Читать книгу Märkmeid surnud majast - Fjodor Dostojevski - Страница 3

Meie vangla asus kindluse külje all, otse vastu kindlusevalli. Juhtus vahel, et vaatasid läbi püstaia prao Jumala maailma: võib-olla näed midagi? Kuid ei näe sa muud midagi kui ribakest taevast ja kõrget muldvalli, mis kasvanud stepirohtu, ja ööd-päevad kõnnivad vahisoldatid vallil edasi-tagasi; ja siis tulebki see mõte, et aastad muudkui lähevad, aga sina tuled ikka täpselt niisamuti vaatama läbi püstaia prao ja näed sama valli, samu tunnimehi ja sama ahtakest taevariba, mitte seda taevast, mis on vangla kohal, vaid teist, kauget, vaba taevast. Kujutlege suurt õue, pikuti kakssada sammu ja laiuti sada viiskümmend, korrapäratut kuusnurka, ümberringi piiratud kõrge püsttaraga, see tähendab, pikkade püstpalkidega, mis on otsapidi kaevatud sügavale maa sisse, külgepidi tihedalt üksteise kõrvale taotud, põikplankudega kinnitatud ja ülalt otsast teravaks tahutud – säärane on vangla välistara. Tara ühte külge on tehtud tugev värav, mis on alati lukus ja alati, ööd kui päevad tunnimeeste valvata; see avatakse ainult vajaduse korral, tööle laskmiseks. Selle värava taga säras vaba maailm, seal olid inimesed, kes elasid, nagu kõik elavad. Ent siinpool püsttara kujutleti seda maailma just nagu olematut muinasmaad. Siin oli omaette eri maailm, mille sarnast polnud kuskil; siin olid omad eri seadused, omad rõivad, omad viisid ja kombed – elavalt surnute maja, elu hoopis teine kui mujal ja inimesedki erisugused. Seda erilist paigakest ma asungi nüüd kirjeldama.

Kes väravast sisse tuleb, näeb seespool tara mitut hoonet. Suurt siseõue piirab kummastki küljest kaks pikka ühekordset palkehitist. Need on kasarmud. Siin elavadki vangid, majutatud kategooriate⁴ järgi, õue teises otsas on veel samasugune palkmaja: see on köök, mis on jaotatud kaheks jaoskonnaks; kaugemal on veel üks hoone, kus ühe katuse all on keldrid, aidad, kuurid, õue keskosa on tühi ja moodustab tasase, küllaltki suure väljaku. Siin rivistatakse vangid üles, toimub ülevaatus ja loendus hommikul, lõunal ja õhtul, vahel koguni veel mitu korda päevas, vastavalt vahtkonna umbusule ja kokkuarvamisoskusele. Ümberringi, hoonete ja püstaia vahele jääb veel küllaltki palju ruumi. Siin, hoonete taga, armastavad mõned vangid, loomult seltsimatumad ja süngemad, tööst vabal ajal kõndida ja kõigi silme alt ära oma mõtteid mõlgutada. Noil jalutuskäikudel nendega vastamisi sattudes silmitsesin ma hoolega neid põletusarmidega märgistatud morne nägusid⁵ ja püüdsin mõistatada, millest nad mõtlevad. Oli seal üks vang⁶, kelle armsamaks ajaviiteks jõudeajal oli tarapalke loendada. Neid oli poolteise tuhande ümber, ja tal olid nad kõik ükshaaval üle loetud ja arvel. Iga palk tähendas talle päeva; iga päev arvas ta ühe palgi maha ja järelolevatest võis ta siis piltlikult näha, kui palju päevi tal veel jäi kuni sunnitöö lõpuni vanglas olla. Ta oli südamest rõõmus, kui ta kuusnurga mõne küljega lõpule jõudis. Veel tuli tal palju aastaid oodata, ent vanglas oli aega kannatust õppida. Nägin kord seltsimeestega jumalaga jätmas üht vangi, kes oli sunnitööl olnud kakskümmend aastat ja viimaks ometi vabadusse pääses. Oli inimesi, kes mäletasid veel, kuidas ta oli algul vanglasse tulnud: noor muretu mees, kes ei mõtelnud oma kuriteole ega karistusele. Ta lahkus hallipäise raugana, sünge ja kurva näoga. Vaikides käis ta kõik meie kuus kasarmuruumi läbi. Igasse kasarmusse sisse astudes palvetas ta pühapildi ees ja kummardas siis sügavalt, vööst saadik seltsimeestele jumalagajätuks, paludes, et temast halba ei mäletataks. Veel on mul meeles, kuidas üks vang, kes vanasti oli olnud jõukas Siberi talunik, kord õhtu eel värava juurde kutsuti. Pool aastat enne seda oli ta saanud teate, et tema naine olevat uuesti mehele läinud, ja ta nukrutses tublisti. Nüüd oli naine ise tulnud vanglaväravasse, kutsunud mehe välja ning andnud talle armuandi. Nad kõnelesid paar minutit, nutsid mõlemad ja jätsid siis teineteisega igaveseks jumalaga. Ma nägin mehe nägu, kui ta kasarmusse tagasi tuli … Jah, selles paigas võis tõesti kannatust õppida.

