Читать книгу Toscana päikese all - Frances Mayes - Страница 5

MA IMETLEN SKORPIONE, NAD NÄEVAD VÄLJA NAGU ISEENDA MUSTA TINDIga maalitud hieroglüüfid. Mind lummab ka mõte, et nad orienteeruvad tähtede järgi, kuigi ma ei mõista, kuidas nad näevad tähtkujusid oma harilikest pelgupaikadest tühjade majade tolmustes nurkades. Üks sibab igal hommikul bidees ringi. Uus tolmuimeja imeb mitmed kogemata sisse, kuigi enamikul veab: ma püüan nad purki ja viin õue. Kahtlustan iga tassi ja kinga. Hakkan patja soputama ja üks albiino maandub mu paljale õlale. Trepialust panipaika sinna kogutud pudelitest tühjendades ajame laiali terve ämblike armee. Muljetavaldav: pikad niitjad jalad ja kärbsesuurused kehad, näen isegi silmi. Lisaks neile kostilistele koosneb maja eelmiste elanike pärand tuhandetest tolmustest veinipudelitest kuuris ja tallis. Täidame kohalikud klaasikogumiskonteinerid ikka ja jälle ääretasa, klaasijoad muudkui voolavad kastidest, mida täis laome ja tühjaks kallame. Tallid ja limonaia (garaažisuurune tuba maja küljes, mida kunagi kasutati sidrunipuu pottide ületalve hoidmiseks) on pungil roostetanud panne, ajalehti aastast 1958, traati, värvipurke, prahti. Me hävitame terveid ämblike ja skorpionide ökosüsteeme, kuigi mõni tund hiljem on need taastunud. Loodan leida vanu fotosid või antiikseid lusikaid, kuid ei avasta midagi huvitavat peale mõne käsitsi valmistatud rauast tööriista ja „preestri” – see on luigekujuline puuese, mille konksu küljes rippus kuuma söega täidetud pann, millega soojendati talvel rõskeid voodilinu. Üks osavalt meisterdatud tööriist, elegantne nagu väike skulptuur, on käelabasuurune poolkaar kulunud kastanipuust käepidemega. Iga toscanalane tunneks selle kohe ära: see on viinapuude kärpimise nuga.

Kui me maja esimest korda nägime, oli see täis romantilisi raudvoodeid, mida kaunistasid värvitud medaljonid neitsi Maarja ja lambatalli süles kandvate karjustega, koitanud kummuteid marmorplaatidega, sõimi, plekilisi peegleid, hälle, kaste ja nõretavalt halemeelseid pilte ristilöömisest. Omanik viis kõik minema – lülitite ja elektripirnideni välja, kõik peale ühe kolmekümnendate aastate köögikapi ja inetu punase voodi, ja me ei suutnud kuidagi välja mõelda, kuidas me selle kolmandalt korruselt kitsast tagatrepist alla saame. Lõpuks võtsime voodi osadeks ja viskasime jupphaaval aknast välja. Seejärel toppisime madratsi aknast läbi, ja vaadates, kuidas see nagu aegluubis maale langeb, hakkas mul sees keerama.

Õhtusele jalutuskäigule tulnud cortonalased jäävad seisma ja vaatavad üles, nähes meie hullumeelset elulaadi: pudelitega täituvat auto pakiruumi, lendavaid madratseid, karjuvat mind, kui mulle on talli kiviseina nühkides skorpion särgikaelusest sisse kukkunud, Edi, kes surma sümboli, vikatiga umbrohtu niidab. Mõnikord nad peatuvad ja hõikavad meile: „Palju te selle maja eest maksite?”

Nende otsekohesus jahmatab ja võlub mind. „Tõenäoliselt liiga palju,” vastan. Keegi meenutab, et kunagi ammu elas siin üks Napoli kunstnik; enamiku mäletamist mööda on see maja siin alati tühi seisnud.

