Читать книгу Ahistatud - Flynn Berry - Страница 6

MINU KÕRVAL PÕLVITAV mees tervitab mind. Ta hoiab lipsu käega kõhu vastas. Tema taga künkal puhub tuul rohtu maadligi.

„Tere, Nora,” ütleb ta, ja ma mõtlen, kas me oleme varem kohtunud. Ma ei mäleta, et oleksin kellelegi oma nime öelnud. Ilmselt tundis ta Rachelit. Tal on suur, kandiline nägu ja raskete laugudega silmad; ma püüan teda ette kujutada mõnel alevi ühisüritusel, pidutulel või tuletõrjujatele raha koguval heategevusüritusel. „Inspektor Moretti. Ma olen Abingdoni jaoskonnast.”

See on löök. Ta pole Racheliga kunagi kohtunud, siin alevis pole mõrvauurijaid. Iga tõsisema asjaga tuleb tõenäoliselt minna Oxfordi või Abingdoni. Kui me läheme juurdesõiduteed mööda künkast alla, tulevad meile vastu kaks naist valgetes kohtumeediku töörõivastes, nad on teel majja.

Kui me ära sõidame, ei saa ma hingata. Ma vaatan aknast välja, rida plaatanipuid vilksatab mööda. Ma oleksin arvanud, et see tundub unenäona, aga ei. Minu kõrval istuv autojuht on täiesti reaalne, maastik akna taga on reaalne, mu kõhule on kleepunud midagi märga ja mõtted keerlevad mu peas ringi.

Ma tahan, et šokiseisund annaks mulle pisut lisaaega, kuid lein on juba kohal, see langes giljotiiniterana, kui see naine puudutas sõrmega Racheli kaela. Ma mõtlen, kuidas ma ei näe enam kunagi oma õde, ja kuidas ma olin tulnud temaga kohtuma. Kui me läbi Marlow’ sõidame, tunnen ma, et räägin oma peas iseendaga. Kedagi teist seal ei ole. Kui ma olen varem märganud, et jälgin oma mõtteid, siis olen ma tavaliselt vorminud mõtted nii, nagu räägiksin ma neist Rachelile.

Tõmbun istmel kössi. Autod kihutavad maanteel meist mööda. Ma mõtlen, kas inspektor sõidab alati nii aeglaselt või ainult siis, kui tal on veel keegi autos. Mõistan, et pole jälginud teeäärseid silte, et kontrollida, kuhu ta mind viib. Osa minust loodab, et kuhugi pimedale, märjale põllule, linnatuledest kaugele. See oleks sümmeetriline. Üks õde tapetud ja siis mõne tunni pärast teine ka.

Tema tegi seda. Siis tuli ringiga maja juurde tagasi, sõitis üles ja meelitas mind koos temaga lahkuma, kui kõik teised olid millegi muuga hõivatud. Pole üldse raske seda endale sisendada. Hirm on juba kohal, surub pinna all. Võtan kotist pastaka ja pigistan seda reie varjus.

Ootan, et ta kiirust veelgi vähendaks ja pööraks kõrvalteele, mis viiks mahajäetud tehase või tühja viljapuuaiani. Maanteed ümbritseb surnud tsoon, tal on palju võimalusi. Valmistun pastakat talle silma torkama, et joosta siis tagasi Racheli majja. Rachel istub elutoas. Ta tõstab pea, kortsutab kulmu. „Kas see toimis?”

Aga ilmub Abingdoni silt ja inspektor pöörab maanteelt kõrvale, aeglustab ja peatub mahasõidutee lõpus. Ta nägu on loid, pilk jälgib läbi tuuleklaasi valgusfoori.

„Kes seda tegi?” küsin ma.

Ta ei vaata minu poole. Vaikses autos kostab suunatule tiksumine. „Me ei tea veel.”

Tuli muutub ja ta paneb käigu sisse. Hoone sissepääsu ees pöörleb posti otsas Thamesi oru politseiringkonna märk.

Ülemisel korrusel, avatud planeeringuga ruumis seisab valgetverd mees, tume ülikonnapintsak lahtiselt õlgadel, valge tahvli ees. Meid sisenemas kuuldes astub ta eemale tahvlist, kuhu ta äsja kleepis Racheli pildi.