Kui hakkas hämarduma, aeti meid kõiki kasarmusse ja suleti sinna kogu ööks. Mul oli alati väga raske õuest kasarmusse minna. See oli pikk, madal ja umbne ruum, mida valgustasid vaevaliselt rasvaküünlad ja kus õhk oli halb, raske ja lämmatav. Praegu ma ei mõista, kuidas ma sain seal kümme aastat elada. Lavatsil kuulus mulle kolm lauda: see oli kogu mu eluruum. Sellistel lavatsitel pesitses ainuüksi meie toas oma kolmkümmend meest. Talvel lukustati kasarmud varakult; kolm-neli tundi sai oodata, enne kui kõik uinusid. Senikaua aga: kära, kisa, naer, sõim, ahelate kolin, rasvaving ja tahm, paljaks pöetud pead, sunnitöölise märkidega näod, räbalased rõivad – kõik see teotav, häbistav … Jah, inimene on visa hingega! Inimene on olend, kes harjub kõigega, ja ma mõtlen, et see ongi tema kohta õigeim definitsioon.

Meid oli kogu vangla peale kokku umbes kakssada viiskümmend⁷ meest, see arv oli enam-vähem püsiv. Ühed tulid, teised lõpetasid karistusekandmise ja läksid, kolmandad surid. Ja missuguseid inimesi siin koos oli! Ma arvan, et igal Venemaa kubermangul, igal maanurgal oli siin esindajaid⁸. Oli muulasigi, oli mõningaid vange koguni Kaukaasia mägilaste seast. Kõik olid liigitatud kuriteo suuruse järgi, seega siis aastate arvu järgi, mis neile kuritöö eest oli mõistetud. Võib küll oletada, et pole olemas niisugust kuritegu, millel poleks siin oma esindajat olnud. Vangla asukate põhimass koosnes tsiviilkategooria sunnitöölistest (põlissunnitöölistest⁹, nagu vangid ise endid naiivselt nimetasid). Need olid kurjategijad, kellelt olid kõik õigused ära võetud, ühiskonna maharaiutud liikmed, näol põletusarmid igavese äratõugatuse märgiks. Nad olid mõistetud sunnitööle kaheksast kuni kaheteistkümne aastani ja pärast seda pidid nad minema mõnda Siberi valda asumisele. Oli ka kurjategijaid sõjaväest, kes polnud kaotanud oma seisuslikke õigusi, nagu see oli üldine mujal Venemaa sõjaväelistes vangiroodudes. Nad olid lühikeseks ajaks siia mõistetud; pärast aja täissaamist saadeti nad sinnasamasse, kust nad olid tulnud, sõduriks Siberi piirivägedesse¹⁰. Paljud neist pöördusid üsna varsti vanglasse tagasi uue, raskema kuriteo eest, kuid enam mitte lühikeseks ajaks, vaid kahekümneks aastaks. Seda kategooriat kutsuti eluaegseks. Kuid eluaegsetel polnud päris kõiki õigusi ära võetud. Lõpuks oli veel kõige raskemate kurjategijate erikategooria, mille moodustasid peaasjalikult soldatid ja mis oli ka õige arvukas. Seda kutsuti eriosakonnaks¹¹. Kogu Venemaalt saadeti neid kurjategijaid siia kokku. Need vangid pidasid end ise „igavesteks“ ega teadnud oma karistusaja kestustki. Seaduse järgi pidi neil kõigil tähtaega kahe- või kolmekordistatama. Neid peeti siin kuni Siberi kõige rängemate sunnitöövanglate asutamiseni. „Teil on tärmin, meil aga üks suur sunnitöö puha,“ ütlesid nad ise teistele vangidele. Pärastpoole olen kuulnud, et see kategooria olevat ära kaotatud. Peale selle olevat meie vanglas kaotatud ka tsiviilvangla kord ja asendatud üldise sõjaväelise vangirooduga. Sellega koos vahetus loomulikult ka juhtkond. Ma kirjeldan niisiis muistset, ammumöödunud ja kadunud aega …

See oligi ammu; kõik see tundub mulle praegu nagu unenägu. Mäletan, kuidas ma vanglasse jõudsin. See oli ühel õhtul detsembrikuus.¹² Oli juba hämar, vangid tulid parajasti töölt, valmistuti loenduseks. Pikavurruline allohvitser avas mulle viimaks ukse sellesse kummalisse majja, kus mul tuli elada nii palju aastaid, kaasa võtta nii palju uusi muljeid, millest mul ilma neid kogemata poleks olnud ligilähedastki ettekujutust. Näiteks poleks ma kuidagi suutnud kujutleda, kui hirmus ja piinav see on, et sa kogu kümneaastase sunnitööpõlve jooksul ei saa kordagi, mitte ainsatki minutit üksi olla! Tööl alati konvoi saatel, kodus paarisaja seltsimehega koos – ja mitte iialgi, mitte iialgi üksi! Ka sellega tuli mul alles harjuda!

