Читать книгу Lõppmäng - Франк Брейди - Страница 6

Kui seitsmeaastane Bobby ema saatel ühel 1951. aasta jaanuari reedesel õhtul esimest korda Brooklyni maleklubi uksest sisse astus, oli see enneolematu sündmus. Õigupoolest oli ta esimene laps, kellel lubati siia tulla. Isegi Regina Fischeri siinviibimine oli ebatavaline: näha polnud ühtki teist naist, sest toona polnud klubi hingekirjas ainsatki naist ja sama võis öelda paljude teiste Ühendriikide klubide kohta.

Klubi uue presidendina tegi Carmine Nigro teatavaks, et Bobby on tema külaline ja võidakse ka klubi liikmeks võtta. Kellelgi polnud julgust vastu vaielda. Paljudes maleklubides, sealjuures mitte üksnes Ameerika Ühendriikides, vaid üle kogu maailma, oli traditsioon, et lapsi pole seal kuulda ja päris kindlasti mitte näha. Isegi Emanuel Laskerit, kellest lõpuks sai male maailmameister, ei võetud tema ilmselgest andekusest hoolimata Saksamaal kohalikku maleklubisse.

Kohe pärast kodusõda asutatud Brooklyni maleklubi oli kogu riigi üks mainekamaid. See asus imposantses ja väärikas Brooklyni muusikaakadeemia hoones, kus on esinenud Enrico Caruso ja Geraldine Farrar. Klubi on saavutanud erilise autoriteedi, võisteldes igal aastal Metropolitan Chess League’is, edestades sageli kümneid kogu New Yorgi piirkonna klubisid. Sellegipoolest ei näinud Bobby malelaudade kohale kummardunud sigareid suitsetavate kogenud mängijate ees mingit aukartust tundvat.

Ruum oli vaikne, välja arvatud üksikud malendi ägedast vastu lauda põrutamisest tekkinud klõpsatused. Pärast partii lõppu võis mõni mängija küsida: „Kui ma oleksin oda asemel käinud vankriga, mis te siis oleksite teinud?” Või pomiseda pahaselt: „Mativõimalus jäi mul kahe silma vahele. Võinuksite viigi pärast õnnelik olla.” Igal juhul räägiti vaiksel toonil isegi siis, kui kõneleja oli pahane. Bobby vaatas imestusega ringi, mõnest žargoonisõnast sai ta aru ja püüdis ka ülejäänuid lahti mõtestada.

Sel õhtul otsekohe Bobby ette kerkinud probleem tulenes peamiselt tema võimalike vastaste mõttemaailmast. Mitte keegi klubi veteranidest ei tahtnud poisikesega mängida, iseäranis veel seetõttu, et Bobby nägi pigem välja nagu viieaastane. Kõrge laega ruumi läbis summutatud koorina närviliste ja pahaste sosinate koor, kui meestel soovitati anda Bobbyle võimalus. Tooniandev arvamus oli: Küllalt halb on kaotada omasugusele, aga mis siis, kui kaotan seitsmeaastasele? Kui piinlik! Kogu maine läinud! Pärast Nigro keelitusi andis paar vanemat mängijat järele ja soostus Bobbyga partii või paar mängima.

Enamik neist olid kogenud turniirimängijad, mõned lähenesid tasemelt koguni Max Paveyle. Sündmuste edasine käik näitas, et neil polnud siiski mingit põhjust karta: Bobby kaotas sel õhtul kõik partiid.

Kaotustest hoolimata hakkas Bobby klubis edaspidigi käima. Temast sai ustav klubiliige ja omamoodi uudisasi. Vaatepilt, kus väike poiss murrab mõttepiike temast umbes kaheksa või kümme korda vanema kohtuniku, arsti või ülikooli professoriga, äratas sageli nii lõbusat meeleolu kui ka imestust. „Esialgu kaotasin kogu aeg ja see ei meeldinud mulle,” on Bobby hiljem öelnud. Konkurendid narrisid teda halastamatult. „Fish! [Kala]” mökitas nii mõnigi, kasutades maletajate seas levinud halvustavat nimetust tõepoolest viletsa mängija kohta, kui Bobby tegi jämeda vea. Asja tegi veelgi halvemaks pilkenime sarnasus tema enda nimega. Bobbyle ei meeldinud see sõna kohe sugugi. Hiljem hakkas ta ise nimetama nõrka maletajat vedelaks vennaks, aga veelgi sagedamini vusserdajaks või patseriks.

