Читать книгу Topeltpilt - Фиона Бранд - Страница 8

Pärastlõunased päikesekiired tulvasid avatud klaasustest sisse ja helklesid kristallklaasidel ja hõbedast söögiriistadel, kui Esther Morell kontrollis õhtusöögiks kaetud lauda. Silmitsedes lopsakat tulipunastest roosidest ja läikivrohelistest lehtedest buketti laua keskel, seisatas ta hetkeks ja kohendas üht kahvlit. Läbi pika külalistetoa kõndides nägi ta oma kümneaastast tütart, Rinat, terrassil istumas, pilukil silmi unelevalt loojuvasse päikesesse vahtimas, lahutamatud kaaslased molbert ja värvid tema kõrval.

Esther astus terrassile, sasis Rina tumedaid juukseid ja silmitses veel lõpetamata akvarelli. Nagu ikka, ei suutnud ta pilti mõista. Estheri mõtteviis oli analüütiline, ta tabas kõiksugu numbreid lennult. Ta mõistis vaevata majandusaruandeid ja aktsiatehinguid, vahel ka Mozarti puhtaid helisid, aga Rina maale vaadates tema mõtted peatusid ja tal hakkas rinnus pitsitama. Kui tahes täpselt ta ka mõisteid ei tabanud, jäid talle ikkagi arusaamatuks need üürikesed, igavesti muutuvad viisid, kuidas Rina värve lõuendile paigutas. See lihtsalt jahmatas Estherit sisemiselt.

Aga kuidagimoodi teadis ta, et kui suudaks juhtunut seletada, kui ta suudaks teisendada valgusespektri ja õhulised värvitriibud võrranditeks, ei suudaks ta seda enam tunda. Ja viimasel ajal olid tunded – ükskõik millised – muutunud tema jaoks üha olulisemaks. „Mida sa vaatad, kullake?”

Rina sõrm joonistas õhku kaare, just nagu näeks ta midagi, mida Esther ja teised ei näinud. „Valgust.”

„Aga miks sa seda ei maali?”

„Ei oska.”

Esther ei üritanudki loogilist selgitust välja pinnida. Rina oli väga eriline, nii andekas, et vahel oli Estheril hirm, et ta ei tee tütre ande arendamiseks küllalt palju. Cesaril oli raha ja ta kulutas seda heldelt oma ainsa lapse peale, aga kallis kool ja eratunnid välja arvatud, jäi Rina ikkagi kummaliselt eraklikuks, elades just nagu sissepoole. Kui tüdruk oli veel väike, oli Esther viinud ta eriarstile, kahtlustades autismi, aga arst oli ta maha rahustanud. Andekate lastega juhtus tihtipeale, et neid ei mõistetud, ja Rina oli andekas rohkem kui ühel viisil. Ta oli täiesti normaalne, mida see sõna ka ei tähendanud; ta lihtsalt nägi maailma pisut teistmoodi ja tegutses veidi erinevalt kui teised inimesed. Põhjus, miks ta kõigest eemale tõmbus, oli ülitundlikkus, mis ta nii andekaks muutis. Mõned osad tema ajust olid üliarenenud ja saadav informatsioon võis vahel ületada tema taluvuspiiri. Ta näeb rohkem ja tunneb rohkem kui enamik inimesi. Ajapikku ja täiskasvanuna kohaneb ta paremini „normaalse” maailmaga, aga vahepeal tuleb neil kõigil lihtsalt olukorraga leppida. Estheri tütrest ei saa kunagi tavalist, keskmist inimest.

Rina ringutas ja sirutas end, unelev olek äkitselt kadunud. „Sa näed kena välja. Punane sobib sulle, aga pane teised kõrvarõngad. Nood pikad, rippuvad, teemantidega.”

Selline enesekindel hinnang pani Estheri kulmu kergitama. Rina võis olla andekas ja pisut introvertne, aga üha enam ja enam sai Estherile selgeks, et neil oli majas varaküps peaaegu-teismeline. „Tead mis. Mine ja vaheta sina ka riided ära ja siis räägime kõrvarõngastest. Ära unusta, et meile tulevad külalised.”

Rina tumedate silmade pilk teravnes, meenutades Estherile tema abikaasat, Cesarit: nõudlik, kangekaelne ja jonnakas. „Aitäh, aga ma söön oma toas.”

„Mitte täna. Su isa tahab, et istuksid meiega ühes lauas.”

Seepeale meenus Estherile, et ta pidi köögis toimuvale pilgu peale viskama. Carmital polnud täna abilisi ja Cesar tahtis külalistele muljet avaldada.