Siin oli küll juhuslikke inimesetapjaid, küll elukutselisi mõrtsukaid, küll röövleid ja röövlipealikuid. Oli lihtvargaid ja hulguseid, küll pikanäpumehi, küll lukumuukijaid. Oli sääraseidki, kelle puhul oli raske arvata, miks nad siia olid sattunud. Ja ometigi oli igaühel oma lugu, tume ja raske, otsekui pohmelus äsjasest purjutamisest. Oma minevikust kõneldi üldiselt vähe, lihtsalt ei tahetud sellest kõnelda ega nähtavasti minevikule mõeldagi. Ma tean nende hulgast isegi mõrtsukaid, kes olid nii heatujulised ja nii vähe järelemõtlemisvõimelised, et oleks võinud kihla vedada, et südametunnistus polnud neile küll vähimatki etteheidet teinud. Kuid oli ka süngeloomulisi, kes pea alati vaikisid. Üldse jutustati harva oma elulugu, ja uudishimutseda polnud siin kombeks, see nagu ei sobinud, seda ei tehtud. Ainult vahel harva hakkas mõni igavuse pärast jutustama ja teine kuulas teda külmavereliselt ja süngelt. Ei saanud siin keegi teist millegagi hämmastada. „Me ju kõik kirjaoskajad!“ öeldi sageli teatava eneseuhkusega. Mäletan, et üks röövel hakkas kord purjuspäi (vanglaski võis end vahel täis juua) jutustama, kuidas ta oli tapnud viieaastase poisikese, kuidas ta lapse esmalt mänguasjaga ligi meelitas, siis kuhugi tühja heinaküüni viis ja seal ära tappis. Kogu kasarm, kes seni oli ta nalju naernud, hakkas karjuma nagu üks mees, nii et röövel oli sunnitud vait jääma; nad ei karjunud mitte kõlblast meelepahast, vaid lihtsalt sellepärast, et sellest ei räägitud, sellest polnud kombeks rääkida. Lisan kohe siinsamas, et siinne rahvas oli tõesti kirjaoskaja, mitte ainult ülekantud tähenduses, vaid sõna otseses mõttes. Kindlasti rohkem kui pooled neist oskasid lugeda ja kirjutada.¹³ Kus mujal, kus vene rahvast on massiliselt koos, te võiksite leida kahesaja viiekümne mehelist hulka, kellest pooled on kirjaoskajad? Olen hiljem kuulnud, et keegi olevat samalaadsetest andmetest kippunud järeldama, et kirjaoskus rikub rahvast. See on siiski eksitus: sellel on hoopis teised põhjused, kuigi peab tunnistama, et kirjaoskus suurendab rahva iseteadvust. Aga see pole mingi pahe.

Vangide riietus¹⁴ oli kategooriate järgi erinev: ühtedel oli pool kuube tumepruun ja teine pool hall, samuti püksid – üks säär hall, teine tumepruun. Kord vahtis vangide töö juurde tulnud saiamüüja-tüdruk mind tükk aega ja pahvatas naerma. „Häh, kus lugu!“ hüüdis ta. „Hallist riidest on puudu jäänud ja pruunist ka!“ Oli sääraseidki, kellel kuub oli muidu hallist riidest, aga käised olid tumepruunid. Ka juukseid pöeti erinevalt: ühtedel oli pool pead piki kolpa paljaks aetud, teistel põiki.

