Читать книгу Toscana päikese all - Frances Mayes - Страница 4

MA KAVATSEN VÕÕRAL MAAL MAJA OSTA. MAJA, MIS KANNAB KAUNIST nime Bramasole. Ta on kõrge, nelinurkne ja aprikoosikarva, pleekinud roheliste aknaluukidega, igivana kiviplaatidest katusega ja teise korruse rauast rõduga, millel lehvikutega daamid võisid kunagi istet võtta, et jälgida mõnd all antavat etendust. All aga vohab kibuvitsatihnik, pulstunud roosid ja põlvekõrgune umbrohi. Rõdu avaneb kagusse, näitab sügavat orgu ja selle taga Toscana Apenniine. Siis, kui sajab või kui valgus teiseneb, värvub maja fassaad kuldseks, sieena tumekollaseks, ookriks; varasem sarlakpunane värvikiht kumab paiguti läbi roosade laikudena, nagu päikese kätte sulama jäetud karbitäis värvilisi rasvakriite. Seal, kus krohv on maha langenud, paljastab tahumatu kivisein maja ammuse välimuse. Maja kõrgub strada bianca kohal, mis tähendab valge kiviklibuga sillutatud teed terrassideks kujundatud mäenõlval, mida katavad vilja- ja oliivipuud. Bramasole on saadud sõnadest bramare, ihalema, ja sole, päike – päikest ihalev, ja tõesti, seda ma olen.

Suguvõsa elutarkus laidab mu otsuse üheselt maha. Mu ema kuulutas: „Naeruväärne”, rõhuga sõna teisel poolel, nagu tal kombeks, „naeruVÄÄRNE”, ning mu õed, olgugi põnevil, otsekui kardaksid, et ma olen kaheksateistaastane ja kavatsen mingi madrusega kodunt põgeneda, kõige tipuks veel isa-ema autoga. Mind ennastki närib vaikselt kahtluseuss. Notaio ooteruumi sirge seljatoega toolid ei mõju sugugi rahustavalt. Torkivad jõhvid tungivad läbi mu valge kleidi õhukese linase riide iga kord, kui ma nihelen, ja seda teen ma ooteruumi sajakraadises leitsakus sageli. Kummardun vaatama, mida kirjutab Ed vana arve tagumisele küljele: parmesan, salaami, kohv, sai. Kuidas ta võib? Lõpuks avab sinjoora ukse ja vallandab meie peale itaaliakeelse sõnalaviini.

Notaio on hoopis midagi muud kui notar; ta on juriidiline isik, kes Itaalias korraldab kinnisvaratehinguid. Meie oma, sinjoora Mantucci, on väike keevaline sitsiilia naine; prillide paksud toonitatud läätsed teevad ta rohelised silmad ebaloomulikult suureks. Ta räägib kiiremini kui ükski inimolend, keda ma siiani kuulnud olen. Ta loeb meile pikki seadusi valjusti ette. Arvasin seni, et itaalia keel voolab alati nagu sulamesi; tema suus kõlab see, nagu põrkuksid kivid kärestikus. Ed vaatab teda võlutult, ma tean, et sinjoora hääl lummab teda. Kinnisvara omanik dr Carta tunneb äkitselt, et on liiga vähe küsinud – kohe kindlasti, miks me muidu osta tahame. Meie arvates on tema hind üle mõistuse soolane. Me teame, et see on üle mõistuse soolane. Sitsiillanna kõne voolab katkematult, teda ei peata miski peale Giuseppe, kes tuleb alt baarist, lööb tumedad uksed äkitselt lahti, kandik õieli, ja paistab üllatuvat, nähes toas istuvaid segase pilguga Americani kliente. Ta toob sinjoorale tema keskhommikuse sõrmkübaratäie espressot, mille too neelab ainsa sõõmuga, vaevalt juttu katkestades. Omanik väidab, et kuigi maja maksab teatud summa, on tegelik hind palju kõrgem. „Nii on lihtsalt tavaks,” kinnitab ta. „Keegi pole nii rumal, et ametlikult tegelikku hinda nimetada.” Ta paneb ette, et me tooksime talle ühe tšeki notaio kontorisse ja annaksime pärast veel kümme väiksemat tšekki sõna otseses mõttes hõlma alt.

Anselmo Martini, meie maakler, kehitab õlgu.

Ian, inglise kinnisvaramaakler, kelle me palkasime tõlkimisel abistama, kehitab samuti.

Dr Carta võtab kokku: „Oh teid ameeriklasi! Võtate kõike nii tõsiselt. Ja veel, per favore, kuupäevastage tšekid ühenädalaste vahedega, et suured summad pangas tähelepanu ei ärataks.”

Kas on see sama pank, mida mina tean, kus mandlisilmne teller sooritab uneleva tehingu iga viieteistkümne minuti tagant, suitsetamise ja telefonikõnede vaheajal? Sinjoora jääb järsku vait, topib paberid mappi ja tõuseb püsti. Meie peame tulema tagasi siis, kui raha ja dokumendid on valmis pandud.

ÜHEST MEIE HOTELLITOA AKNAST AVANEB PANORAAMNE VAADE Cortona iidsetele katustele, alla Val di Chiana tumedale kõiksusele. Kuum lõõskav tuul – scirocco – ajab normaalsed inimesed kergelt hulluks. Minu puhul tundub see peegeldavat mu enda hingeseisundit. Ma ei saa magada. Ühendriikides olen ma varemgi maju ostnud ja müünud – pakkinud autosse emalt saadud spode’i portselani, kassi ja kummipuu, et läbida viie- või viietuhandemiiline vahemaa järgmise ukseni, mille luku uus võti lahti keerab. Kui panuseks on katus pea kohal, on teatud närveldamine lausa kohustuslik, sest müümine tähendab ühe mälestustekogumi hülgamist ja ostmine tuleviku toimumise koha valikut. Ja koht, mis muidugi mõista pole kunagi neutraalne, avaldab oma mõju. Lisaks sellele tuleb tegelda juriidiliste keerdkäikude ja ettenägematute asjaoludega. Siin aga puurib mu pilk vaid üha süvenevat pimedust.