Iga päev me rassime ja küürime. Varsti oleme sama parkunud kui mäed meie ümber. Oleme ostnud puhastusvahendeid, uue pliidi ja külmiku. Teeme saepakkudest ja kahest lauajupist köögileti. Kuigi sooja vett peame tooma plastmassist pesupaliga vannitoast, on meil üllatavalt käepärane köök. Nagu inimene, kes on aastaid kasutanud Williams-Sonomat mänguasjade panipaigana, hakkan ma algelise köögi tunnetust tagasi saama. Kolm puulusikat – kaks salati ja üks segamise jaoks. Rasvaga praadimise pann, leivanuga, fileerimisnuga, juusturiiv, pastakeedupott, ahjupott ja pliidil kuumenev espressokeetel. Tõime siia vanade piknikute lauahõbedat ning ostsime mõned klaasid ja taldrikud. Need meie esimesed pastaroad on taevalikud. Pärast pikka päevatööd sööme ära kõik, mis ette juhtub, ja vajume siis voodisse nagu sulased. Kõige paremini maitsevad spagetid lihtsa kastmega, mida teeme pancetta kuubikutest, suitsutamata peekonist, mis on kiirelt pruunistatud ning segatud koore ja peenestatud arugula salatiga (selle kohalik nimetus on ruchetta), mis kasvab metsikult majaesise tee ääres ja kivimüüri veeres. Peale riivime parmigianot ja sööme tohutuid koguseid. Lisaks maailma parimale salatile, milleks on uskumatult maitsvad tomatid paksudeks viiludeks lõigatuna, serveeritud koos basiilikulehtede ja mozzarellaga, õpime valmistama valgeid ube salvei ja oliiviõliga Toscana moodi. Hommikul koorin oad ja keedan neid kergelt, jahutan siis toatemperatuurini, enne kui õliga üle valan. Kulutame hämmastavalt palju musti oliive.

Enamikul õhtutel jätkub meil jaksu vaid kolme põhilise toiduaine töötlemiseks, kuid sellest paistab piisavat suurepärase eine saamiseks. Siin tundub toiduvalmistamine loominguline tegevus – nii täiuslike toorainetega on kõik lihtne. Kummuti pealt maha ununenud marmorplaadist saab tainaalus, kui ma otsustan ploomikoogile ise põhja teha. Rullides tainast puhutud chiantipudeliga, mille ma päästsin prahihunnikust, meenutan muiates oma San Francisco kööki: mustvalget kahhelpõrandat, seinakappide ja töölaua vahelist peegelseina, pikki säravvalgeid laudu, restoranipliiti, mis on piisavalt suur, et sellega San Francisco lennujaamast õhku tõusta, päikesevalgust kallavat katuseakent ja toidutegemise saateks alati kas Vivaldit, Robert Johnsonit või Villa Lobost. Siin on mulle seltsiks järjekindel ämblik, kes minu askeldades endale uut võrku koob. Ahi ja külmik näevad silmatorkavalt värsked välja pudeneva lubjaseina taustal elektripirni all, mis ripuks nagu elava juhtme küljes.

Hilistel pärastlõunatel leotan ma ennast pikalt vahuveega istevannis, pesen juustest ämblikuvõrke, küünte alt tahma, kaelalt porirante. Viimati olid mu kaelal porirandid siis, kui ma lapsena pikkadel suveõhtutel sõpradega ringi rahmeldasin. Ed tuleb duši alt ümbersündinuna, päevitunud mees valges puuvillases särgis ja khakivärvi pükstes.