Juba esimesest pilgust võis märgata teatavat teravat ühisjoont kogu tolles kummalises peres; isegi üpris silmatorkavad ja originaalsed isiksused, kes tahtmatult teisi valitsesid, isegi need püüdsid häälestuda vangla üldise tooniga. Üldse peab ütlema, et kogu see seltskond – välja arvatud muidugi mõningad ammendamatult lõbusad inimesed, kes seetõttu olid üldise põlu all – oli sünge, kade, hirmsasti suurustlev, kelkiv, kergesti solvuv ja kõige välise suhtes tähenärija. Suurimaks vooruseks peeti võimet mitte millegi üle imestada. Kõigi peamiseks mureks oli, kuidas väliselt käituda. Aga tihtipeale muutus nii mõnegi üpris suureline olek välgukiirusel aralt alandlikuks. Oli ka mõningaid tõesti tugevaid inimesi; need käitusid lihtsalt ja ei ärbelnud. Ent kummaline asi! Noist päris tugevatestki inimestest olid mõned kanged, otse haiglased suurustlejad. Üldse olid suurustlemine ja väline külg esiplaanil. Enamik oli moraalselt alla käinud ja purupaadunud. Keelepeks ja laim olid alatasa käsil: see oli püstipõrgu, pilkane pimedus. Kuid vangla sisemiste seaduste ja kehtivate kommete vastu ei söandanud keegi välja astuda, kõik alistusid. Silmapaistvad isiksused küll vägisi ja suurivaevu, kuid alistusid ikkagi. Vanglasse tuli ka sääraseid inimesi, kes olid juba liiga kaugele läinud, ületanud vabaduses igasugused piirid, nii et nad lõpuks oma kuritöidki tegid just nagu mehaaniliselt, nagu ise teadmatagi, mispärast, nagu mingis unes või uimas, sageli suurustlemishimust äärmuseni üles köetud. Ent meil tehti nad varsti taltsaks, hoolimata sellest, et mõni neist oli enne vanglasse sattumist olnud tervete asunduste ja linnade hirm. Ringi vaadates märkas uustulnuk peagi, et siin on teine lugu, et siin ei pane ta kedagi imestama, leppis sellega vaikselt ning kohanes üldise tooniga. See üldine toon kujutas endast pealtnäha mingit isesugust eneseväärtustunnet, mis paistis iga viimsegi vanglaelaniku olekust. Otsekui oleks sunnitöölise nimetus tähendanud mingit auastet, pealegi väga väärikat. Ei jälgegi häbist ega kahetsusest! Muide, oli olemas küll mingi väline alandlikkus, nii-öelda ametlik, mingi rahulik möönmine. „Me oleme raisus rahvas,“ öeldi, „ei osand vabaduses elada, sõtku siis nüüd rohelist rada^{15 16} ja mõõda rida!“ – „Isa-ema sõna ei kuuland, kuula siis nüüd trumminahka¹⁷.“ – „Ei taht siidi kerida, nüüd saad kiva tirida!“ Kõike säärast korrati üsna sageli, küll õpetussõnade, küll tavaliste kõnekäändude või vanasõnade kujul, aga kunagi mitte tõsiselt. Need jäid ainult sõnadeks. Vaevalt küll, et ükski neist sisimas tunnistas end seaduserikkujaks. Katsugu mõni väljastpoolt hakata vangile ta kuritegu ette heitma, teda hurjutama (muide, pole küll vene loomusele omane kurjategijaid sõidelda) – sõimul poleks otsa ega äärt! Ja mäherdused sõimamise meistrid nad kõik olid! Nad sõimasid viimistletult, otse kunsti tasemel. Sõimamine oli neil teaduseks arendatud; ei püütud tabada niivõrd teotava sõnaga, kuivõrd teotava mõttega, vaimuga, ideega – ja see on juba midagi rafineeritumat, mürgisemat. Lakkamatud tülid nende keskel aitasid seda teadust arendada. Kogu see rahvas tegi ainult kepi hirmul tööd, järelikult oli ta ka laisk ja järelikult raisku läinud; kui ta polnud enne raisku läinud, siis sunnitööl läks. Kõik nad olid siia kokku aetud vastu oma tahtmist; kõik nad olid üksteisele võõrad.

„Kurat kulutas enne kolmed viisud läbi, kui ta meid siia hunnikusse kokku sai,“ öeldi iseendi kohta; ja seepärast olid ka keelepeks, intriigid, vananaiselik lõhverdamine, kadedus, nääklemine ja õelutsemine siin põrgulikus elus alatasa esiplaanil. Ükski vanaeit poleks saanud olla nii vanaeidelik, nagu oli mõnigi kõrilõikaja. Ma kordan veel, et nende seas oli ka tugevaid inimesi, isiksusi, kes olid harjunud kogu eluaja rinnaga murdma ja valitsema, karastatuid ja kartmatuid. Neid austati kuidagi iseenesest; ja nemad omalt poolt, kuigi nad tihtipeale olid väga kiivalt oma au eest väljas, püüdsid üldiselt siiski teisi mitte rõhuda, ei laskunud tühisesse jagelemisse, käitusid erakordse väärikusega, olid mõistlikud ja alati ka ülemuste suhtes sõnakuulelikud – mitte kuulekuse põhimõtte pärast ega kohusetundest, vaid niisama, nagu mingi kokkuleppe põhjal, vastastikust kasu silmas pidades. Neid koheldigi muide ettevaatlikumalt. Ma mäletan, kuidas üks säärane vang¹⁸, kartmatu ja kindlameelne mees, kes oli ülemustele teada oma elajalike kalduvuste poolest, kutsuti kord mingi eksimuse eest ihunuhtlust saama. Oli suvine päev ja meil parajasti prii aeg. Vanemohvitser¹⁹, vangla lähim ja otsene ülemus, oli ise tulnud vahtkonnahoonesse, mis asus otse värava kõrval, ihunuhtluse täideviimist pealt vaatama. See major oli vangide silmis mingi saatanlik olend; ta oli viinud nad niikaugele, et nad tema ees lausa värisesid. Ta oli pööraselt vali, „kargas kõrri“, nagu vangid ütlesid. Kõige rohkem kartsid nad tema läbitungivat ilvesepilku, mille eest ei saanud midagi varjata. Ta nägi kõike vaatamatagi. Vanglaõue astudes teadis ta juba, mis sünnib selle teises otsas. Vangid kutsusid teda Kaheksasilmaks. Tema süsteem oli väär. Ta ajas niigi tigestunud inimesed veel tigedamaks oma arutu kurjusega, ja kui poleks tema üle olnud komandanti, auväärset ja mõistlikku meest²⁰, kes ta metsikuid korraldusi vahel leevendas, siis oleks tema valitsemise all võinud suuri pahandusi sündida. Ma ei mõista, kuidas ta oma aja õnnelikult ära teenis; ta läks elusalt ja tervelt erru, kuigi ta anti kohtusse.