Itaalia on mõjunud mu psüühikale alati nagu magnetiline tõmbejõud. Need neli suve, mil me Toscana igas nurgas talumaju üürisime, olid majad mul kogu aeg hinge peal. Esimeses kohas, kus me Ediga sõpradega kahasse elasime, hakkasime kohe esimesel õhtul kokku arvutama, kas kõigi meie nelja säästudest piisaks selleks, et osta ära lagunenud kivist taluhoone, mida me nägime oma terrassilt. Ed sattus maaelust kohe vaimustusse, hulkus naabrite valdustes ringi ja vaatas, kuidas tööd tehakse. Antolinid kasvatasid tubakat – ilus, olgugi vihatud vili. Kuulsime, kuidas töölised hüüavad „Vipera!”, hoiatades üksteist mürkmadude eest. Õhtuti tõusis tumedatest lehtedest lillakassinist auru. Meie terrassi soodustusega vaateplatsile paistis farmielu hästi korraldatud rahulik vool. Sõbrad ei tulnud enam tagasi, kuid meie järgmise kolme puhkuse ajal kasvas suvemaja otsimise kaudne eesmärk üle palverännakuks – hoolimata sellest, kas me kunagi üldse midagi leiame, sattusime nüüd kohtadesse, kus valmistati puhast rohelist oliiviõli, avastasime armsaid romaani stiilis külakirikuid, tiirutasime viinamägede käänulistel kõrvalteedel ning peatusime maitsma kõige pehmemat brunello t ja kõige tumedamat vino nobilet. Majaotsimine teritab pilku. Külastasime iganädalasi turge mitte ainult soovist osta pikniku jaoks virsikuid; uurisime tähelepanelikult kõige müügiloleva kvaliteeti ja valikut, peas küpsemas plaanid sünnipäevalõunate, uute puhkusereiside ja nädalalõpukülaliste hommikusöökide tarvis. Istusime tundide viisi väljakutel või rüüpasime kohalikes baarides limonaadi, imedes salamahti endasse paiga õhustikku. Leotasin nii mõndagi kannarakku hotelli bidees, hõõrusin pudelitäisi nahamääret jalgadele, mis olid läbinud lugematuid miile kivisillutisega tänavaid. Tassisime tervet laadungit ajalooraamatuid, reisijuhte, metsalillede määrajaid ja romaane ühest üürikorterist ja hotellist teise. Igal pool pärisime kohalikelt, kus nemad süüa eelistavad, ja suundusime restoranidesse, mida reisijuhid ei maininud. Meis mõlemas äratab põhjatut uudishimu viimane kui üks mäenõlval turritav lossivare. Ikka veel tähendab maapealne paradiis minu jaoks lõbusõitu Umbria ja Toscana kruusatatud külavaheteedel, kuhu olen palju kordi väga meeldivalt ära eksinud.

Cortona oli esimene linn, kus me peatusime, ja me tulime ikka sinna tagasi ka kõigil neil järgnevatel suvedel, mil elasime üürilistena Volterra, Firenze, Montisi, Rignano, Vicchio, Quercegrossa lähistel, lummavates, riukalikes majades. Ühes oli köök, kus kaks inimest teineteisest mööda ei mahtunud, kuid see-eest nägi aknast jupikest Arnot. Ühes teises köögis polnud sooja vett ega nuge, kuid maja oli ehitatud keskaegsele kaitsevallile, mis kõrgus viinamarjaistanduste kohal. Veel üks oli varustatud mitme portselanserviisiga neljakümnele inimesele, lugematute klaaside ja lauahõbedaga, kuid külmutuskapp kattus iga päev seestpoolt jääga ja kella nelja paiku kargas uks lahti, paljastades järjekordse iglu. Niiske ilmaga sain iga kord särtsu, kui köögis kogemata millegi vastu puutusin. Legendi järgi oli Cimabue just sellel maalapil avastanud noore Giotto maa peale lammast joonistamas. Ühe maja vooditel olid keskel selgamurdvad õnarused. Nahkhiired lendasid korstnasse ja pinisesid meid ärkvele ning laepalkidest pudenes padjale katkematu joana puukoide sõelutud saepuru. Tulease oli nii suur, et me võinuks seal veisekarbonaadi ja piprakaunu grillides ka ise sees istuda.

Me sõitsime maha sadu tolmuseid miile, et vaadata maju, mis (nagu kohapeal selgus) paiknesid Tiberi üleujutuspiirkonnas või keset vanade kaevanduste paljaks kooritud tühermaad. Siena maakler lubas rõõmsalt, et kahekümne aasta pärast on vaade jälle imeilus – laastatud maade haljastamist nõudis seadus. Üks vaimustav keskaegne maamaja oli uskumatult kallis. Saehambuline talupoeg, kellega me tutvusime baaris istudes, üritas müüa meile oma lapsepõlvekodu, akendeta kivist kanakuuti, mis oli teise majaga kokku ehitatud ja mille lõrisevad ketikoerad püüdsid meile kallale söösta. Montisi lähedal hakkas meile hirmsasti meeldima üks talumaja; contessa, kellele see kuulus, andis meile mitu päeva tühja lootust, kuni otsustas, et vajab Jumalalt märguannet, enne kui võib selle maha müüa. Pidime lahkuma enne, kui märk kohale jõudis.

Tagantjärele neile paikadele mõeldes tunduvad need mulle järsku uskumatult veidratena, isegi Cortona. Ed nii ei arva. Igal pärastlõunal läheb ta väljakule ning vaatab, kuidas noor abielupaar püüab oma väikest titat jalutama viia. Iga paari sammu tagant peetakse nad kinni. Inimesed piiravad vankri sisse. Kummarduvad lapse nägu lähedalt uurima, häälitsevad, ülistavad. „Järgmises elus,” ütleb Ed mulle, „tahan tulla maailma Itaalia titana.” Ta imeb endasse väljaku elu: kuumast rammestunud parkunud mees käärib käised üles, paljastades musklid käel, mis lõdvalt lõuga toetab; ülakorruse aknast imbuvad Vivaldi veatud flöödihelid; lillemüüja kirev õitelehvik avaneb poe kiviseina taustal; mees, kellel pole üldse kaela, tõstab autokastist maha lambatalli. Ta heidab nad õlale nagu jahukotid, nii et lammastel lähevad silmad pungi. Iga paari minuti tagant heidab Ed pilgu suurele kellale, mis on juba nii kaua väljakul aega mõõtnud. Lõpuks kõnnib ta veidi ringi, kõnnitee kive mällu talletades.