Kulmu kortsutades sammus Esther läbi söögitoa tagasi ja suundus kööki, olles järjest rahutum uue äripartneri pärast, kellega Cesar plaanis käed lüüa. Esther oli kohtunud Alex Lopeziga vaid üks kord ja väga põgusalt ning too mees ei meeldinud talle. Tema suhtumine Lopezesse oli täiesti ebaloogiline, täpselt nagu Rina maalide mõjugi, aga miski lihtsalt tekitas temas selle tunde.

Aga kogu loos oli veel midagi. See miski oli painanud Estherit juba mitu päeva. Ta oli kindel, et oli Lopezet kusagil varem näinud, samuti nagu selleski, et mehe nimi ei olnudki tegelikult Lopez.

Harilikult leidis Esther üsna kiiresti vajalikud juhtlõngad ja taipas, mis oli valesti. Enne Cesariga abiellumist oli ta töötanud konsultandina ühes Šveitsi rahvusvahelises pangandusettevõttes, mis oli tegelnud miljardite dollarite väärtuses offshore-arvetega. Tema ülesandeks oli olnud uurida ärisidemete ja klientide taustu, kõike, mis võis vähegi kõigutada panga mainet. Estheri edukus ei seisnenud mitte ainult matemaatilistes võimetes. Tal oli fotograafiline mälu. Seda asjaolu hoidsid nii tema tööandjad kui ka Esther ise kiivalt saladuses.

Ta oli rahvusvahelisest pangandusest lahkunud juba enam kui kaksteist aastat tagasi, aga ta ei unustanud iialgi ühtki numbrit ega ühtki nägu.

Päike oli juba loojunud, aga õhk oli endiselt soe ja tulvil meeldivaid suvelõhnu, kui nende külalised majja sisenesid.

Cesar hakkas tulijaid tutvustama ja Esther asus perenaiserolli. Lopez oli noor, ilmselgelt Ladina-Ameerika päritolu, nagu võis oletada ka tema nimest. Ta oli kõige rohkem kahekümnendate keskpaigas ja pealtnäha võluv, nägus ja ilmselgelt rikas. Cesari sõnul oli ta ka veidi eraklik, mis oligi Estheri meelest põhjus, miks ta polnud noormehe kohta veel mingit informatsiooni leidnud.

Lopeze sõrmed sulgusid hetkeks tema omade ümber ja rahutus, mida Esther oli tundnud temaga esmakordselt kohtudes, tugevnes veelgi. Lopez võis olla küll võluv, aga selle võluvuse taga peitus noorusele vaatamata kalkust. Ja see mees ei sallinud naisi. See mõte torkas Estherile äkitselt pähe ja kuigi näis tähtsusetu, oli see ometigi huvitav. Ühtki ruumis viibivatest meestest ei jätnud külmaks tema pikk punane, kauni dekolteega kleit ja teemandid, see stereotüüpne kujutis, mille meedia oli loonud temast kui „härra Midase” glamuursest, hoolitsetud abikaasast. Aga Alex Lopez polnud tahtnud teda puudutada. Naisele otsa vaadates, kuigi silmside kestis vaid põgusa hetke, oli tema pilk olnud tuim ja ükskõikne.

Pealtnäha oli ta tüüpiline, täisvereline ameeriklane, kes rääkis Bostoni aktsendiga ja oli päris kena, kui liiga rohmakas lõug välja arvata, aga tema käitumises oli midagi harjumatut. Hetkeks mõtles Esther, kas noormees võis olla gei, kuid loobus siis sellest mõttest. Ta ei kahelnud, et Lopeze elus oli koht ka naistele, aga nagu kõik muu, allus ka seks kainele kontrollile ja tema seatud tingimustele.

Tervitades järgmist meest, Dennisoni, ei saanud Esther ikka veel lahti häirivast tundest, et oli Lopeze kusagil varem kohanud. Talle ei meenunud küll veel, kus või millal, aga küll ta selle välja mõtleb.

Kolmanda külalisega olid lood hoopis teistsugused. Tervituseks kätt sirutades sähvatas Estheri vaimusilma ette ajaleheartikkel. Fotod olid olnud kehva kvaliteediga ja mustvalged ning kahe­teistkümne aasta tagune juhtum ise õudustäratav. See artikkel oli olnud osa tema taustauuringust kliendi kohta, kes soovis üle kanda erakordselt suurt rahasummat.

Estheril pidi hing kinni jääma ja iga tema keharakku haaras kohkumus. Ta ei mäletanud küll Alex Lopezt, aga mehe raamatu­pidajat mäletas ta hästi.

Käepigistus oli lühike, aga ikkagi tundis Esther pööritust ja lootis mitte oksele hakata. Talle meenus üks Kolumbia külake – Los Mendez. Perekonnad, kes automaatidest maha niidegi; porisse nutma jäänud imik.

