Читать книгу Kuritöö ja karistus - Fjodor Dostojevski - Страница 8

Ema kiri piinas teda. Kuid tähtsama, peapunkti kohta polnud tal silmapilgukski kahtlust, juba kirja lugemisel mitte. Sisuliselt oli ta küsimuse oma peas juba lõplikult otsustanud: «Kuni mina elan, ei tohi seda abielu olla, ja härra Lužin käigu kuradile!»

«Sest see asi on selge,» pomises ta endamisi naeratades ja juba ette oma otsuse edu üle kurjalt rõõmutsedes.. «Ei, ema, ei, Dunja, teie mind ei peta!... Ja veel vabandavad, miks nad minult nõu ei küsinud ja ilma minuta otsustasid! Muidugi! Arvavad, et nüüd pole enam võimalik katkestada: eks vaatame, kas on või mitte! Missugune mõjuv ettekääne: «Pjotr Petrovitš on niisugune asjalik inimene, et naistki ei saa muidu võtta kui posthobustel, peaaegu raudteel.» Ei, Dunjake, näen ja mõistan kõik, millest sa minuga mõtled nii palju rääkida: tean ka seda, millest sa kogu öö mõtlesid, toas edasi-tagasi käies, ja mispärast sa Kaasani jumalaema ees palvetasid, mis seisab ema magamistoas. Kolgatale on raske minna. Hm!... Siis tähendab — on juba lõplikult otsustatud: lähete asjalikule ja ratsionaalsele inimesele mehele, Avdotja Romanovna, inimesele, kel on oma kapital (kel on juba oma kapital, see on soliidsem ja mõjuvam), kes teenib kahes kohas ja kes pooldab meie noorema sugupõlve veendumusi (nagu ema kirjutab) ning on «nähtavasti hea», nagu Dunjake ise arvab. See nähtavasti on kõige suurepärasem. Ja sama Dunjake läheb selle nähtavasti tõttu mehele!... Suurepärane!... Suurepärane!...»

«Kuid on siiski huvitav, milleks ema kirjutas mulle sellest «nooremast sugupõlvest»? Kas lihtsalt isiku karakteriseerimiseks või kaugema eesmärgiga: et muuta minu meelt härra Lužini kasuks? Oh teid kavalaid! Huvitav oleks veel üht asjaolu selgitada: missugusel määral olid nad teineteise vastu avameelsed — sel päeval ja sel ööl ning kogu see viimane aeg? Kas räägiti kõik sõnad avameelselt ja varjamata või mõistsid mõlemad, et sel kui ka teisel oli südames ja meeles üks ja seesama, nii et polnud mõtet sellest valjult rääkida ja asjata sõnu pillata. Vististi nõnda see osalt oligi; kirjast on näha: emale tundus ta pisut käredana, ja naiivne emake läks kohe oma tähendustega Dunjakese juurde. See aga, iseenesestki mõista, sai pahaseks, «vastas tusaselt». Muidugi! Keda see hulluks ei ajaks, kui asi on arusaadav ilma naiivsete küsimustetagi ja kui on otsustatud, et asjatu oleks rohkem rääkida. Ja mis ta mulle seal küll kirjutab: «Armasta Dunjat, Rodja, tema aga armastab sind rohkem kui iseennast»; kas ehk teda salajas südametunnistus ei piina, et ta tütrele loa andis end poja eest ohvriks tuua? «Sina oled meie lootus, sina oled meile kõik!» Oo, emake!» Viha pulbitses temas ikka tugevamini ja tugevamini ja kui ta praegu oleks härra Lužinit kohanud, siis oleks ta tolle vististi tapnud!