Teisel pool hotelli hoovi laulab araablasest külastaja oma palveid – enne koitu, just siis, kui ma lõpuks suigatan. See kõlab nagu soolaveega kuristamine. Tundide viisi kaigub ta hääl väga ahtas heliregistris ikka üht ja sama korrutades. Tahaksin pea aknast välja pista ja talle „Jääge vait!” karjuda. Paiguti ajab see naerma. Vaatan välja ja näen teda aknal koogutamas, õnnis naeratus huulil. Ta meenutab mulle nii kangesti oksjonipidajaid, kes mu lapsepõlves lõunaosariikide kuumades laohoonetes tubakat müütasid. Olen sõitnud kodunt seitsme tuhande miili kaugusele, et tuju ajel terve elu säästud korraga sirgeks lüüa. Või pole see tuju? Meenutab väga armumist ja see pole kunagi päriselt tujuhoog, armumisel on sügavad tagamaad. Kas on ikka?

IGA KORD, KUI ME ASTUME HOTELLI JAHEDATEST KÕRGETEST RUUMIdest välja kriipivasse päikesevalgusse, läheme linna ringi lonkima, ja see hakkab meile üha rohkem meeldima. Bar Sporti esine välikohvik avaneb Piazza Signorellile. Igal hommikul müüvad mõned talupojad üheksateistkümnenda sajandi teatro treppidel oma saadusi. Vaatame espressot juues, kuidas nad tõstavad üles roostes käsikaalud ja kaaluvad tomateid. Ülejäänud väljakut ääristavad täiuslikult säilinud keskaegsed või renessansi paleed. Nüüdsama võiks avaneda mõni uks ja keegi „La Traviata” aariat lauldes väljakule kõndida. Iga päev külastame etruski müüri kõiki keskaegseid päiskiviväravaid, uurime Fiati-laiusi kivitänavaid, mida ääristavad renessansiaja ja vanemad majad, ja veel kitsamaid vicolosid, salapäraseid jalakäijatele mõeldud vahekäike, mis on sageli varustatud järskude treppidega. Neljateistkümnenda sajandi kinnimüüritud „surnuteuksed” on ikka veel näha. Räägitakse, et need peaukse kõrval asetsevad uksekummitused olid mõeldud katkuohvrite väljakandmiseks – peauksest lahkumine oleks halba õnne toonud. Panen tähele, et inimesed jätavad sageli võtme oma har iliku ukse lukuauku.

Reisiteatmikud kirjeldavad Cortonat sõnadega „sünge” ja „range”. Nad eksivad. Paiknemine mäetipul, müürid ja massiivsena kõrguvad kivihooned annavad arhitektuurile vaieldamatult vertikaalse iseloomu. Üle väljaku jalutades tunnen, kuidas järsud, nurgelised varjud langevad maale eukleidilise täpsusega. Ajan selja sirgu – hoonete ülespoole pürgimine näib kanduvat üle ka elanikele. Nad kõnnivad aeglaselt, lausa suursuguse rühiga. Ütlen ühtelugu: „On ju imeilus naine?”, „On ju vapustav mees?”, „Vaata seda nägu – ehtne Raffael.” Hilisel pärastlõunal istume jälle espressot jooma, seekord teise väljaku äärde. Umbes kuuekümneaastane naine möödub meist tütre ja teismelise tütretütre käevangus, nad jalutavad aeglaselt, päike tantsimas nägudel. Me ei oska arvata, miks tundub päike siin kandis nii hingestatud. Võibolla kiirgavad ümberkaudsed päevalillepõllud kulda. Kolm naist näivad tüüned, uhked, muljetavaldavalt rahulolevad. Nende näod peaksid kaunistama kuldmünte.

Kuni meie kohvi rüüpame, dollari väärtus muudkui langeb. Lahkume igal hommikul vastu tahtmist oma väljakust ja jookseme kõik pangad läbi, et võrrelda välja pandud vahetuskursse. Nende jaoks, kes vahetavad reisitšekke, et enne ärasõitu veel nahapoodides raha raisata, ei ole vahetuskurss nii oluline, meil aga on mängus maja koos viie aakriga ja iga liir loeb. Väike langus nendes näitudes, ja süda langeb samavõrra allapoole. Iga sajaliirise languse järel arvutame välja, kui palju kallimaks on maja jälle muutunud. Mõistusevastaselt arvutan ma lisaks ka selle välja, kui palju kingi ma kaotatud summa eest oleksin saanud. Varem ostsin ma Itaaliast põhiliselt kingi – minu salapatt. Mõnikord toppisin kohvrisse lausa üheksa uut paari: punased ussinahksed tänavakingad, rihmikud, tumesinised seemisnahksed saapad ja mitu paari musti erineva kõrgusega kontsaga kingi.

Muidugi mõista võtavad pangad suurelt välismaiselt rahaülekandelt erineva protsendi vahendustasu. Meie vajame nüüd head õnne. Panga protsendid võivad teab kui kõrgeks tõusta, sest raha väljavõtmine võib Itaalias väldata nädalaid.

Lõpuks saame näitliku õppetunni sellest, kuidas asju aetakse. Tehingu sooritamist kannatamatult ootav dr Carta helistab oma panka, mis asub poole tunni tee kaugusel Arezzos –, samasse, mille kliendid on ka tema isa ja äi. Seejärel helistab ta meile. „Minge sinna,” ütleb ta. „Nad ei võta raha laekumise eest üldse vahendustasu ja vahetavad valuuta mis tahes kursiga, mis ülekande ajal parasjagu kehtib.”

