Читать книгу Lõppmäng - Франк Брейди - Страница 5

„Ma ei saa hingata! Ma ei saa hingata!” Tihedalt pea ümber seotud must kott summutas Bobby Fischeri karjeid. Talle tundus, et lämbub, surm pole kaugel. Ta raputas ägedalt pead, et vabaneda peakotist.

Kaks jaapanlasest turvameest surusid teda heledasti valgustatud kongi põrandale, üks istus tema seljal ja püüdis tema käsi külgedel kinni hoida, teine klammerdus jalgade külge – liliputid maha murtud Gulliveri turjal. Bobby kopsud olid kokku surutud ja ta ei saanud küllalt õhku. Tundus, nagu oleks parema käe luu mõni hetk varem toimunud kähmluse käigus murdunud, suust jooksis verd.

Siis niimoodi ma surengi, käis peast läbi mõte. Kas keegi üldse kunagi saab teada tõde sellest, kuidas mind mõrvati?

Need mõtted läbistasid pead pimeduses, ta ei suutnud uskuda, et nähtavasti kehtivuse kaotanud passi tõttu on temast saanud vang. Sündmused olid arenenud kiiresti. Oli 13. juuli 2004. Veetnud kolm kuud Jaapanis, asutas ta nüüd minema lennukisse, et sõita Filipiinidele. Bobby jõudis Tokyo Narita lennujaama umbes kaks tundi enne lendu. Piletileti juures asus immigratsiooniametnik rutiinselt passi kontrollima, sisestades selle numbri Z7792702. Kõlas vaikne helisignaal ja punane tuluke hakkas aeglaselt vilkuma. „Palun võtke istet, härra Fischer, kuni me asja kontrollime.”

Juhtunu tegi Bobbyle pisut muret, aga veel mitte hirmu. Ta oli kaheteistkümne aasta jooksul reisinud Ungari, Tšehhoslovakkia, Saksamaa, Filipiinide, Jaapani, Austria ja muude riikide vahet ning läbinud tollikontrolle ja ületanud riigipiire igasuguste vahejuhtumiteta. Tema passi oli tulnud lisada täiendavaid lehti, sest seal polnud enam ruumi, kuhu lüüa templeid saabumis- ja lahkumiskuupäevadega, aga selle töö oli ära teinud Ameerika suursaatkond Bernis Šveitsis juba novembris 2003.

Muret tegi see, et USA valitsus võib ta viimaks kätte saada. Ta oli rikkunud riigidepartemangu kehtestatud majandussanktsioone Jugoslaavia vastu, mängides 1992. aastal Montenergros Sveti Stefanis Boriss Spasskiga viie miljoni dollari suuruse auhinnafondiga matši ja tema kohta oli välja antud vahistamiskäsk. Kui ta läheks tagasi Ameerika Ühendriikidesse, tuleks tal astuda kohtu ette ja juhul, kui ta mõistetakse süüdi, jääks karistus kümneaastase vangistuse ja 250 000 dollari suuruse trahvi vahele, aga võimalikud oleksid ka mõlemad ning peale selle kaotaks ta oma 3,5 miljonit dollarit auhinnaraha. Üks sõber oli helistanud 1990. aastate lõpus riigidepartemangu ja küsinud, kas Bobby võib kodumaale tagasi pöörduda. „Muidugi võib,” vastas ametnik, „aga niipea, kui ta JFK lennujaamas maandub, võtame ta kinni.” Kodumaata jäänud Bobby otsustas viimaks asuda elama Ungarisse ja polnud sellest saadik saanud Ameerika valitsuselt ühtki sõnumit. Kuna möödunud oli kaksteist aastat, oli ta arvamusel, et seni, kuni ta hoidub Ameerika Ühendriikidesse minemast, pole tal midagi karta.

Ta istus sinna, kuhu öeldi, aga hirm hakkas võimust võtma. Viimaks palus keegi immigratsiooniametnik Bobbyt tulla temaga kaasa kuhugi trepist alla. „Aga ma jään oma lennukist maha.” „Me teame seda,” kõlas vastuvaidlemist mitte salliv vastus. Kui turvamehed teda mööda pikka hämarat ja kitsast koridori edasi viisid, nõudis Bobby selgitust, mis toimub. „Meil on tarvis teiega rääkida,” lausus ametnik. „Rääkida millest?” nõudis Bobby. „Lihtsalt rääkida,” kõlas vastus. Bobby jäi seisma ja keeldus edasi minemast. Kutsuti tõlk selgitamaks, et tegu pole arusaamatusega. Bobby rääkis temaga inglise ja hispaania keeles. Kohale ilmus veel rohkem turvamehi, kuni viimaks ümbritses endist male maailmameistrit sünge vaikiva rõngana umbes viisteist meest.

Lõpuks tuli veel üks ametnik ja näitas Bobbyle arreteerimisorderit, milles öeldi, et ta reisib kehtetu passiga ja võetakse vahi alla. Bobby kinnitas, et pass on igati seaduslik ja selle kehtivusaeg lõpeb alles kahe ja poole aasta pärast. „Võite helistada USA saatkonna esindajale, et ta teid aitaks,” öeldi. Bobby raputas pead. „USA saatkond on probleem, mitte lahendus,” pomises ta. Ta kartis, et lennujaama võib tulla riigidepartemangu esindaja kohtukutsega ja taotleda tema väljaandmist Ühendriikidele, kus ta kohtu alla antakse. Ta soovis paluda abi ühelt oma Jaapani malesõbralt, aga immigratsiooniamet ei lubanud teda telefoni juurde.

Bobby pööras ümber, et minna tagasi. Turvamees tõkestas tal tee. Teine turvamees üritas tal käsi raudu panna ja ta hakkas rabelema, et seda takistada. Mitu valvurit asusid teda kumminuiade ja rusikatega peksma. Bobby pani vastu, peksles ja karjus ning tal õnnestus hammustada üht turvameestest käest. Viimaks kukkus ta maha. Umbes pool tosinat meest tõstsid ta õhku ja hakkasid teda kätest-jalgadest hoides edasi lohistama. Bobby vingerdas, et vabaks saada, turvamehed aga vedasid teda teadmata suunas. Ta rabeles meeleheitlikult ja saigi käed peaaegu vabaks. Siis tõmmatigi talle must kott pähe.

Kuna Bobby teadis, et tema pass on kehtiv, siis mis oli ikkagi lahti? Tema arvamusavaldused juutide ja Ameerika Ühendriikide kuritegudest olid paljusid ärritanud, aga kas ta siis Ameerika kodanikuna polnud põhiseaduse esimese paranduse kaitse all? Pealegi, kuidas sai tema arvamustel olla mingi seos passiga?