Raamatupidaja võis küll nimetada end Mike Vitaliks, aga tema tõeline nimi oli Miguel Perez ja ta oli üks Kolumbia narkoparuni ja külmaverelise mõrtsuka Marco Chaveze kaaskondlastest. Just Chavez oli üritanud raha liigutada. Nad olid talle eitavalt vastanud. Interpoli juurdlused jätsid rahvusvahelise panganduse maailmas ikka märgi külge.

Cesar heitis naisele ärevil pilgu. „Kas sinuga on kõik korras?”

„Täiesti.” Esther sundis end naeratama. Pereze puudutus mõjus, nagu oleks ta käe roiskveekanalisse pistnud. Esther tahtis end pesta ja Pereze – ja ka kõik ülejäänud – oma majast välja ajada. Aga ta ei saanud endale lubada lihtsat luksust mehed niisama välja visata; ta peab olema ettevaatlik. See Perez oli lihunik. Kui ta hetkekski kahtlustab, et Esther tema tõelist isikut teab, on nad kõik hädaohus. „Mul hakkas kõigest pea natuke ringi käima.”

Ta vaatas Cesarile teravalt otsa, andes mõista, et soovib mehega nüüd ja kohe nelja silma all vestelda.

Mehe kulmud kerkisid juuksepiirile, kui ta naise ilmet valesti tõlgendas. Hetkeks oli viimase paari kuu jooksul nende vahele tekkinud distants jälle hajunud ja Esther nägi põgusalt „vana” Cesarit, enesekindlat rahandushaid, kes oli ta põlvist nõrgaks võtnud. Ainus kord, mil Estheril oli pea natuke ringi käinud, oli raseduse ajal, aga nad mõlemad teadsid, et praegu ei saanud asi selles olla. Viimasel ajal oli neil liiga palju muid muresid ja tööd, ei jätkunud aega isegi mõnusaks vestluseks, rääkimata siis veel seksist.

Neil oli probleeme. Suuri probleeme. Viimase aasta jooksul olid peaaegu kõik nende ettevõtmised läbi kukkunud. Nende omakapital oli kahanenud rohkem kui poole võrra. Viimase kahe kuu jooksul olid asjalood veelgi halvenenud, nii uskumatu kui see ka polnud, ja nüüd ähvardas neid täielik laostumine. Esther oli kõik oma projektid sinnapaika jätnud ja tegi ületunde, uurides Cesari sõlmitud lepinguterägastikus pidepunkte ja kitsaskohti. Cesar oli vastu võtnud kõiksugu pakkumisi, üritades toibuda märkimisväärsest kaotusest, kui nende peamine investor nad hülgas. Cesar oli pannud suuri lootusi läbikukkunud Ellis Streeti projektile – nad mõlemad olid, loopides kogu oma raha kauplustekompleksi, lootes niiviisi oma kaotusi tasa teha. Projekt oleks pidanud õnnestuma; Esther oli tehingutingimused ise üle vaadanud. Aga uskumatul kombel kaotas Cesar jälle. Praegu ootas neid ees veel ühe teisegi projekti luhtaminek. Isegi Estheri märkimisväärseid sääste appi võttes seisid nad ikkagi pankrotikuristikule nii lähedal, et talle tõusis kananahk ihule.

Joogid kallati välja. Cesar oli alati rahulik ja elegantne peo­peremees. Esther sundis end naeratama ja kandis suupistekandikut ringi, üritades Cesarit teistest eemale meelitada, aga abikaasa eiras jätkuvalt tema märguandeid.

Nördinud Cesari kangekaelsest keeldumisest temaga paar sekundit omavahel vestelda, loksutas Esther talle tahtlikult veini särgivarrukale. Silmapilk hiljem, kui nad olid allkorruse tualettruumis, kahmas ta peotäie paberrätte ja tupsutas veiniplekki. „On sul ka aimu, kes see Vitali on?”

„Lopeze raamatupidaja.”

Pooleldi läbi hammaste teadustas Esther talle Vitali tõelise nime ja rääkis lühidalt mehe minevikust. Cesar kahvatas, aga tema ilme oli puisevõitu. „Palun ära tule ütlema, et teadsid seda kõike isegi.”

Cesari silmis sähvatas tuluke. „Muidugi ei teadnud. Ma ei pööranud talle erilist tähelepanu – ta on Lopeze raamatupidaja. Ma olen temaga korra põgusalt kohtunud, võib-olla kahel korral.”

Esther viskas paberrätid prügikasti. „Pärast tänast õhtut ütled sa neist lahti. Ära tee neist kellegagi mingit tegemist, kaasa arvatud Lopezega.”