Kogenud, meistriga peaaegu võrdse tasemega mängumees Nigro nägi poisis potentsiaali ja kuna ta teadis, et Bobbyl pole isa, püüdis olla talle eestkostjaks. Ta hakkas poissi õpetama ja kutsus teda laupäeviti enda poole koju, kus too võis jõudu proovida Nigro poja Tommyga, kes oli õige pisut Bobbyst noorem, aga veidi parem mängija. Tommyl polnud midagi selle vastu, et mängida Bobbyga malet, aga ta ei tahtnud lasta isal ennast õpetada. Õpetuste jagamise päevadel suurendas Nigro oluliselt poja taskuraha, et too oleks vaid nõus küllalt kaua maletaktikat õppima.

Niipea kui male põhialused olid Bobbyl selged, läks Nigro üle spetsiifilisematele mänguelementidele, nagu avangud, kus esimesed vähesed käigud võivad otsustada või vähemalt mõjutada partii lõpptulemust. Need avakäigud ja põhimõtted järgivad hästi sissetallatud radu, mida teatakse juba sadu aastaid, ja maletajad, kes tahavad oma mängutaset tõsta, püüavad neid lahti mõtestada ning meelde jätta. Kuna niisuguseid variante on terve müriaad, on enamikul maletajatest raske neist isegi väikest hulka omandada. Näiteks pärast mõlema maletaja esimest käiku on võimalik 400 seisu ja juba 72 084 seisu, kui kumbki on teinud kaks käiku – ja olgu lisatud, et mitte kõik neist pole head käigud. Bobby aga suhtus niisuguste oluliste asjade õppimisse täie pühendumusega. Kirjeldades toonast karmi režiimi, on ta hiljem öelnud: „Härra Nigro polnud arvatavasti maailma parim maletaja, aga ta oli väga hea õpetaja. Kohtumine temaga oli minu malelises arengus tõenäoliselt otsustava tähtsusega tegur.”

Nigrol polnud Bobby õpetamisega mingeid raskusi. Poiss ei suutnud oma iganädalast õppetundi kuidagi ära oodata ja hakkas peagi Tommyt võitma. „Hakkasin laupäeviti käima härra Nigro pool kodus,” kirjutab Bobby hiljem, „ja kohtuma temaga reedeti klubis. Ema oli nädalavahetustel sageli halastajaõena tööl ja mul oli hea meel, et võisin minna [härra Nigro poole].”

1952. aastal, kui ta polnud veel saanud üheksaseks, toimus Bobby esimene etteaste võistlusmales. Rühm Nigro õpilasi võitis esimese matši tulemusega 5:3, teise matši tulemus on kaduma läinud või unustatud. Paljutõotaval kombel võitis Bobby oma esimese partii ja viigistas teise kümneaastase Raymond Sussmani vastu. Viimane oli hambaarsti ja üle kogu riigi kõrgesti hinnatud Brooklyni meistri Harold Sussmani poeg.

Doktor Sussman oli ka asjaarmastaja fotograaf ja tegi Bobbyst mõne portreefoto, mis hilisematel aastatel etendasid Fischeri elus oma osa. Peale selle sai Sussmanist Bobby hambaarst. „Tal olid suurepärased hambad,” on Sussman meenutanud.

Samal suvel ja sügisel oli Bobbyl võimalus mängida oma vanaisa seitsmekümnendais eluaastais onupoja Jacob Schonbergiga, kes elas samuti Brooklynis. Regina võttis poisi nimelt kaasa, kui käis Schonbergi põetamas, ja Bobby sai voodis istuva vanamehega mängida. Aastaid hiljem ei suutnud Bobby meenutada, kui tugevasti Schonberg mängis või kui palju nad temaga mängisid, aga tema hääletooni järgi võis öelda, et see kogemus jättis talle sügava mulje – seda mitte niivõrd võimaluse pärast mängida malet, vaid just kui kohtumine sugulase, ehkki kauge sugulasega. See oli juhtum, mis tema puhul jäigi harvaks.