Võib-olla on asi maksudes? Sellest ajast saadik, kui ta 1970. aastate keskpaiku käis ajakirjaga Life ja ühe selle ajakirjanikuga edutult kohut lepingu rikkumise pärast, oli ta õigussüsteemis niivõrd pettunud, et keeldus igasuguseid makse maksmast.

Õhku ahmides püüdis Bobby mõtteid korrastada ja rahuneda. Ta loobus vastupanust ja tema keha lõtvus. Turvamehed märkasid muutust. Nad lasid tema käed-jalad lahti, seadsid ta püsti, eemaldasid tseremoniaalselt peakoti ja lahkusid kongist. Nad viisid kaasa tema kingad, püksirihma, rahakoti ja – mis teda eriti pahandas – pühvlinahast passikaaned, mis ta oli aasta eest Viinis ostnud. Aga ta oli elus … vähemalt praegu.

Pilku tõstes nägi ta ebamääraselt kedagi meest, kes filmis teda trellide vahelt videokaameraga. Mõne minuti pärast mees kadus. Bobby sülitas välja hambakillu, mis oli lahti murdunud mõnest löögist või siis, kui ta põrandale paisati. Killu pistis ta taskusse.

Külmal tsementpõrandal lamades tundis ta, kuidas käsi hakkab valusasti tuikama. Mis on järgmine käik ja kes selle teeb? Mees vajus unne.

Nelikümmend kaheksa aastat varem, august 1956

Kujutledes vaimusilmas oma kuninga ees mõttelisel malelaual seisvat valget etturit, teatas kolmeteistkümneaastane Bobby Fischer oma vastasele Jack Collinsile oma esimese käigu: „Kuningaettur neljandale väljale.” Bobby kasutas malenotatsiooni vormi, mis kirjeldab malendite liikumist ühelt väljalt teisele. Rääkides noogutas ta tahtmatult kergelt ja peaaegu märkamatult, justkui niiviisi nähtamatut etturit edasi lükates.

Collinsit, väikest kasvu meest, kelle kängunud jalad ei lubanud kõndida, sõidutas New Yorgi rahvarohketel kõnniteedel mustanahaline meesteener, kelle nimi oli Odell. Mees oli nii tugev, et ajal, mil veel ei olnud ratastoolide jaoks kaldteid, suutis ta viia Collinsi koos ratastooliga treppidest üles või alla nii kodudes kui ka restoranides. Odell ei rääkinud kunagi kuigi palju, aga ta oli sõbralik ja Collinsile äärmiselt ustav ning olles kord Bobbyga kohtunud, kiindus ta tugevasti ka poissi.

Collinsi kõrval sammus tema pisut noorem õde Ethel, ümar, aga kena väljaõppinud põetaja, kes oli peaaegu alati venna juures. Ta jumaldas oma venda ja oli loobunud kõigest – isegi abielust –, et venna eest hoolitseda. Ehkki Jack ja Ethel olid tutvunud Bobbyga alles selsamal suvel, said neist väga kiiresti poisile otsekui asendusvanemad.

Fellini stiilis nelik kasutas vähestele mõistetavat keelt ja meenutas teistele neid feodaalidest tituleeritud aukandjaid, kes elasid sajandeid tagasi. Kui nad liikusid Brooklynis Lenox Roadi ja Bedford Avenue vahel ja mõnikord ka kuni kärarikka Flatbush Avenueni, äratasid nad alati möödujate tähelepanu. Nemad aga ei lasknud end üldse häirida, sest viibisid omaenese maailmas, mis ühendas palju mandreid ja tuhandeid aastaid ning kus elasid kuningad ja õukondlased, radžad ja vürstid. Seltskonna eesmärk oli Hiina restoran Silver Moon.

„Lipuoda ettur neljandale väljale,” vastas Collins sügava bassiga, mis kajas üle kogu tänava.

Just nagu meisterlik muusik suudab lugeda noote ja kuulda peas muusikat, nii suudab ka hea mäluga meisterlik maletaja partiiprotokolli lugedes toimuvat vaimusilmas näha. Helilooja Antonio Salieri olnud rõõmupisarateni liigutatud, kui luges mõningaid Mozarti partituure veel enne nende ettekannet. Niisamuti võivad mõned maletajad saada suure meistri partiid mõttes järele mängides vägeva elamuse.

Antud juhul ei kujutlenud Fischer lihtsalt malelaua, malendite või trükitud partiiprotokolli abita ette üht partiid, vaid ta lõi ise seda, komponeerides seda oma peas nagu filmi. Koos Collinsiga mööda Flatbush Avenued edasi liikudes mängisid nad niinimetatud pimemalet, mida on harrastatud hallidest aegadest saadik. On juba aastasse 800 enne Kristust ulatuvaid andmeid, et nomaadidest araablased mängisid kaamelisõidu ajal ilma lauata mingis vormis pimemalet. Paljudes maletajates – aga iseäranis nendes, kes seda mängu ei oska – võib tekitada tõelist hämmastust, et kaks maletajat võistlevad malelauda nägemata. Üleloomulik mälu võimaluste demonstratsioon võib tunduda tõesti lausa müstilisena.

Collins oli maleteooriaga rohkem kui hästi kursis. Ta oli üks kaasautoritest, kelle sulest oli ilmunud viimane väljaanne moodsast malepiiblist „Modern Chess Openings”, kus on ära toodud tuhandeid variante, positsioone, analüüse ja soovitusi. Bobby, kellest sai peagi Collinsi õpilane, oli juba aastaid uurinud minevikus ja praegugi mängitud partiisid ning asunud tutvuma Collinsi raamatukoguga, kus leidus sadu raamatuid ja ajakirju.

Õhk oli niiske, ähvardas uduvihmaga. Fischer oli tulnud samal aastal varem Philadelphias peetud turniiril USA noorte meistriks ja äsja oli ta just jõudnud tagasi Oklahoma Cityst USA lahtistelt meistrivõistlustelt, kus ta kolmeteistkümneaastasena oli kõigi aegade noorim osavõtja. Collins oli endine New Yorgi osariigi meister, turniiride veteran ja tunnustatud maleõpetaja. Ta oli neljakümne nelja aastane.

Kummaline paar jätkas oma nähtamatut partiid. Bobbyl olid valged malendid, Collinsil mustad. Sedamööda, kuidas jõuproovi kaalukeeled kõikusid, olid mõlemad partnerid kord ründaja, kord kaitsva poole rollis.