Cesari ilme oli põiklev. „On üks probleem. Mäletad Pembroke’i projekti?”

Kuidas oleks Esther saanud seda unustada? See oli teine nende suurematest ettevõtmistest, mis ähvardas kokku variseda. Kui see peaks juhtuma, on neil lõpp peal.

„Lopez tahab osalust.”

„Kas ta teab Ellis Streetist?”

„Teab küll. Mõistad nüüd, millises seisus ma olen? Ma saan sundida Lopezt Perezest vabanema, aga mitte praegu kohe.”

Ei, kui oli pisimgi võimalus Pembroke päästa. Ükskõik, kui vastuvõetamatu see ka polnud, pidi Esther alla andma. Kui tema või Cesar peaks praegu Perezi üle nurisema, võib Lopez projektile hoopis selja pöörata. Estherile ei meeldinud mõte partnerlusest Lopeziga – see mees oli kui madu –, aga praegu oli Cesaril õigus. Nad võitlesid ellujäämise nimel.

Õhtusöök kulges kohutavalt aeglaselt ja Carmital olid käed-jalad tööd täis, sest mitte üks, vaid koguni kaks abilist, kelle ta oli tänaseks palganud, polnud kohale ilmunud. Esther, kes ei suutnud seltskondlikku vestlusse lülituda, aitas Carmital toitu serveerida ja lauda koristada.

Laua ja köögi vahet liikudes ning kõigepealt suupisteid ja seejärel suppi serveerides silmitses ta silmanurgast Rinat, kes oli heitnud kolmele külalisele vaid ühe pilgu ja seejärel kilpkonna kombel oma kesta tõmbunud. Laps võis olla küll vaikne ja unistav, aga sel tüdrukul oli ülierk vaist.

Viimase poole tunni jooksul oli Rina söönud seda, mis tema ette pandi, ja vastanud, kui temalt midagi küsiti. Peale tavapäraste viisakusavalduste polnud keegi tüdrukule tähelepanu pööranud ja see valmistas Estherile kergendust. Talle ei meeldinud Rina oskus end soovi korral muust maailmast välja lülitada, aga samal ajal ei tahtnud ta ka, et nende külalised, eriti Perez, avastaksid tema tütres midagi huvipakkuvat.

Iga kord, kui ta vaatas mehe tõmmusse, kitsasse näkku, mõtles ta surnud lastele ja tal hakkas paha. Mees võis olla küll raamatu­pidaja, aga ta oli olnud Los Mendezes, kui peaaegu terve küla maha notiti – väidetavalt Chaveze käsul. Ellu jäid vaid need külaelanikud, kellel õnnestus džunglisse põgeneda. Rünnakuõudustest judisedes olid nad andnud oma tunnistused, aga nendest hoolimata ei olnud Chavezt süüdi mõistetud. Perez ja veel mõned kartelliliikmed olid haihtunud, pääsedes seega kindlast vanglakaristusest, aga Chavez oli jäänud Kolumbiasse. Reutersi andmetel oli talle taganud puutumatuse tema mõju valitsusele ja, mis veelgi tähtsam, sõjaväele.

Söögitoa ametliku õhkkonna kõrval tundusid köögi kuumus ja helid nii kodused. Pottidest kerkis auru, kui kaant tõsteti, ja kostis nõudekolinat, kui kausid köögiviljade ja salatiga serveerimiskärule tõsteti.

Virna musti nõusid köögilauale asetanud, astus Esther õue, hingas sügavalt sisse ja aegamööda jälle välja. Harilikult ei kadestanud ta sugugi Carmita pingelist askeldamist, aga täna õhtul küll. Hetkest, mil ta oli Perezt silmanud, olid tema närvid täiesti puntras. Ta tundis, kuidas tal sees keeras, ja ta ei suutnud peaaegu midagi süüa, isegi tema nahk tundus pingul olevat. Ta oli kasutanud iga ettekäänet laua äärest lahkuda ja mehest eemalduda, aga mõneminutilisest pääsemisest polnud palju abi.

Sügavamale aeda astunud, hingas ta sisse gardeeniate tugevat lõhna ja püüdis rahuneda, pilk kinnitunud valgustatud basseini tüünele pinnale.

Ta kergitas juukseid kaelalt, et õhk tema nahka jahutaks, ja astus basseinile lähemale, pilk luuderohu ja läikivate palmilehtedega lillepostamentidelt üle libisemas. Korraga võttis ta kingad jalast, sikutas oma liibuva siidkleidi reiteni üles ja istus plaaditud basseiniservale. Jalgu vette libistades tundis ta hetkeks külmavärinaid. Vesi oli leige, vaevu jahedam kui Estheri ihu, aga ometi piisas sellest, et palavus veidi järele annaks ja võimaldaks tal järele mõelda, mis asju Cesar ja Lopez õieti ajasid.