Tema nutikus ei pane mind põrmugi imestama, kuigi meie läbirääkimiste ajal näis, nagu oleks ta raha suhtes silmatorkavalt ükskõikne – ta lihtsalt nimetas oma kõrge hinna ja jäi selle juurde. Ta oli ostnud selle kinnisvara aasta tagasi ühe Perugia maaomanikeperekonna viie vana õe käest, seletas ta, kavatsusega seada sinna sisse oma pere suvemaja. Siis aga said nad naisega päranduseks ühe mereäärse kinnisvara ja otsustasid hoopis toda kasutada. Oli see päriselt nii, või oli ta lihtsalt teinud soodsa tehingu üheksakümneaastaste daamidega ning saab nüüd müügist kopsaka vaheltkasu, nii et meilt saadud rahast jätkub mereäärse maja ostmiseks? Mitte et ma seda talle pahaks paneksin. Ta on osav.

Võib-olla kartes, et me ümber mõtleme, helistab dr Carta meile ja tahab meiega maja juures kokku saada. Ta müriseb kohale oma Alfa 164-ga, üleni Armanis. „Üks asi on veel,” lausub ta nagu pooleli jäänud vestlust jätkates, „tulge minu järel ja ma näitan teile midagi.” Paarsada jalga teed mööda edasi juhib ta meid kivisele teerajale kollaste lõhnavate leetpõõsaste vahel. Kummaline küll, kivitee tõuseb seljandiku kaart järgides üha kõrgemale mäkke. Peagi avaneb meile kahesajakraadine vaade kogu orust, me jalge ees lookleb küpressidega palistatud maantee ja laiub hoolitsetud viinamarjaistandustest ja oliivisaludest täpiline mahe maastik. Taamal paistab sinine plekk – see on Trasimeno järv; paremat kätt joonistub Cortona punasekatuseline siluett selgelt taeva taustale. Dr Carta pöördub võidukalt meie poole. Lamedad kiviplaadid muutuvad siin laiemaks. „Roomlased, selle tee ehitasid roomlased – see viib otse Cortonasse.” Päike kõrvetab. Ta räägib pikalt-laialt mäetipul asuvast suurest kirikust. Ta näitab, kustkaudu võis omal ajal kaarduda ülejäänud osa kiviteest – otse läbi Bramasole krundi.

Tagasi maja juures, keerab ta lahti õues asuva kraani ja tõstab vett näole. „Teil on siin suurepärane vesi, piiramatus koguses päris oma mineraalvett, väga kasulik maksale. Eccellente!” Tal õnnestub näida ühekorraga entusiastlik ja pisut tüdinud, sõbralik ja veidi üleolev. Mul tekib kartus, kas me viimati pole liiga otsekoheselt rahast rääkinud. Või peab ta meie seadustkummardavat ameerika suhtumist ostu-müügi tehingusse rabavalt naiivseks. Ta laseb veel joosta, seab peopesa kraani alla ja kummardub jooma, ilma et õlgadele heidetud hästi istuv linane pintsak maha libiseks. „Piisavalt vett kas või basseini jaoks,” kinnitab ta, „ideaalne koht oleks see, kust avaneb vaade järvele, otse selle paiga kohal, kus Hannibal võitis roomlasi.”

Roomlaste ehitatud tänava jäänused metsalilledega kaetud künkal on meid pahviks löönud. Pärastlõunati hakkame käima mööda neid kiviplaate linnas kohvi joomas. Ta näitab meile vana tsisterni. Vesi on Toscanas kõrges hinnas ja seda koguti tilkhaaval. Taskulambiga avaust valgustades oleme juba tähele pannud, et tsisternil on kivist võlvialune, nähtavasti midagi käigutaolist. Mäe peal Medici kindluses nägime sealses tsisternis samasugust võlvialust ja lossivaht seletas meile, et maa-alust salakäiku pidi pääses põgenema alla orgu ja sealt Trasimeno järve äärde. Itaallasi niisugused mälestised ei eruta. Mina suudan vaevu uskuda, et selliseid iidseid asju on lubatud omada.

NII KUI MA BRAMASOLET NÄGIN, TEKKIS MUL TAHTMINE RIPUTADA OMA suveriided armadio sse ja laduda raamatud riiulisse akna alla, kust avaneb vaade orule. Olime veetnud neli päeva sinjoore Martini seltskonnas, kes pidas väikest pimedat kontorit linna madalamas osas Via Sacco e Vanzettil. Kirjutuslaua kohal rippus foto temast endast sõdurimundris, oletasin, et Mussolini armees. Selle põhjal, kuidas ta meid kuulas, oleks võinud arvata, et me räägime soravat itaalia keelt. Kui me saime kirjeldatud, mida me enda arvates tahame, tõusis ta püsti, pani borsaliino pähe ja ütles ainsa sõna: „Andiamo”, asume teele. Kuigi ta oli teinud hiljuti läbi jalaoperatsiooni, sõidutas ta meid ringi olematutel teedel, tungis läbi okkaliste tihnikute, et näidata paiku, mille olemasolu oli vaid temale teada. Mõned neist olid talumajad, katus põrandale langenud, miilide kaugusel linnast ja meeletult kallid. Ühel majal oli ristisõdalaste ehitatud torn, kuid taibanud, et me oleme tõepoolest huvitatud, puhkes seda omav contessa nutma ja tõstis hinna silmapilk kahekordseks. Üks maja oli ühenduses teiste taludega, kus kanad nautisid tõelist vabadust – jooksid vabalt sisse-välja. Õu oli täis roostetanud põllutööriistu ja sigu. Mitmed majad tundusid umbsed või asusid otse maantee ääres. Ühes kohas oleks tulnud kõigepealt tee rajada – maja paistis põldmurakapõõsaste keskelt vaevalt välja ja me pidime leppima aknast sissepiilumisega, sest kerratõmbunud must madu keeldus lävepakult lahkumast.

Me viisime sinjoore Martinile lilli, tänasime teda ja jätsime hüvasti. Lahkuminek näis teda siiralt kurvastavat.

Järgmisel hommikul pärast kohvijoomist kohtasime teda juhuslikult väljakul. Ta ütles: „Nägin just ühte Arezzo arsti. Tal on võib-olla üks maja müüa. Una bella villa,” lisas ta rõhuga. Maja olevat Cortonast jalutuskäigu kaugusel.

„Palju maksab?” küsisime meie, kuigi teadsime juba, et sedasorti otsene küsimus teda vapustab.