Bobby oli alati olnud oma vanuse kohta lühikest kasvu ja ikka veel kõigest 163 sentimeetrit pikk, aga oli siiski hakanud riietest välja kasvama, seega pikemaks sirguma. Kaheksateistkümnesena küündis tema kasv juba 188 sentimeetrini. Tal olid selged pähkelpruunid silmad ja hambaid paljastav särav naeratus, mis tõi nähtavale väikese vahe kahe esihamba vahel. Aval naeratus kuulus õnnelikule lapsele, kes tahab teistele meeldida või vähemalt nende tähelepanu köita. Sel õhtul oli tal seljas rullkaelusega pluus, jalas jämedast koortriidest pruunid püksid – hoolimata sellest, et oli veel august – ja päevinäinud mustvalged viiedollarised tossud. Tema hääl kõlas pisut nasaalselt võib-olla seetõttu, et tema mandlid ja adenoidid oleks olnud vaja eemaldada. Tema pruunid juuksed olid ebaühtlases siilisoengus, nagu oleks ta ema Regina või õde Joan neid ise püganud ja kamm polnud neid pärast seda puudutanud. Bobby nägi välja pigem nagu mõni maapoiss Kansasest kui Brooklyni tänavail liikuv nooruk.

Harilikult oli ta Collinsist ja teistest paar sammu ees, soovides liikuda kiiremini, aga oli torisedes sunnitud tempot aeglustama, et teatada oma käiku või kuulata õpetaja vastukäiku. Bobby vastus Collinsi käigule tuli alati silmapilkselt, see justkui purskus välja kusagilt tema alateadvuse sügavustest, kus ta nägi odasid liikumas mööda diagonaale, ratsusid hüppamas üle vigurite ja etturite ning vankreid hõivamas otsustava tähtsusega välju. Vahetevahel katkestas ta oma mõttegümnastika, nii et kujuteldav malelaud asendus kujutluspildis pesapallikurikaga, mis lennutas nähtamatu palli Ebbets Fieldi staadioni vasakusse kaugemasse nurka. Veel rohkem kui olla maletšempion tahtis noor Bobby Fischer olla Brooklyn Dodgersi legendaarne pesapallur Duke Snider.

On hämmastav, et kolmeteistkümneaastane Fischer suutis pimemalet mängida. Palju kogenud maletajaidki ei saa sellega hakkama. Poiss ei eelistanud mängida malelauda nägemata, ta lihtsalt tahtis tegeleda selle mänguga iga vaba hetke ja kahekümneminutiline jalgsiteekond Collinsi kodu juurest Silver Mooni restorani oli lihtsalt liiga pikk, et sellel lasta mööduda malet mängimata. Tuututav liiklus või uste kaudu tänavale paiskuv muusika ja helide kakofoonia ei tundunud teda põrmugi häirivat või pahandavat.

Isegi selles varajases nooruses oli Bobby juba mänginud tuhandeid partiisid, neist palju kiir- või välkmale vormis. Tavapärase ühe või kahe tunni asemel kestab välkmale sageli kõigest kümme ja isegi viis või vähem minutit, kui mängijad tahavad end veelgi tõsisemalt proovile panna. Mõnikord lähtutakse reeglist, et iga käik tuleb sooritada kõigest sekundi jooksul. Niisugustel puhkudel pole sama hästi kui üldse aega järele mõelda ja arendada nii tavapärast sisedialoogi: Kui käin oma oda siia ja tema läheb oma ratsuga sinna, siis vahest võiksin minna oma kuningaga sinna – ei, see ei kõlba! Siis ta võtab minu etturi. Seetõttu tuleb pigem käia … Bobby aastatepikkune komme mängida aktiivselt kiirmalet aitas tal välja arendada võime silmapilkselt mõista laual paiknevate malendite omavahelisi suhteid.

Minnes Brooklynis mööda tänavat edasi, vahetasid Fischer ja Collins mängides vandeseltslaslikke pilke, justkui oleks tegu mingi salarituaaliga. Kui jõuti restorani lähedale, tundsid mõlemad ebamäärast vajadust viia partii lõpule, aga enam polnud küllalt aega. Just siis, kui oldi peasissepääsu ees ja oli tehtud umbes kakskümmend viis käiku, pakkus Collins Bobbyle viiki. See oli mõeldud džentelmenliku žestina, aga Bobby näis haavuvat või koguni sügavalt solvuvat. Talle oli viik võrdväärne kaotusega, pealegi pidas ta oma seisu ülekaalukaks. Tema tahtis võidelda. Sellegipoolest nõustus ta lugupidamisest oma eestkostja vastu puiklemisi viigiga. Tema vastus kõlas peaaegu laulvalt: „Ooookei.” Seejärel lülitusid mõtted otsekohe eelseisvale – tema lemmikroogadele, kanapuljongile klopitud munadega ja hakitud kanalihale köögiviljaga, pistaatsiajäätisele ning lisaks veel kindlasti suur klaas piima.

Bobby ema Regina Wender Fischer oli sündinud Šveitsis, aga asus koos vanematega Ameerika Ühendriikidesse, kui oli kõigest kaheaastane. Hilisteismelisena – kui keskkool oli lõpetatud – sõitis ta Saksamaale külla vennale, kes teenis seal USA mereväes meremehena. Berliinis leidis ta tööd Ameerika geneetiku Hermann J. Mulleri (kes hiljem sai Nobeli preemia füsioloogiaalase uurimistöö eest) juures, tegutsedes tolle sekretäri ja tema lapse koduõpetajana. Muller ja Regina kohtusid, kui Regina käis Berliini ülikooli juures kursustel, ning neil tekkis vastastikune lugupidamine: naine imetles mehe säravat mõistust ja inimlikkust, mees aga hindas naist, sest too oskas saksa keelt ja kiirkirja ning oli hea masinakirjutaja. Samas oli Regina küllalt taibukas, et saada aru ja panna õigesti kirja mehe keerulised keemia- ja geneetikaalased arutlused. Muller julgustas teda õppima meditsiini ja kutsus endaga kaasa Venemaale, kus talle pakuti nii Leningradis kui ka Moskvas uurimistööd – lõpptulemusena säilitas Regina Mulleriga kontaktid rohkem kui viiekümneks aastaks. Aastateks 1933–1938 sai temast Moskva esimese meditsiiniinstituudi üliõpilane.

Venemaale sõitis teinegi Mulleri abiline, biofüüsik, kes toona kandis nime Hans Gerhardt Fischer, aga kui Saksamaal kogus hoogu antisemitism, muutis ta nime Leibscheriks, et see tunduks vähem juudipärane. Fischer sai kindla töökoha Moskva ajuinstituudis ning novembris 1933, olles tutvunud toona kahekümneaastase Reginaga ja armunud, nad abiellusid Moskvas. Paari aasta pärast sündis neil tütar Joan. Kui antisemitism NSV Liidus Stalini ajal üha enam hoogu võttis, sai noor abielupaar aru, et nii nende endi kui ka lapse elu on ohus. Ehkki Regina oli kulutanud kuus aastat õpingutele, et saada arstiks, lahkus ta ülikoolist seda lõpetamata, sõitis lapsega Pariisi ja asus sinna elama ning sai tööd inglise keele õpetajana.