Cesar oli öelnud, et õhtusöök on vaid seltskondlik „soojendus”, et nad saaksid Lopezega vaadata, kui sobilikud äripartnerid nad teineteisele oleksid, aga ometi oli õhkkond kõike muud kui soe. Lopez ei üritanudki kellelegi muljet avaldada ja Cesar käitus kuidagi võõralt. Kui Esther poleks oma abikaasat usaldanud, oleks ta arvanud…

Mingi varju vilksatus pani ta pead pöörama. Esther kortsutas kulmu, pannes pahaks pigem oma närvilisust kui võimalust, et mõni väike loom või lind oli endale tihedas palmisalus pesa teinud. Ta oli liikumist tabanud vaid silmanurgast. Võimalik, et see oli kellegi vari, kes oli majas lambi ette astunud, aga kui kõik istusid söögitoas, oli külalistetuba – ainus terrassi poole avanev valgustatud ruum – tühi. Kui tahes vastik see mõte ka polnud, oli liikujaks tõenäoliselt mõni rott. Nemad armastasid paksu lähistroopilist taimestikku. Carmita mees Thomas pani neile ühtepuhku lõkse üles.

Uimasesse vaikusesse tungis kukkuva panni kolin ja Carmita terav hääl. Surudes alla pinge ja üha kasvava pahameele, et Cesar, meeleheitel või mitte, oli lubanud Pereze-taolise mehe nende majja, tõmbas Esther jalad veest ja ajas end sirgu, kingad käes kõlkumas.

Magnooliaoks õõtsus. Esther kortsutas kulmu. Võbelev oks oli tunduvalt kaugemal kui esimene liikumine, mida ta oli märganud. Olnuks tõenäoline oletada, et oksa pani liikuma tuul. Aga aias polnud tuuleõhkugi.

Esther vahtis pärani silmi varjudesse, aga basseini valgus­kuma ei lasknud tal pimeduses näha midagi peale puude ja põõsaste piirjoonte.

Uus vilksatus pani naise südame meeletult rinnus taguma.

Tal oleks äärepealt hing kinni jäänud, kui ta taipas, et liikus basseinivette langev leht. Pikka aega vahtis ta veepinnal hõljuvat lehekest ja selle ümber tekkivaid korrapäraseid ringe.

See oli parimaks tõestuseks, et ta hakkas paranoiliseks muutuma. Nende maja ümber oli turvatara ja kaamerad töötasid ööpäev läbi. Kui ükski alarmsüsteem oleks rikutud, oleksid Tomas või Jorge, Tomase ja Carmita poeg, kes elas koos oma vanema­tega nende valdustes asuvas majakeses, kohemaid majja helistanud.

Pahaselt sammus Esther tagasi kööki just sel hetkel, kui serveerimiskäru pearoaga lõpuks ometi söögituppa veeres.

Tunni aja pärast olid ka magustoidunõud laualt koristatud ja Carmita liikus ringi kohvikannu ja kandikutäie omatehtud šokolaadikommidega.

Cesar keeldus kohvist ja täitis selle asemel hoopis oma veiniklaasi. Esther pani tähele, et mees jõi palju ja oli väga jutukas, mis polnud sugugi tavaline. Harilikult hoidis ta külalisi võõrustades pea ikka selge, sest teadis, et tema tugevaks küljeks olid ärivaist ja oskus hinge vaakuvad ettevõtted jälle edukaks muuta, mitte aga inimestega suhtlemine. Selles osas oli Estheri abi hindamatu väärtusega. Cesar juuris välja halvad äriotsused; Esther juuris välja halvad inimesed.

Rina, kes oli Estheri äraolekul oma Walkmani laua juurde tarinud, kuigi tal oli selgesõnaliselt keelatud seda teha, oli nüüd muusikamaailma süüvinud, pilk hõbedasel šokolaadivaagnal. Carmita ulatas vaagna Rinale ja utsitas tüdrukut külalistele kommi pakkuma. Harilikult poleks Estheril olnud midagi selle vastu, et Rina veidike abistab, aga täna soovis ta, et Carmita oleks etiketist kinni pidanud.

Kui Rina neist vaagnaga möödus, haaras Cesar tüdrukul piha ümbert, et teda peatada. Rina tõmbus pingule, külaliste ees kallistamine paistis talle üsnagi vastumeelne. Cesar, kes oma tütre tujud harilikult palju paremini ära tabas, ei teinud sellisest mõistaandmisest välja ja esmakordselt taipas Esther, mis oli Cesari ebatavalise käitumise taga: mehel oli hirm.