Carmine Nigro oli elukutseline muusik ja õpetas paljusid muusikastiile. Kuna Bobby imas male keerukusi endasse nagu käsn, üritas Nigro äratada temas ka huvi muusika vastu. Et Fischeritel endil klaverit ei olnud, hakkas Nigro andma Bobbyle akordionitunde ja lubas kasutada oma kaheteistkümne bassiga päevinäinud pilli, et poiss saaks kodus harjutada. Varsti oskas Bobby mängida polkat „Rosamunde” ja teisigi meloodiaid nii hästi, et söandas esineda mitu korda kooli pidudel. Umbes aasta pärast aga jõudis ta järeldusele, et aeg, mille ta kulutab akordioniõpingutele, hakkab mõjutama tema maleõpinguid. „Oskasin vahepeal juba päris hästi mängida,” on Bobby tagasi vaadates öelnud, „aga male tõmbas rohkem ja akordion jäi kõrvale.”

Kuni kümneaastaseks saamiseni oli Bobby elukorraldus üsnagi rutiinne: igal reedeõhtul mängis ta Brooklyni maleklubis, Regina istus kusagil lähedal, luges raamatut või tegi oma tööga seotud paberitööd. Laupäeva keskhommikul võttis Nigro ta oma autosse ja kui Tommy Nigrol polnud huvi malet mängida, mida juhtus aina sagedamini, sõidutas Nigro Bobby Greenwich Village’isse Washington Square Parki, kus poiss sai kellegagi vabaõhulaudadel mängida. Nigrol oli veel teinegi eesmärk: nimelt oli Bobby esialgu mõnevõrra aeglase mõtlemisega mängija, pargi maletajate kohta tuleb aga öelda vastupidist. Nigro nägi, et nad ei talu hästi Bobby mõnigi kord loidu mängutempot ja nii oli ta sunnitud tempot tõstma ja seega kiiremini mõtlema.

Eesmärgiga oma oskusi edendada veetis Bobby pärast kooli tunde Grand Army Plaza raamatukogus ja luges läbi peaaegu kõik riiulitel leiduvad maleraamatud. Temast sai raamatukogu püsikülastajate raudvara ja ta ilmutas niisugust järjekindlust, et 1952. aastal avaldati raamatukogu infolehes tema pilt koos tutvustava allkirjaga. See oli esimene kord, kui Bobby foto ilmus trükiväljaandes. Mõne kuu möödudes avastas Bobby, et saab jälgida partiisid ja diagramme malelauda kasutamata. Kui variandid olid liiga keerulised või pikad, võttis ta raamatu laenuks ja mängis kodus oma malelaual järele mineviku meistrite partiisid, püüdes mõista ja meelde jätta, kuidas nad võitsid – või kaotasid.

Bobby luges malekirjandust söögi ajal ja voodis. Ta pani malelaua voodi kõrvale toolile ja viimane, mida ta enne uinumist, ning esimene, mida ta ärgates nägi, oli mõni maleseis või avanguvariant. Partiisid järele mängides ja analüüsides sõi Bobby ära nii palju maapähklivõiga lihaleibu, kausitäisi putru ja taldrikutäisi spagette, et toidujäänuseid pudenes ka vankrite sakilistele tornidele, kuningate ristidele, lippude kroonidele ja odade mitratele. Neid jäänuseid ei pestud kunagi maha. Aastaid hiljem, kui üks malekollektsionäär sai need malendid oma valdusse ja nad ära puhastas, reageeris Bobby tüüpiliselt nördimusega: „Te olete need hävitanud!”

Tal läks korda tegeleda malega isegi vanni võttes. Fischeritel ei olnud omaette dušši, oli ainult vann ja Bobbyt tuli nagu paljusid teisigi lapsi keelitada vähemalt kord nädalas vannis käima. Reginal kujunes pühapäevaõhtuti välja omamoodi Bobby vannitamise rituaal, mis sisuliselt tähendas, et poiss kanti vanni. Ja kui ta kord vees oli, tõstis ema risti üle vanni ära visatud kapi eest võetud ukse, asetas sellele malelaua nuppudega, kruusi piimaga ja raamatu, mida poiss parajasti uuris, ning aitas malendid lauale seada. Bobby ligunes vannis mõnikord tunde, kuna suurte meistrite mängud haarasid ta täielikult, ja ronis veest välja alles siis, kui Regina seda karmilt nõudis.