Tema ja Hans Gerhardt olid juba enne ärasõitu Moskvast lahku läinud, ehkki ametlikult olid nad endiselt abikaasad. Kui sai üha tõenäolisemaks, et Saksamaa tungib peagi Prantsusmaale, leidis Regina, kes oli säilitanud Ameerika kodakondsuse, võimaluse sõita Joaniga Ameerika Ühendriikidesse, aga Hans Gerhardt – kes oli ka kolinud Pariisi, et olla tütre läheduses – oli ju sakslane ja seetõttu ei lubatud tal Ühendriikidesse sõita. Silmitsi ebakindla saatusega, osales Gerhardt vahepeal Hispaania kodusõjas ja asus viimaks elama Tšiilisse. Kuna mees peret ei toetanud, lahutas Regina end temast 1945. aastal, kui elas Idaho osariigis Moscow’s. Asjaolu, et nii abiellumine kui järgnenud lahutus toimusid mõlemad linnas, mille nimi on Moskva, kõlas saatuse irooniana, jõudmaks kohalike ajalehtede pealkirjadesse.

Regina Fischeril polnud 1940. aastate alguses ühtki püsivamat elukohta. Ta tassis Joani aina ühest kohast teise, sel ajal kui Ühendriigid püüdsid üle elada viimaseid kriisiaastaid ja astusid teise maailmasõtta. Ta elas koos tütrega vaevu üle vaesuspiiri. Juunis 1942 jäi Regina oma teise lapse – Bobby – ootele ja saatis viieaastase Joani enda raseduse ajaks Saint Louisi oma isa Jacob Wenderi juurde elama. Kui Bobby Chicagos Michael Reese’i haiglas 9. märtsil 1943 sündis, oli Regina kodutu. Ta andis vastsündinule nime Robert James Fischer ja Hans Gerhardt Fischer märgiti sünnitunnistusele lapse isaks hoolimata tõsiasjast, et ta polnud oma jalga kunagi Ühendriikide pinnale tõstnud. Veetnud nädalapäevad haiglas, asus Regina beebiga elama Sarah Hackett Memorial House’i, mis oli varjupaik üksikemadele, kellel polnud vahendeid, et tagada endale või oma lapsele heaolu. End sisse seadnud, helistas Regina oma isale ja käskis tuua Joani tagasi Chicagosse nende juurde, aga varjupaik polnud nõus vanemale lapsele peavarju pakkuma. Kui Regina polnud nõus välja kolima, lasti ta Chicago politseil rahu rikkumise pärast arreteerida ning ta oli sunnitud koos Bobby ja Joaniga varjupaigast lahkuma. Ta püüdis kohtuotsust eirata ja talle määrati psühhiaatriline ekspertiis ning kohtunik andis talle õiguse. Psühhiaatri kummaline arvamus väidab, et Reginal on „suureline (paranoiline) isiksus, ta on pahur, aga mitte psühhootiline”. Ta sai kohe töökoha masinakirjutajana Montgomery Wardi kompaniis ja kolis odavasse ühetoalisse korterisse Chicago South Side’i linnaosas – South Lake Park Avenue 2840 oli Bobby Fischeri aadress tema esimestel elunädalatel.

Püüdes üksikemana oma lapsi üles kasvatada, palus Regina raha juudi abiagentuuridelt ja teistelt sotsiaalasutustelt, samuti oma isalt Jacob Wenderilt ning üldse igaühelt, kellelt oskas. Raha tuli, aga seda ei olnud kunagi küllalt ning see laekus liiga aeglaselt. Aina rahalistes raskustes ja saamata abikaasalt toetust, liikus Regina sõja-aastatel igale poole, kus oli võimalik tööd leida. Bobby üks esimesi mälestusi ajast, kui ta oli veel päris põngerjas, oli see, et elati „kusagil läänes” treilerelamus. „Kusagil läänes” võib tähendada Californiat, Idahot, Oregoni, Illinois’d või Arizonat. Pere elas neis kõigis, enne kui koliti New Yorki. Regina paindlikkus ja meeleheitlik olukord võimaldasid tal kokku saada üllatava töökohtade valiku. Ta töötas keevitaja, kooliõpetaja, neetija, farmitöölise, toksikoloogi assistendi ja stenografistina ning seda kõike 1940. aastate alguses ja keskpaiku.

Kuueaastane Bobby uuris labürinti. Tal tuli mõistust pingutada kõigest paar sekundit. Poiss võttis tömbi otsaga kollase pliiatsi ja hakkas järgima teed, mis viib mõistatuse keskel kindlusekongis vangis istuva näitsiku juurde. Et teda päästa, pidi piigiga relvastatud rüütel kõigepealt leidma õige alguspunkti, kust teekonda alustada, ja seejärel toimetama vangi vabadusse ühtki piirdejoont ületamata. Esmalt sisenes Bobby labürinti ülevalt paremast nurgast. Otsides kiiruga teed läbi põiktänavate ja ringteede ning takistusi ületades leidis ta end lõksust umbteel: tee oli kinni, ta oli kaotanud.

Ta kustutas kiiresti senise töö, pani pliiatsi käest ja uuris enda ees seisvat probleemi lähemalt ning jõudis otsusele, et kui ta alustab labürindi teisest otsast, võib ta leida õige tee neiu kongi. Ta libistas pilgu üle kõikide ülejäänud alustamisvõimaluste – need olid ülal vasakul, all vasakul ja all paremal – ja asus siis asja juurde teisipidi, otsides teed printsessi juurest rüütli juurde. Mõne minuti pärast oli tal selge, et on üks ja ainus tee, mis viib kaunitari juurde ja see algab alt vasakult. Nüüd, avastanud labürindi algoritmi, haaras ta jälle pliiatsi, lõikas Gordioni sõlme läbi ja lahendas ülesande lõplikult.

Järgmine ülesanne, jõuda kullakaevuri peidetud varanduse juurde palju keerulisemas ja raskemas labürindis, jäi esialgu lahendamata, kui ta püüdis seda teha kiirustades, asja põhjalikumalt uurimata. Poiss viskas nördinult pliiatsi käest ja haaras pruuni värvipliiatsi, aga jäi siis mõtlema. Varsti oligi lahendus selge ja nüüd tundus lausa imelik, et ta seda otsekohe ei märganud. „Vaata, Joanie!” näitas ta uhkelt lahendust oma üheteistaastasele õele. Too noogutas heakskiitvalt.