Vang kahvatas nüüd, kui ta nime hõigati. Tavaliselt heitis ta mehiselt ja sõnatult peksupingile, kannatas nuhtluse vaikides ära ja tõusis pärast karistuse kättesaamist krapsti üles, suhtudes juhtunud vahelejäämisse külmavereliselt ja filosoofiliselt. Muide koheldi teda alati ettevaatlikult. Ent seekord pidas ta end miskipärast õigeks. Ta kahvatas ja pistis vargsi, vahisoldati märkamata, terava Inglise kingsepanoa käisesse. Noad ja igasugused terariistad olid vanglas valjult keelatud. Läbiotsimisi toimetati sageli, ootamatult ja põhjalikult; karistused olid karmid; aga kuna varga käest on raske midagi kätte saada, mida ta on otsustanud hoolega varjata, ning kuna nuge ja terariistu oli vanglas iga päev hädasti vaja, siis ei olnud neist läbiotsimistele vaatamata kunagi puudust. Kui need võetigi ära, tehti jalamaid uued. Kogu vangla tormas nüüd tara äärde ja vahtis hinge kinni pidades läbi palgivahede. Kõik teadsid, et seekord ei lase Petrov ennast peksta ja et majori viimne tund on tulnud. Ent kõige otsustavamal momendil astus major troskasse ja sõitis minema, jättes ihunuhtluse täideviimise teise ohvitseri hoolde. „Jumal ise päästis,“ ütlesid pärast vangid. Mis aga Petrovi puutub, siis võttis ta südamerahuga karistuse vastu. Tema viha oli majori ärasõiduga lahtunud. Vang on teatava määrani kuulekas ja alandlik, kuid on olemas piir, mida et tohi ületada. Muide, pole midagi huvitavamat kui need kummalised kannatuse katkemised ja vastuhakupuhangud. Sageli kannatab inimene aastate viisi, lepib kõigega, talub julmimaidki karistusi, aga korraga plahvatab pisipahanduse, tühise asja, peaaegu mitte millegi peale. Kõrvalt vaadates võiks teda pidada koguni hullumeelseks, ja seda tehaksegi.