«Hm!... Tõsi,» jätkas ta, jälgides oma peas keerlevaid mõtteid, «tõsi, «inimesele peab lähenema pikkamisi ja ettevaatlikult, et teda tundma õppida»; kuid härra Lužin on läbipaistev. Peaasi, ta on «asjalik inimene ja nähtavasti hea»: ega see ometi nali ole, võttis enda peale kraami edasitoimetamise, suure kohvri toob omal kulul kohale. Nojah, miks ta siis hea ei ole? Nemad aga mõlemad, mõrsja ja ema, palkavad talumehe, kel on roguskiga kaetud vanker (mina olen ju selles küllalt sõitnud!). Pole viga! On ju ainult üheksakümmend versta, «siis aga võime väga hästi kolmandas klassis sõita» versta tuhat. Väga mõistlikult talitatud: sea suu sekki mööda; aga teie, härra Lužin, mis on siis teiega? See on ju teie mõrsja... Ja teil ei võinud ju ometi teadmata olla, et ema oma pajuki arvel laenab? Muidugi, teil on ju siin ühine äriline ettevõte, vastastikused tulud ja ühesuurused osad, tähendab — ka kulud pooleks; sool-leib ühine, aga tubakas eraldi, nagu vanasõna ütleb. Aga isegi siin lõi see asjalik inimene nad pisut üle: kraamivedu maksab ju vähem kui nende eneste sõit, võimalik ka, et kraam läheb maksuta. Kas nad siis tõesti kumbki seda ei näe või ei pane nad seda meelega tähele? Ja pealegi on nad rahul, rahul! Ja kui veel mõelda, et need on alles õied, kuna päris vili on alles ees! Peaasi, mis on siin tähtis: mitte kitsidus, mitte kopika korjamine, vaid kogu see toon. See on ju pärastise abielu toon, ennustus... Ja mis see emake küll prassib? Millega ta õige Peterburi ilmub? Kolme hõberublatükiga või kahe «piletikesega», nagu räägib see... vanaeit... hm! Millest ta siis pärastpoole loodab Peterburis elada? Mingisugustel põhjustel on ta juba jõudnud aimata, et tal pole enam võimalik Dunjaga kokku jääda, kui see mehele läheb, isegi mitte esialgu! See armas inimene, väimeespoeg nimelt, on siin asjade tõsise seisukorra kuidagi välja lobisenud, andes end tunda, kuigi emake mõlema käega püüab tagasi tõrjuda: «Ma ise loobun.» Aga mille peale ta siis loodab? Saja kahekümne rublase pajuki peale,millest Afanassi Ivanovitš oma võla maha arvab? Hakkab pearätikuid heegeldama, käisepealseid välja õmblema, oma vanu silmi rikkuma? Aga ma tean, et pearätikud lisavad aastas saja kahekümnele ainult kakskümmend juurde. Tähendab, ikkagi loodavad härra Lužini õilsate tundmuste peale: «Ise teeb nii-öelda ettepaneku, ise palub.» Võta näpust! Ja nõnda on nende Schilleri ilusate hingedega alati: kuni viimse silmapilguni ehivad nad inimest paabulinnusulgedega, viimse silmapilguni loodavad head, mitte kurja; ja olgugi et asja teist külge ette tunnevad, ometi ei lausu nad endale varem mingi hinna eest seda tõsist sõna; ainult juba sellest mõeldeski kisub neil süda kokku; mõlema käega tõrjuvad tõtt eemale, just selle silmapilguni, kus see kenasti ehitud inimene oma käega neil nina väänab. Kuid huvitav, kas härra Lužinil on aumärke? Vean selle peale kihla, et Anna on tal nööpaugus ja et ta kannab seda podrätsikute ja kaupmeeste juures lõunal käies. Võib-olla kannab pulmapäevalgi! Muide, kurat võtku teda!...»

