Читать книгу Laps - Фиона Бартон - Страница 9
6. peatükk Kolmapäev, 21. märts 2012 KATE
ОглавлениеPubi oli juba töömehi täis, märja tsemendi lõhn segunemas eelmisel õhtul maha loksunud liisunud õlle vinaga, ning Kate trügis baari, kümnekas sõrmede vahel.
„Valge veini Spritzer,” tellis ta. „Mida sulle läheb, John?”
„Pint Bitter Shandyt palun.”
Pubiomanik, silmad raskete raamidega prillide varjus, lükkas kaks täidetud klaasi letile ja andis Kate’ile sõnagi lausumata peotäie raha tagasi.
„Ta peaks sarmikuse tundide eest raha tagasi küsima,” sõnas Kate ja asetas joogid klaasirõngaid täis lauale.
„Tal pole viga,” sõnas John pahuralt, rüübates pindist esimese suure sõõmu. „Tema pubi läheb järgmisena, kui teine faas loa saab. Tal on kindlasti raske meid, hävingujõudusid, teenindada.”
„Jah, küllap vist. Kui kaua tööd on kestnud?”
„Kuid. Tundub, nagu aastaid.”
Kate rüüpas joogist lonksu. Tõprast pubiomanik oli kasutanud mullivee asemel limonaadi ning jook oli nii magus, et hakkas hammastele. „Kõlab nagu täiega raske töö.”
„Ja eelmine nädal ei tulnud ka kasuks. Kohutav lugu.” John pani klaasi käest ja hoidis pilgu selle sügavustesse.
„Arvata võib. Kas sina olid see, kes säilmed leidis?”
„Ei, üks töölistest. Vaene poiss. Ta on vaid üheksateist. Ta pole sellest peale tööl käinud.”
„Mis juhtus?”
John Davies rüüpas klaasi tühjaks.
„Toon sulle uue,” pakkus Kate.
Naastes nägi Kate, et John oli hakanud joogialuselt mustrit küljest rebima, ise mõtetega kusagil omas maailmas.
„Peter koristas majade tagant kola, et masinad ligi pääseksid,” lausus John pilku tõstmata. „Ta üritas üht neist vanadest betoonist lillepottidest liigutada. Need, millesse taimi istutatakse. Ta rääkis, et lillepoti edasi-tagasi liigutamine ajas mulla laiali. Ja ta märkas pisikest luud. See oli nii pisike, et Peter arvas, et see kuulub loomale ja võttis selle pihku. Aga seal oli veel tükke. Kui Peter taipas, mis see olla võis, hakkas ta röökima. Arvasin, et ta jäi jalast ilma või midagi. Ma pole kunagi niisugust karjatust kuulnud.”
„Ta oli kindlasti nii ehmunud. Te kõik olite,” pomises Kate julgustavalt.
Tema kaaslane noogutas väsinult. „Ta on väga usklik, see Peter. Ida-eurooplane, tead ise. Jahvatab alati muudkui hingedest ja muust sellisest. Igatahes, ma läksin kohale ja vaatasin. See oli nii pisike. Nagu lind. See oli millessegi mässitud, paberi- ja kiletükid külge kinni jäänud. Helistasin politseisse ja nad sõitsid välja.”
„Kus see juhtus?” küsis Kate.
„Terrassidega maja taga, mille mõni kuu tagasi lammutasime. Suured räämas vanad majad – mõned isegi viiekorruselised. Üüritoad ja -korterid. Kogu maja nägi välja, nagu variseks ise kokku, kui me poleks seda pisut müksanud.”
Ta tõusis. „Igatahes, tööle tagasi. Tänud joogi eest, preili. Ja pidage meeles – ei mingeid tsitaate.”
Kate naeratas ja surus mehel kätt. „Loomulikult. Aitäh jutuajamise eest, John. Sellest oli suur abi. Mis sa arvad, kas Peter oleks nõus minuga rääkima? Tahan lihtsalt mõningaid üksikasju üle täpsustada.”
„Ma kahtlen,” vastas John.
„Äkki saad talle minu numbri anda, juhul kui ta peaks tahtma minuga ühendust võtta?” küsis Kate, pakkudes oma visiitkaarti.
John Davies pistis kaardi püksitaskusse ja noogutas hüvastijätuks. Ülejäänud töölised järgnesid talle.
Kate istus ühtäkki vaikseks jäänud baaris edasi ja hakkas märkmeid tegema. Rahu ja vaikus ei kestnud kaua; pubiomanik astus ligi, et klaase koristada ja ajas tal mõtted sassi.
„Kuulsin, et olete reporter,” alustas ta.
Kate tõstis mehe suunas pilgu ja naeratas. „Jah, olen Kate, Daily Postist,” sõnas ta.
„Graham,” ütles mees ühtäkki sõbralikult, nüüd mil lõunasöögirahvas oli lahkunud. „Millest te siis lugu teete ka?”
„Imiku laibast, mis ehitusplatsilt leiti.”
Pubiomanik istus Kate’i vastu nahktoolile.
„Aa. Tjah. Hirmus lugu, matta beebi aeda,” nentis ta. „Paneb mõtlema, mis selle vaese pisikesega juhtus. Tähendab, kas keegi tappis ta?”
Kate pani pastaka käest ja vaatas pubiomanikule otsa. „Täpselt minu mõte,” ütles ta. „Kes suudaks imikut tappa? Sellele ei kannata mõeldagi.”
Nad istusid hetke vaikuses.
„Kas tundsite inimesi, kes nendes majades elasid?” küsis Kate. „Politsei ajab neid nüüd kindlasti taga.”
„Siis on neil tükk tegemist. Seal elasid enamasti üürnikud ja needki vahetusid iga viie minuti tagant,” rääkis Graham. „Tavaline lugu: omanik ei elanud siin – tal oli ümbruskonnas hulganisti kinnisvara, mida ta odavalt välja üüris. Need toad olid seest ilged. Seesugused kohad, kust inimesed võimalikult ruttu jalga lasevad. Igatahes, imikut ei maetud hiljuti. Üks politseinik ütles mulle seda, kui inimesi küsitles. See võis sinna sattuda nelikümmend või viiskümmend aastat tagasi.”
„Tõesti? Kuidas nad küll teavad? See tähendab siis, et ammu enne teie siiatulekut?”
Pubiomanik naeratas, üritades röögatust komplimendist mitte liiga meelitatud näida. „Vaevalt küll,” sõnas ta. „Kas soovite veel üht?” Ta osutas kleepuvate nirede poole Kate’i klaasis.
„Aitäh. Kas saaksin seekord ainult mullivett? Ma olen autoga.”
„Muuseas,” jätkas Kate, kui mehest sammugi maha jäämata leti juurde järgnes, üritades tähelepanu ülal hoida hoida, „kes siis pubi omanik oli? Seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel? Küllap nemad teadsid inimesi, kes sel tänaval elasid?”
„Tegelikult olid need mu teise poole ema ja isa,” selgitas Graham. „Võtsime neilt järje üle. Toni saab ehk aidata, aga ta on tööl.”
„Ärge muretsege, võin tagasi ka tulla,” vastas Kate.