läksin seda prügikasti viskama, kuid lõpuks pistsin selle hoopis kampsuni taskusse. Ma ei teagi, miks. Olin otsustanud, et ei võta selles suhtes midagi ette. Lootnud, et see läheb iseenesest üle.

Vaikne hääl mu peas sosistas, mitte nagu viimasel korral.

Praegu on beebi ikka veel siin. Visa. Nõuab tähelepanu.

Paul tukub, juba peaaegu ärkvel, hakates jalgu liigutama, justkui kontrollides, et need on ikka veel alles. Ootan, et ta silmad avaks.

Kardan seda. Kardan pettumust ja kurnatust, mida näen, kui ta taipab, et halvad päevad on tagasi.

Nimetasime neid nii, kuna siis kõlas, nagu poleks see minu süü. Viimasest korrast on tükk aega ja ma tean, et Paul arvas, et nüüd on kõik möödas. Ta näeb kurja vaeva, et mind nähes seda mitte välja näidata, aga tema ärevus jääb ka minu kanda. Mõnikord tunnen, et varisen selle koorma all kokku.

Inimesed ütlevad ikka, et mis ei tapa, teeb tugevaks. Nad ütlevad nii, kui oled midagi hirmsat läbi elanud. Minu ema Jude ütles alati nii. Aga see pole tõsi. See murrab su kondid, kõigest jäävad järele vaid killud, mida hoiavad koos räpased plaastrid ja aina luitunum kleeplint. Murdekohad on iga hetk järele andmas. Nii habras ja kõige koos hoidmine kurnab. Vahel soovid, et see oleks su tapnud.

Paul ärkab ja toob vannitoast sõnagi lausumata mu tabletid ning klaasitäie vett. Seejärel paitab mu juukseid ja istub voodil, kuni olen rohud alla neelanud. Ta ümiseb vaikselt, justkui kõik oleks korras.

Üritan mõelda, et kõik asjad mööduvad, kuid see ei lõpe iialgi tükib vägisi pähe.

Saladus hakkab ajapikku oma elu elama. Uskusin ikka, et kui ei mõtle juhtunule, siis see kuhtub ja sureb. Ent nii ei läinud. See istub keset üha kasvavat valede ja väljamõeldiste rägastikku nagu paks kärbes, kes on ämblikuvõrku kinni jäänud. Kui nüüd midagigi ütlen, rebin kõik lahti. Nii et pean vaikima. Seda kaitsma. Saladust. Olen teinud seda nii kaua, kui mäletan. Seda enda teada hoidnud.

Paul räägib minuga hommikusöögilauas, aga ma ei pane tähele, mida ta ütleb.

„Andeks, kallis, mis sa ütlesid?” Püüan üle laua temale keskenduda.

„Ütlesin, et meil on vetsupaber peaaegu otsas.”

Ma ei suuda keskenduda. Midagi paberi kohta. Mu jumal, kas ta on seda lugenud?

„Mida?” küsin liigagi valjusti.

„Vetsupaber, Emma,” kordab Paul vaikselt. „Tuletan sulle lihtsalt meelde, muud ei midagi.”

„Jah, muidugi. Ära muretse, jäta see minu hooleks. Sea end tööleminekuks valmis, ma joon oma kohvi lõpuni.”

Paul naeratab mulle, suudleb mind möödaminnes ja kohmitseb oma kabinetis kümme minutit, samal ajal kui mina oma hommikusöögi ära viskan ja laua puhtaks pühin. Olen end viimasel ajal aina rohkem koristamas avastanud. Välja, sa neetud plekk.

„Heakene küll,” lausub Paul köögiuksel. „Kas sinuga on kindlasti kõik hästi? Oled näost ikka veel päris kahvatu.”

„Kõik on hästi,” ütlen püsti tõustes. Ole nüüd, Paul. Mine juba. „Ilusat päeva, kallis. Pea meeles, et oleksid dekaaniga viisakas. Tead ju küll, et nii on mõistlik.” Pühin tema mantli õlalt mingi kübeme.