Mõnda aega köitis Bobby tähelepanu lauamäng „Reis ümber maailma”. Talle meeldis tungida oma tiigrit ja elevanti kujutavate mängunuppudega läbi vastaste seatud takistuste, aga sai vihaseks, kui jäi halva täringuõnne tõttu lõksu ja saadeti tagasi algusse. Teistegi lauamängude puhul tekkis probleeme: kui tema plaanid halva õnne tõttu nurjusid, vihastas ta jälle ja võis mängu katki jätta. Lõpptulemusena jättis ta kõik õnnemängud kõrvale.

Et anda tormakale Bobbyle tegevust – tänapäevases kõnepruugis oleks teda tõenäoliselt nimetatud hüperaktiivseks –, ostis Regina talle niisuguseid raamatuid nagu „50 põnevat piltmõistatust poistele ja tüdrukutele” ning „Pliiatsimõistatused: terita oma pliiats ja terita oma mõistust”, kus leidus labürinte, piltmõistatusi ja sõnamänge. Bobby asus alati kõigepealt labürintide kallale. Hiljem hakkasid talle meeldima paljudest osadest kokku käivad Jaapani mosaiikmõistatused ja puitdetailidest pusled, mis kokku panduna andsid tulemuseks auto või mõne looma kujutise. Ta paigutas umbes viisteist pusletükki juhuslikult lauale või põrandale, et siis vaadata, kui kiiresti ta suudab need kokku seada. Ülesande lahendamise kiirus oli talle sama tähtis kui pusle saladuse lahendamine ise.

1949. aasta alguses kolis Regina Fischer kõige odavamasse korterisse, mille suutis leida, tuues kogu pere – Bobby, Joan ja tema ise – Manhattanile 13. Ida tänaval, kus aknad avanesid kuulsa Luchow’ restorani – seal käis aeg-ajalt lõunatamas palju häid maletajaid – tagaukse poole. Fischerid ei saanud kunagi lubada endale sinna sööma minna. Otse korteriukse ees oli maja fassaadi mööda üles viiv roostetanud tuletõrjeredel ja sees oli kõigest üks magamistuba, üür aga oli 45 dollarit kuus.

Siinsamas lähedal oli väike kauplus, niisugune, nagu neid New Yorgis nimetatakse kommipoodideks. Siin müüdi ajalehti, ajakirju, mänguasju, mänge, jäätist, igasugust nipet-näpet ja muidugi kompvekke. Märtsis 1949, ühel vihmasel päeval, kui Bobby oli just saanud kuueaastaseks, ostis õde Joan, kes otsis oma rahutule väikevennale huvitavat tegevust, kommipoest ühe dollari eest komplekti plastmassist malendeid. Seest õõnsad malendid olid vaevalt tollikõrgused ja komplektiga oli kaasas kokkukäiv punaste ja mustade ruutudega malelaud. Ei Joan ega Bobby olnud malendeid kunagi varem näinud, aga neil oli kasutada karbi kaane siseküljele trükitud õpetus ja kui Joan oli reeglid endale selgeks teinud, sai temast kohe õpetaja. Pärast selgitust, mis nime malendid kannavad, järgnes õpetus, kuidas iga malend liigub: „Lipp võib käia igas võimalikus suunas nii mitu välja, kui on võimalik, ratsu liigub L-tähe kujuliselt ja võib hüpata üle teiste vigurite ning etturite” jne. Pakuti ainult kõige algelisemaid juhtnööre, näiteks et valged teevad esimese käigu ja et mängu eesmärk on vastase kuningas matistada.

„Mitte keegi, keda me tundsime, polnud kunagi malet mänginud ja me polnud ka kunagi näinud kedagi malet mängimas,” kirjutab Fischer hiljem. On võimatu öelda täie kindlusega, kas Bobby võitis ka esimese partii, mille ta mängis, aga tõenäoliselt nii see oli, kui pidada silmas tema osavust mõistatusi kiiresti lahendada ja seda, et tema esimene vastane oli õde, kellele male erilist huvi ei pakkunud. „Esialgu oli see lihtsalt veel üks mäng,” meenutab Bobby, „ainult mõnevõrra keerukam.” Joan, kellel oli vaja ka õppida – ta oli hea õpilane –, kaotas male vastu kiiresti huvi ega leidnud selleks enam aega ning nii õpetas Bobby emale käigud selgeks. Hiljem on Bobby öelnud: „Tal oli liiga palju tegemist, et mängu tõsiselt võtta. Näiteks püüdis ta mängu ajal koorida kartuleid või nõeluda sukka, mis mind muidugi väga pahandas. Kui olin temast jagu saanud, pöörasin laua teistpidi ja mängisin tema seisu edasi, kuni võitsin teda uuesti. See oli meie mõlema meelest tüütu ja nii hakkasin otsima kedagi, kellega kogu aeg malet mängida.”

See, et kuueaastane Bobby võitis kolmekümne kuue aastast Reginat ja üheteistkümneaastast Joani nende nutikusest hoolimata, on tähelepanuväärne selle poolest, et võimaldab mõista, kui kiiresti arenesid nii tema maleoskused kui ka ta ise. See andis poisile enesekindluse ja tõstis tema enesehinnangut. Probleem oli selles, et ei ema ega ka õde tahtnud üldse mängida. „Ema on males antiandekas,” ütles Bobby kunagi ühele intervjueerijale. „Ta on täiesti lootusetu.”

Kuna Bobbyl ei läinud korda leida väärilist vastast ehk õigemini mitte ühtki vastast, hakkas ta ise enda peamiseks vastaseks. Seadnud malendid oma väikesel malelaual algseisu, mängis ta partii partii järel üksi, juhtides esmalt valgeid malendeid, pööras siis laua teisipidi, kusjuures sageli kukkus mõnigi malend põrandale. Ta ronis neile järele, seadis nad kiiresti tagasi oma väljadele ning tegi käigu mustade eest. Püüd iseennast üle kavaldada nõudis üsna iseäralikku vaimulaadi. Näiteks teadis must juba ette, mida valge kavatseb teha ja vastupidi, sest mustadega mängis Fischer ja sama lugu oli valgetega. Nii oli Bobby ainus võimalus ja mõte mängida, uurides seisu pärast iga käiku ja kujutleda, et ta mängib tõelise vastasega. Ta püüdis unustada, mida oli teisel pool mängides äsja kavatsenud. Selle asemel üritas ta avastada iga võimalikku lõksu või püünist, mis võisid „vastase” seisus varitseda, ja leida sobiv vastus. Mõnelegi võib niisugune režiim tunduda primitiivne või pöörane, koguni skisofreeniline. Igatahes andis see Bobbyle arusaama malelauast, malendite käikudest ja rollist ning käsitluse, kuidas partii võib areneda. „Lõpuks sain teisele poisile ikka mati ära teha,” kihistas ta naerda, kui kirjeldas kogemust aastaid hiljem.