Ma ütlesin juba, et kõigi nende aastate jooksul ei näinud ma mingit märki nende inimeste kahetsusest, mingit rusutud järelemõtlemist oma kuritöö üle, ja et enamik neist peab end oma südames täiesti õigeks. See on tõsi. Suurustlemine, halvad eeskujud, kangelase mängimine ja valehäbi on kindlasti selles suuresti süüdi. Aga teiselt poolt, kes võib väita, et ta on küündinud vaatama nende hukkaläinute hingepõhja ja lugenud sealt kogu maailma eest salatut? Oleks ju võinud nii mitme aasta jooksul siiski midagi märgata ja tabada, leida nende südamest kas või mõnegi joone, mis viitaks sisepiinadele, kannatusele? Aga seda ei olnud, kindlasti mitte. Jah, nähtavasti ei saa kuritegu mõista olemasolevatele, valmis kriteeriumidele tuginedes, ja kuritöö filosoofia on keerulisem, kui arvatakse. Vangla- ja sunnitöösüsteem ei paranda muidugi kurjategijat; need ainult karistavad teda ja kaitsevad ühiskonna rahu kurjategija edaspidiste kallalekippumiste eest. Kurjategija hinges sigitavad vangla ja kõige raskemgi sunnitöö ainult viha, himu keelatud lõbude järele ja kohutavat kergemeelsust. Aga ma olen kindlalt veendunud, et ka kuulus üksikvangistuse süsteem²¹ ei saavuta muud kui ainult petliku, näilise ja vildaka eesmärgi. See imeb inimeselt kogu elumahla, nüristab ta hinge, nõrgestab ja heidutab seda ning pakub lõpuks paranemise ja kahetsuse eeskujuks välja poolnõdrameelse, kõlblalt kokkukuivanud muumia. Kurjategija, kes on ühiskonna vastu välja astunud, vihkab teda loomulikult ja peab ennast peaaegu alati õigeks, ühiskonda aga süüdlaseks. Pealegi on ta saanud tema käest karistada ja arvestab seda kui patust puhtaks saamist, arvete tasamaksmist. Sääraselt vaatekohalt võiks lõpuks järeldusele jõuda, et kurjategijad tulekski ehk õigeks mõista. Kuid hoolimata kõigist võimalikest vaatekohtadest tunnistab igaüks, et on olemas kuritöid, mida kõikjal ja alati, olgu seadused millised tahes, on peetud maailma algusest peale vastuvaidlematult kuritööks ja peetakse selleks niikaua, kuni inimene inimeseks jääb. Alles vanglas kuulsin ma tõeliselt hirmsatest, ebainimlikest tegudest, elajalikest tapmistest, millest räägiti vastupandamatu, lapselikult lõbusa naeru saatel. Mul ei lähe kuidagi meelest üks isatapja. Ta oli olnud aadlik, riigiteenistuses ja oma kuuekümneaastase isa „ärakadunud poeg“. Tema eluviisid olid olnud üpris kõlvatud ja ta oli sattunud võlgadesse. Isa oli katsunud talle piiri panna, manitsenud teda; ent kuna isal oli maja, väike mõis, ja arvati tal olevat rahagi, siis oli poeg tapnud ta päranduseihast. Mõrtsukatöö avastati alles kuu aja pärast. Mõrtsukas ise teatas politseile, et ta isa on teadmata kadunud. Terve selle kuu oli ta ise elanud kõige kõlvatumat elu. Lõpuks leidis politsei tema äraolekul surnukeha üles. Üle õue jooksis kogu selle pikkuses solgiveekraav, mis oli pealt laudadega kaetud. Selles kraavis oligi sumu. Ta oli korralikult riides, hall pea oli maha raiutud ja tagasi kaela otsa vajutatud, pea alla oli tapja pannud padja. Ta ei tunnistanud end süüdi; ta kaotas aadlitiitli ja auastme ning sai kakskümmend aastat sunnitööd. Kogu selle aja, mis ma temaga ühes kasarmus elasin, oli ta üpris heas ja lõbusas meeleolus. See oli üle igasuguse määra alp, kerglane ja mõtlemisvõimetu inimene, aga sugugi mitte loll. Ma ei näinud tema käitumises mingit erilist julmustki. Teised vangid ei põlanud teda ta kuriteo pärast, mis ei puutunud üldse asjasse, vaid tema alpimise pärast, sellepärast, et ta ei osanud käituda. Jutu sees tuletas ta vahel ka oma isa meelde. Ükskord minuga tervest kehaehitusest kõneldes, mis olevat nende perekonnas pärilik, lisas ta: „Kas või mu oma isagi, eluotsani ei kurtnud ta mingit tõbe.“ Säärane elajalik tundetuimus on loomulikult võimatu. See on fenomen; seal peab kindlasti olema mingi organismi viga, mingi teadusele seni tundmatu füüsiline ja psüühiline väärareng, mitte lihtsalt kuritegu. Muidugi ei uskunud ma seda kuritegu, aga ta kodulinna inimesed, kes ju ometi pidid üksikasjaliselt teadma tema lugu, rääkisid mulle kõike seda. Tõendused olid nii ilmsed, et võimatu oli kahelda. Vangidki olid kuulnud, kuidas ta kord öösel unes karjus: „Hoia kinni, hoia! Löö tal pea otsast, löö, löö! …“

Peaaegu kõik vangid rääkisid ja sonisid öösiti. Sõimusõnad, vargaväljendid, noad ja kirved tulid neil sonides kõige sagedamini keelele. „Me oleme sandiks pekstud,“ ütlesid nad, „meid on seestki segi pekstud, seepärast me karjume unes.“