«Noh... olgu emaga kuidas on, jumal temaga, tema on juba kord niisugune, kuid Dunja, mis on temaga? Dunjake, mu armas, ma tunnen ju teid! Te käisite juba kahekümnendat, kui me teineteist viimati nägime: teie iseloomust sain ma juba siis aru. Ema kirjutab, et «Dunjake suudab nii mõndagi välja kannatada». Seda ma teadsin. Ma teadsin seda juba kaks ja pool aastat tagasi. Sellest ajast peale olen kaks ja pool aastat mõelnud sellele, et «Dunjake suudab nii mõndagi välja kannatada». Kui ta juba härra Svidrigailovit ühes kõigi tagajärgedega suudab taluda, siis, tähendab, suudab ta tõepoolest nii mõndagi. Ja nüüd arvasid nad korraga, et ta suudab välja kannatada ka härra Lužinit, kes arendab vaesusest võetud ja meeste poolt heategudega ülekülvatud naiste paremuse teooriat ja kes pealegi arendab seda teooriat peaaegu juba esimesel kohtamisel. Noh, oletame, et ta «keel komistas», kuigi ta on ratsionaalne inimene (nii et võib-olla ei komistanudki, vaid tal oli eesmärgiks võimalikult ruttu asja selgeks teha), aga Dunja, Dunja? Temale on ju see inimene läbipaistev ja selle inimesega peab ta ju elama. Tema sööb ennem ainult musta leiba ja rüüpab vett peale, aga oma hinge ta juba ei müü, oma hingelist vabadust ei anna ta mugavuse eest; ta ei anna seda kogu Schleswig-Holsteinigi eest,^[1.] härra Lužinist rääkimata. Ei, Dunja polnud niisugune, niipalju kui mina tean ja... noh, muidugi pole ta ka nüüd muutunud! ... Mis seal rääkida! Svidrigailoveid on raske taluda! Raske on kahesaja rubla eest kogu eluaeg mööda kubermangu lasteõpetajannana ümber kolada, aga ometi tean ma, et ennem töötab mu õde neegrina kuskil istandikus^[2.] või lätlasena baltisakslase juures,^[3.] kui et ta enese seoks vaimu ja kõlblat tunnet rüvetava inimesega, keda ta ei austa ja kellega tal pole midagi peale hakata — seoks igaveseks, ainult isikliku tulu tõttu! Ja kuigi härra Lužin oleks puhtast kullast või briljandist, ka siis ei oleks ta nõus tema seaduslikuks liignaiseks hakkama! Miks on ta aga nüüd nõus? Milles on see konks? Milles seletus? Asi on selge: iseenda pärast, oma mõnususe tõttu, isegi enese surmast päästmiseks ei müüks ta end, aga teise heaks müüb küll! Armsa ja jumaldatu eest müüb enda! Kogu see konks selles seisabki: venna või ema heaks on ta valmis ennast müüma. Ta müüb kõik! Oo, siis, niisugusel juhul, rõhume ka oma kõlbla tunde maha; viime vanakraamiturule oma vabaduse, rahu, isegi südametunnistuse, kõik. Hukkugu elu! Ainult et aga meie armastatud olendid õnne maitseksid! Veel enam, selleks mõtleme välja oma kasuistika, läheme jesuiitide juurde kooli, ning mõneks ajaks võib-olla rahustume ja paneme end uskuma, et nõnda on vaja, nõnda on tõepoolest vaja heaks otstarbeks. Niisugused oleme meie ja kõik on selge kui päev. On selge, et siin pole küsimuse eesotsas keegi muu kui Rodion Romanovitš Raskolnikov. Noh, muidugi, nõnda võib teda õnnelikuks teha, et ta saaks ülikoolis käia, tõusta kontoris äriosanikuks, kindlustada kogu oma karjääri; võib-olla saab ta pärastpoole rikkaks, auväärseks, lugupeetuks ja võib-olla lõpetab oma elugi kuulsana. Aga ema? Kuid siin on küsimuses Rodja, kallis Rodja, oma ema esimene poeg! Noh, kuidas siis niisugusele esiklapsele mitte tütart ohvriks tuua! Oo, armsad ja ülekohtused südamed! Ja mis veel: me ehk ei põrka isegi Sonja saatuse eest kõrvale! Sonja, Sonja Marmeladova, igavene Sonja, kuni püsib maailm! Aga kas kaalusite ohvrit, kas kaalusite kahekesi õigesti? Tõepoolest? Kas on jõukohane? On see kasulik? Mõistlik? Teate, Dunjake, et Sonja saatus pole kuidagi halvem saatusest, mis on ühendatud härra Lužiniga? «Armastust ei või siin olla,» kirjutab ema. Aga mis siis, kui peale armastuse ei või ka austust olla, vaid ümberpöördult: on läilus, põlgus, jälkus, mis siis? Siis peab, tähendab, jällegi «puhtust silmas pidama». Kas pole nõnda, mis? Kas mõistate, kas mõistate, kas mõistate, mis tähendab see puhtus? Kas mõistate, et Lužini puhtus on samasugune kui Sonjakese puhtus, aga võib-olla on isegi halvem, ilgem, sest et teie, Dunjake, arvestate mõnususe küllust, kuna aga seal on küsimuses lihtsalt näljasurm. «Palju, palju maksab, Dunjake, see puhtus!» Noh, aga kui pärast käib üle jõu, kas kahetsete? Kui palju on siis kurbust, nukrust, needmisi ja pisaraid, mida kõigi eest peab varjama, sest teie pole lõpuks ometi mitte Marfa Petrovna! Aga mis saab siis emast? Ta pole praegugi rahul, piinleb; aga mis sünnib siis, kui kõik selgub? Ja minuga?... Ning mis mõtlesite teie tõepoolest minust? Mina ei taha teie ohvrit, Dunjake, ei taha, emake! Kuni mina veel elan, ei sünni see, ei sünni, ei sünni. Ma ei võta seda vastu!»

