Читать книгу Kuritöö ja karistus - Fjodor Dostojevski - Страница 6
II
ОглавлениеRaskolnikov polnud rahvahulgaga harjunud ja, nagu juba öeldud, põgenes igasuguse seltskonna eest, eriti viimasel ajal.Aga nüüd kiskus teda miski inimeste poole. Temas sündis nagu midagi uut ja ühes sellega ta tundis nälga inimeste järele. Ta oli oma kuupikkusest keskendunud nukrusest ja tumedast erutusest nii väsinud, et ta kas või ühegi silmapilgu oleks tahtnud hingata teistsuguses maailmas, ükskõik missugune see ka oleks, ja hoolimata ümbritsevast kasimatusest jäi ta praegu mõnutundel siia kõrtsi.
Kõrtsmik oli teises toas, kuid käis sageli pearuumis, tuli kusagilt kõrgemalt mööda astmeid alla, kusjuures kõige enne hakkasid paistma tema suure punase tagasikäänatud äärega keigarlikud säärsaapad. Seljas oli tal pikk kroogetega kuub ja tublisti võidunud must siidvest, ilma kaelasidemeta, ning kogu ta nägu tundus õliga määrituna, nagu mõni raudlukk. Leti taga seisis umbes neljateistkümneaastane poiss. Seal oli veel teinegi poiss, esimesest noorem, kes kätte kandis, kui midagi küsiti. Letil olid tükeldatud kurgid, leivakuivikud ja paladeks lõigatud kala; see kõik lõhnas halvasti. Oli lämmatav, nii et raske oli isegi istuda, ja kõik oli viinahaisuga niivõrd läbi imbunud, et tundus, nagu võidaks juba paljast õhust viie minutiga joobnuks jääda.
Mõnikord kohtame täiesti võõraid inimesi, kelle vastu hakkame esimesest silmapilgust huvi tundma — kuidagi äkki, ootamatult, enne kui saame sõnagi lausuda. Niisugust muljet avaldas Raskolnikovile see eruametniku moodi võõras, kes istus eemal. Pärastpoole tuletas noormees mitu korda seda esimest muljet meelde ja pani selle aimuse arvele. Vahetpidamata vahtis ta ametnikku, muidugi osalt sellepärast, et see ise teda ainiti silmitses, ja oli näha, et see tahaks heal meelel kõnelust alustada. Teisi kõrtsisviibijaid, peremeestki välja arvamata, vaatas ametnik kuidagi tavalise pilguga ja isegi igavusega, pealegi veel mingisuguse kõrgi põlguse varjundiga, nagu oleksid nad positsioonilt ja arenemiselt temast madalamal, mispärast nendega ei maksagi rääkida. See inimene oli üle viiekümne, keskmist kasvu ja tugeva kehaehitusega, juustes oli juba halli ning lagipea tublisti paljas, nägu alalisest joomisest tursunud ja kollane, isegi rohekas, ja silmalaud pundunud, mille tagant särasid pisitillukesed nagu praod, kuid ilmekad punakad silmad. Ent temas oli midagi väga imelikku; pilgus hiilgas nagu rõõmujoovastus — isegi ehk mõte ja mõistus —, kuid samal ajal välgatas seal ka nagu hullumeelsus. Seljas oli tal vana, üsna närune must sabakuub, mille nööbid olid eest kadunud. Üks seisis veel kuidagi ees ja sellega panigi ta hõlmad kinni, et nähtavasti viisakusest mitte loobuda. Nankingvesti alt paistis kortsunud, määrdunud ja täistilgutatud manisk. Nägu oli ametniku viisil puhtaks aetud, kuid nähtavasti ammugi, sest et tärkama lõi juba tihe sinakas harjas. Ka tema liigutustes meenutas miski tõepoolest soliidset ametnikku. Kuid ta oli rahutu, sasis juukseid ja toetas ajuti murelikult mõlema käega pead, pannes auklikud küünarnukid ligedale ja kleepuvale lauale.Viimaks vaatas ta Raskolnikovile otse silma ja ütles valjult ning kindlalt:
«Kas tohiksin, armuline härra, teie poole pöörduda viisaka kõnelusega? Ehk küll välimuselt olete tähtsusetu, tunnen ma oma kogemuste põhjal, et te olete haritud ja joomises harjumata inimene.Ma olen alati südamlikkude tundmustega ühendatud haridust austanud ja peale selle olen titulaarnõunik. Marmeladov — niisugune on mu liignimi; titulaarnõunik. Tohiksin ehk teada — olete teie teeninud?»
«Ei, õpin,» vastas noormees, imestudes selle erilise kunstliku kõneviisi kui ka selle üle, et nii otseteed, suisa tema poole pöörduti. Hoolimata hiljutisest silmapilksest soovist ükskõik missuguste inimeste seltsi leida, tabas teda äkki esimese temale määratud sõna juures harilik ebameeldiv ärritav vastikustunne iga võõra vastu, kes temasse puutus või tahtis puutuda.
«Tähendab, üliõpilane või endine üliõpilane!» hüüdis ametnik. «Seda ma arvasingi! Kogemused, armuline härra, sagedased kogemused!» Ja kiituse märgiks pani ta sõrme otsaette. «Olite üliõpilane või andusite teaduslikule uurimisele! Kuid lubage...» Ta tõusis üles, vaarus, võttis oma klaasi ja istus noormehe juurde, pisut viltu tema ette. Ta oli purjus, kuid rääkis ladusalt, ainult harva paiguti pisut kõrvale kaldudes ja kõnet venitades. Ta kargas Raskolnikovi kallale mingisuguse aplusega, nagu poleks ka tema terve kuu jooksul mitte kellegagi rääkinud.