Esther oli olnud nii ametis oma mõtetega, oma teadmistega, et polnud hetkekski Cesari meeleolule mõelnud. Harilikult oli nii, et mida suurem rahaline väljakutse, seda enam Cesar olukorda nautis. Ta oli nagu lahingukindral ja iga uus sõjakäik võimaldas tal oma impeeriumi veelgi laiendada. Esther oli alati imetlenud mehe julgust ja söakust. Harilikult võis mehe instinkte usaldada ja õnn paistis teda alati saatvat. Vähemasti oli see nii olnud.

Cesar naeratas laiemalt ja tema muigesse sugenes pisut teravust. „Kuule nüüd, kullake, näita meie külalistele õige, mida sa oskad.”

Estheri naeratus kustus, kui kõigi tähelepanu Rinale pöördus.

Surunud alla soovi tütar kohemaid sellest ruumist välja viia, lükkas ta oma tooli tahapoole, tõusis ja hakkas nõusid kokku korjama. „Härra Lopezt ja tema sõpru ei huvita koolitrikid.”

Cesar pani nõudega kolistamist pahaks. „Fotograafiline mälu pole sugugi koolitrikk.”

Esther ei teinud temast välja, vaid kõndis meelega veidi õõtsuvamal sammul ümber laua. Soov oma last kaitsta oli vaistlik ja primitiivne. Perez ajas talle judinad peale, Lopezega polnud sugugi parem lugu ja Dennison oli niisama kütkestav kui piraaja. Esther ei tahtnud, et ükski neist meestest Rinat vaataks või tüdrukule keskenduks. Ta ei tahtnud, et ükski neist midagi tema tütre kohta mäletaks.

Cesar otsis välja paberilehe ja pastaka ja hakkas numbreid kirja panema. „Nii, kullake, sul on vaatamiseks aega viis sekundit.”

Rina tõmbus pingule. Ta vaatas otsemaid Estherile otsa, sõnum pilgust selgesti loetav. Ta polnud oma oskustega esinenud enam sestpeale, kui sai viieaastaseks, ja tal polnud vähimatki soovi sellega nüüd uuesti algust teha.

Esther noogutas tütrele süngelt, andes märku, et too peaks isa tahtmist tegema. Kui väga ta ka tahtis oma tütart ruumist välja ja Perezest eemale, pidi ta ootama veel paar minutit. Olukord oli niigi keeruline. Kui Rina hakkab nüüd vastu punnima, läheb lugu inetuks ja pärast möödunud nädalate tagasilööke on õhtusöögilauas tülitsemist Cesarile kõige vähem vaja.

Mornil ilmes asetas Rina šokolaadivaagna lauale ja heitis pilgu paberilehele oma isa käes. Estheril hakkas sees keerama, kui ta nägi oma tütart tegemas seda, mis neil mõlemal nii loomulikult välja tuli. Fotograafiline mälu oli olnud Estheril nii kaua, kui ta mäletas. Kui ta sai materjali kas või korrakski vaadata, oli kogu protsess imelihtne; ta andis oma ajule käsu mäletada ja mäletaski. Kui ta protsessi sekkus ja keskendus vaid ühele osale kujutisest või mõnele eraldi numbrile, oli see kõik, mis talle meelde jäi, aga kui ta laskis pilgul üle kogu lehe rännata, mäletas ta kõike. See veider oskus ei tundunud just päris „normaalne”, aga nii see käis.

Kui Rina lõpetas, ulatas Cesar lehe Lopezele. Miski Alex Lopeze juures ajas Rinale kananaha ihule, aga kummalisel kombel mõjus mees ka ligitõmbavalt. Kogu õhtusöögiaja oli tüdruk püüdnud ära tabada, mis Lopeze juures õieti valesti oli. Dennison oli igav kuju, keda huvitas rohkem toit kui tema ümber toimuv. Perez oli taibukas ja vilgas nagu madu. Kõigi ülejäänud kohalviibijatega võrreldes oli Lopez vaikne. Ta ei liigutanud end kuigivõrd ega üritanudki teeselda, nagu oleks tal lõbus.

Rina hakkas arve ükskõiksel häälel järjekorras ette lugema. Kui ta sellega valmis sai, pani Lopez paberilehe lauale ja seiras Rinat tähelepanelikult. „Sajaprotsendiline täpsus. Tähelepanuväärne anne.” Lopeze pilk oli endiselt Rinale kinnitunud. „Kust see tal pärit on?”

„Isalt.” Esther ei lasknud Cesaril vastata, pilk külm ja hoiatav. „Cesaril on alati arvude peale nuppu olnud.”

„See pole uudis,” pistis Perez mahedalt vahele. „Ega teda ilmaasjata härra Midaseks kutsuta. Loodame, et meiegi võime tema kullapuudutusest kasu lõigata.”