Ta virgus äkki ja jäi seisma.

«Ei sünni? Aga mida sa siis teed, et seda ei peaks sündima? Keelad ära? Aga missugune õigus on sul selleks? Mis võid sa neile omalt poolt lubada, et niisugust õigust saada? Kogu oma saatuse, kogu oma tuleviku neile pühendada, kui lõpetad õppimise ja saad koha? Seda oleme kuulnud, see on orastest rääkimine, aga praegu? Siin on ju vaja praegu midagi teha, saad sa sellest aru? Aga mis teed sa praegu? Koorid just neid. Raha saavad nad ju sajarublase pajuki pantimisel härradelt Svidrigailovitelt! Millega hoiad neid Svidrigailovite ja Afanassi Ivanovitš Vahrušini eest, sina tulevane miljonär, Zeus, kelle käes on nende saatus? Alles kümne aasta pärast? Kuid kümne aasta jooksul jõuab su ema pearätikute tegemisest pimedaks jääda, võimalik ka, et pisaraist; kurtub paastumisest; ja õde? Noh, arva, ole hea, mis võiks õega kümne aasta pärast olla või selle kümne aasta jooksul? Said sa aru?»

Nõnda piinas ja ärritas ta end küsimustega, tundes sellest peaaegu mingisugust naudingut. Siiski, need küsimused polnud ei uued ega ootamatud, vaid vanad, ammuaegsed ja valusad. Juba ammugi hakkasid nad teda piinama ja purustasid tema südant. See oli väga ammu, kui tema praegune tusk tekkis, kasvas ja kuhjus ning viimasel ajal küpses ja keskendus, omandades hirmsa, metsiku ja fantastilise küsimuse kuju, mis piinas tema südant ja mõistust, nõudes vastupuiklematut otsustamist. Nüüd raksatas ema kiri temasse äkilise kõuena. Oli selge, nüüd ei pea kurtma ega passiivselt kannatama, arutades, et need küsimused on lahendamatud, vaid nüüd tuleb tingimata midagi teha ning silmapilk, kohe. Maksku mis maksab, peab otsustama, ükskõik mida, või...

«Või elust täiesti loobuma!» karjus ta äkki hullustuses. «Sõnakuulelikult alluma saatusele, nii nagu ta on, alluma alatiseks, ja endas kõik lämmatama, loobudes igasugusest õigusest teotsemiseks, elamiseks ja armastamiseks!»

«Kas mõistate, kas mõistate, armuline härra, mis tähendab, kui enam kuhugi pole minna?» tuli talle äkki Marmeladovi eileõhtune küsimus meelde. «On ju vaja, et igal inimesel ometi kuhugi võimalik oleks minna ...»

Äkki ta võpatas: üks mõte, ka eilne, välgatas tal peast läbi. Kuid mitte sellepärast ei võpatanud ta, et see mõte tal peas välgatas. Tema ju teadis, ta aimas ette, et see tingimata «välgatab», ja ta ootas teda; pealegi polnud see mõte kaugeltki eilne.

Kuid vahe oli selles, et kuu aega tagasi, isegi eile veel, oli see mõte ainult unistus, nüüd aga... nüüd aga ilmus ta äkki mitte enam unistusena, vaid mingisugusel uuel, ähvardaval, temale endalegi üsna võõral kujul ning tema ise mõistis seda äkki... Talle lõi see pähe ja silmade ees läks mustaks.

Ruttu vaatas ta ümber, otsides midagi. Ta tahtis istuda ja otsis pinki; ta viibis sel hetkel K. puiesteel. Pink paistis eespool, sammu sada eemal. Ta läks võimalikult ruttu; kuid teel tabas teda väike juhtum, mis mõneks ajaks köitis kogu ta tähelepanu.

