Читать книгу Märkmeid surnud majast - Fjodor Dostojevski - Страница 2

Fjodor Dostojevski
Märkmeid surnud majast

Algupärand:

Записки из Мёртвого дома

Федор Михайлович Достоевский, 1862

Tõlge on välja antud tõlkijate pärijate loal.

Tõlkijad Johannes Seilenthal ja Lembe Hiedel

Keeletoimetaja Valli Voor

Kujundaja Maris Kaskmann

Projektijuht Kristel Palk

Eestikeelse väljaande autoriõigus:

Postimehe Kirjastus OÜ, 2021

kirjastus.postimees.ee

Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata.

ISBN 978-9916-667-40-8

e-ISBN 9789916667415

Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda

ESIMENE OSA

Sissejuhatus

Kaugel Siberi kolgastes, steppide, mägede ja läbipääsmatute metsade keskel kohtab vahel väikesi, tuhande või paari tuhande elanikuga linnu, ilmetuid, puumajadega, paari kirikuga – üks keset linna, teine surnuaial – linnu, mis on rohkem Moskva ümbruse paraja küla kui linna moodi. Tavaliselt eluneb seal küllaldane hulk politseiülemaid, assessoreid ja muid alamaid ametnikke. Üldse on Siber külmale vaatamata üpris soe teenistuspaik. Inimesed on siin lihtsad ja vanameelsed, kombed ammuaegsed, juurdunud, põlvest põlve pärandatud. Ametnikud, kes õigusega etendavad Siberi aadli osa, on kas siinsed, põlised siberlased või Venemaalt pärit, enamikus Moskvast ja Peterburist siia tulnud, meelitatuna pakutavast palgalisast, kahekordsest küüdirahast ja ahvatlevatest tulevikulootustest. Need, kes oskavad elu mõistatust lahendada, jäävadki enamasti Siberisse ja juurduvad meelsasti päriseks. Sellest lõikavad nad siis rohket ja magusat vilja. Teised aga, kerglasemad, kes ei oska elu mõistatust lahendada, tüdinevad peagi Siberist ja küsivad endilt tusameeli, milleks nad küll siia tulid. Hädapärast kannatavad nad määratud teenistusaja, kolm aastat, ära, asuvad selle lõppedes kohe ümberpaigutamise asju ajama ning sõidavad Siberit kirudes ja mõnitades kodumaile tagasi. Neil ei ole õigus: mitte ainult teenistuslikust, vaid mitmest muustki vaatekohast lähtudes võib Siberis õnne maitsta. Kliima on suurepärane; siin on palju pururikkaid ja külalislahkeid kaupmehi, palju ülijõukaid muulasigi¹.² Neiud õitsevad nagu roosid ja on äärmiselt kombelised. Jahilinnud lendavad lausa linnas ringi ja satuvad ise kütile ette. Šampanjat juuakse siin tavatult rohkesti. Kalamari on imehea. Viljasaak on mõnes paigas viieteistkümnekordne … Üldse on see üks õnnistatud maa. Tuleb ainult osata seda kasutada. Siberis seda osataksegi kasutada.