«Armuline härra,» alustas ta peaaegu pühalikult, «vaesus pole pahe, see on tõsi. Tean, ka joomine pole voorus — ja seda hullem. Kuid kerjakott, armuline härra, kerjakott — see on pahe. Vaesuses säilitate veel oma loomulikkude tundmuste suursugususe, kerjakotti kandes aga ei säilita keegi seda kunagi. Kerjakoti tõttu ei aeta kepiga, vaid pühitakse luuaga inimeste seltsist välja, et oleks veel teotavam; ja see ongi õige, sest kerjakotti kandes olen ise esimesena valmis ennast teotama. Ja siit joomine! Armuline härra, kuu aega tagasi peksis härra Lebezjatnikov minu abikaasat, minu abikaasa pole mitte mina! Mõistate! Lubage veelkord teilt küsida, niisama muidu, kas või lihtsast uudishimust: kas olete kunagi Neeval ööbinud, heinalotjadel?»
«Ei, pole juhust olnud,» vastas Raskolnikov. «Kuidas te selle peale tulete?»
«Ah nii, aga mina tulen sealt, ja juba viiendat ööd...»
Ta kallas klaasi täis, jõi tühjaks ja jäi mõttesse. Tõepoolest, tema riietel ja juustes paistsid siin-seal heinapebred. Väga tõenäoline, et ta viis päeva polnud end riidest lahti võtnud ega pesnud. Eriti mustad olid ta paksud, punased, mustade küüntega käed.
Tema kõnelus, nagu näis, äratas üldist, kuigi loidu tähelepanu. Poisid leti taga hakkasid naeru kihistama. Peremees nähtavasti tuli nimelt just selleks ülalt toast alla, et «naljahammast» kuulata, ja istus eemale, haigutades tähtsalt ja laisalt. Nagu näha, tunti Marmeladovit siin juba ammugi. Kalduvuse kunstlikuks kõneks oli ta omandanud vististi mitmesuguste võõrastega kõrtsis sagedasti juttu ajades. See kalduvus muutub mõnedel joodikutel tarviduseks, eriti neil, keda kodus karedalt koheldakse. Seepärast püüavadki nad leida endale teiste joodikute seltskonnas justkui õigustust ja, kui võimalik, ka lugupidamist.
«Naljahammas!» lausus peremees valjult. «Aga miks sa tööd ei tee, miks te ei teeni, kui olete ametnik?»
«Miks ma ei teeni,armuline härra,» haaras Marmeladov sõnast kinni,pöördudes ainult Raskolnikovi poole, nagu oleks see talle selle küsimuse esitanud. «Miks ma ei teeni? Aga kas mu süda seepärast ei valuta, et ma asjata maailmas rooman? Kui härra Lebezjatnikov kuu aega tagasi oma käega minu abikaasat peksis, mina aga joobnult lamasin, kas ma siis ei kannatanud? Lubage, noormees, on teil juhust olnud... hm!... nojah, kas või raha laenuks paluda, lootusetult paluda?»
«On olnud... see tähendab — kuidas lootusetult?»
«Tähendab, täiesti lootusetult, juba varemalt ette teades, et sellest midagi välja ei tule. Näiteks teie teate juba täpselt ette, et see inimene, see laitmatuim ja kasulikem kodanik, mitte mingi hinna eest teile raha ei anna, sest milleks peaks ta andma, küsin ma. Ta ju teab, et ma tagasi ei maksa. Kaastundest? Kuid härra Lebezjatnikov, kes on kursis uute mõtetega, seletas hiljuti, et kaastunne on meie päevil teadusegi poolt keelatud ja et nõnda tehakse juba Inglismaal, kus on poliitiline ökonoomia. Milleks peaks ta siis andma, küsin ma. Ja nõnda siis, teades juba ette, et ta ei anna, asute ometi teele ja...»
«Milleks siis minna?» küsis Raskolnikov.
«Aga kui enam kedagi ei ole, kui pole enam kuhugi minna! Ometi on ju vaja, et iga inimene kuhugi minna võiks. On niisuguseid aegu, kus tuleb vajadus tingimata kuhugi minna! Kui mu ainuke tütar esimest korda kollase piletiga läks, ja ka mina läksin siis... (sest et minu tütar elab kollase piletiga...),» lisas ta sulgudes juurde, vaadates seejuures teatava rahutusega noormehele otsa. «Sellest pole midagi, armuline härra, sellest pole midagi!» ruttas ta kohe näiliselt rahulikult seletama, kui mõlemad poisid leti taga naerma turtsatasid ja ka peremees ise naeratas. «Sellest pole midagi! See peade kõngutamine mind ei kohuta, sest kõigile on kogu lugu teada ja kõik salajane saab ilmsiks; ja mitte põlguse, vaid alistumisega andun sellele. Olgu! Olgu! «Ennäe inimest!»[1.] Lubage, noormees: kas te võite... Kuid ei, peab mõjuvamalt ja kujukamalt seletama: mitte — kas teie võite, vaid — kas teie söandate praegusel silmapilgul minu peale silmi tõstes kinnitavalt öelda, et ma pole siga?»
Noormees ei vastanud sõnagi.
«Noh,» jätkas kõneleja nüüd soliidselt ja isegi suurema väärikusega, kuna ta enne jällegi toas tõusva naerukihina ära ootas. «Noh, olgugi mina siga, aga tema on daam! Minul on metsalise nägu, aga Katerina Ivanovna, minu abikaasa, on haritud isik ja sünni poolest staabiohvitseri tütar. Olgugi mina lontrus, temal aga on üllas süda ja on kasvatusega õilsate tundmustega täidetud.Aga siiski... oo, kui ta ometi mind haletseks! Armuline härra, armuline härra, iga inimene vajab vähemalt ühtki niisugust kohta, kus teda haletsetaks! Aga ehk küll Katerina Ivanovna on suuremeelne naisterahvas, kuid ta on ebaõiglane... Ja ehk ma küll isegi mõistan, et kui ta minu salkusid kisub, siis mitte muidu, kui haledast südamest («Sest häbenemata kordan ma, noormees, tema kisub mu salkusid,» ütles ta eriti väärikalt, kui ta jällegi naerukihinat kuulis), kuid, mu jumal, kui ta ometi ainuski kord... Aga ei! Ei! See kõik on asjatu ja sellest ei maksa rääkida! Ei maksa!... Sest nii mõnigi kord on mu soovid täitunud ja nii mõnigi kord on mind haletsetud, kuid... minu loomus on juba kord niisugune, olen loodud lojus!»