Pinki otsides nägi ta sammu kakskümmend enda ees naisterahvast minevat. Algul polnud ta teda tähele pannud, nagu ta ei vaadelnud teisigi asju, mis temast mööda vilksatasid. Juba mitu korda, näiteks, oli ta koju läinud, ilma et käidud teed põrmugi oleks mäletanud, ja ta oli niisuguse käimisega juba harjunud. Kuid tema ees minevas naisterahvas oli midagi nii imelikku ja juba esimesest pilgust silmatorkavat, et tähelepanu vähehaaval temasse kinni hakkas, — esiteks tahtmatult ja nagu meelepahas, pärast aga ikka kindlamini ja kindlamini. Äkki tahtis ta teada, mis on nimelt selles naisterahvas nii imelikku. Esiteks — tüdruk oli nähtavasti üsna nooruke ja läks sellises kuumuses palja peaga, ilma päikesevarjuta ja kinnasteta, kuidagi veidralt kätega vehkides. Seljas olid tal, ka kuidagi väga imelikult, kerged siidriided, mis olid vaevalt kinni haagitud ja selja tagant, piha pealt, just seeliku alguse kohalt, lõhki käristatud; suur tükk oli lahti rebenenud, see ripnes ja tolknes. Väike rätik oli paljale kaelale visatud, kuid seisis kuidagi viltu ja külje peal. Kõigele lisaks, tüdruk ise astus lõdvalt, komistades ja isegi igasse külge vaarudes. See kohtumine köitis viimaks Raskolnikovi kogu tähelepanu. Just pingi juures jõudis ta tüdrukule järele, parajasti kui see laskus pingile, ühte nurka, toetas pea seljatoele ja sulges silmad, nähtavasti liigse väsimuse tõttu. Neiut silmitsedes taipas Raskolnikov kohe, et ta on üsna purjus. Imelik ja metsik oli niisugust nähtust vaadata. Ta kippus isegi arvama, et ta ehk eksib. Tema ees oli haruldaselt noor nägu, nii kuueteistkümnene, võimalik ka, et ainult viieteistkümnene, — väike, valgetverd, kena, kuid õhetav ja nagu pondunud. Tüdruk taipas nähtavasti väga vähe; ta tõstis ühe jala teise peale ja paljastas selle juures jalga kaugelt rohkem, kui on sünnis, kuna ta ise, kõigi tunnuste järgi otsustades, vaevalt mõistis, et ta praegu tänaval viibib.

Raskolnikov ei istunud ega läinud ka ära, vaid seisis kõheldes tema ees. See puiestee oli niikuinii alati üsna tühi, nüüd aga, kella kahe paiku ja niisuguse kuumusega, polnud peaaegu hingegi näha.Ainult kõrval, puiestee ääres, sammu viisteist eemal, seisatas keegi isand, kes ka nähtavasti väga oleks tahtnud mingisuguse eesmärgiga neiule läheneda. Temagi oli vististi neiut juba kaugelt näinud ja tõttas talle järele, kuid Raskolnikov segas teda. Isand heitis Raskolnikovile vihaseid pilke, kuid siiski nõnda, et see neid ei märkaks, ja ootas kannatamatult silmapilku, mil tüütu närukael ära läheks. Asi oli arusaadav. Isand oli aastat kolmkümmend vana, tugev ja paks, punaste põskedega ja roosade huultega, vurrudega ning väga moodsalt riides. Raskolnikov sai vihaseks, tal tõusis äkki tahtmine seda moealpi kuidagi haavata. Silmapilguks jättis ta tüdruku ja astus isanda juurde.

«Kuulge, teie, Svidrigailov! Mis on teil siin vaja?» hüüdis ta käsi rusikasse tõmmates ja vihast vahutavail huulil naerdes.

«Mida see siis tähendab?» küsis isand karmilt, kulmu kortsutades ja avaldas kõrgilt oma imestust.

«Kasige minema, see tähendab seda!»

«Kuidas sa julged, nurjatu!»

Ja ta lõi ratsapiitsaga. Raskolnikov kargas rusikatega tema kallale, arvestamata, et see tüse isand oleks võinud isegi kahe temasugusega toime saada. Kuid sel silmapilgul haaras keegi tal tagant kinni — nende vahel seisis politseinik.

«Jätke, isandad, ärge riielge avalikus paigas. Mis teil vaja? Kes te olete?» pöördus ta karmilt Raskolnikovi poole, silmitsedes tema närusid.

Raskolnikov vaatles teda tähelepanelikult. See oli tubli soldatinägu, hallid vurrud ja põskhabe ning arukas pilk.

«Teid oligi mul vaja,» hüüdis Raskolnikov ja haaras tal käest kinni. «Ma olen endine üliõpilane, Raskolnikov... Ka teie võiksite seda teada,» pöördus ta isanda poole. «Teie aga, olge head, tulge siiapoole, ma näitan teile midagi...»

Ja kordnikul käest kinni võttes vedas ta tema pingi juurde...