Tühi maja, nüüd juba puhtaks küüritud, tundub avar ja ehe. Enamik skorpionidest kolib mujale. Paksud kiviseinad pakuvad meile ka kõige kuumemal päeval mõnusat jahedust. Limonaiasse ununenud lihtsast talupojalauast saab majaesisele terrassile meie söögilaud. Istume väljas ja peame hiliste tundideni remondiplaane, naudime gorgonzolat, oma aia pirne ja Trasimeno järve veini, mis tuleb siitsamast oru tagant. Remont ei tundu kuigi keeruline, tõsijutt. Kuumaveeboiler, mis oleks ühendatud uue ja vanade vannidega, uus köök – aga lihtne, lihtsus ise. Kui kaua läheb ennistamislubade hankimiseks? Kas me ikka vajame siia keskkütet? Kas jätta köök vanale kohale, või sobiks praegune härjalaut paremini? Siis saaks nüüdsest köögist suure kaminaga elutoa. Näeme hämaras majaesise iluaia kunagist varjukuju: pikk võsastunud pukspuuhekk, mille kohal turritab viis hiigelsuurt pöetud oksakera. Kas me peaksime selle veidra päranduse taastama? Hekikerad maha lõikama? Iidse heki kogunisti välja juurima ja istutama asemele midagi lihtsamat, näiteks lavendlit? Sulen silmad ja katsun kujutleda aeda kolme aasta pärast, kuid metsistunud džungel on mulle liiga eredalt ajju sööbinud. Õhtusöögi lõppedes võiksin magada püstijalu nagu hobune.

Hiina feng shui järgi peaks meie maja olema õigesti kujundatud – miski siin annab meile erilise heaolutunde. Edil on kolme mehe energia. Eluaeg unepuuduse all kannatanud, uinun siin igal õhtul nagu äsja surnud, ja näen sügavalt harmoonilisi unenägusid kirkas rohelises jões pärivoolu ujumisest, kus ma mõnuledes sulistan ja tunnen end nagu kala vees. Esimesel ööl nägin ma unes, et maja tegelik nimi pole mitte Bramasole, vaid Cento Angeli, Sada Inglit, ning et ma leian nad kõik ükshaaval üles. Kas maja nime muutmine toob samuti halba õnne nagu laeva nime muutmine? Argliku võõramaalasena ei tihka ma seda teha. Siiski on majal nüüd minu jaoks lisaks tegelikule nimele veel salanimi.

PUDELID ON LÄINUD. MAJA ON PUHAS. KIVIPÕRANDAD SÄRAVAD VÄRSKEST vahakihist. Riputame ustele mõned konksud, lihtsalt et riided kohvritest välja pakkida. Paneme laudast leitud piimanõudest ja marmorplaatidest kokku kaks öölauda, mis sobivad aiast toodud kahe tooliga.

Tunneme, et oleme valmis remondi tegelikkusega silmitsi seisma. Jalutame linna kohvi jooma ja helistame Piero Rizzattile, kes on geometra. Tõlkevasted „kavandite tegija” ja „maamõõtja” ei anna geometra elukutsest siiski õiget ettekujutust – sellel ametil puudub Ühendriikides vaste, see on rohkem nagu omaniku, ehitaja ja linna üldplaneerimisega tegelevate ametnike vahelüli. Ian on meile kinnitanud, et Rizzatti on piirkonna parim, mis tähendab ühtlasi, et tal on kõige rohkem suhteid ja võimalus kiirelt lube hankida.

Järgmisel päeval sõidab Ian kohale koos sinjoore Rizzatti ning tema mõõdulindi ja märkmikuga. Alustame tühjas majas kainepilgulist ringkäiku.

Alumine korrus kujutab endast põhimõtteliselt viit järjestikust ruumi: teenijaköök, peaköök, elutuba, hobusetall, veel üks tall; eeskoda ja trepp on kahe esimese ruumi järel. Sepisrauast käsipuuga võimas kivitrepp lõikab maja pooleks. Veider planeering: hoone on kavandatud nagu nukumaja, läbilõikes toasügavune, kõik ruumid enam-vähem ühesuurused. Minu meelest on see umbes nagu panna kõigile oma lastele sama nimi. Kahel ülemisel korrusel paikneb mõlemal pool treppi kaks magamistuba, tagumisse pääsemiseks tuleb minna läbi esimese. Veel hiljaaegu ei pandud omaetteolekule itaalia perekondades erilist rõhku. Minu mäletamist mööda magas isegi Michelangelo tellimust täites oma nelja kiviraiduriga ühes voodis. Firenze uhketes palazzodes pääseb järgmisse tuppa vaid eelmise hiigelsuure toa kaudu – koridore peeti nähtavasti ruumi raiskamiseks.