„Lähme kõigepealt vaatama,” oli kõik, mis ta vastas. Cortonast välja jõudnud, keeras ta teele, mis tõuseb loogeldes mäe vastasküljele. Ta keeras strada biancale ja lõpuks pikale kaldus juurdesõiduteele. Märkasin silmanurgast möödavilksatavat pühamut, tõstsin pilgu ja nägin kolmekorruselist maja kähara rauast lünetiga eesukse kohal, kaks kõrget eksootilist palmipuud teine teisel pool. Sel kargel hommikul paistis fassaad kiirgavat, kaetud sidruni- ja vasekarva põletatud savi meenutava kihilise glasuuriga. Autost välja ronides jäime mõlemad vait. Pärast kõiki neid keeramisi tundmatutele teedele näis see maja meid kogu aeg seal oodanud olevat.

„Täpselt see mis vaja, ostame ära,” naljatasin ma, kui me umbrohu sees edasi liikusime. Nagu ka eelmiste majade puhul, ei pidanud sinjoore Martini ülistuskõnet, lihtsalt vaatas koos meiega. Kõndisime maja poole läbi roostes võrekatusega lehtla, mis oli ronirooside raskuse all lookas. Kahe poolega eesuks kääksatas nagu elusolend, kui me ta lahti lükkasime. Seinad, sama paksud kui pikk on minu käsivars, uhkasid jahedust. Aknaklaasid võbelesid. Lohistasin jalgu porises prügis ja nägin selle all siledaid kivipõrandaid, mis olid laitmatus seisukorras. Igas toas avas Ed sisemised aknad ja lükkas luugid valla, tuues nähtavale üha uusi imelisi vaateid küpressidele, tuules voogavatele rohelistele mägedele, kaugetele villadele, orule. Majas oli isegi kaks töökorras vannituba. Mitte küll ilusad, aga vannitoad, pärast kõiki neid maju, kus polnud isegi põrandaid, ka-nalisatsioonist rääkimata. Maja oli kolmkümmend aastat tühi seisnud ja majaümbrus oli nagu nõiutud aed, metsistunud, murakate ja viinapuude tihnik. Panin tähele, et sinjoore Martini uurib aeda maainimese harjunud pilguga. Luuderohi väänles puude ümber ja valgus üle varisenud terrassiseinte. „Molto lavoro,” palju tööd, ütles ta ainult.

Nende pikkade aastate jooksul, mil me olime maja otsinud, mõnikord ajaviiteks, mõnikord nõrkemiseni, polnud ma veel kohanud ainsatki, mis oleks mulle nii tingimusteta „jah” öelnud. Kuid me pidime järgmisel päeval lahkuma, ja kui me hinda kuulsime, ütlesime kurvalt ei ja läksime koju.

Järgnevatel kuudel mainisin mõnikord Bramasolet. Torkasin foto peegli külge ja lonkisin sageli oma mõtetes aias ja tubades ringi. Muidugi on maja inimese enda metafoor, aga samas on ta ka jäägitult tõeline. Ja võõramaine maja liialdab kõiki ülekantud tähendusi, mida üks maja endas kätkeb. Kuna ma olin hiljuti lõpetanud pika abielu, mis oleks pidanud kestma igavesti, ning alustamas uut suhet, tundus see majaotsimine olevat seotud loodetava uue identiteediga, mille ma suudaksin endale sepitseda. Kui lahutustandri tolm oli maha langenud, leidsin ringi vaadates, et mul on täiskasvanud tütar, täiskohaga loengud ülikoolis (pärast mitmeid aastaid osaajatööd), tagasihoidlik väärtpaberiportfell ja kogu tulevik välja mõtelda. Kuigi lahutust oli raskem taluda kui kellegi surma, tundsin imelikul kombel, nagu oleksin ma pärast pikki perekonnaga kokkukasvamise aastaid oma „minaga” jälle kokku saanud. Mind valdas tung vaadelda oma elu teistsuguse kultuuri keskel, liikuda edasi selle juurest, mida juba tundsin. Vajasin mingit füüsilist mõõdet, mis võiks täita mu varasema elu aastate vaimse ulatuse. Ed jagab jäägitult mu Itaalia-vaimustust, samuti kolmekuulist õnnist vabadust, mida suviti pakub ülikooli lektori amet. Seal ootaksid meid pikad päevad täis avastusretki, kirjutamist ja teadustööd. Kui ta roolis istub, keerab ta alati põnevale kõrvalteele. Itaalia keel, ajalugu, kunst, kohad, mida külastada, on lõputud – kahest elueast ei piisa. Ja võõramaine mina-olemine. Uus elu võiks kujundada ennast maja kontuuride järgi, mis juba on omas kodus ümbritseva looduse rüpes, ja maja raamiva rütmi järgi.

Kevadel helistasin ühele naisele Kaliforniasse, kes oli alustamas kinnisvaratehingute vahendamist Toscanas. Palusin tal Bramasole kohta järele uurida – vahest on hind alla läinud, kui seda pole veel maha müüdud. Nädal hiljem helistas ta mulle baarist, kus oli omanikuga kokku saanud. „Ei, seda pole veel maha müüdud, aga Itaalia loogika eripära kohaselt on hind tõusnud. Dollari väärtus,” tuletas ta mulle meelde, „on langenud. Ja see maja on väga töömahukas.”

Nüüd oleme siin tagasi. Praeguseks, sama veidra loogika kohaselt, on Bramasole ostmisest saanud mu kinnisidee. Lõpuks on ju hind tema ainus puudus. Oleme mõlemad vaimustatud asukohast, linnast, majast endast ja tema ümbrusest. Kui ainult üks väike asi on valesti, veenan ma ennast, ei või ju loobuda.

Siiski läheb see maksma sacco di soldi. Ripakile jäänud maja ja aia korrastamine saab olema vaevarikas. Lekked, hallitus, varisenud kiviterrassid, pudenev krohv, üks armetus seisus vannituba, teine liigutava metallist istevanni ja pragunenud potiga.

Miks see väljavaade mind innustab, kui San Franciscos viis juba köögi remont mu endast välja? Kodus ei saa me piltigi üles riputatud, ilma et pool seina maha langeks. Kui me ummistunud kraanikaussi pumpame, olles taas kord unustanud, et torud vihkavad artišoki pealmisi lehti, tõuseb kogu San Francisco lahe kõnts meile kööki.