Ühes niisuguses endaga rahulolevas ja lõbusas linnakeses, kus elanikkond on ütlemata lahke, millest mu südamesse jääb kustumatu mälestus, tutvusin ma Aleksandr Petrovitš Gorjantšikoviga, Siberisse saadetud vene aadlisoost mõisnikuga, kes oli oma naise tapmise eest olnud teise kategooria sunnitööline ja kes nüüd, pärast talle mõistetud kümneaastase karistusaja täissaamist, elas vaikselt ja vaguralt K. linnakeses³ sundasumisel. Hingekirjas seisis ta õieti ühes linna külje all asuvas asulas, aga elas linnas, kus tal oli vähemalt võimalus laste õpetamisega mõningat elatist teenida. Siberi linnades on õpetajateks sageli sundasumisele saadetud; nad ei ole põlu all. Õpetavad nad ju enamasti prantsuse keelt, mida on elus hädasti tarvis ja millest ilma nende abita poleks kaugel Siberi kolgastes aimugi. Esimest korda nägin ma Aleksandr Petrovitšit ühe auväärse ja külalislahke vanapõlve ametniku, Ivan Ivanõtš Gvozdikovi pool, kellel oli viis eri vanuses ja häid lootusi andvat tütart. Aleksandr Petrovitš andis neile neli korda nädalas tunde ja sai tunnist kolmkümmend hõbekopikat. Tema välimus äratas mu huvi. Ta oli äärmiselt kahvatu ja kõhn, kaugeltki mitte veel vana mees, võib-olla kolmekümne viie aastane, kleenuke ja põdur. Riides oli ta ikka väga puhtalt, euroopalikult. Kui sa katsusid temaga juttu alustada, vaatas ta sulle õige valvsalt ja tähelepanelikult otsa, kuulas pingsa viisakusega igat su sõna, just nagu oleks ta püüdnud selle mõtet tabada, nagu oleksid sa talle andnud oma küsimusega mingi ülesande lahendada või tahtnud talt mõnd saladust välja meelitada, ja vastas siis lõpuks selgelt ja lühidalt, ent igat sõna oma vastuses sedavõrd kaaludes, et sul hakkas korraga millegipärast piinlik ja sul endalgi oli lõpuks hea meel, kui jutt otsa sai. Tolsamal korral sain ma Ivan Ivanõtšilt pärimisega teada, et Gorjantšikov elab laitmatut ja kombelist elu ja et muidu poleks Ivan Ivanõtš teda ju oma tütardele õpetajaks kutsunud, kuid et ta on hirmus seltsimatu, poeb kõigi eest peitu; et ta olevat ütlemata tark, lugevat palju, ent kõnelevat hoopis vähe, ja et üldse olevat väga raske temaga jutu peale saada. Mõned väidavad, et ta on kindlasti hull, kuigi leiavad, et ega see õigupoolest olegi eriti suur puudus; paljud linna auväärsemad kodanikud olevat valmis Aleksandr Petrovitšile igati lahkust osutama, ta võivat koguni kasulik olla, kirjutada palvekirju ja muud sellesarnast. Oletati tal Venemaal olevat sugulasi, korralikke inimesi, kes polnud ehk kaugeltki viimaste hulgast, aga teati ka, et ta on vangipõlvest peale katkestanud kangekaelselt nendega igasuguse läbikäimise – ühesõnaga, teeb endale ise halba. Lisaks teadsid meil kõik tema lugu, teadsid, et ta oli tapnud oma naise kohe esimesel abieluaastal, tapnud armukadedusest ja andnud end ise üles (mis suuresti kergendas ta karistust). Seesuguseid kuritegusid peetakse rohkem nagu õnnetuseks ja neile tuntakse kaasagi. Kuid kõigest sellest hoolimata hoidis see veidrik visalt kõigist eemale ja ilmus teiste inimeste sekka üksnes tunde andma.

Algul ma ei pööranud talle erilist tähelepanu, kuid vähehaaval, ma ei tea isegi, miks, hakkas ta mind huvitama. Tema olekus oli midagi mõistatuslikku. Polnud vähimatki võimalust temaga juttu ajada. Mu küsimustele vastas ta muidugi alati, pealegi säärase ilmega, nagu oleks ta seda lugenud oma pühaks kohuseks, kuid tema vastuste peale oli mul kuidagi raske teda pikemalt küsitleda, ja pärast niisugustki kõnelust oli ta näol ikka kannatuse ja piinatuse ilme. Mul on meeles, kuidas me ühel ilusal suveõhtul temaga koos Ivan Ivanõtši juurest koju läksime. Mul tuli äkki mõte kutsuda teda korraks enda poole sisse, suitsu tegema. Ma ei suuda kirjeldada, mäherdune hirm paistis ta näost; ta sattus täiesti segadusse, hakkas pomisema seosetuid sõnu ja pistis siis korraga, mulle veel vihast pilku heites, vastassuunas jooksma. Ma olin hämmastunud. Sestpeale näis ta minuga kokku juhtudes mind peaaegu hirmuga vaatavat. Kuid ma ei saanud rahu; miski nagu tõmbas mind Gorjantšikovi poole, ja kuu aja pärast läksin ma, asja ees, teist taga, ise tema juurde. Loomulikult käitusin ma rumalasti ja taktivaeselt. Ta oli korteris päris linna piiril ühe vanamuti juures, kellel oli tiisikushaige tütar ja sellel omakorda vallaslaps, umbes kümneaastane kena ja rõõmsameelne tüdruk. Aleksandr Petrovitš istus ja õpetas parajasti last lugema, kui ma sisse astusin. Mind nähes läks ta paanikasse, nagu oleksin ma ta mõnelt kuriteolt tabanud. Ta oli täiesti ähmis, kargas püsti ja jäi mulle pärani silmil otsa vahtima. Lõpuks me siiski istusime; pidevalt jälgis ta igat mu pilku, otsekui kahtlustades igaühes neist mingit erilist salamõtet. Ma sain aru, et ta on hullupööra umbusklik.