1950. aasta sügisel kolis Regina pere Manhattanilt üle silla Brooklyni, kus üüris Unioni ja Franklini tänava ristumise lähedal odava korteri. See oli ajutine lahendus: eesmärk oli jõuda lähemale parematele piirkondadele. Kuna Regina jäi sõja tõttu Venemaal arstidiplomist ilma, otsustas ta nüüd taotleda meditsiiniõe diplomit. Kohe, kui ta oli võetud vastu Prospect Heightsis asuvasse õdede kooli, tuli alailma rändaval Fischerite perel jälle elukohta vahetada – kümnendat korda kuue aasta jooksul – ja kolida Brooklynis Lincoln Place 560 asuvasse kahe magamistoaga korterisse, kus üür oli 52 dollarit kuus. Regina, kes polnud kunagi häbenenud küsida kõike, mida ta ise või tema lapsed vajasid, värbas naabrid appi transportima nende kastidesse pakitud nappi vara teiselt poolt Eastern Parkwayd nende loodetavasti mõnevõrra kestvamasse kodusse. Ehkki väikesesse kolmanda korruse korterisse pääses ainult trepist üles ronides, võimaldas õdede kooli lähedus Reginal ka loengutel käies laste järele vaadata. Bobbyl ja Joanil oli kummalgi oma tuba ja Regina magas elutoas diivanvoodil. Korter oli ühtlasi paremas naabruskonnas. Flatbush oli peamiselt keskklassi juutide elurajoon, kuhu nüüd hakkasid kolima ka teised etnilised vähemused, lühikese jalutuskäigu kaugusele jäid lopsakas Prospect Park ja botaanikaaed ning üks linna parimaid raamatukogusid Grand Army Plazal.

Nüüd juba seitsmeaastasele Bobbyle ei meeldinud uus ümbrus üldse. Kui külm või vihmane ilm sundis teda toas olema, ei olnud siin majas ühtki kohta, kus mängida, ja isegi ilusama ilmaga ei tahtnud Regina lubada pojal üksinda tänaval mängida. Mõnikord hakkasid Bobby ja teine samas majas elav poiss kulli mängides jooksma treppidest ülesalla, nii et majaomanik käis nendega sageli pragamas ja lõpuks keelas majavalitsus kirjaliku otsusega igasuguse kärarikka tegevuse. Bobbyle meeldis ronida voodisse ja vaadata, kui kaugele ta suudab sealt hüpata. Edenemist märkisid ikka pikemad ja pikemad õhulennud. Alumise korruse üürilised aga nurisesid ülakorruselt tuleva müra pärast ja ka voodihüpped kuulutati keelatuks. Kui Bobby sai vanemaks ja hakkas tegema võimlemisharjutusi, sai ta majavalitsuselt sellegi eest pahandada. Aastaid hiljem Bobby kommenteeris: „Kui keegi peaks küsima minu käest, millele ma võlgnen tänu huvi eest malemängule, siis võin öelda, et see oli majaomanik.”

Bobby leppis ainult vastu tahtmist sellega, et pidi jääma temast viis aastat vanema Joani hoole alla, kui ema oli koolis või tööl. Regina tegutses kogu aeg väga aktiivselt ja töötas stenografistina, kui tal polnud õdede koolis loenguid. Kui tal tööd ei olnud, sai ta töötutoetust 22 dollarit nädalas. Ta sekkus ka poliitikasse, aga kui Bobby oli väike, hoolitses Regina alati selle eest, et poisil oleks midagi süüa ja et keegi – Joan, mõni naaber või sõber – hoiab tema pojal silma peal.

Regina sai aru, et Bobby on heade vaimsete võimetega, aga esialgu ei pidanud ta poissi imelapseks. Muidugi, Bobby jõudis teatud järeldustele kiiremini kui ema. Ta märkas kergesti mustreid ja analoogiaid, mis aitasid tal teha põhjendatud järeldusi, näiteks saada aru, et kui pank ühel tänaval on puhkepäeva tõttu suletud, siis teisel tänaval asuv pank on tõenäoliselt samuti suletud.

Bobbyga seotud probleemid olid sotsiaalset laadi: juba väga noorena hakkas ta elama oma rütmis, mis läks tihtipeale vastuollu sellega, kuidas teised lapsed arenesid. Vääramatu kangekaelsus näis olevat tema kõige iseloomulikum joon. Ta oli võimeline ütlema nii mõndagi, kui ei saanud oma tahtmist – olgu tegu toiduga, mis talle meeldis või ei meeldinud, kui oli vaja minna magama (talle meeldis hilise ajani üleval olla), kui oli tarvis minna välja või jääda koju. Esialgu suutis Regina teda ohjes hoida, aga selleks ajaks, kui Bobbyl täitus kuus eluaastat, dikteeris juba tema seda, kuidas ta elab. Bobby tahtis teha seda, mida tema tahab teha – ja otsustada ise, millal, kus ja kuidas ta seda teeb.

„Kui ta oli seitsmeaastane,” rääkis Joan ühes intervjuus, „oli Bobby võimeline arutlema niisuguste mõistete üle nagu lõpmatus või lahendama igasuguseid keerulisi matemaatilisi probleeme, aga kui paluda teda liita kaks kahele, oleks ta tõenäoliselt andnud vale vastuse.” Ehkki see oli arvatavasti liialdus, on selge, et Bobbyle ei meeldinud jätta meelde midagi, mis ei pakkunud talle huvi, ja korrutustabel kuulus just niisuguste asjade hulka. Lugu sellest, et ta oli võimeline aru saama arvuteooriast ja algarvude komplitseeritusest ning muudest nendega seotud nüanssidest, aga mitte sooritama lihtsat korrutustehet, on sama palju väärt kui müüt Einsteinist, kes polevat olnud võimeline välja arvutama oma tulumaksu.