Teisest küljest, auväärne maja rooma tee ääres, etruski (etruski!) müür kõrgumas mäejalamil, Medici kindlus nägemisulatuses, vaade Monte Amiatale, maa-alune käik, sada seitseteist oliivipuud, kakskümmend ploomi, teab kui mitu aprikoosi-, mandli-, õuna- ja pirnipuud. Kaevu juures paistab vohavat hulk viigipuid. Peatrepi kõrval kasvab suur pähkel. Ja siis veel lähedus ühele kõige suurepärasemale linnale, mida ma kunagi näinud olen. Kas poleks hullumeelsus jätta ostmata see kaunis maja nimega Bramasole?

Mis siis, kui üks meist saab hoobi möödasõitvalt kartulikrõpsuautolt ja kaotab töövõime? Koostan mõttes nimekirja haigustest, mis meid tabada võiksid. Üks mu tädi suri neljakümne kaheselt südamerabandusse, vanaema jäi pimedaks, kõik need koledad tõved… Mis siis, kui maavärin põrmustab ülikoolid, kus me loenguid peame? Humanitaarteaduste hoone kuulub nende ehitiste hulka, mille keskmise tugevusega maavärin kõige tõenäolisemalt hävitab. Mis siis, kui väärtpaberiturgu tabab krahh?

Kargan kell kolm öösel voodist ja lähen duši alla, lasen külmal veel otse näkku voolata. Pimedas tagasi voodisse tulles, käsikaudu teed kobades löön varba vastu rauast voodiraami. Valu sööstab selgroogu pidi üles. „Ed, ärka ometi. Ma vist murdsin varbaluu ära. Kuidas sa magada saad?”

Ta tõuseb istuli. „Ma nägin just unes, kuidas ma aias maitsetaimi lõikan. Salveid ja sidrunmelissi. Salvei on itaalia keeles salvia.” Tema veendumus, et see on suurepärane mõte, mis tõotab maapealset paradiisi, pole hetkekski kõikuma löönud. Ta süütab öölambi. Ta naeratab.

Mu pooleldi lahti rebenenud varbaküüs on jäänud ripnema, inetu punane laik selle all kasvab. Ma ei suuda seda nii jätta ega ka lahti tõmmata. „Tahan koju,” ütlen ma.

Ta paneb mulle plaastri varba ümber. „Sa mõtled Bramasolet, eks ju?” küsib ta.

SEE KÕNEALUNE RAHAPATAKAS ON CALIFORNIAST VÄLJA SAADETUD, KUID pole veel pärale jõudnud. Kuidas see võimalik on, küsin mina pangas – kui raha telegrammi vormis teele asub, jõuab see ju silmapilkselt sihtkohta. Jälle õlakehitused. Võib-olla on Firenze peakontorisse toppama jäänud. Päevad lähevad. Helistan ühest baarist Steve’ile, oma California maaklerile. Karjun üle televiisori jalgpallimatši lärmi. „Sa pead oma otsast jälgi ajama,” karjub mu vestluskaaslane vastu. „Siit on raha juba ammu välja läinud, ja kas sa üldse teadsid, et pärast Teist maailmasõda on neil valitsus nelikümmend seitse korda vahetunud? See raha oli paigutatud soodsalt maksuvabadesse obligatsioonidesse ja parima kasvuga kapitali. Need sinu Austraalia obligatsioonid tootsid seitseteist protsenti. Aga olgu, la dolce vita.”

Sääsed (neid kutsutakse zanzareks, täpselt nende pinina kohaselt) tungivad kõrbetuule tiivul hotelli. Vähkren linade vahel, nii et nahk suitseb. Tõusen keset ööd üles, naaldun luukidega aknale, kujutlen kõiki magavaid hotellivõõraid, jalad kivistel tänavatel rakku trambitud, käed ikka veel reisijuhti pigistamas. Me võiksime veel taganeda. Loobiksime kompsud üüri-Fiatisse ja ütleksime arrivederci. Laiskleksime kuu aega Amalfi rannikul ja siis koju, päevitunud ja puhanud. Ostaks terve hunniku rihmikuid. Tuleb meelde, kuidas vanaisa ütles, kui ma kahekümnene olin: „Ole mõistlik. Tule maa peale.” Teda ajas marru, et ma õpin poeesiat ja ladina etümoloogiat, midagi täiesti kasutut. Ja mis mul nüüd arus on? Osta mahajäetud maja kohas, mille keelt ma hädavaevu oskan. Ta on vist hauas ringikeeramisest oma surilinad viledaks kulutanud. Meil pole ju teab mis tagavara, mis meid kuivale aitaks, kui tundmatu miski alt veab.

KUST TULEB SEE MAJADELUMMUS? MA PÕLVNEN ESIVANEMATEST, KELLE kotist võis alati leida mööbliriide proovilappe, vannitoaplaatide värvilisi ruute, kollase seinavärvi seitset tooniproovi ja lillelisi tapeediribasid. Meie pere armastab nelja seina kontseptsiooni. „Milline maja tal on?” küsib mu õde ja me mõlemad teame, et ta mõtleb sellega, milline on maja omanik. Isegi nädalavahetuseks mitte eriti kaugele sõites haaran toidupoest kaasa tasuta kinnisvaraprospekti. Kunagi üürisime kahe sõbraga juunikuuks Mallorcale maja, ühel teisel suvel elasin väikeses casas San Miguel de Allendes, kus ma armusin kirglikult range Sierra Madre purskkaevudega siseõuedesse ja magamistubadesse, mille rõdudelt voogavad alla bugenvillea väänkasvude punased kosed. Ühel suvel Santa Fes hakkasin uurima sealseid eluasemeid, kujutlesin, kuidas minust saaks edelamaalane, kes paneb iga toidu sisse tšillipipart, kannab lillemotiividega türkiisehteid – võimalust elada teistsugust elu, olla olemas iseenda teise variandina. Lahkusin kuu aja pärast ega ole tahtnud kunagi enam tagasi minna.