«Näe, vaadake, päris purjus, praegu tuli teine mööda puiesteed: kes seda teab, kes ta on, aga pole seda moodi, et oleks elukutseline. Kõige tõenäolisem, et ta on kusagil täis joodetud ja ära petetud... esimest korda... mõistate? ja nõnda lasti ta siis tänavale. Vaadake, kuidas tal riided on lõhki kistud, vaadake, kuidas nad selga on aetud: teda on ju riietatud, mitte tema ise pole riietunud; ja pealegi on teda riietanud harjumata käed, mehe käed. See on näha. Ja nüüd vaadake siia: see moealp, kellega mina riidu kippusin, on mulle tundmatu, näen teda esimest korda, kuid ka tema pani seda neiut tähele, just praegu, joobnuna ja arutuna, nagu ta on, ning tal on kangesti himu ligi astuda ja teda endaga kaasa meelitada, — sest ta on ju niisuguses seisukorras, — võtta ja kuhugi viia... Ja see on kindlasti nõnda, uskuge, ma ei eksi. Mina ise nägin, kuidas ta teda silmas pidas, tema järele luuras, kuid mina segasin teda ja ta ootab nüüd, millal mina ära lähen. Näete, nüüd läks ta pisut eemale, seisab, nagu keerutaks käes paberossi... Kuidas teha, et tüdrukut mitte temale anda? Kuidas teda küll koju saata — mõelge?»

Politseinik mõistis silmapilk kõik ja pidas aru. Paksu härraga oli asi muidugi selge, küsimus oli veel tüdrukus. Kordnik kummardus tema juurde, et teda lähemalt vaadelda, ja tema näos avaldus tõsine kaastunne.

«Ah, kui kahju!» ütles ta pead kõngutades, «alles sootuks laps teine. Petetud, just nõnda. Kuulge, preili,» hakkas ta teda hüüdma, «kus te elate?» Neiu avas oma väsinud ja kustunud silmad, vaatas nürilt küsijaid ja tegi käega tõrjuva liigutuse. «Kuulge,» ütles Raskolnikov, «säh (ta kobas käega taskus ja tõi nähtavale kakskümmend kopikat, leidus veel), säh, võtke voorimees ja käskige aadressi järgi koju viia. Ainult kui aadressi teada saaksime.»

«Preili, kuulge, preili,» alustas politseinik jälle, kui oli raha vastu võtnud, «ma võtan teile kohe voorimehe ja saadan teid koju. Kuhu käsite sõita? Mis? Kus te elate?»

«Kasi!... Tikuvad ligi!» pomises tüdruk ja tegi jällegi käega tõrjuva liigutuse.

«Ah, ah, kui halb see on! Ah, kui häbi, preili, missugune häbi!» Jällegi kõngutas politseinik pead, häbistades, kahetsedes ja pahandades. «See on alles ülesanne!» pöördus ta Raskolnikovi poole ja laskis jällegi pilgu pealaest jalatallani temast üle käia. Kindlasti paistis ka tema politseinikule imelikuna: niisugustes närudes, aga ise annab raha!

«Kas te ta kaugelt leidsite?» küsis politseinik.

«Ütlesin ju: läks teine minu ees, tuikudes, siinsamas mööda puiesteed. Niipea kui pingi juurde jõudis, vajus kohe sellele.»

«Ah, missugune häbi nüüd maailma on siginenud, issand! Niisugune nääpsuke, aga juba purjus teine! Petetud, nii see on! Näe, ka riided teisel lõhki kistud... Ah, kuidas meie päevil kõlvatus maad võtab!...Võimalik, et on teine suursuguste killast, mõni vaene... Tänapäev on palju niisuguseid. Välimuselt õrnake, nagu mõni preili teine...» Ja jälle kummardus ta tema kohale.

Võimalik, et temal endalgi kasvasid niisugused tütrekesed — «nagu mõni preili ja õrnake» — hästikasvatatute harjumustega ja igasuguse jäljendatud moodsusega...

«Peaasi,» muretses Raskolnikov, «kuidas teda selle lontruse käest päästa. Noh, muidugi, see rüvetaks teda veelgi! On läbi näha, mis see tahab, näe lontrust, mitte ei lähe teine ära!»

Raskolnikov rääkis valjusti ja näitas käega otseteed isanda poole. See kuulis ja pidi jällegi vihastuma, kuid mõtles järele ja piirdus ainult põlgliku pilguga. Siis läks ta sammu kümme kaugemale ja jäi uuesti seisma.

«Nende käest päästa oleks ju võimalik,» vastas politseinik mõttes, «ainult kui nad ütleksid,kuhu neid toimetada,muidu aga...Preili,kuulge,preili!» kummardus ta uuesti tema juurde.