Paul ohkab ja võtab portfelli kätte. „Püüan. Kuule, ma võin ju helistada, et olen haige, ja sinuga jääda,” pakub ta.

„Ära ole rumal, Paul. Mul tuleb kerge päev. Luban.”

„Olgu, aga ma helistan lõuna ajal. Kallis oled,” sõnab ta.

Lehvitan aknalt nagu alati. Paul sulgeb värava ja pöördub minema, mina vajun aga vaibale põlvili. See on esimene kord olla üksi pärast selle loo lugemist ja tohtult väsitav oli teeselda, et kõik on korras. Artikli pealkiri on nagu tulikiri kõikjal, kuhu vaatan. Vajan vaid viit minutit, et end koguda. Ja ma nutan. Hirmuäratavalt. Kontrollimatult. Mitte nii, nagu inglased seda teevad, võideldes ja üritades nuttu alla neelata. See kestab kuni olen end tühjaks nutnud ja ma istun vaikselt põrandal.

Kui telefon heliseb, taipan, et möödunud on tund aega ning mu jalad on kanged ja surnud, kui üritan püsti tõusta. Küllap triivisid mu mõtted mujale. Mulle meeldib kujutluspilt, kuidas leban paadis ja lasen lainel end kusagile kanda. Nagu Ophelia sellelt maalilt. Aga tema oli kas hull või surnud. Lõpeta. Võta kõne vastu.

„Tere Emma, siin Lynda. Kas sul on tegemist? Äkki võiksin kohvile tulla?”

Tahan vastikule Lyndale ei öelda, kuid selle asemel lipsab üle huulte „Jah”. Sisseharjunud viisakus võidab taas.

„Kena. Olen kümne minuti pärast kohal.”

„Panen vee keema,” kuulen end ütlemas, justkui osaleksin näidendis. Hõõrun põlvi, et veri hakkaks taas ringi käima, ja otsin kotist juukseharja. Tuleb esinduslik välja näha, muidu ta saab aru.

Lynda abikaasa õpetab Pauliga samas ülikoolis – erinevad teaduskonnad küll, aga meie mehed sõidavad hommikuti sageli sama rongiga tööle. See teeb minust ja Lyndast näiliselt saatusekaaslased.

Aga ta ei meeldi mulle. Tal on sellised sissepoole kaldu hambad nagu hail ja ta on väga pealetükkiv. Tema ja teised AN-id – akadeemikute naised, nagu ma nad ristisin, kui nende sekka sattusin – räägivad mind taga. Ma tean, et nad teevad seda. Aga ma ei saa sinna midagi parata. Tuleb neid eirata. Rahulikuks jääda ja eluga edasi minna.

Lynda tuiskab sisse, niipea kui ukse olen ukse avanud. Täna on ta kuidagi eriti energiat täis. Küllap on tal Dereki kohta häid uudiseid. Tahan, et ta sedamaid lahkuks.

„Näid nii väsinud, Emma. Kas sa ei saanud hästi magada?” küsib Lynda – minu püüdlused end pisut tuunida olid ilmselgelt edutud – ja võtab kohvitegemise üle. Ta jätab mind seisma, nagu oleksin omaenda köögis mõni tagavaraosa.

„Hmmm. Magasin rahutult. Üritan sotti saada ühest raskest osast selles raamatus, mida toimetan,” selgitan.

Lynda läheb turri. Ta vihkab seda, et mul on töö. Tema jaoks on selle mainimine isiklik solvang. Lynda ei käi tööl. „Mul on kodus liiga palju toimetusi, et veel tööl ka käia,” ütleb ta, kui temalt selle kohta küsitakse. Tavaliselt saadab seda rabe naer.

Igatahes otsustab ta minu kerget vihjet eirata ja asub uudiste kallale. Derek saab uue ametinimetuse, peaaegu nagu tiitli. See tähendab suuremat tähtsust ja pisut lisaraha. Lynda on üliõnnelik ja temast õhkub enesega rahulolu lausa pahvakutena.