«Muidugi!» tähendas peremees haigutades.
Marmeladov lõi otsustavalt rusikaga vastu lauda:
«Niisugune on minu loomus! Teate teie, kas teie teate, mu härra, et ma jõin isegi tema sukad maha? Mitte kingad, sest see oleks veel pisutki üldise korraga sarnanenud, vaid sukad, tema sukad jõin maha! Jõin ka maha tema pearäti, kitse udukarvadest pearäti, mis oli temale kingitud ja kuulus täiesti temale, mitte minule; ise aga elame külmas toanurgas ja sel talvel külmetas ta enda ära ja hakkas köhima, köhib juba verd. Väikesi lapsi on meil kolm ja Katerina Ivanovna teeb hommikust poole ööni tööd, kraabib ja küürib, peseb lapsi, sest puhtusega on ta maast madalast harjunud, ja seda kõike oma nõrga ja tiisikusele kalduva rinnaga, ning mina tunnen seda! Või arvate, et ma ei tunne? Ja mida rohkem ma joon, seda rohkem tunnen. Selleks joongi, et joomises otsin kaastunnet ja tundeid... Joon, sest ma tahan kahevõrra kannatada!» Ja nagu meeleheitel langetas ta pea lauale.
«Noormees,» jätkas ta ennast jälle üles ajades,«teie näost loen ma mingisugust nukrust. Niipea kui sisse astusite, lugesin ma seda, ja sellepärast pöördusingi kohe teie poole. Sest oma elulugu teile jutustades ei taha ma ometi end nende päevavaraste ees häbiposti panna, on ju neil niigi kõik teada, vaid ma otsin tundlikku ja haritud inimest. Siis teadke, et minu abikaasa kasvatati õilsas kubermangu mõisnikkude instituudis ja kooli lõpetades tantsis ta salliga kuberneri ja teiste isikute juuresolekul, mille eest sai kuldauraha ja kiituskirja.Auraha... noh, auraha müüdi ära... juba ammugi... hm!... kiituskiri seisab tal veel tänini kirstus ja alles hiljuti näitas ta seda perenaisele. Ja ehk ta küll perenaisega alalises riius on, ometi tahtis ta kellegi ees uhkustada ja oma endistest õnnelikkudest päevadest teatada. Ja mina ei mõista seda hukka, ei mõista hukka, sest see on tal viimane säilinud mälestus, kõik muu on tuhk ja tolm! Jajah; tema on kuumavereline, uhke ja paindumatu naisterahvas. Ise peseb teine põrandat ja närib musta leiba, kuid nõuab endale lugupidamist. Sellepärast ei jätnud ta ka härra Lebezjatnikovi häbematust niisama ja kui härra Lebezjatnikov teda selle eest lõi, siis heitis ta voodisse enam tunnete kui peksu pärast. Mina võtsin ta endale juba lesena, ühes kolme lapsega, üks teisest väiksem. Esimesele mehele, jalaväeohvitserile, läks ta armastusest ja põgenes temaga vanemate majast. Armastas oma meest üliväga, kuid see hakkas kaarte mängima, läks kohtu alla ja nõnda ta surigi. Lõpupoolel mees peksis teda; ja ehk küll tema talle seda kunagi andeks pole andnud, mis on mulle tõeliselt ja dokumendipäraselt teada, siiski mäletab ta teda seniajani pisarsilmil ja hurjutab mind temaga ning ma olen rõõmus, olen väga rõõmus, sest ometi kujutlusiski näeb ta end millalgi õnnelikuna... Ja kolme väikese lapsega jäi ta mehest maha kaugele ja metsikusse kreisilinna, kus minagi tol korral olin, ja ta jäi nii lootusetult vaesusse, et ehk küll mina paljugi imelikke juhtumusi olen näinud, ometi ei oska ma seda kirjeldadagi. Omaksed loobusid temast. Pealegi oli ta ise uhke, liiga uhke... Siis ep see oligi, armuline härra, kus mina, ka lesk, endal esimesest naisest neljateistkümneaastane tütar,temale oma kätt pakkusin,sest ma ei suutnud niisugust kannatust pealt vaadata. Sellest võite aimata, kui kaugele tema hädad ulatusid, et tema kui haritud ja hästikasvatatud, tuntud perekonnast naine, nõus oli minule mehele tulema. Kuid tuli! Tuli nuttes ja nuuksudes ning käsi murdes! Sest tal polnud kuhugi minna. Kas mõistate, kas te mõistate, armuline härra, mis tähendab, kui pole enam kuhugi minna? Ei! Seda te veel ei mõista... Ja terve aasta täitsin oma kohuseid vagalt ja pühalt ning ei puudutanud seda (ta osutas sõrmega pooltoobile), sest mul on tunded. Kuid ka sellega ei suutnud ma temale meeltmööda olla, siis kaotasin koha ja mitte oma süü pärast, vaid ametnikkude arvu muutmise tõttu, ning siis puudutasin seda!... Juba saab poolteist aastat tagasi, kui me pärast rändamist ja mitmesuguseid hädasid endid viimaks leidsime sellest suurepärasest ja paljude mälestussammastega kaunistatud pealinnast. Ja siin sain koha... Sain ja kaotasin jällegi. Mõistate? Siin kaotasin juba oma süü läbi, sest mu saatus oli otsustatud... Praegu elame oma perenaise Amalia Fjodorovna Lippewechseli juures toanurgas, millega aga maksame või millest elame — mina ei tea. Peale meie elavad seal veel paljud... Lihtsalt Soodom, kõige inetum Soodom... hm!... jah...Vahepeal sirgus mu tütreke esimesest abielust, ja mis tema, tütreke, küll kõik oma võõrasema poolt pidi ära kannatama, kui kasvas, sellest ma vaikin. Sest olgugi, et Katerina Ivanovnal on suuremeelsed tunded, kuid ta on kuumavereline ja äge naisterahvas, pragab läbi... Jah! Noh, aga mis sellest meelde tuletada! Kasvatust, nagu isegi mõistate, ei saanud Sonja mingisugust. Katsusin temaga, aastat neli tagasi, maateadust ja üldist ajalugu läbi võtta; et ma aga ise milleski kõva polnud ja kõlblikud õpperaamatud puudusid, sest mis raamatud meil siis olid... hm! noh, nüüd ei ole enam neid raamatuid... ja nõnda tema õppimine lõppeski. Pärsia Kürosel[2.] jäime peatuma. Pärast, kui