See avas äkki silmad päriselt, vaatas tähelepanelikult, oleks nagu millestki aru saanud, tõusis pingilt ja läks sinnapoole tagasi, kust ta oli tulnud.

«Ptüi, häbematud, tikuvad ligi!» lausus ta veel kord tõrjuvat käeliigutust tehes. Ta läks ruttu, kuid. endiselt tuikudes. Isand läks talle järele, aga mööda teist puiesteed, neiut mitte silmist lastes.

«Ärge kartke, ega ma ei lase,» ütles politseinik kindlalt ja läks neile järele.

«Ah, missugune kõlvatus tänapäev sigib!» kordas ta kuuldavalt ohates.

Sel silmapilgul oleks nagu miski Raskolnikovi nõelanud; kogu tema sisemus oleks nagu ainsa hetkega pahupidi pöördunud.

«Kuulge, hei!» hüüdis ta vurrumehele järele.

See pöördus ümber.

«Laske olla! Mis teil asja on? Jätke! Las ta lõbutseb pisut (ta näitas moenarri poole). Mis teil sellest on?»

Politseinik ei saanud aru ja vahtis pärani silmil. Raskolnikov hakkas naerma.

«E-eh!» lausus politseinik käega lüües ja läks moenarrile ja tüdrukule järele, kuna ta Raskolnikovi vist nõdrameelseks või millekski veel halvemaks pidas.

«Viis mu kakskümmend kopikat ära,» lausus Raskolnikov üksi jäädes tigedalt. «Noh, las võtab ka sellelt ning lubab siis tüdrukul temaga minna, sellega see lõpebki... Ja milleks tükkisin mina siin aitama? Olen siis mina mõni avitaja? On mul õigus aidata? Las neelavad teineteist kas või elusalt alla — mis minul sellega asja? Ja kuidas tohtisin ma need kakskümmend kopikat ära anda. On need minu omad?»

Hoolimata nendest imelikkudest sõnadest hakkas tal ometi väga raske. Ta istus mahajäetud pingile. Ta mõtted olid laiali... Ja üldse oli tal raske sel silmapilgul ükskõik millest mõelda. Ta oleks tahtnud meelemärkuse kaotada, kõik unustada, pärast ärgata ja sootuks uuesti alustada...

«Vaene tüdruk!» ütles ta tühja pinki vaadates. «Kord ärkab ta, nutab, pärast saab ema teada... Esiteks virutab talle paar tulist, siis annab ehk vitsu, valusalt ja häbistavalt, võib-olla ajab minema... Ja kuigi minema ei aja, siis saavad Darja Frantsovnad ometi haisu ninasse ja mu tüdrukuke hakkab lipsama kord siia, kord sinna... Pärast seda läheb haiglasse (nii juhtub ikka nendega, kes elavad emade juures, on väga ausad ja tasapisi nende selja taga hullavad), noh, ja siis... siis jällegi haigla... viin... kõrtsid... ja veelkord haigla... aasta kahe-kolme pärast on sant valmis, elatud on aga kõigest üheksateistkümmend või ka ainult kaheksateistkümmend aastat... Nagu poleks ma niisuguseid näinud! Aga kuidas nad niisuguseks said? Just nõnda see sündiski... Ptüi! Aga olgu! Öeldakse, nõnda see peabki olema. Teatud protsent, öeldakse, peab iga aasta minema... kuhugi... kuradile, tähendab, et ülejäänuid värskendada ja neid mitte segada. Protsent! Tõepoolest, suurepärased sõnad: nad on nii rahustavad, teaduslikud. Öeldakse: protsent, tähendab, pole vaja rahutuks minna. Oleks mõni teine sõna, noh, siis oleks võib-olla rohkem ärritatud... Aga mis siis, kui ka Dunjake satub kuidagi protsendi hulka?... Mitte selle, vaid teise hulka!...»

«Aga kuhu ma siis nüüd lähen?» mõtles ta äkki. «Imelik, aga millegipärast pidin ma ju kuhugi minema. Niipea kui kirja olin läbi lugenud, läksin ma kohe... Vassili saarele, Razumihhini juurde läksin ma, sinna jah, nüüd... tuli meelde. Kuid siiski — milleks? Ja kuidas lendas mõte Razumihhini juurde minna just praegu mulle pähe? See on tähelepanuväärt!»