Ma oigan. See on pilt haigla võrguleheküljelt, Racheli ovaalne nägu tumedate juuste raamis. Ta nägu on nii tuttav, et ma vaataksin nagu iseennast. Ta on kahvatum ja näoluud on tugevamad. Mina võin toas märkamatuks jääda, tema mitte. Meil mõlemal on kõrged sarnad, aga tema omad kerkivad esile nagu nupud. Fotol ta naeratab, suu on suletud, huuled pisut viltu kokku surutud.

Vestlusruumis istub Moretti minu vastu, avab ühe käega pintsakunööbi.

„Olete väsinud?” küsib ta.

„Jah.”

„See on šokk.”

Ma noogutan. On imelik olla nii väsinud ja samas nii hirmul, just nagu mu keha magaks, aga saaks elektrilööke.

„Kas ma võin teile midagi tuua?” küsib ta. Ma ei tea, mida ta silmas peab, ja kui ma ei vasta, toob ta mulle teed, mille ma jätan joomata. Ta ulatab mulle madrusesärgi ja dressipüksid. „Kui te tahate ümber riietuda.”

„Ei, tänan.”

Ta räägib mõned minutid mitte millestki. Tal on Whitestable’is suvemaja. Mõõna ajal, ütleb ta, on seal väga ilus. Isegi merest rääkides teeb ta mind närviliseks.

Ta palub mul jutustada, mida ma majja sisenedes kõigepealt nägin. Ma kuulen, kuidas mu keel enne iga vastust suupõhjast tõustes naksatab. Ta hõõrub kukalt, käe raskus vajutab ta pea longu.

„Kas te elate temaga koos?”

„Ei, ma elan Londonis.”

„Kas see on tavaline, et te olete reede pärastlõunal seal?”

„Jah. Ma käin tal sageli külas.”

„Millal te oma õega viimati rääkisite?”

„Eile õhtul kümne paiku.”

Taevas on tumenenud, nii et ma näen kontoriakende kahvatuid tsitriinivärvi ruute teisel pool tänavat.

„Ja kuidas ta tundus olevat?”

„Nagu ikka.”

Üks kollane ruut ta õla taga kustub. Ma mõtlen, kas ta peab süüdlaseks mind. See ei tundu küll tõenäoline ning mu hirm on kauge, jälle üks plahvatus meresügavuses, kuid selline, mis minuni peaaegu ei jõuagi. Hetkeks ma isegi soovin, et mind oleks süüdi lavastatud. Siis tunneksin ma praegu midagi muud – muret, viha, õiglusjanu –, ainult mitte seda. See praegune on eimidagi, just nagu ärkamine keset põldu, ainsagi mälestuseta, kuidas sa sinna sattusid.

„Kui kaua see kestab,” küsin ma.

„Misasi?”

„Šokk.”

„Oleneb. Võib-olla mitu päeva.”

Teisel pool tänavat kontoris kergitab koristaja tolmuimeja juhet ning lükkab toole oma teelt kõrvale.

„Vabandust,” ütleb ta. „Ma tean, et te tahate koju minna. Ega te ei märganud, et miski oleks Rachelit viimasel ajal rõhunud?”

„Ei. Pisut ehk ta töö.”

„Kas teile tuleb pähe keegi, kes oleks soovinud Rachelile halba?”

„Ei.”

„Kas ta oleks teile rääkinud, kui ta oleks tundnud end ohustatuna?”

„Jah.”

Miski sellest pole tema moodi. Ma võin niisama hõlpsasti kujutleda teistsugust lahendust. Võin näha verest läbi imbunud riietes Rachelit istumas siin minu toolil ja seletamas inspektorile, kuidas ta tappis teda rünnanud mehe.

„Kas see kestis kaua?” küsin.

„Ma ei tea,” ütleb ta ja ma langetan pea, et kuminast vabaneda. Naine, kellega koos ta maja poole tuli, avab ukse. Tal on pehme, kottivajunud nägu ja lokkis, kukla taha krunni seotud juuksed. „Alistair,” ütleb ta. „Paar sõna.”