ta oli juba täiskasvanud, luges teine mõned romaanisisulised raamatud läbi ja hiljuti veel ühe, seda härra Lebezjatnikovi vahetalitusel, nimelt Lewis’i «Füsioloogia»[3.] — teate ehk seda? — suure huviga luges ta selle raamatu läbi ja jutustas meilegi sellest. See on kogu ta haridus. Nüüd, armuline härra, pöördun teie poole isikliku eraküsimusega: kas võib vaene, kuid aus neiu teie arvates ausa tööga palju teenida?... Viitteist kopikatki ei teeni ta päevas, härra, kui ta on aus ja ilma eriliste vaimuanneteta, ja siiski töötagu vahetpidamata! Ja ometi on riiginõunik Klopstock, Ivan Ivanovitš, — olete ehk kuulnud? — mitte ainult poole tosina hollandi särkide õmblemise eest veel tänini võlgu, vaid pealegi ajas ta Sonja haavavalt minema, jalaga vastu maad põrutades ja teda ebaviisakalt nimetades sel ettekäändel, nagu poleks särgikaelus mõõdu järgi õmmeldud ja nagu oleks see viltu. Aga kodus on nälginud lapsed... Kodus on ka Katerina Ivanovna, kes kõnnib käsi murdes mööda tuba, punased laigud palgeil, — nagu see selles haiguses ikka sünnib. «Elad armuleivasööjana meie juures, sööd ja jood, tarvitad meie sooja,» aga mis sa paraku siin sööd ja jood, kui lapsukesedki päeva kolm leivakoorukest ei näe! Mina lamasin siis... noh, teadagi kuidas!... lamasin joobnuna ja kuulen, kuidas minu Sonja (ta on vaikne, ka hääl on tal tasane... valge peaga, näoke alati kahvatu, kõhn) räägib: «Katerina Ivanovna, kas tõesti pean mina niisuguse asjaga toime saama?» Darja Frantsovna aga, keegi kuritahtlik naisterahvas, kes on ka politseile mitmekordselt tuttav, käis perenaise kaudu korda kolm juba kuulamas. «Aga mis siis,» vastab Katerina Ivanovna pilkavalt, «mida seal hoida? Ennäe mul varandust!» Kuid ärge süüdistage, ärge süüdistage, armuline härra, ärge süüdistage! See polnud mõistusega räägitud, vaid ärrituses, haigelt ja näljaste laste karjumise ajal, pealegi enam haavamiseks kui otseses mõttes öeldud... Sest Katerina Ivanovnal on juba kord niisugune karakter, ja niipea kui lapsed karjuma hakkavad, olgugi nälja pärast, kohe kukub neid peksma. Ja nii kella kuue paiku ma näen: Sonjake tõuseb üles, paneb rätiku pähe, mantlikese selga ja lahkub korterist. Tagasi tuli peale kella üheksat. Tuli, ja otseteed Katerina Ivanovna juurde, ning ladus tema ette lauale kolmkümmend hõberublatükki.Ei lausunud seejuures sõnagi,oleks korra vaadanudki,võttis ainult meie suure rohelise õhukesest kalevist rätiku (meil on niisugune ühine villane rätik), mässis sellega oma pea ja näo üsna kinni ja heitis voodisse, silmad seina poole, ainult õlakesed ja keha värisesid... Mina aga, nagu esitekski, lamasin ka nüüd... Ja siis nägin ma, noormees, nägin, kuidas pärast seda Katerina Ivanovna, samuti sõna lausumata, Sonjakese voodi juurde astus ja kogu õhtu tema jalutsis põlvitas, tema jalgu suudles, enam tõusta ei tahtnudki, ja pärast mõlemad koos nõnda magama uinusid, teineteise ümbert kinni hoides... mõlemad... mõlemad... jah... mina aga... lamasin joobnuna.»
Marmeladov jäi vait, nagu oleks tal hääl katkenud. Siis valas ta äkki ja ruttu klaasi täis, jõi selle tühjaks ja köhatas.
«Sest ajast saadik, mu härra,» jätkas ta vähese vaikimise järel, «sest ajast saadik, õnnetu juhtumuse tõttu ja pahatahtlikkude inimeste pealekaebamisel, — milleks, nagu räägitakse, eriti kaasa aitas Darja Frantsovna, et temale ei olevat tarvilikku austust üles näidatud, — sest ajast saadik oli minu tütar Sonja Semjonovna sunnitud kollase pileti võtma ega võinud seetõttu enam meiega ühte jääda. Ka perenaine, Amalia Fjodorovna, ei tahtnud seda lubada (aga ise aitas esiteks Darja Frantsovnale kaasa) ja ka härra Lebezjatnikov... hm!... Just Sonja pärast oligi tal see lugu Katerina Ivanovnaga. Esiteks püüdis ise Sonjat, aga nüüd äkki pahane: «Kuidas võin mina, haritud inimene, niisugusega ühes korteris elada?» Aga Katerina Ivanovna ei jätnud seda niisama, läks kaitsma... noh, siis see juhtuski... Ning nüüd astub Sonja meie poole ikka nii videvikus sisse, kergendab Katerina Ivanovna koormat ja muretseb jõudumööda sissetulekut... Ise elab rätsep Kapernaumovi juures, üüris temalt korteri. Kapernaumov on aga luukur ja ökitaja ja kogu tema suurearvuline pere on ökitaja. Ka tema naine ökitab...Asuvad teised kõik ühes toas, Sonjal on aga oma tuba ühes vaheseinaga... Hm!... jah... Kõige vaesemad inimesed ja ökitajad... jah... Niipea kui ma järgmisel hommikul üles tõusin, panin endale oma närud ümber, tõstsin käed taeva poole ja läksin ekstsellents Ivan Afanasjevitši juurde. Ekstsellents Ivan Afanasjevitši tunnete?... Ei? Noh, siis ei tunne te jumalameest! See on vaha... vaha issanda silma ees: nagu sulav vaha!... Isegi pisaraid valasid, kui olid heaks arvanud kõik ära kuulata. «Noh,» ütleb ta, «Marmeladov, kord juba petsid sa mu lootust... Võtan su siiski veel kord oma isiklikul vastutusel,» just nõnda ütlesid nad, «pea seda meeles ja mine!» Katsin suudlustega tema jalgade tolmu, mõttes muidugi, sest tõeliselt poleks ta seda lubanud, — ta oli ju uute riiklikkude ja haritud mõtetega aukandja; tulin koju tagasi ja niipea kui teatasin, et olen jälle teenistusse arvatud ja saan palka, issand, mis siis küll oli...»