Riigi kasuks tehtav sunnitöö polnud vangide meelest õige töö, vaid sundus. Vang tegi oma tööosa või viitis määratud töötunnid kuidagiviisi ära ja läks vanglasse tagasi. Tööd vihati. Ilma omaenda isikliku tegevuseta, millele pühendati kogu oma tarkus ja huvi, poleks inimene suutnud vangis elada. Ja mis moel kõik need inimesed, kes olid suure silmaringiga, olid elanud ning tahtsid nüüdki elada täisvereliselt, olid aga siia vägisi kokku aetud, vägisi ühiskonnast ja normaalsest elust eemale kistud, mis moel nad oleksid võinudki elada siin normaalselt ja korralikult, oma tahtmist ja soovi mööda? Paljast igavusest oleksid neil siin kujunenud niisugused kuritegelikud omadused, millest neil enne poleks aimugi olnud. Ilma tööta ja seadusliku, normaalsel teel saadud omandita ei või inimene elada, ta laostub ja loomastub. Ja seepärast oligi igal vanglaasukal tema instinktiivse vajaduse ning enesesäilitamistungi sunnil oma amet ja tegevus. Pika suvise päeva täitis peaaegu tervenisti sunnitöö, lühikesest ööst jätkus vaevalt väljamagamiseks. Talvel aga tuli vang määrusekohaselt panna luku taha, niipea kui ilm pimedaks läks. Mida siis teha pikkadel igavatel talveõhtutel? Niisiis muutusid pea kõik kasarmud keelust hoolimata suurteks töökodadeks. Tööd või tegevust õieti ei keelatud, aga valjult oli keelatud hoida kasarmus, enda käes tööriistu, ja nendeta oleks ju töötegemine olnud võimatu. Töötati ikkagi tasahiljukesi, ja paistis, et ülemused vaatasid sellele ka mõnel juhul läbi sõrmede. Paljud vangid tulid siia ühtki tööd oskamata, kuid õppisid siin teiste käest ja läksid vabadusse tublide käsitöölistena. Siin oli kingseppi, tuhvlitegijaid, rätsepaid, tislereid, lukusseppi, puunikerdajaid ja kuldajaid. Oli üks juveliirgi, juut Issai Bumstein²², tema oli ka liigkasuvõtja. Kõik nad tegid tööd ja teenisid mõnegi kopika. Tellimusi saadi linnastki. Raha on mündiks vermitud vabadus, ja seepärast on ta inimesele, kellel vabadus täiesti puudub, kümnekordselt kallis. Kui tal raha taskus kõliseb, on ta juba pooleldi lohutatud, kui ta seda ka kulutada ei saaks. Aga raha saab alati ja igal pool kulutada, seda enam veel, et keelatud vili on kaks korda magusam. Vanglas võis isegi viina saada. Piibud olid karmi keelu all, ja ometi suitsetasid neid kõik. Raha ja tubakas päästsid skorbuudist ja muudestki tõbedest. Töö aga päästis kuritegevusest: ilma tööta oleksid vangid üksteist nahka pannud nagu ämblikud tühjas pudelis. Sellele vaatamata olid nii töö kui ka raha keelatud. Ühtelugu korraldati öösiti äkilisi läbiotsimisi, konfiskeeriti kõik keelatud asjad, ja kui hästi ka raha peidetud oli, langes see ikka vahel nuuskurite saagiks. Osalt sellepärast seda ei hoitudki, vaid joodi kähku maha, ja seepärast oli viingi vangimajas kättesaadav. Peale selle, et süüdlane iga läbiotsimise järel kogu oma varast ilma jäi, sai ta ka kibeda karistuse osaliseks. Kuid iga läbiotsimise järel tehti kõik kohe jälle tasa, hangiti aega viitmata uued tööriistad ja kõik läks vanaviisi edasi. Ja ülemused teadsid seda, ja vangid ei nurisenud karistuse üle, kuigi säärane elu tuletas meelde Vesuuvi mäe otsas elamist.

Kes ei osanud mingit käsitööd, see hankis muul viisil tulu. Oli küllalt leidlikke ettevõtmisi. Mõned näiteks tegelesid ainult vaheltkauplemisega, ja teinekord müüdi siin selliseid asju, mida ühelgi inimesel väljaspool vanglamüüre poleks pähe tulnud osta või müüa, neid üldse mingiteks asjadeks pidada. Kuid vanglarahvas oli väga vaene ja sealjuures äärmiselt ettevõtlik. Iga viimnegi kalts oli siin hinnas ja leidis ikka millekski kasutamist. Vaesuse tõttu oli rahalgi vanglas hoopis teine väärtus kui vabaduses. Suurte ja keerukate tööde eest tasuti krossidega. Mõned tegelesid edukalt liigkasuvõtmisega. Vang, kes oli võlgades või muidu laostunud, viis oma viimased asjad liigkasuvõtja kätte ja sai talt hirmsate protsentide vastu mõningad vaskkopikad. Kui ta neid asju tähtpäevaks ei lunastanud, müüdi need viivitamatult ja halastust tundmata maha. Liigkasuvõtmine lokkas sel määral, et võeti pandiks koguni ülevaatusele kuuluvaid kroonuasju, nagu kroonu pesu, saapaid ja muid sääraseid asju, mida igal vangil võis iga silmapilk vaja minna. Kuid selliste pantimiste puhul võttis asi vahel ka teise pöörde, mis muide polnudki täiesti ootamatu: pantija, olles raha kätte saanud, läks kohe ilma pikema jututa vanema allohvitseri, vangla madalaima ülemuse juurde ja teatas talle kroonuesemete pantimisest, ning need võeti otsemaid liigkasuvõtjalt tagasi, ilma et kõrgemale ülemusele oleks asja ette kantud. Huvitav on, et sellisel juhul ei tekkinud iga kord riidugi: pandivõtja andis kõik, mis vaja, sünge näoga ja sõnatult tagasi, just nagu oleks ta oodanudki, et nõnda see läheb. Võib-olla ei saanud ta jätta endale tunnistamata, et pantija asemel oleks ta ise samuti talitanud. Ja seepärast, kui ta ehk hiljem sõimaski, siis sündis see ilma igasuguse tigeduseta, lihtsalt suusoojaks, südametunnistuse rahustamiseks.