Ta vahtis mind vihaselt, lausa pilguga küsides: „Kas sa hakkad kord juba minema?“ Püüdsin kõnelda temaga meie linnakesest, viimastest uudistest; tema aga vaikis ja muigas tigedalt; selgus, et ta ei teadnud linna igapäevaseid, kõigile teada olevaid uudiseid, aga tal ei olnud ka mingit huvi neid teada saada. Siis hakkasin ma kõnelema meie maanurgast, selle vajadustest, tema aga kuulas vaikides ja vahtis mind nii kummalisel ilmel, et mul hakkas lõpuks piinlik selle keskustelu pärast. Muuseas, ma lausa õrritasin teda uute raamatute ja ajakirjadega; need olid mul käes, äsja postiga tulnud, ja ma pakkusin neid lahtilõikamatult talle lugeda. Ta heitis neile ahne pilgu, muutis siis aga kohe oma kavatsust ja lükkas pakkumise tagasi, ajapuudust ettekäändeks tuues. Lõpuks jätsin ma jumalaga ja tundsin lahkudes, nagu oleks mu südamelt langenud talumatu koorem. Mul oli häbi ja mu meelest oli äärmiselt rumal tungida inimese ellu, kelle peamiseks sihiks oli just ennast kogu maailma eest hästi ära peita. Kuid tegu oli juba tehtud. Ma mäletan, et raamatuid ma tema toas küll ei märganud, niisiis ei saanud see jutt õige olla, et ta palju loeb. Siiski, paaril korral üsna hilja öösi mööda sõites nägin ma tema akendes valgust. Mida võis ta küll teha koidikuni ülal istudes? Kas ta kirjutas? Ja kui kirjutas, siis mida?

Mitmesugused asjaolud viisid mind kolmeks kuuks meie linnast ära. Kui ma talvel koju tagasi tulin, kuulsin, et Aleksandr Petrovitš on surnud, oli surnud juba sügisel, täies üksinduses, kordagi arsti kutsumata. Linnakeses oli ta juba peaaegu unustatud. Ta korter seisis tühi. Viibimata sobitasin ma kadunu perenaisega tutvust, lootes talt välja uurida, millega ta üürnik oli tegelnud ja ega ta midagi ei kirjutanud.

Kahekümnekopikalise eest tõi perenaine mulle terve korvitäie pabereid, mis olid kadunust järele jäänud. Ta tunnistas, et kaks kaustikut oli ta juba ära tarvitanud. See oli tusane ja sõnakehv eit, kellelt oli raske midagi mõistlikku teada saada. Oma üürnikust ei teadnud ta mulle midagi eriti uut rääkida. Tema sõnade järgi polnud ta suurt midagi teinud, ei olnud kuude kaupa ühtki raamatut avanud ega sulge kätte võtnud; see-eest oli ta ööd otsa oma toas edasi-tagasi kõndinud ja aina mõtteid mõlgutanud, mõnikord omaette kõnelnudki; kadunuke oli väga armastanud ja hoidnud tema tütretütart Katjat, eriti sestpeale, kui ta teada sai, et tüdruku nimi on Katja, ja igal kadripäeval oli ta käinud kellegi mälestuseks hingepalvet pidamas. Võõraid ta ei sallinud, kodunt käis väljas ainult lapsi õpetamas; tedagi olevat ta viltu vahtinud, kui eit käis korra nädalas väheke ta tuba kraamimas, ja kõik need kolm aastat polnud ta temaga peaaegu ainsatki sõna rääkinud. Küsisin Katjalt, kas ta mäletab veel oma õpetajat. Ta vaatas mulle sõnatult otsa, pööras näo seina poole ja puhkes nutma. Niisiis oli see mees ometi suutnud kellegi ennast armastama panna.

Ma võtsin ta paberid kaasa ja sorisin neid terve päeva. Kolmveerand neist olid täiesti tähtsuseta paberilipakad või õpilaslikud ilukirjaharjutused. Kuid nende seas oli üks kaustik, kaunis mahukas, tihedasti täis kirjutatud, ent lõpetamata jäänud, võib-olla autori enda poolt kõrvale heidetud ja unustatud. See oli Aleksandr Petrovitši kümme aastat kestnud sunnitööpõlve kirjeldus, olgugi veidi lünklik. Paiguti katkestas seda kirjeldust mõni muu jutustus, mõni kummaline, kole mälestus, kirja pandud rapakalt, krampliku kiiruga, just nagu millegi sunnil. Ma lugesin need katkendid mitu korda läbi ja hakkasin peaaegu uskuma, et need on hullumeelse kirjutatud. Ent sunnitöömälestustel – „Stseenidel surnud majast“, nagu ta ise neid oma käsikirjas nimetab – ei puudu minu meelest oma huvitavus. Täiesti uus, senitundmatu maailm, mõningate tõsiasjade eriskummalisus, mõningad iselaadi tähelepanekud hukkaläinud inimestest paelusid mind ja ma lugesin mõnda kohta päris põnevusega. Loomulikult võin ma ka eksida. Katseks valin esialgu paar-kolm peatükki; las lugeja otsustab …