Regina käis andekatele lastele mõeldud keskustes ja agentuurides, mõnikord üksi ja mõnikord koos Bobbyga, ning uuris, kas keegi oskab anda nõu, kuidas poiss koolist läbi vedada ja aidata tal leida kontakti teiste lastega. Ema meelest oli haridus esmajärgulise tähtsusega. Ta teadis, et Joan püüab kodus venna vaimu igati ergutada, aga tema pingutustel süstida venda mingitki loovat sädet polnud Bobbyle mingit mõju. Poiss ei ilmutanud vähimatki huvi ka nende raamatuvirnade vastu, mis kirglikul lugejal Reginal alati kodus seisid. Regina oli lõpetanud keskkooli, peaaegu arst, ehkki ilma diplomita, endine õpetaja ja igavene üliõpilane ning tema kodu oli kogunemiskoht kõigile neile, kellega ta puutus kokku kas koolis või poliitilistel üritustel. Õhtuti ja nädalavahetustel toimusid Regina köögilaua ääres elavad arutelud, mõnikord käisid siin ka sõbrad, kes enamasti olid juudi haritlased. Jututeemad puudutasid tihtipeale poliitikat, ideid ja kultuuriprobleeme. Vaieldi ägedalt Palestiina ja Iisraeli üle, aga ka teemal, kas Eisenhower võib kandideerida presidendiks. Kui ühe kuu jooksul suri kaks silmapaistvat haridustegelast, Maria Montessori ja John Dewey, räägiti palju kirjutamisest ja eesrindlikust lugemisoskusest ning sellest, kas need sobivad ka väga noortele. Bobby ja Joan olid sealsamas juures, aga ehkki Bobbyle võis midagi kuuldust meelde jääda, ei osalenud ta kunagi vestluses. Aastaid hiljem on ta välja pahvatanud, et ei sallinud üldse niisuguseid jutuajamisi.

Alates seitsmendast eluaastast kuni kaheteistkümneseks saamiseni veetis Bobby peaaegu kõik suved laagris mõnes kolmest New Yorki ümbritsevas osariigis. Esimesel või teisel suvel Long Islandil asuvas Patchogue’i laagris leidis ta raamatu annoteeritud malepartiidega. Kui umbes viisteist aastat hiljem tema käest raamatu pealkirja küsiti, arvas Bobby, et see võis olla „Tarraschi parimad partiid”. Sealsamas nimetas ta saksa maletajat Siegbert Tarrashit „üheks kümnest kõigi aegade suurimatest meistritest”. Ükskõik mis raamatuga tegu ka oli, Bobby sai sealt teada, kuidas mängida järele partiid, mis on kirjeldavas malenotatsioonis käik-käigult üles kirjutatud (näiteks P-K4 ehk Pawn to King Four, mis tähendab: kuningaettur neljandale väljale)^[1.].

Ülejäänudki laagrielu pakkus mõndagi huvitavat. Bobby sai ratsutada hobusega, kelle nimi oli Chub, mängida musta-valgekirju vasikaga, osales vahel pehmepallimängus ja ehitas käsitööklassis paati – aga suhtlus teiste lastega oli endiselt vaevaline. Olnud terve kuu kodust eemal, võttis poiss ühe juba aadressi ja margiga postkaartidest, mille Regina oli talle kaasa andnud, ja ütles seal suurte trükitähtedega välja oma tungiva soovi: EMME, TAHAN TULLA KOJU.

Varsti pärast seda unustas Bobby male mõneks ajaks. Teised mängud ja pusled tõusid rohkem päevakorda ja malendid, kust paar etturit oli puudu, pandi seinakappi. Umbes aasta pärast aga meenus male talle uuesti. 1950. aasta talvel, kui poiss oli seitsmeaastane, küsis ta Regina käest, kas too ostaks talle jõuludeks uue, suurema malekomplekti. Ema ostiski väheldased puidust malendid lükandkaanega lakkimata puukarbis. Ehkki Bobby avastas kingituse kohe, ei puudutanud ta seda kuu aega. Tal polnud kedagi, kellega mängida.

Poiss oli sageli üksi. Kui ta koolist koju jõudis, oli korter harilikult tühi. Ema oli päeviti ja mõnikord ka õhtuti tööl, õel aga oli koolis tegemist kuni hilise pärastlõunani. Ehkki Regina oli poja pärast mures, on lihtne tõde, et Bobby oli üksi kodus viibiv laps, kes küll igatses, aga ei saanud nautida ema lähedust, mis oleks aidanud tal välja kujundada turvatunnet. Pealegi olid Regina rahamured sundinud peret nii sageli elukohta vahetama, et Bobbyl ei saanud tekkida kodutunnet. Ja muidugi ei tulnud kasuks seegi, et kunagi polnud siin isa.

Regina püüdis pakkuda pojale tunnustust, mida iga laps vajab, ja anda talle eneseleidmise võimalusi, õhutades teda sporti tegema, osalema pereekskursioonidel ja koolis paremini edasi jõudma. Aga mida rohkem aega möödus, seda enam tõmbus Bobby endasse, hakkas jälle lugema maleraamatuid ja mängima järele varem mängitud partiisid. Males peituvad võimalused tegid suure üksildustunde ja ebakindluse vähem valusaks.

Regina uskus, et ta ise on suuteline õppima tegema ükskõik mida, välja arvatud vahest ainult malet mängima, ja et ka tema lapsed suudavad hakkama saada iga asjaga. Sotsiaaltöötajad, kelle poole ta pöördus, soovitasid viia Bobby väikesse erakooli, kus talle saaks osaks rohkem tähelepanu ja kus ta saaks areneda oma tempos. Paraku oli raha Regina alatine probleem ja ta ei saanud enesele lubada panna poissi kooli, kus tuli maksta õppemaksu. Ta ei saanud Hans Gerhardt Fischerilt mingit lapsetoetust ega alimente, küll aga laekusid aeg-ajalt tšekid 20 dollarile – see polnud toona päris tähtsusetu raha –, mis tulid küll juhuslikult, aga tihtipeale ka iga nädal ja mille saatja oli Paul Nemenyi, kes nagu Gerhardt Fischergi oli füüsik. Nemenyiga oli Regina kohtunud Denveris Colorado ülikoolis õppides ja hiljem olid nad uuesti kohtunud Chicagos. Mees võis olla Bobby bioloogiline isa. Isadust pole kunagi püütud ühel või teisel viisil tõestada. Regina mitte üksnes ei eitanud, et Nemenyi on Bobby isa, vaid kinnitas kord ametlikult ka sotsiaaltöötajale, et käis juunis 1942 Mehhikos kohtumas oma endise abikaasa Hans Gerhardtiga ja et Bobby on eostatud just selle kohtumise ajal. Bobby ühe kauge sugulase väitel aga on põhjus, miks Regina pani Hans Gerhardti nime Bobby sünnitunnistusele, see, et ta ei tahtnud Bobbyle vallaslapse kuulsust. „Näib, et Paul Nemenyi on tegelik isa,” lausus sugulane. Samuti on võimalik, et Regina ei teadnud, kes on Bobby isa, kuna tal oli Nemenyiga armusuhe samal ajal, kui ta käis Mehhikos Gerhardt Fischeriga kohtumas.