Armastan Georgia ranniku äärseid saari, kus veetsin oma lapsepõlve suved. Miks mitte osta sinna mõni ilmast karastunud hall maja, mille puit jätab mulje, justkui oleks see rannale uhutud? Puuvillased vaibad, virsiku-jäätee, ojasse külma pandud arbuus, magades loksuvad lained akna taga. Paik, kuhu mu õdedel, sõpradel peredega on hõlbus külla tulla. Siiski meenub mulle, et iga kord, kui olen oma vanadesse jälgedesse astunud, on jäänud otsitu leidmata. Kuigi ma olen vastuvõtlik turvaliselt tuttava võlule, olen ometi veidi rohkem vastuvõtlik üllatustele. Itaalia tundub mulle piiritult peibutav – miks mitte tuletada siinkohal meelde „Jumaliku komöödia” avasõnu: Mida peab inimene tegema selleks, et areneda? Parem meenutan oma isa, mu väga sirgjoonelise, ülimalt kokkuhoidliku vanaisa poega. „Perekonna juhtmõte,” ütles tema, „on kokku ja lahti pakkida”.” Ja veel: „Kui sa ei saa sõita esimeses klassis, siis jäta sõitmata.”

Ärkvel lamades kogen tuttavat tunnet, kuidas Vastus minuni jõuab. Sageli tajun, et mingi mõte või olukorra lahendus kerkib pinnale läbi tumeda hägu, ja ühtäkki saab selge valge kiri nähtavaks – nagu mustadele kuulidele kirjutatud vastused salakirjamängus, mis mulle kümneaastasena kangesti meeldis. Ma naudin ootamise pingestatud seisundit, seda mõttekäigu vaimset ja füüsilist tunnetust, kui midagi mõistatuslikku ujub alateadvusest pinnale.

Aga mis siis, kui sa ei tunneks ebakindlust, küsib valge kiri. Kas sina oled kahtlustest vaba? Miks mitte nimetada seda hoopis põnevuseks? Kummardun laiale aknalauale hetkel, mil hakkab aimuma päikesetõusu kullatud kahvatulillat valgust. Araablane magab veel. Sügav rahu valitseb igas ilmakaares lainelise maastiku üle. Hellalt lohkudesse paigutatud meekarva talumajad meenutavad jahtuma pandud pakse saiaviile. Tean küll, et maapinna kerkimine juura ajastul kiskus need mäed vägivaldselt välja, kuid praegu jätavad nad mulje, nagu oleks suur käsi nad ümaraks silunud. Sedamööda kuidas päike eredamaks muutub, levib üle maa pehme värvigamma: pesumasinast läbi käinud dollari roheline, seisma jäänud koor, sinine taevas nagu pimeda silmad. Renessansi maalikunstnikud olid väga täpsed. Ma pole seni pidanud Peruginot, Giottot, Signorellit ja teisi realistideks, kuid nende taustamaastikke on siin igal pool näha, nagu enamik turiste avastab, tumedad küpressid iga kompositsiooni rõhutamas. Nüüd ma mõistan, miks Cortona muuseumi kuldse blondi ingli punane saabas niiviisi kiirgab, miks madonna rüü koobaltsinine mõjub pilkupüüdvalt sügavana. Selle maastiku ja valguse taustal joonistub kõik teravalt välja. Isegi all nööril kuivav punane rätik on imbunud läbi omaenese punasusest.

Kujutle, mis siis, kui taevas ei langegi kaela? Mis siis, kui päev tuleb imeline? Mis siis, kui maja saab kolme aastaga uueks? Selleks ajaks on olemas käsitsi kirjutatud sildid oma puude oliiviõlile, siesta ajaks luukide vahele tõmmatud õhukesed linased kardinad, riiulitel purgid ploomimarmelaadiga, pärnapuude all pikk pidulaud, ukse kõrvale laotud korvid tomatite, salati, tilli, rooside ja rosmariini korjamiseks. Ja kes oleme meie selles imelikus uues elus?

LÕPUKS JÕUAB RAHA PÄRALE, ARVE ON AVATUD. AINULT ET NEIL POLE tšekke. Sellel suurel pangal, kümnete harukontoritega keskpangal Itaalia kullakeskuses, pole meile tšekke anda. „Võib-olla järgmisel nädalal,” selgitab sinjoora Raguzzi. „Momendil on kõik otsas.” Me podiseme pahuralt. Kahe päeva pärast ta helistab. „Mul on teie jaoks kümme tšekki.” Mis neis tšekkides nii erilist võiks olla? Kodus saan ma neid karpide kaupa. Sinjoora Raguzzi laob nad meie ette. Kitsa seeliku ja liibuva T-särgiga sinjoora Raguzzil on huuled alati niisked ja pruntis. Tema nahk läigib. Ta on hingematvalt kütkestav. Ta kannab hunnitut kandilist kuldketti ja mõlema randme ümber käevõrusid, mis kilisevad, kui ta igale tšekile meie arve numbri tembeldab.

„Kui ilusad ehted. Eriti käevõrud,” ütlen ma.

„Muud meil siin polegi kui kulda,” vastab ta süngelt. Arezzo hauamonumendid ja väljakud on ta ära tüüdanud. California kõlab tema arvates paremini. Meie nägemine tõstab tal iga kord tuju. „Ah, California,” sõnab ta tervituseks. Pank hakkab tunduma ebatõeline. Me viibime tagaruumis. Keegi mees lükkab uksest sisse käru, millele on laotud kullakangid – päris ehtsad kullakamakad. Valvureid ei paista kusagil. Teine mees pakib kaks kullakangi luitunud kollaste aktikaante vahele. Ta on lihtsalt riides, nagu töömees. Ta kõnnib välja tänavale, et kullakangid kuhugi ära viia. Nii palju siis ohutusnõuetest – aga milline kaval maskeering. Asume taas tšekkide juurde. Ei mingit jahi, palmipuude või hobutelegraafi pildiga raha omamise sümbolit, isegi mitte nime, aadressi, juhiluba, isikukoodi. Ainult need kahvaturohelised tšekid, mis näevad välja nagu kahekümnendatel trükitud. Me oleme ülimalt rahul. Pangaarve – see on peaaegu sama hea kui kodakondsus.