„Dekaan tahab, et tal oleks suurem vastutus. Temast saab järgmisest semestrist bakalaureuse tudengite hoolekande peadirektori abi,” kuulutab ta, justkui loeks ette pressiteadet.

„Tudengite hoolekanne? Jumal hoia, siis ei ole muud, kui narkootikumid ja suguhaigused,” poetan, nautides kujutluspilti Derekist, maailma kõige suurejoonelisemast mehest, kondoomimasinaga maadlemas.

Lynda kangestub, kuuldes mind seksi mainimas, ja ma surun alla heameele oma väikese võidu üle.

„See on tore, Lynda,” sõnan. „Piim on juba välja võetud – kraanikausi kõrval.”

Istume köögilaua taga ja ma kuulan, kuidas ta lobiseb teaduskonnas toimuvast. Tean, et ta jõuab lõpuks Pauli „väikeste raskusteni” – erimeelsusteni dekaaniga –, aga ma ei kavatse teda selleni aidata. Viin jutu muudkui mujale – maailma uudistele, rongi hilinemistele, liha hinnale, lootes, et see väsitab teda. Kuid Lynda on nähtavasti väsimatu.

„Kas Paul saab dekaaniga juba paremini läbi?” küsib ta, püüdes sõbralikult naeratada.

„Oh, see on vaid torm veeklaasis,” sõnan.

„Tõesti? Kuulsin, et doktor Beecham astub sammukese edasi,” teatab ta.

„See on kõik pisut totter. Doktor Beecham tahab Pauli kõige populaarsema kursuse maha võtta, et ühele enda omale ruumi teha. Ausalt öeldes on ta paras sitapea.”

Lynda teeb selle sõna peale suured silmad. Ilmselgelt ei kutsu tema dekaani samamoodi.

„Noh, vahetevahel tuleb kompromisse teha. Võib-olla on Pauli kursus pisut ajast maha jäänud.”

„Ma olen kindel, et see ei vasta tõele, Lynda. Kas tahaksid ingveriküpsist?”

Maha rahunenud, hakkab Lynda küpsist näksima. Räägime nüüd tema tütrest Joyst – „Ta on meie uhkus ja rõõm, selle pärast talle sellise nime panimegi^[1.]” – ja Joy lastest. Paistab, et nendega on tükk tegu. Märkan, et Lynda ei räägi neist kui lapselastest, kui nende vigu ja ulakusi üles loetleb. Nad on nähtavasti „liiga iseseisvad” ja see on tema kindlate piiridega maailmas kohutav patt.

„Josie ütles mulle ükspäev, et tegeleksin oma asjadega,” imestab ta ikka veel pahasena. „Üheksa aastat vana ja ütleb vanaemale, et see oma nina teiste asjadesse ei topiks!”

Hästi paned, Josie, mõtlen, öeldes: „Vaesekene.” Vaikepositsioon.

„Loomulikult sinul seda muret pole,” jätkab Lynda, „sul pole lapsi.”

Neelatan ega usalda end midagi vastama. Heidan selle asemel pilgu kellale ja pomisen: „Vabanda, Lynda, oli tore lobiseda, aga mul on tähtaeg kuklas, seega pean tööd edasi tegema.”

„Teid töötavaid naisi küll,” lausub ta taktitult. Ta näib pettunud, kuid naeratab oma suurt valget naeratust ja paneb käed mulle õlgadele, et hüvastijätuks suudelda. Astunud sammu tagasi, lausub Lynda liialdatult hoolival häälel: „Peaksid tagasi voodisse minema, Emma.”

Patsutan ta ühes teeseldud murega uksest välja.

„Soovi värskele bakalaureuse tudengite hoolekande peadirektori abile meie poolt palju õnne,” ütlen teda välja suunates. „Head päeva,” lisan.

Jäta järele, mõtlen. Kõlad nagu mingisugune poemüüja, kes teeskleb, et ta hoolib.

Lähen üles oma kabinetti ja istun, ajalehe-beebi nii peas, süles, kui ka õlgu rõhumas.

1 Joy tähendab eesti keeles rõõmu – siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]