Dennison naeris, just nagu oleks Perez öelnud midagi ülinaljakat ja Lopezki pööras pilgu kõrvale. Ta pomises midagi teravat ja Dennisoni naer katkes kui lõigatult. Esther märkas, et hetkeks unustas Lopez oma aktsendi. Veelgi põnevam. Miski oli teda häirinud ja ta oli välja näidanud oma tundeid ja näidanud ka, et – üllatus, üllatus – ta polnudki tegelikult Bostonist pärit.

Esther sundis end taas naeratama ja viis jutu kiiresti üldisematele majandusteemadele, Rinast eemale. Tüdruk oli kõrvaklapid uuesti pähe pannud ja vahtis ainiti Lopezt, korrakski silmi pilgutamata.

Rina mõjus vahel nii täiskasvanulikult ja oli nii andekas, et Esther kippus unustama, et tüdruk oli kõigest kümneaastane. Cesar polnud veel märganud, mida Rina parajasti tegi, sest tüdruk istus otse tema kõrval, aga peagi märkab temagi, et kui pilgud võiksid tappa, oleks Lopez kadunud mees.

Kuigi Lopez oli selle kahtlemata ära teeninud, pidi keegi ometi tüdruku korrale kutsuma. Muige alla surunud, kõndis Esther ümber laua ja puudutas Rina käsivart. Polnud mõtet temaga pilkkontakti otsida, sest kui Rina oli ohvri juba leidnud, oli ta vääramatu nagu soojussihikuga hävitusrakett. Ta ei jätnud põrnitsemist kunagi vabatahtlikult järele enne, kui ohver habisedes kössi tõmbus. „Aeg magama minna.”

Rina ei liigutanudki. „Veel viis minutit.”

Mis tähendas, et ta tundis juba üleolekut ja tahtis oma võiduringi. „Ei. Tänaseks aitab sulle küll.”

Õlgu kehitades pööras Rina pea kõrvale ja libistas end sujuvalt lauast eemale. „Olgu peale,” pilgutas ta Estherile kavalalt silma. „Minu töö on tehtud.”

Paludes end vabandada ja heites Cesarile range pilgu, juhatas Esther tüdruku välja ja jälgis kullipilgul, kuidas too end magamaminekuks valmis seadis. Ta ei hakanud tüdrukut tagant kiirustama, lootes, et Cesar tabab vihje ära ja võtab midagi ette, et külalisi minema saata. Kui ta tagasi laua juurde jõudis, hakkas koosviibimine viimaks ometi lõpule jõudma. Cesar oli purjus ja Dennison niisamuti, aga Esther pani tähele, et nii Lopez kui ka Perez olid mõlemad purukained.

Külalised ukseni saatnud, vaatas Esther, kuidas nood oma madalasse, uhkesse Cadillaci istusid. Niipea kui Cadillac väravast välja pööras, libises selle taha veel teinegi sõiduk, tumedate akendega läikivmust Chevrolet’ maastur, ja Estherit haaras ärevus. Ta oli küll teadnud, et meestel oli autojuht, sest ta oli pakkunud, et mees võib soovi korral köögis einestada, aga teisest autost polnud talle räägitud. Teine auto oli siin kindlasti turvakaalutlustel, mis tähendas, et nende valdustes oli veelgi Lopeze mehi, kellest Estheril polnud aimugi.

Äkitselt oli vahejuhtum aias ilmselge. Seal oli tõepoolest olnud keegi, võib-olla rohkemgi kui üks inimene. Cesar pidi nende sealviibimisest nähtavasti teadma, vastasel juhul poleks Jorge ja Tomas teist masinat väravast sisse lubanud.

Kui värav maasturi taga sulgus, pöördus Esther Cesari poole. Tal oli ükskõik, kas nad lähevad pankrotti või mitte. „Tee nendega lõpparve.”

Ta esitas nõudmisi väga harva, aga sel korral oli sisesund liiga tugev, et seda eirata. Ta oleks tahtnud väga politseisse minna, aga pidi ootama, kuni Cesar on sellest jamast puhas. Perez tahtis tema abikaasat nende ettevõtmistesse kaasata, aga kui väga Esther ka ei soovinud toda selli trellide taga näha, ei saanud ta lubada, et ka Cesar kistaks uurimisse või meediatormi, mis kahtlemata järgneb, kui Perez paljastatakse.

„Ma ei saa – vähemasti mitte praegu.”

„Miks mitte?”

„Ma korraldasin asja juba nii, et Lopez tuleb ja viskab projektile pilgu peale. Ta on turul uus tegija ja tal on raha. Me ei tohi seda võimalust käest lasta.” Ta andis naisele tavapärase ja viisaka liigutusega märku enda ees majja astuda, aga asjaolu, et ta vältis pilkkontakti, tekitas Estheris õõva.