Tagasi tulles küsib Moretti: „Kas Rachelil oli mõni mees?”

„Ei.”

Ta palub mul üles kirjutada meeste nimed, kellega Rachel on viimase aasta jooksul käinud. Kirjutan hoolikalt, trükitähtedega, alustades viimasest ja jõudes välja kuueteistkümne aasta kaugusele, tema esimese poisini Snaithis, kus me üles kasvasime. Kui ma nimekirja lõpetan, istun ma, käed kõverdatult enda ees laual, ja Moretti seisab ukse juures, raske kandiline pea paberi kohal kummargil. Jälgin, kas mõni nimi tuleb talle varasematest juhtumitest tuttav ette, kuid ta ilme ei muutu.

„See esimene nimi,” ütlen. „Stephen Bailey. Nad oleksid kahe aasta eest peaaegu abiellunud. Nad kohtusid nüüdki veel vahel. Ta elab Dorsetis, West Bays.”

„Oli ta kunagi Racheli suhtes vägivaldne?”

„Ei.”

Moretti noogutab. Stephen jääb siiski esimeseks, keda kontrollida ja välistada. Inspektor väljub ja tuleb siis tühjade kätega tagasi. Ma mõtlen pärastlõunale pubis ja Yorkshire’is kadunud naisele.

„Üks asi veel,” ütlen. „Rachelit rünnati, kui ta oli seitseteist.”

„Rünnati?”

„Jah. Ametlikult oleks seda nimetatud tõsiseks kehavigastuseks.”

„Kas ta tundis ründajat?”

„Ei.”

„Kas keegi arreteeriti?”

„Ei. Politsei ei uskunud teda.” Nad olid nõus möönma, et teda on rünnatud, kuid mitte nii, nagu tema seda kirjeldas. Nad kahtlustasid, et ta oli püüdnud kedagi röövida või tülitada ning jõuliselt tagasi tõrjutud. Nad olid veel viimased vana kooli politseinikud, pöörasid rohkem tähelepanu sellele, kui palju ta oli joonud, ja ka sellele, et ta ei nutnud. „See oli Yorkshire’is, Snaithis. Ma ei tea, kas neil on toimik veel alles. See juhtus viieteistkümne aasta eest.”

Moretti tänab mind. „Meil oleks vaja, et te jääksite lähedusse. Kas teil on koht, kus täna öösel magada?” küsib ta.

„Racheli maja.”

„Sinna te ei saa jääda. Kas keegi saaks teile järele tulla?”

Ma olen nii väsinud. Ma ei taha püüda seda kellelegi seletada ega ka jaamas oodata, kuni keegi mu sõpradest Londonist siia jõuaks. Kui ülekuulamine lõppeb, sõidutab konstaabel mu Marlow’ ainsasse võõrastemajja.

Ma loodan, et me teeme avarii. Meie ees sõidab Abingtoni teel veoauto metallvarraste koormaga ja ma kujutan ette, kuidas nailonlint katkeb, metallvardad kukuvad välja, tantsivad teel, üks neist aga naelutab mu istme külge.

Marlow’ peatänav on kõver nagu sirp, ühes otsas on linnaväljak ja teises raudteejaam. „Jahimaja” on sirbi alumises otsas, jaama kõrval. See on kandiline, mustade aknaluukidega kreemikas kivimaja. Kui konstaabel mu võõrastemaja juures maha paneb, ootavad mõned inimesed platvormil rongi ja kõik nad pöörduvad politseiautot vaatama.

Võõrastemaja toas keeran ma ukse lukku ja panen ka keti peale.

Tõmban käega mööda tapeediga kaetud seina, siis surun kõrva vastu seina ja hoian hinge kinni. Ma tahan kuulda naishäält. Võibolla näiteks tütrega rääkivat ema, kui nad valmistuvad magama heitma. Seina tagant ei kosta ühtegi häält. Tõenäoliselt kõik juba magavad, ütlen ma endale.

Ma kustutan tuled ja poen teki alla. Ma tean, et see, mis toimub, on tegelikkus, kuid ootan ikkagi, et ta helistaks.