Maja läänetiib – üks tuba igal korrusel – on eraldatud contadini tarbeks, talupojaperele, kes töötas oliivi- ja viinamarjaterrassidel. Selle eraldatud korteri tagaseinas on kitsas kivitrepp; maja põhiosast puudub sinna juurdepääs, kui mitte arvestada teenijarahva köögi eesust. Koos selle ukse, kahe talliukse ja suure paraaduksega on maja esiküljel kokku neli klaasitud välisust. Kujutlen neid uute luukidega, kõik avanemas terrassile, nende vahel lillepotid lavendli, rooside, sidrunipuudega, magusad lõhnad majja heljumas, igapäevane elu ustest sisse ja välja kulgemas. Sinjoore Rizzatti võtab teenijaköögi ukselingist kinni ja see jääb talle pihku.

Talupojaperekonna korteri tagaseina on kolmanda korruse kõrgusele ehitatud tahumatu tsementpõrandaga ruum, mille keskel seisab klosetipott – see erineb väga vähe välikäimlast. Kuna maja selles tiivas ei tulnud vesi kolmandale korrusele, pidid elanikud kasutama ämbriga loputusvee kallamise meetodit. Ka kaks pärisvannituba on ehitatud maja tagaküljele, kumbki trepimademe tasandile. See näotu lahendus on ikka veel tavaline kivimajade puhul, mis on püstitatud enne, kui kanalisatsioon toodi majja sisse. Sageli võib näha taolisi käimlaid seinast välja tolknemas, mõnikord toetavad neid nurga all seina tungivad peenikesevõitu palgid. Väike vannituba, tõenäoliselt esimene selles majas, on madala laega, mustvalge kivist mosaiikpõranda ja võluva istevanniga. Suur vannituba ehitati ilmselt viiekümnendatel, mitte kaua enne aega, mil maja maha jäeti. Keegi on lasknud oma kujutlusvõimel kahhelkividega vabalt mängida: roosad, sinised ja valged plaadid moodustavad maast laeni liblikamustri. Põrand on sinine, kuid ei korda seina sinist tooni. Vesi langeb lihtsalt põrandale, mis tähendab, et vesi ujutab üle terve vannitoa. Keegi on duši seinal nii kõrgele kinnitanud, et pihustuv vesi tekitab tuuletõmbuse, mis mässib meie riputatud kaarduva dušikardina jalgade ümber.

Longime teise korruse magamistoast L-tähe kujulisele rõdule ja nõjatume rinnatisele, et nautida hämmastavat vaadet ühelt poolt orule ja teisal viljapuudele ja oliividele. Kujutleme muidugi tuleviku hommikusööke rõdu kohale kummarduva aprikoosipuu õite varjus, mille kiratsevad varred praegu kõikjal turritavad, kui mäenõlv on kaetud metsiiristega. Näen vaimusilmas, kuidas mu tütar ja tema peigmees, mõlemad päevituskreemist läikivad, loevad lamamistoolides raamatuid, kann jääteega kahe vahel. Rõdu põrand on samasugune nagu tubade põrandad, ainult et ilmastik on sammaldunud kiviplaate kaunilt viimistlenud. Sinjoore Rizzatti aga kortsutab plaate uurides kulmu. Kui me trepist alla laskume, osutab ta limonaia laele rõdu põranda all, mis on samuti sammaldunud ja paiguti lausa murenenud. Laseb läbi. Lõhnab kalli remondi järele. Kaks märkmikulehekülge täitub kritseldatud ülestähendustega.