Ta imestles enda üle. Razumihhin oli üks tema endistest ülikoolikaaslastest. Tähelepanuväärt oli see, et ülikoolis käies Raskolnikovil sõpru peaaegu ei olnudki, hoidus kõigist kõrvale, ei käinud kellegi juures ja kutsus vaevalt kedagi enda poole. Ja nii jäid varsti ka teised ise temast eemale. Ei üldistest koosolekutest, kõnelustest, vallatustest ega millestki muust võtnud ta osa. Ta tegi kõvasti, enese peale halastamata tööd ja sellepärast peeti temast lugu, kuid keegi ei armastanud teda. Ta oli väga vaene ja kuidagi kõrk ning ligipääsematu; nagu oleks ta midagi endas varjanud. Mõnedele ülikoolikaaslastele tundus, et ta vaatab neid kõiki kui lapsi, vaatab ülevalt alla, nagu oleks ta kõigist ette jõudnud — nii arenemise, teadmiste kui ka veendumuste poolest, ja et ta näeb nende veendumustes ja huvides midagi madalamat.

Kuid Razumihhiniga käis ta millegipärast läbi, ja kuigi nende vahel ei siginenud erilist sõprust, oli ta tema suhtes siiski avameelsem ja jutukam. Aga Razumihhiniga oligi võimatu teises vahekorras püsida, sest ta oli haruldaselt rõõmus, seltsiv, heasüdamlik ja lihtne noormees. Selle lihtsuse varjul peitusid niihästi hingesügavus kui ka eneseväärtus. Ta paremad sõbrad said sellest aru ja kõik armastasid teda. Ta polnud sugugi rumal, ehk küll tõepoolest mõnikord lihtsameelne. Tema välimus oli ilmekas: pikk, kõhn, habe ajamata, mustad juuksed. Mõnikord märatses ta ja tal oli rammumehe kuulsus. Ükskord öösi, kui noormehed hulgakesi jalutasid, virutas ta politseiniku ainsa hoobiga maha. Juua võis ta lõpmata, kuid võis ka ilma selleta olla; mõnikord tegi ta hulle tempe, kuid võis ka neid mitte teha. Razumihhin oli veel selle poolest tähelepanuväärne, et teda ei kohutanud kunagi mingisugused äpardused ja et nähtavasti mingisugused ebaõnnestumised ei suutnud teda maha rõhuda. Tema võis kas või katust korterina tarvitada, põrgunälga ja haruldast külma kannatada. Ta oli väga vaene ja pidas ise ennast ülal, muretsedes kuidagi tööga raha. Tema teadis tohutu palju allikaid, kust võis, iseenesestki mõista tööga, raha teenida. Ükskord ei kütnud ta kogu talve oma tuba ja kinnitas, et see on veel mõnusam, sest külmas olevat parem uni. Praegu oli ka tema sunnitud ülikoolist lahkuma, kuid mitte kauaks, sest ta oli juba astunud energilisi samme, et oma olukorda parandada, et võimalik oleks õppimist jätkata. Juba neli kuud polnud Raskolnikov tema pool käinud, Razumihhin aga ei teadnud tema korteritki. Ükskord, kaks kuud tagasi, pidid nad tänaval kohtuma, aga Raskolnikov pöördus kõrvale ja läks isegi üle tänava teisele poole, et teine teda tähele ei paneks. Ja olgugi et Razumihhin teda nägi, läks ta ometi temast mööda, et mitte sõbra rahu rikkuda.

1 ...ta ei anna seda kogu Schleswig-Holsteinigi eest — Võitlus Schleswigi ja Holsteini hertsogiriikide pärast oli Saksa-Taani (1864) ja Preisi-Austria (1866) sõja põhjuseks. 1867. a. said Schleswig ja Holstein Preisimaa provintsideks. XIX saj. 60-ndail aastail valgustasid Venemaa ajalehed pidevalt võitluse käiku nende hertsogiriikide pärast. [ ↵ ]

2 ...ennem töötab... neegrina kuskil istandikus — Tolle aja ajalehtedes kirjutati palju neegrite olukorrast seoses hiljuti lõppenud kodusõjaga Ameerika Ühendriikides (1861–1865) Põhja ja Lõuna osariikide vahel. [ ↵ ]

3 ...lätlasena balti sakslase juures — 60-ndate aastate keskel kirjutasid vene ajalehed sagedasti lätlaste (samuti ka eestlaste) põgenemisest balti kubermangudest ränga ekspluateerimise tõttu. (Näiteks «Moskovskije Vedomosti», 1865, nr. 139). [ ↵ ]