Üritades leida teisi poisse, kes võiks olla nõus Bobbyga mängima, saatis Regina kirja ajalehe Brooklyn Eagle malenurga toimetajale küsimusega, kas too teab mõnda seitsmeaastast malemängijat. Ta kirjutab oma pojast kui „minu väikesest maleimest”. Toimetaja, vana tugev malemeister Hermann Helms, vastas, et Regina peaks viima Bobby ühel 1951. aasta jaanuari konkreetsel neljapäeval Grand Army Plaza raamatukogusse, kus ta saab osaleda simultaanil, mille annavad mitu meistrit.

Tavaliselt annab simultaani üks meister, kes sammub ühe malelaua juurest teise juurde, võisteldes üheaegselt paljude vastastega. Malelauad on paigutatud ruudu või hobuseraua kujuliselt. Kui meister jõuab laua juurde, teeb vastasmängija oma käigu ja meister vastab sellele, enne kui läheb järgmise laua juurde.

Bobby astus koos emaga Grand Army Plaza raamatukogu kõrge kuppellaega rotundi, kus teda tabas kohe suur üllatus. Ringi ümber ümmarguse ruumi paigutatud klaasvitriinides olid välja pandud ebaharilike ja ajalooliste malendite komplektid, mis olid käesoleva sündmuse puhuks erakogujate käest raamatukogusse näitusele laenatud. Vitriinides leidus ka mitmesuguseid populaarseid maleraamatuid ja mõned Saksamaal trükitud inkunaablid. Oli üks keraamiliste malendite komplekt, mis oli inspireeritud Tennieli illustratsioonidest raamatule „Alice imedemaal”, kaks isevalmistatud komplekti pagulaslaagritest, üks käsitsi puidust välja nikerdatud ja teine õlgedest punutud, kusjuures mõlema valmistamiseks oli kulunud üle viie tuhande töötunni. Veel oli Guatemalast pärit komplekt, mille eeskujuks oli hispaanlaste-eelse Uue Maailma arhitektuur. See kõik oli tavavaatajale vägagi huvitav, aga Bobby Fischer ei olnud tulnud siia malendeid imetlema. „Need ei pakkunud mulle kuigi suurt huvi,” on ta meenutanud. Tema oli tulnud malet mängima.

Sel õhtul andsid meistrid simultaani kordamööda, üks mängis umbes tunni, siis asus tema asemele järgmine. Kui Bobby võttis oma uute puitmalendite taga istet, astus talle esimesena vastu Max Pavey, kolmekümne kahe aastane radioloog, kes oli nii Šotimaa kui ka New Yorgi osariigi meister ja parajasti oma võimete tipul. Pavey oli esimene meister, kellega Bobby sai mängida. Samuti on tõenäoline, et tegu oli tema esimese tõsise partiiga õppinud kogenud maletaja vastu. Seda, mis nüüd järgnes, võib võrrelda juhtumiga, kus omasugustega paar tennisemängu pidanud seitsmeaastane laps läheb väljakule endiselt aktiivselt võistlustel osaleva John McEnroe vastu.

Selle laua juurde, kus väikest kasvu Bobby oli vastakuti enesekindla tviidpintsakus Max Paveyga, kogunes vaatajaid murdu. Poiss võttis seda, mis ta parajasti teeb, täie tõsidusega, mistõttu partii äratas üha enam vaatajate tähelepanu. Ta oli roninud põlvili toolile, et saada malenditest paremat ülevaadet.

Bobbyl oli meeles peamurdmisülesannete lahendamisest saadud kogemus. Ta ei tohi teha käike liiga kiiresti. Ta teadis, et kusagil peidus olev lahendus on lihtsalt vaja leida, kui tal oleks ainult aega, aega, rohkem aega. Pavey, kes paistis silma kiire mänguviisi poolest – ta oli hiljuti tulnud USA kiirmale meistriks –, liikus nii nobedasti ringi, et jõudis vaevu seisu uurida, kui tegi juba oma käigu, ning jõudis Bobby laua juurde nii ruttu, et poiss ei jõudnud kõike sedavõrd põhjalikult läbi kaaluda, kui oleks tahtnud. Tol õhtul oli simultaanil ainult kaheksa mängijat, mis tegi kõigil raskemaks meistrile vastu saada, sest kui osalejaid olnuks rohkem, oleks see Pavey liikumist aeglustanud.

Meister oli liiga tugev vastane. Umbes viieteistkümne minutiga püüdis piipu pahviv Pavey Bobby kuninga kinni, millega partii oli lõppenud. Ta sirutas poisile heatahtlikult käe ja lausus sõbraliku naeratuse saatel: „Tublisti mängitud.” Bobby tunnistas mõne hetke üksisilmi lauda. „Ta tegi mulle ära,” tõdes ta konkreetselt mitte kellegi poole pöördudes. Ja puhkes siis nutma.

Hoolimata oma fenomenaalsest mälust ei suutnud Bobby täiskasvanuna kunagi meelde tuletada käike, mis ta Pavey vastu tegi. Aastaid hiljem kutsus sõbra mõtlematult tehtud märkus, et tõenäoliselt lootis Bobby võita oma esimese partii meistri vastu, esile järsu vastuväite: „Muidugi mitte!” Ta lisas veel, et Pavey võttis teda arvatavasti liiga kergelt ja ta ise paneb imeks, et pidas niigi kaua vastu. See, et ta puhkes pärast nutma, näitab tema järjest tõsisemat suhtumist mängu. Isegi seitsmeaastasena ei pidanud ta ennast amatööriks. Hiljem on Fischer tunnistanud, et sellel partiil oli tema edaspidisel motiveerimisel suur osa.

Üks pealtvaataja sellel õhtul oli lühikest kasvu kiilaspäine, veidi rohkem kui neljakümneaastane Carmine Nigro, keda Bobby kirjeldas rõõmsameelsena.

Nigro jälgis Pavey-Fischeri partiid tähelepanelikult. Bobby tehtud käigud meeldisid talle. Need ei olnud küll hiilgavad, aga olid mõistlikud, iseäranis algaja kohta. Ülimalt tähelepanu koondades näis Bobby lülitavat välja kõik teda ümbritseva. Kui partii oli lõppenud, astus Nigro Regina ja Bobby juurde ning tutvustas ennast kui Brooklyni maleklubi äsja ametisse valitud presidenti. Ta ütles, et Bobby võiks tulla klubisse iga teisipäeva või reede õhtul. Ei, poisi käest liikmemaksu ei nõuta, kinnitas Nigro Reginale. Ema viis poja klubisse, mis asus Brooklyni muusikaakadeemia vanas hoones, juba järgmisel õhtul.

1 Eestis ja Euroopa mandriosas kasutatakse nn algebralist notatsiooni, mille puhul tekstis toodud käik kirjutatakse kujul e2–e4. Tõlkija [ ↵ ]