Marmeladov peatus jällegi sügavas erutuses. Sel silmapilgul tuli tänavalt sisse terve kari joodikuid, kes olid juba enne purjus, ja ukselt kostsid palgatud leierkasti ning seitsmeaastase lapse kähisev hääl, mis laulis «Talukest»[4.]. Algas müra. Peremees ja teenijad olid sissetulnutega ametis. Sissetulnuist hoolimata jätkas Marmeladov oma jutustust.Nähtavasti oli ta juba üsna «pehme»,kuid mida enam ta purju jäi, seda sõnahimulisemaks ta muutus. Mälestused hiljutisest edust teenistuses tegid ta nagu elavamaks ja avaldusid isegi tema näos mingisuguse särana. Raskolnikov kuulas tähelepanelikult.
«See oli, armuline härra, viis nädalat tagasi... Jah... Niipea kui nad mõlemad, Katerina Ivanovna ja Sonjake, sellest teada said, asusin ma kohe nagu taevariiki elama. Varemini, lama nagu lojus, ainult sõim! Aga nüüd: käiakse kikivarvul, vaigistatakse lapsi. «Semjon Zahharõtš on teenistuses ära väsinud, puhkab, tss!!» Enne teenistust joodavad mind kohviga, keedavad rõõska koort! Ehtsat rõõska koort hakkasid teised muretsema, kas kuulete! Ja kust nad mulle viisaka mundri jaoks raha kokku ajasid, üksteist rubla viiskümmend kopikat, seda ei mõista ma. Saapad, kalingurist maniskid — suurepärased, munder, kõik ajasid kokku üheteistkümne ja poole eest, ning toredasti. Tulin esimesel päeval teenistusest, vaatan: Katerina Ivanovna on kaks toitu valmistanud, supp ja soolaliha mädarõikaga, millest meil tänini polnud aimugi. Temal endal pole mingisuguseid riideid... see tähendab — mitte mingisuguseid, aga nüüd oleks nagu võõrusele minemas, kenasti riides, ja mitte, et midagi oleks, vaid lihtsalt ei millestki oskavad teised kõik teha: kammivad pea, mingisugune puhas kraeke, käisepealsed, ja juba ilmub hoopis teine isik, noorem, kenam. Sonjake, mu kullake, toetas ainult rahaga, minul endal aga, räägib ta, pole esialgu viisakas sagedamini teil käia, ehk olgu siis videvikus, et keegi ei näeks. Kuulete, kas kuulete? Heitsin pärast lõunat magama ja mis te arvate, Katerina Ivanovna ei kannatanud välja: nädala eest läksid perenaisega,Amalia Fjodorovnaga, riidu, aga nüüd kutsus teise tassi kohvi jooma.Kaks tundi istusid teised ja sosistasid isekeskis,et: «Semjon Zahharõtš käib nüüd teenistuses ja saab palka, ilmus ise ekstsellentsi juurde ja ekstsellents tuli ise välja, kõiki käskis oodata, Semjon Zahharõtši aga viis kättpidi kõigist mööda oma kabinetti.» Kuulete, kas kuulete? «Mina, Semjon Zahharõtš,» öelnud ekstsellents, «mäletan muidugi teie teeneid, olgugi et sellest kergemeelsest nõrkusest kinni pidasite, aga kuna te nüüd tõotate end parandada ja pealegi, et meil ilma teieta halvasti läks (kuulge, kuulge!), siis usaldan nüüd teie ausõna.» See tähendab, kõik selle mõtles ta ise välja ja mitte kergemeelsuse tõttu, mitte ainult kiituseks! Ei, ise usub kõike, omade kujutelmadega lohutab end, jumala eest! Ja mina ei mõista teda hukka; ei, seda ei mõista ma mitte hukka!... Kui ma kuus päeva tagasi oma esimese palga — kakskümmend kolm rubla nelikümmend kopikat — tervelt koju tõin, nimetas ta mind maimukeseks. «Ah sind, maimukest!» ütleb ta. Ja seda nelja silma all, mõistate? Ja ometi, mis ilu minus veel on või mis abikaasa ma olen? Ei, näpistas palet. «Oi sind, maimukest!» ütles ta.»
Marmeladov peatus, tahtis nagu naeratada, kuid äkki hakkas tema lõug hüplema. Siiski sai ta endast varsti võitu. See kõrts, kõlvatu välimus, viis ööd heinalotjadel ja viinatoop, ühes sellega aga ka haiglane armastus oma naise ja perekonna vastu ajasid kuulaja peas kõik segi. Raskolnikov kuulas põnevusega, kuid haiglase tundega. Ta oli enda peale pahane siiatuleku pärast.