Ta astus eeskotta, kontsad marmorpõrandal kõpsumas. „Millele sa alla kirjutasid?”

Mehe teravas pilgus sähvatas hetkeks endine, võimas Cesar. „Rahune. Nagu ma juba ütlesin, ma ainult uurin meie võimalusi. Lopezel on mõjukaid sidemeid.”

„Lopez ei meeldi mulle ja Perez on tagaotsitav kurjategija.”

Cesar pani esiukse kinni ja lülitas alarmsüsteemi sisse. „Rahune, kallis. Nagu ma juba ütlesin, on Perez varsti läinud, ainult et mitte praegu kohe.”

Esther vaatas, kuidas mees üle põranda astus ja trepi poole suundus, samm pisut ebakindel. „Luba mulle, et pääsed välja sellest jamast, millesse sa ennast mässinud oled.”

Esther teadis, et oli nagu konti järav peni, aga ta lihtsalt ei suutnud käega lüüa. Teda oli haaranud selge paanika. Tal keeras sees ja tema silmad tulitasid. Ta oleks äärepealt nutma puhkenud, mida polnud juhtunud juba aastaid. Midagi oli lahti, mida ta ei suutnud kontrollida ja ta pidi teada saama, kus nad olid õigupoolest vea teinud.

Äri – raha – oli alati olnud ääretult põnev mäng ja nemad Cesariga olid selles väga osavad. Nad riskisid ja elasid kuninglikult. See kuulus põnevuse juurde ja oli neile just nagu autasuks, aga nad polnud kordagi seadusi rikkunud. Esther ei kannatanud silmaotsaski ebaeetilist käitumist ning polnud mingil juhul nõus kurikaeltega koostööd tegema. Mida nad ka ei teinud, jäi ahnuse ja hea äritava vahele alati moraalne piir ja Esther uskus, et nemad seisid selle õigel poolel. Ta oli näinud liialt palju inetusi ja liialt palju räpaseid tehinguid, et ise iialgi sellele teele minna. Naiivne või mitte, uskus ta, et väärika käitumise korral saadab teda alati edu. Saadab neid alati edu.

Kuni tänase õhtuni oli ta uskunud, et Cesargi on sama meelt. Kohkumusega mõtles Esther, kus nad olid eksinud. Cesar oli kurjategijatega mestis ja õnn oli nad maha jätnud.

Esther püüdis seda ääretult naeruväärset mõtet maha suruda. Cesar oli ju öelnud, et teda ei seo nendega miski. Kindlasti on mõni loogiline seletus, miks nii paljud nende ettevõtmistest üksteise järel läbi kukkusid. Viimasel ajal oli Esther teinud ületunde, et leida nende äpardumiste põhjus ja juba hakkaski üht-teist selguma, aga ta vajas veel aega, et kõik paberid läbi tuhnida ja kindlaks teha, kes nende ettevõtmisi õigupoolest saboteeris.

„Luba mulle üht, Cesar. Need inimesed on ohtlikud.” Ajaleheartikli pildid sähvisid tema silme eest läbi. „Perez oli seotud Marco Chavezega.” Juba ainuüksi selle nime väljaütlemine ajas tal südame pahaks. Viivuks näis talle, et Cesar kavatseb midagi öelda, aga siis kostis tasane telefonihelin.

Esther vaatas, kuidas mees end ümber pööras ja kabinetti toru võtma läks. Esther kuulas, kuni oli kindel, et tegemist oli „hari­like” äriasjade, mitte aga Lopezega, ja sammus siis läbi maja taga­hoovi.

Köök oli pime ning terrassil ja basseiniümbruses valitses vaikus. Ainsaks heliks oli basseinifiltri tasane surin. Leheke heljus ikka veel keset basseini. Esther tõstis pilgu ja silmitses lähimaid puid, millest enamik olid palmid või lähistroopilised taimed, mille lehed olid suured ja lihavad, sugugi mitte sellised väikesed ja nurgelised, nagu too basseinis hulpiv leheke. Esther sammus ümber basseini väikese, taimede varju jääva kuuri juurde ja võttis sealt ühe basseinipuhastuskahva. Hetk hiljem uuris ta juba „lehekest”, mis polnudki mingi leht, vaid hoopis tikutoosi küljest rebitud kaaneosa, millele oli kirjutatud ühe Grand avenüü baari nimi.

Estherile tõusis kananahk ihule. Ta oli vaadanud, kuidas leht vette langes. Keegi oligi siinsamas olnud ja seda kassi-hiire mängu ilmselgelt nautinud.