Üldse varastasid siin kõik hirmsal kombel üksteise tagant. Peaaegu kõigil oli tabalukuga kast kroonuesemete hoidmiseks. See oli lubatud, aga kastidest polnud suurt abi. Ma mõtlen, et võib kujutleda, kui osavad vargad siin koos olid. Minult näppas üks vang, minu ustavamaid sõpru (ütlen seda ilma igasuguse liialduseta), Piibli, ainukese raamatu, mida lubati vanglas enda käes pidada²³; veel samal õhtul tunnistas ta ise selle üles, mitte küll kahetsusest, vaid kaastundest minu vastu, sest ma olin seda tükk aega taga otsinud. Siin oli kõrtsipidajaid, kes äritsesid viinaga ja said kiiresti rikkaks. Sellest ärist kõnelen ma veel kunagi eraldi, see on küllalt huvitav. Vanglas oli palju salakaubavedamisel kinnikukkunuid ja seepärast pole ka imeks panna, mismoodi viin kõigile läbiotsimistele ja valvele vaatamata vangimajja pääses. Salakaubitsemine on muide oma loomult kuidagi eriline kuritegu. Kas võite näiteks kujutleda, et raha ja kasusaamine mängivad mõne salakaubitseja puhul kõrvalist osa, tulevad arvesse alles teises järjekorras? Aga just nõnda see on. Salakaubitseja teeb oma tööd hasardi pärast, kutsumusest. Ta on mõneti luuletaja. Ta riskib kõigega, paneb end äärmisse ohtu, kavaldab, leiutab, rabeleb lõksust välja ning tegutseb vahel koguni mingi inspiratsiooniga. See kirg on niisama tugev nagu kaardimängus. Ma tundsin üht vangi, kes välimuselt oli hiiglane, aga muidu nii vagur, vaikne ja tasane, et mitte ei saanud aru, mis moel tema küll vanglasse oli sattunud. Ta oli heasüdamlik ja sai kõigiga läbi, nii et ta kogu oma vangisoleku ajal ei läinud kellegagi tülli. Kuid ta oli pärit läänepiirilt, vanglasse sattunud salakaubavedajana ja ei suutnud loomulikult siingi kiusatusele vastu panna, hakkas vanglasse viina sisse tooma. Kui sageli teda selle eest karistati ja kuidas ta peksu kartis! Viinavedu iseendast andis talle täitsa tühist tulu. Viinast sai rikkaks ainuüksi hangeldaja. Too veidrik aga armastas kunsti kunsti pärast. Ta oli nutupill nagu mõni naine, ja kui mitmel korral ta pärast karistust vandus ja tõotas salakaubitsemist maha jätta! Mehiselt pidas ta vahel vastu tervelt kuu aega, ent siis ei suutnud ikkagi kiusatusest võitu saada … Tänu sellistele tüüpidele ei olnud vanglas viinast puudust.

Lõpuks oli veel üks tuluallikas, mis vange küll rikkaks ei teinud, kuid oli pidev ja aitas palju. Need olid armuannid. Meie ühiskonna kõrgeimal klassil pole aimugi, kuidas kaupmehed, väikekodanlased ja kogu meie lihtrahvas „õnnetute“ eest hoolitsevad. Armuande jagatakse peaaegu lakkamatult, ja seda enamasti leiva, saia, kuklite, märksa harvemini raha näol. Ilma armuandideta oleks vangide elu paljudes kohtades väga raske, eriti eelvangistuses viibijatel, keda koheldakse hoopis karmimalt kui süüdimõistetuid. Armuannid jagatakse vangide vahel kristlikult, ühevõrdselt. Kui kõigile ei jätku, lõigatakse kuklid pooleks, vahel isegi kuni kuueks, ja iga vang saab tingimata oma palukese. Mäletan, kuidas ma sain esmakordselt rahalise armuanni. See oli varsti pärast mu vanglasse jõudmist. Ma tulin üksi soldati saatel ennelõunaselt töölt koju. Minust läksid mööda ema ja tütar, kümneaastane tüdruk, ilus kui inglike. Ma olin neid kord juba näinud. Ema oli soldati lesk. Tema mees, noor soldat, oli kohtu all ja suri hospidalis vahialuste palatis samal ajal, kui minagi seal haigena lebasin. Naine ja tütar käisid seal temaga jumalaga jätmas; mõlemad nutsid mis hirmus. Mind nähes punastas nüüd tüdruk ja sosistas midagi emale; naine jäi seisma, otsis oma rätinurgast veerandkopikalise ja andis tütre kätte. See jooksis mulle järele … „Säh, õnnetu, võta kopikas Kristuse nimel!“²⁴ hüüdis ta mulle ette joostes ja raha pihku pistes. Ma võtsin ta kopika vastu ja tüdruk lippas head meelt tundes ema juurde tagasi. Seda kopikakest hoidsin ma kaua alal.