«Armuline härra, armuline härra!» hüüdis Marmeladov toibudes, «oo, mu härra, teile ehk on see kõik naeruks, nagu teistelegi, tüütan teid ainult oma koduse elu viletsate ja rumalate üksikasjadega, noh, aga minule pole see naeruks! Sest mina võin kõike seda tunda... Ja kogu selle paradiisliku päeva oma elus ja terve selle õhtu viibisin ma isegi hõljuvais unistusis: tähendab — kuidas ma kõik korraldan,lapsukesed riidesse panen ja emale raha annan ja oma ainsa tütre häbielust perekonna rüppe tagasi toon... Ja palju, palju muud... See on lubatav, härra... Noh, mu härra (Marmeladov nagu võpatas äkki, tõstis pea ja vaatas oma kuulajale ainiti silma), noh, kuid juba teisel päeval, pärast kõiki neid unistusi (see on just viis päeva tagasi), näppasin ma õhtul kavala pettusega, nagu varas öösi, Katerina Ivanovna järelt kirstuvõtme, võtsin kõik, mis toodud palgast järele jäänud, kui palju just, ei mäleta enam, ja näete, vaadake mind, kõik!... Viiendat päeva olen ma kodust ära, seal otsitakse mind, teenistusel on lõpp, munder on Egiptuse silla juures kõrtsis, mille asemele sain selle kehakatte... ja kõik on otsas!»
Marmeladov lõi rusikaga endale otsaette, litsus hambad kokku, sulges silmad ja toetas küünarnuki tugevasti lauale. Kuid üürikese aja pärast muutus ta nägu ja mingisuguse silmakirjaliku kavaluse ning tehtud häbematusega vaatas ta Raskolnikovile otsa, hakkas naerma ja ütles:
«Täna käisin Sonja juures, käisin raha peaparanduseks nurumas! He-hehee!»
«Ega ta ometi andnud?» hüüdis keegi sissetulijate seast, hüüdis ja hakkas ise täiest kõrist naerma.
«Sellesama pooltoopi ostsin tema raha eest,» ütles Marmeladov, pöördudes ainuüksi Raskolnikovi poole. «Otsis kolmkümmend kopikat välja, omaenda kätega, viimased, kõik, mis oli, nägin oma silmaga... Ei öelnud midagi, vaatas ainult vaikides mulle otsa... Mitte maa peal, vaid seal... seal kurdetakse nõnda inimeste pärast, nutetakse, kuid ei heideta ette, ei heideta!... Aga see on kõige valusam, kõige valusam, kui ette ei heideta!... Kolmkümmend kopikat, jah. Aga temale endalegi on seda praegu vaja, eks? Mis te arvate, kallis härra? Sest tema peab ju nüüd puhtust silmas pidama. Raha maksab see puhtus, see eriline, mõistate? Kas mõistate? Noh, on vaja ka pumatit osta, sest kuidas siis muidu; tärgeldatud seelikud, kingakesed, mingisugused pisut eblakamad, et jalgu näidata, kui veelombist tuleb üle astuda. Kas mõistate, mõistate, härra, mis tähendab see puhtus? Noh, kuid mina, tema lihane isa, näppasin need kolmkümmend kopikat peaparanduseks ära! Ning joon! Ning jõingi juba maha!... Noh, kel on siis minusugusest hale meel? Mis? On teil minust, härra, praegu hale meel, või ei ole? Räägi, härra, kas on hale meel või mitte? He-he-he-hee!»
Ta tahtis jällegi viina valada, kuid enam ei olnud. Pooltoop oli tühi.
«Milleks sind siis haletseda?» hüüdis peremees, kes jällegi äkki nende kõrval seisis.
Kõlasid naer ja isegi sõimusõnad. Naersid ja sõimasid kuulajad ja ka mittekuulajad, sõimasid muidu niisama, ainuüksi eruametniku kuju vaadates.
«Haletseda! Milleks mind haletseda!» karjus äkki Marmeladov, käsi ettepoole sirutatud, püsti tõustes, täies vaimustuses, nagu oleks ta just neid sõnu oodanudki. «Milleks haletseda, ütled sa? Jah! Mind ei tule millegi pärast haletseda! Mind peaks risti löödama, ristile risti löödama, mitte aga haletsetama! Kuid löö risti, kohtumõistja, — löö risti ja haletse ristilöödult! Ning siis lähen ma ise sinu juurde, sest ma ei janune rõõmu, vaid kurbust ja pisaraid! Arvad sa, peremees, et sinu pooltoop sai mulle maiuseks? Kurbust, kurbust otsisin tema põhjast, kurbust ja pisaraid, maitsesin ja leidsin; haletseb meid aga see, kes kõiki on haletsenud ja kes mõistis kõiki ja kõik, tema ainuke, tema on kohtumõistja. Tema tuleb omal päeval ja küsib: «Aga kus on see tütar, kes tõi end ohvriks kurja ja rinnahaige võõrasema ja võõraste väikeste laste eest? Kus on tütar, kes heitis armu oma maapealse isa, kõlvatu joodiku peale, ilma et oleks kartnud tema julmust?» Ja ütleb: «Tule! Kord juba andsin sulle andeks... Kord andsin andeks... Ka nüüd antakse sulle sinu paljud patud andeks, sest et sa oled palju armastanud!...» Ja annab andeks minu Sonjale, annab andeks, seda tean ma, et annab andeks... Ennist, kui ma tema juures käisin, tundsin seda oma südames!... Ja mõistab kõigi peale kohut ning annab andeks — headele ja kurjadele, tarkadele ja vagadele... Ja kui ta lõpetab kohtumõistmise kõigi üle, hüüab ta ka meile: «Tulge ka teie,» ütleb ta. «Tulge, te joobnukesed, tulge, te nõdrakesed, tulge, te jõledad.» Ja meie tuleme kõik, tuleme häbenemata, ja seisame tema ees. Ja ütleb: «Teie, sead! Teil on ju metsalise kuju ja metsalise täht; kuid tulge ka teie!» Ja siis hakkavad rääkima targad ja mõistlikud: «Issand! Miks võtad sa need vastu?» Ja ütleb neile: «Sellepärast võtan nad vastu, oh targad, sellepärast võtan nad, oh mõistlikud, et ükski nendest ise ei arvanud ennast selle vääriliseks!...» Ja sirutab meile oma käed ja meie langeme maha... ja hakkame nutma... ja mõistame kõik! Siis mõistame kõik!... Ja kõik mõistavad... ja Katerina Ivanovna... ka tema mõistab!... Issand, sinu riik tulgu!»
