Читать книгу Topeltpilt - Фиона Бранд - Страница 7

Nelikümmend aastat hiljem San Franciscos

Püstolilask oli vaid tähtsusetu plaksatus. Kuulihaav, umbes viiesendise suurune auk, polnud niigi ehmatav.

FBI agent Lance Williams pilgutas silmi, aga see üllatunud liigutus oli pelgalt refleks. Niipea kui 22-millimeetrine kuul tema oimukohast sisse tungis, läbides nii parema kui vasaku ajupoolkera, enne kui jäi pidama tema kuklasagaras, oli mees kliiniliselt surnud.

Agent Edward Dennison vaatas, kuidas Williams külili vajus, riivates õlaga üht potipalmidest, mis asusid kahel pool Nob Hilli ühe kõige prestiižsema maja laia sissekäiku. Dennison pühkis püstoli hoolikalt puhtaks ja pistis tagasi kabuuri. Relv oli üks neist kõige levinumatest kogu linnas, selline, mida oli kõige keerulisem kellegagi seostada; igal vähegi suuremal pätil ja narkaril – rääkimata korralikest kodanikest – oli selline. Ta viskab püstoli ja surnukeha hiljem kuskile, kus mõlemad sobiva aja järel leitakse, jõudes eelnevalt oma paarimehe kadumisest teada anda ja võib-olla koguni häiret tõsta.

Ta vajutas teistkordselt kellanupule ja tõmbus pingule, kui uks avanes. Kohkumusega nägi ta, et uksel seisis ei keegi muu kui Alex Lopez ise. Kindlasti oli ta näinud neid Williamsiga oma kaameraekraanil juba siis, kui nad elektroonilistest väravatest sisse sõitsid.

Lopez silmitses ükskõiksel ilmel laipa ja Dennison tundis, kuidas judinad tungisid isegi läbi tema küünilise pealispinna. Viimase kaheksateistkümne kuu jooksul oli ta aeg-ajalt Lopeze heaks töötanud, aga nende viimasest kohtumisest peale oli noormehel olnud palju tegemist. Lapselikust kenadusest olid nüüdseks saanud perekondlikku pitserit kandvad põsesarnad ja tugev lõug, mille järgi võis jalamaid ära tunda tema isa, Marco Chavezt, aga mitte kõik muutused poisi näos polnud loomulikud. Dennison oli näokirurgiaga piisavalt kursis, märkmaks, et Lopeze nina oli õhendatud, tema põsesarnu lihvitud ja nende alla jäävaid lohke täidetud. Isegi tema silmajoont oli pisut muudetud. Aga lõuaga polnud veel midagi tehtud. Dennison oletas, et see pidi olema keerukam operatsioon.

Ulatuslikule kirurgitööle vaatamata võis Lopezes endiselt ära tunda Kolumbia ühe kõige elajalikuma ja edukama narkokartelli pärija, aga muutused olid siiski piisavalt põhjalikud, et panna inimesi kahtlema.

Lopez kummardus ja puudutas Williamsi kaela, kontrollides unearterit. Seda tehes nihkus tema varrukas randmelt pisut tagasi ja Dennison märkas, et väike tätoveering tema paremalt käeseljalt oli eemaldatud. Nahal võis näha heledamat ja kergelt roosatavat armi, mis tähendas, et Lopez oli valinud lasereemalduse asemel nahalihvimise. Lopeze plaane arvestades oli tätoveeringust vabanemine igati asjalik samm.

Veendunud, et Williams on surnud, ajas Lopez end sirgu. Juba teab mitmendat korda käis Dennisoni peast läbi mõte, kas Lopez nägigi teistes inimestes enamat kui vaid võimalust oma vajaduste rahuldamiseks. Williamsil oli olnud naine ja kaks last. Teel mäkke oli ta oma pereelu üksipulgi Dennisoni ette laotanud. Tema mõlemad pojad olid ülikooli lõpetanud ning üks neist õpetas matemaatikat, teine aga oli isa jälgedes akadeemiasse astunud. Nüüd, kus mõlemad poisid olid endale töö leidnud, oli Williams lootnud agendi­tööga lõpparve teha ja investeerida oma pensioni väikeettevõt­tesse. Siis aga oli ta õnnetuseks Joe Canelli otsa komistanud.

Canelli oli pisikurjategija ja kui rahaga oli kitsas, ka palgamõrtsukas. Ta oli ka õnnetuks ühenduslüliks mitmete allilmategelaste mõrvade ja läänerannikul liikuva senisest suurema hulga kokaiini vahel, mida tõi sisse uus mängija, Lopez.