Lõpuks koguneme notaio kontorisse joont alla tõmbama. See käib kähku. Kõik räägivad korraga ja keegi ei kuula kedagi. Toretsevad juriidilised väljendid jäävad meile arusaamatuks. Väljas töötav suruõhuvasar puurib mu ajurakke. Keegi mainib kahte härga ja kahte päeva. Ian, kes tõlgib, kukub seda iidset ilukõnet ära seletama: tegemist olevat kaheksateistkümnenda sajandi juriidilise terminiga, mis mõõtis maa-ala suurust ajaga, mille jooksul kahene härjarakend jõudis selle üles künda. Tuleb välja, et oleme saanud endale kahepäevase künni jagu kinnisvara.

Kirjutan tšekke välja, pidevast milione kirjutamisest sõrmed krampis. Kujutlen, kuidas kõik mu abieluaastate kenad kindlad väärtpaberid ja mõistlikud investeeringud muutuvad kui nõiaväel terrassideks kujundatud mäeküljeks ja suureks tühjaks majaks. California klaasmaja, kus ma elasin kümme aastat, aed kinkani-, sidruni-, guajaavipuude ja valgeõieliste ilupõõsastega, kirkaveeline ujumisbassein, kaetud terrass korvmööbli ja lilleliste patjadega – kõik see tõmbub kokku ja kaugeneb, nagu pikksilma valest otsast nähtuna. Miljon on inglise keeles nii suur sõna, et ma ei oska seda argiselt kohelda. Ed loeb hoolega mu nullid üle, et ma ei kirjutaks kogemata miliardo, miljard. Sinjoore Martinile maksab ta sularahas. Sinjoore Martini pole kordagi oma töötasu maininud, uurisime ise müüja käest tavapärase protsendi välja. Sinjoore Martini rõõmustab, nagu oleksime talle kingituse teinud. Mulle tundub selline äriajamise viis segadust tekitav ja samas meeldiv. Järgneb üldine käesurumine. Kas müüja naise huulil ei värelenud mitte kaval kassinaeratus? Loodame saada antiikse kirjaviisiga pärgamendile maalitud ostulepingu, aga ei, notaio jääb varsti puhkusele ja ta katsub enne ärasõitu paberid korda ajada. „Normale,” ütleb sinjoore Martini. Olen varemgi tähele pannud, et mehesõna siin ikka veel maksab. Lõputud lepingud ja klauslid ja kuluaruanded pole lihtsalt veel kohale jõudnud. Astume välja halastamatult kuuma pärastlõunasse pelgalt kahe raske raudvõtmega, pikemad kui minu käsivars, üks roostetanud raudvärava ja teine eesukse jaoks. Vähimalgi määral ei meenuta need võtmeid, mida kunagi varem omanud olen. Tagavaravõtmetest ei tasu unistadagi.

Giuseppe viipab meile baari ukselt ja me ütleme talle, et ostsime just maja. „Kus see asub?” tahab ta teada.

„Bramasole,” alustab Ed, valmis kirjeldama maja asukohta.

„Ah, Bramasole, una bella villa!” Ta on seal lapsena kirsse korjanud. Kuigi on alles pärastlõuna, kutsub ta meid sisse ja kallab meile grappat. „Ema!” hõikab ta. Ema ja õde tulevad tagaruumidest ja kõik joovad meie terviseks. Nad kõik räägivad korraga, nimetades meid jutu sees stranieriks, võõramaalasteks. Grappa on nii kange, et silme eest läheb kirjuks. Joome klaasid tühjaks sama kiirelt, kui sinjoora Mantucci rüüpab oma espressot, ja uitame välja päikese kätte. Auto on tuline nagu pitsa-ahi. Istume seal lahtiste ustega ja endalegi ootamatult muudkui naerame ja naerame.

OLIME PALGANUD KAKS NAIST KORISTAMA JA TELLINUD VOODI kohaletoomise, kuni me ise viimaseid allkirju anname. Ostsime linnast kaasa pudeli külma proseccot ning astusime läbi rosticceriast, et saada marineeritud suvikõrvitsat, oliive, röstitud kana ja kartuleid.

Majja jõudes oleme päeva sündmustest ja grappast uimased. Anna ja Lucia on pesnud aknad puhtaks ja peletanud paksud tolmulademed ja arvukad ämblikuvõrgud minema. Teise korruse magamistuba, mis avaneb tellistest terrassile, särab puhtusest. Nad on teinud voodi uute siniste linadega üles ja jätnud terrassiukse valla käo ja kanaarilinnu laulule pärnapuudes. Nopime majaesiselt terrassilt viimased roosad roosid ja täidame nendega kaks vana chianti-pudelit. Aknaluukidega tuba oma lubjatud seinte, värskelt vahatatud põranda, uute linadega algelises voodis ja sulniste roosidega aknalaual – kõike valgustamas paljas neljakümnevatine pirn – tundub ehe nagu frantsiskaani mungakong. Kohe kui ma üle läve astun, mõtlen, et see siin on maailma kõige täiuslikum tuba.

Käime duši all ja paneme puhtad riided selga. Istume vaikses videvikus terrassi kivimüürile ning joome teineteise ja maja terviseks vürtsikat proseccot, mis maitseb nagu ümbritseva õhu vedel olek. Joome teed palistavate küpresside ja naabri valge hobuse terviseks, kauge villa terviseks, mis ehitati paavsti külaskäigu puhuks. Oliivikivid viskame üle müüri lootuses, et need järgmisel aastal kasvama lähevad. Õhtusöök viib keele alla. Pimeduse saabudes lendab öökull nii madalalt üle pea, et me kuuleme ta tiivalööke ja veidrat karjatust, kui ta mustale robiiniale laskub – peame seda tervituseks. Suur Vanker ripub maja kohal, rattad katust riivamas. Tähtkujud ilmuvad taevasse, selged nagu tähekaart. Kui lõpuks on päris pime, näeme, kuidas Linnutee kaardub otse üle katuse. Unustan tähed, kui elan linna sisse mähkivas valguses. Nad on kogu aeg siin olnud, kiiskavad ja tihked, langevad ja tukslevad. Vahime üles, nii et kael valus. Linnutee on nagu õhku heidetud pitsirull, mis ennast lahti kerib. Ed, kellele meeldib sosistada, kummardub mu kõrva juurde. „Tahad ikka veel koju minna?” küsib ta, „Või saab sellest siin kodu?”