Ja kurnatult ning rammetult laskus ta pingile, ilma et oleks vaadanud kellegi peale, nagu oleks ta kogu ümbruse sügavas mõttes unustanud. Tema sõnad avaldasid teatavat mõju; üürikeseks valitses vaikus, kuid varsti kõlasid endine naer ja sõimusõnad:
«Aga mõistis kohut!»
«Küll õige luiskab!»
«Ametnik!»
Jne., jne.
«Lähme, härra!» ütles Marmeladov äkki pead tõstes ja Raskolnikovi poole pöördudes. «Viige mind koju... Kozeli maja, hoovi peal.Aeg on minna... Katerina Ivanovna juurde.»
Raskolnikov tahtis juba ammugi lahkuda; teda aidata mõtles ta isegi. Jalust oli Marmeladov palju nõrgem kui sõnades ja raskelt toetus ta noormehe najale. Minna oli kaks-, kolmsada sammu. Kartus ja hirm valdasid joodikut kodule lähemale jõudes üha enam.
«Mitte Katerina Ivanovnat ei karda ma praegu,» pomises ta ärevalt,«ja mitte seda, et ta nüüd hakkab mind karvupidi kiskuma. Mis tähendavad juuksed!... Juuksed on tühi puru!... Seda ütlen ma! On isegi parem, kui hakkab kiskuma, mina seda ei karda... mina... kardan tema silmi... jah... silmi... Punaseid laike tema palgeil kardan ka... ja veel kardan ta hingust... Oled sa näinud, kuidas selle haigusega hingatakse... kui ollakse ärritatud? Laste nuttu kardan ma ka... Sest kui Sonja pole neid söötnud, siis... juba ei tea ma, mis! Ei tea! Kuid peksmist ei karda... Tea, härra, et minule pole niisugused hoobid mõnikord mitte valuks, vaid magusaks naudinguks... Sest ilma selleta ei oska ma läbigi saada. On parem. Las peksab, rahustab meelt... on parem... Näe, juba ongi maja. Kozeli maja. Lukussepa, rikka sakslase oma... vii sisse!»
Nad läksid hoovi pealt majja ja tõusid neljandale korrale. Trepp muutus — mida kõrgemale, seda pimedamaks. Kell oli peaaegu üksteist ja ehk küll Peterburis sel ajal veel õiget ööd ei ole, ometi tundus ülal trepil väga pime.
Ülemisel korral, trepi otsa juures oli väike suitsunud uks avatud. Küünlajupp valgustas verivaest tuba, mille pikkus oli sammu kümme. Tuba paistis tervikuna esikusse. Kõik oli laiali pillutud ja korratuses, iseäranis igasugused laste hilbud. Tagumise nurga ette oli tõmmatud auklik lina. Selle taga seisis vististi säng. Toas endas oli ainult kaks tooli ja vahariidega kaetud väga närune sohva, mille ees oli vana männipuust köögilaud, värvimata ja katmata. Lauaserval seisis küünlajupike raudses jalas. Selgus, et Marmeladov elab eraldi toas, mitte aga nurgas, kuid tema tuba oli läbikäidav. Uks, kust pääses kaugemaisse ruumidesse või toakestesse, milleks Amalia Lippewechseli korter oli jaotatud, seisis praokil. Sealpool oli müra ja karjumist. Lagistati naerda. Nähtavasti mängiti kaarte ja joodi teed. Ajuti lendasid uksest väga valimatud sõnad.
Raskolnikov tundis kohe Katerina Ivanovna ära. See oli hirmus kõhn naine, peenike, kaunis pikk ja sale, alles ilusate ruugete juustega ja tõepoolest punaste laikudega paledel. Ta käis käsi rinnale surudes tardunud huulil oma väikeses toas edasi-tagasi ja hingas katkendlikult ning närviliselt. Silmad hiilgasid nagu palavikus, kuid pilk oli terav ja liikumatu ja kustuva küünlajupi viimasel valgusel, mis värises naise näol, avaldas see rinnahaige ja ärev nägu haiglast muljet. Raskolnikovi arvates võis tal olla aastat kolmkümmend ja Marmeladovile ei kõlvanud ta tõepoolest kuidagi eluseltsiliseks... Sisseastujaid ta ei kuulnud ega pannud tähele; näis, nagu oleks ta mingisuguses uimastuses, mis võttis kuulmise ja nägemise. Toas oli lämmatav, kuid akent ta ei avanud; trepilt tuli haisu, aga sinna viiv uks oli lahti; siseruumidest, läbi praokil ukse, lainetas tubakasuits, mis ta köhima pani, kuid ust ta ei sulgenud. Kõige väiksem tütarlaps, aastat kuus vana, magas põrandal, kuidagi poolistukil kõveras, nina sohva sisse pistetud. Poiss, temast aasta vanem, värises tervest kehast nurgas ja nuttis. Teda oli vist just enne nende tulekut pekstud. Vanem tütarlaps — üheksa aastane, pikk ja peenike nagu tuletikk, seljas ainult vilets ja üleni närune särk, selle peal paljastel õlgadel puruvana villane mantlike, mis talle vististi aastat kaks tagasi õmmeldud, sest nüüd ei ulatunud see enam põlvinigi, — seisis nurgas väikese venna kõrval ja hoidis oma pika, kuivetunud, tuletikusarnase käsivarrega tema kaela ümbert kinni. Tütarlaps püüdis nähtavasti poissi vaigistada, sosistades talle midagi ja hoides teda igapidi tagasi, et ta uuesti nuuksuma ei hakkaks, kuna ta samal ajal hirmuga valvas ema järele oma suurte-suurte tumedate silmadega, mis paistsid tema kõhnal ja hirmunud näol veelgi suurematena. Marmeladov langes juba enne tuppa astumist uksel põlvili, kuna ta Raskolnikovi enda ees sisse tõukas. Võõrast nähes jäi naisterahvas hajameelselt tema ette seisma, silmapilguks nagu virgudes ja mõista püüdes: milleks ta küll siia sisse astus? Kuid vististi näis talle kohe, et võõras läheb teistesse tubadesse, sest nende tuba oli ju läbikäidav. Seda arvates ja temale tähelepanu pööramata läks naine kojaukse poole, et seda kinni panna, ning karjatas äkki, nähes just lävel põlvitavat meest.