Dennison oli Canellile otsa peale teinud, sidudes lahtised otsad kenasti kokku. Ta polnud tahtnud ka Williamsit tappa, aga asja tuli mõistusega võtta. Canelli tabamisega oli Williams avastuse lävel, et Dennison oli tapmisteseeriaga seotud ja sellist avastust ei saanud Dennison lubada. Pärast kahtkümmet aastat aeglast ronimist libedal karjääriredelil olid Dennisoni vajadused lihtsad – raha ja hästi palju.

Ta ei mõrvanud külmavereliselt. Ta oli alati leidnud tasakaalu oma ameti ja isiklike vajaduste vahel, aga viimasel ajal olid isiklikud vajadused tublisti kõrgemale tõusnud. Lopez oli ohtlik, aga tasu oli küllaldane, et Dennisoni pea segi ajada. Iseasi muidugi, kas ta ka nii kaua elab, et oma teenistuse vilju nautida – kõik sõltus sellest, kui kasulik ta Lopezele on. Dennison oli otsustanud olla väga kasulik.

Lopez vaatas talle otsa, tumedad silmad nagu pisut naerukilgi, otsekui teadnuks ta, millised mõtted liikusid Dennisoni peas. Kerge peanõksatusega andis ta agendile märku tema ees majja astuda.

Dennison tundis veidrat elevust. Ta oli tuleproovi läbinud.

Hetk hiljem astus ta hämara valgustusega vastuvõtutuppa ja kõik mõtted taganeda kokkuleppest, mille oli just sõlminud, haihtusid niipea, kui ta vaatas silma nelja tärniga kindralile ja San Francisco politseijaoskonnas väga tuntud mehele. Rikas rahandushai ja kinnisvaraarendaja, keda Dennison teadis ajakirjanduse veergudelt, tõusis püsti. Asjaolu, et Cesar Morell siin oli, üllatas Dennisoni. Härra Midas, nagu teda nimetati, oli rahamees, mitte võimukandja.

Uks klõpsatas Dennisoni selja taga kinni, kui veel neljaski mees end jalule ajas, ning agent tundis kerget pööritust.

FBI-s Alex Lopeze koputajaks hakkamine oli suur risk. Dennison oli mõelnud rahale; juba esmane makse oli teinud temast rikka mehe ja toonud kergendust rahalistest survetest, mis olid ähvardanud mehe tühjaks pigistada. Raha oli võimaldanud tal teha ettevalmistusi lahkumiseks. Ta oli loonud endale kolm erinevat identiteeti. Passid olid deposiidilaekas hoiul ja ta oli paigutanud suuri rahasummasid offshore-arvetele. Ta oli teinud kõik, et tagada nii enda kui ka oma naise ellujäämine.

Nüüd aga tundus see kaljukindel plaan täiesti kasutu.

Lopez oli olnud temast kogu aeg sammu võrra eespool. Mees, kes oli just äsja tõusnud, teadis kõike, mida Dennisonist üldse teada sai – alates tema sünnihetkest kuni sõrmejälgede ja veregrupini. Talle võis teada olla koguni Dennisoni püksinumber.

Ja ta teadis Anne’i asupaika.

Dennison võinuks jalga lasta. Ta võis muuta oma identiteeti ja lahkuda maalt kõigest paari tunniga, aga Anne mitte. Dennison poleks kuidagi suutnud organiseerida kiiret põgenemist ja identiteedimuutust naisele, kes vajas ööpäevaringset abi ja põetajaõde. Anne’i mujale toimetamine tähendanuks riskimist naise eluga.

Tema naine oli olnud täiesti halvatud juba peaaegu kolm aastat. Õnnetus, mis ta liikumatuks muutis, oli olnud iseenesest üsnagi pisike, kerge kokkupõrge, mis oli naise autot vaid mõne meetri jagu edasi nihutanud, aga ometi oli see nõksatus murdnud tema kaela. Suutes vaevu liigutada ühe käe sõrmi, vajas ta abi söömisel, pesemisel, riietumisel ja tualetis käimisel. Ta vajas abi, kui tahtis end voodis ringi pöörata ja aeg-ajalt pidi tema kopse vedelikust vabastama. Vahel vajas ta abi isegi hingamisel ja kindlustus kattis ainult kakskümmend viis protsenti kõigist kuludest.

Lopez tutvustas mehi omavahel. Pikk, asjalik mees astus lähemale ja Dennison mõtles, et oli meest pidanud kogu aeg seadusi punktipealt järgivaks töötajaks.

Ta sirutas käe ja nad vahetasid käepigistuse. Mees vaatas talle teravalt ja koguni mõningase lõbususega silma, rõhutades niigi silmanähtavat. Dennison polnud sugugi Lopeze FBI-vallutuste tipp. Ta oli kõigest ettur.