«Ah!» pistis ta hullustuses karjuma. «Tulid tagasi! Kurjategija! Peletis!... Kus on raha? Mis sul taskus on, näita välja! Ja ka teised riided! Kus sinu riided on? Kus raha? Räägi!...»
Ja ta tormas meest läbi otsima. Marmeladov ajas kohe sõnakuulelikult ja alandlikult käed laiali, et seega taskute läbiotsimist kergendada. Raha polnud kopikatki.
«Kus siis raha on?» karjus naine. «Oh issand, kas tõesti jõi ta kõik maha! Kirstu jäi ju kaksteist hõberubla!...» Ja äkki kargas ta hullustuses mehele karvu kinni ning vedas ta lävelt tuppa. Marmeladov ise kergendas naise vaeva, ronides alandlikult põlvili talle järele.
«Ja see on mulle naudinguks! Ja see pole mitte valuks, vaid naudinguks, armu-li-ne härra,» karjus ta, kuna teda juustest raputati ja kord isegi peaga vastu põrandat löödi. Põrandal magav laps ärkas üles ja hakkas nutma. Poiss ei suutnud nurgas seda välja kannatada, lõi värisema, pistis karjuma ning jooksis koledal hirmul, peaaegu nagu mingist tõvehoost aetuna õe juurde. Vanem tütarlaps värises unisest peast nagu haavaleht.
«Jõi maha! Kõik, kõik jõi maha!» karjus vaene naine meeleheitel. «Ka riided pole enam need! Näljas, näljas!» (ja käsi murdes näitas ta laste poole). «Oo, põrmuni neetud elu! Aga teil, teil pole häbi,» kargas ta äkki Raskolnikovi kallale, «tulite kõrtsist! Kas sina jõid ühes temaga? Ka sina jõid temaga! Välja!»
Noormees tõttas sõna lausumata minema.Pealegi avanes sisemine uks pärani ja sealt vahtis mitu uudishimulikku.Sirutusid ettepoole häbematud,naervad pigimütsis pead, hambus paberossid ja piibud. Paistsid öökuubedes kujud, hõlmad üsna lahti, ebaviisakuseni kerged suvised ülikonnad,mõnedel kaardid käes.Eriti lõbusalt naersid nad sel silmapilgul, kui Marmeladovit karvupidi kisti, kuna aga too ise karjus, et see on talle naudinguks.Tulid isegi tuppa sisse; kostis lõpuks ähvardav kiljumine:Amalia Lippewechsel ise puges ettepoole, et omal viisil rahu jalule seada ja sajandat korda vaest naist hirmutada sõimuga ja käsuga homme korterist välja kolida.Väljudes jõudis Raskolnikov käe taskusse pista, kahmas sealt, niipalju kui pihku hakkas, vaskraha, mida ta kõrtsis rubla vahetamisel oli tagasi saanud, ja pani selle tähelepandamatult aknalauale. Alles trepil tulid talle teised mõtted ja ta tahtis tagasi minna.
«Mis lolluse ma küll tegin,» mõtles ta. «Neil on ju Sonja ja mina ise vajan seda.» Kuid arvates, et tagasi võtta on juba võimatu ja et ta niikuinii enam poleks tagasi võtnud, lõi ta käega ja läks koju. «Sonjale on ju ka pumatit vaja,» jätkas ta tänaval astudes ja naeratas mürgiselt, «raha maksab ju see puhtus... Hm!... Sonja aga võib-olla jääb ise täna pankrotti, sest on ikkagi risk punase looma peale jahti pidada... kullakaevamine... seega oleksid nad homme ilma minu rahata kõik jännis... Ai, ai, Sonja! Missuguse kaevu leidsid! Ja tarvitavad! Näe, tarvitavad ju! Nutsid, aga harjusid! Kõigega harjub inimjätis!»
Ta jäi mõttesse.
«Noh, aga kui valetasin,» hüüdis ta äkki tahtmatult, «kui inimene tõepoolest polegi jätis, mitte üldiselt, nimelt mitte terve inimsugu, siis, tähendab, on kõik muu ainult — eelarvamused,ainult paljas pealeaetud hirm ja ei ole mingisuguseid takistusi, ning nõnda see peabki olema!...»
1 «Ennäe inimest!» — Nende sõnadega väljendas Pontius Pilatus oma austust Jeesuse Kristuse vastu, kes talus kindlalt piinamisi ja mõnitamisi (Johannese evangeelium XIX, 5). [ ↵ ]
2 Pärsia Kürosel jäime peatuma — s.o. ajalooõpiku alguses. Küros — (VI saj. e.m.a.) vana- -Pärsia riigi rajaja. [ ↵ ]
3 ...Lewis’i «Füsioloogia» — Tuntud inglise kirjaniku, filosoofi-positivisti ja füsioloogi-darvinisti George Henry Lewis’i (1817–1878) teos «Igapäevase elu füsioloogia» ilmus venekeelses tõlkes 1861. a. Raamat oli väga populaarne Venemaa tolle aja eesrindlikes ringkondades. [ ↵ ]
4 «Taluke» — populaarne laul, mille sõnade autoriks on A. V. Koltsov. [ ↵ ]