Bobby ajurakud näisid haaravat iga malendi piirangud ja võimalused mistahes võimalikus seisus ja salvestavat need tulevikus kasutamiseks. Need jäidki sinna tema mälu soppidesse, sügavale abstraktsete mõtete koobastesse: info ja ideed etturitest ja väljadest, mida kasutada või tähelepanuta jätta – kõik täiuslikus korras ja kooskõlas. Uurides mineviku ja oleviku meistrite partiisid, näis Bobby omandavat ja õppivat paljudelt: intuitiivset kombineerimisoskust Rudolf Spielmannilt, väikeste paremuste kogumist, nagu seda on demonstreerinud Wilhelm Steinitz, peaaegu müstilist tehnilist meisterlikkust, millega José Capablanca suutis vältida komplikatsioone, Aleksandr Alehhini loomingu sügavat, aga kaunist salapära. Keegi malemeister on tema kohta öelnud: „Bobby sõna otseses mõttes neelas malekirjandust. Talle jäi kõik meelde ja see sai osakeseks temast.” Poisil – ja edaspidi mehel – oli üks eriti silmapaistev tunnetuslik eesmärk, ehkki ta ise seda avalikult välja ei öelnud: ta tahtis aru saada.

Iseäranis meeldis talle järele mängida niinimetatud miniatuure, harilikult kahekümnekäigulisi või lühemaidki partiisid, need olid nagu muusikaharjutused või väikesed kunstiteoseid, kus tavaliselt oli üksainus läbiv idee.

Algajatele mõeldud raamatud, nagu „Mängime malet” ja teised algteadmiste õpikud, jäid kiiresti kõrvale, kui Bobby süüvis keerulisematesse teostesse, näiteks „Praktilised avangud” ja „Tüüpilised lõppmängud”, Aleksandr Alehhini kaheköiteline „Minu parimad partiid” ja toona uuesti avaldatud raamat „500 meisterpartiid”. Erilist huvi pakkus aga kogumik pealkirjaga „Morphy malepartiid”, mis tõi esile mineviku suure malemeistri taktikalise leidlikkuse ja selle, kuidas ta järgib kolme üldprintsiipi: malendeid tuleb kiiresti arendada, tähtis on hõivata malelaua tsentriväljad ja tegutseda kiiresti – vaja on püüda avada liine ja ridu ning diagonaale. Bobby omandas kõik need teadmised ja tegutses neid silmas pidades kogu ülejäänud elu. Kord ütles ta meister Shelby Lymanile, et on lugenud läbi tuhandeid raamatuid ja ammutanud igaühest parima.

Tuleb rõhutada, et niisuguseid teoseid pole kerge lugeda isegi täiskasvanud kogenud maletajal: need jäävadki arusaamatuks, kui lugeja ei suuda hoomata malemängu abstraktseid hoovuseid. Kui kaheksa- või üheksa-aastane poiss suudab niivõrd mõtteid koondada, et nendest läbi murda, on see äärmiselt ebaharilik. Et seesama poiss oli võimeline loetust aru saama ja seda omandama, polnud põrmugi vähem tähelepanuväärne. Hiljem läks lugemine Bobbyl veelgi raskemaks, sest ta asus lugema maleraamatuid paljudes keeltes.

Muude teadmiste valdkonnas olid Bobby saavutused juhuslikumat laadi. Peale suvelaagrite olid esimesed õppetunnid, kus Bobby osales, Brooklyni juudi koolis, õigemini lasteaias, kus teda õpetati peast laulma hanuka ja purimi laule nii inglise keeles kui ka jidišis, mida ta tegelikult ei osanud. Teiste lastega suhtlemisel oli tal raskusi. Esialgu ei saanud ta kuidagi aru, mis eesmärki teenib dreidel – nelinurkne vurr, millega hanuka ajal mängitakse. Talle ei meeldinud seegi, et tuli kanda vormiriietust – valget särki ja viigipükse. Ja tualettruumis võis ta näha, et tema peenis on teistsugune kui ülejäänutel: ta oli ümberlõikamata. Mõne nädala pärast võttis Regina ta sellest koolist ära. Ehkki Regina oli juut, ei täitnud ta usukombeid kuigi hoolikalt ja nii polnud Bobby kunagi osalenud tseremoniaalsel ümberlõikamisel, mis tavaliselt sooritatakse kaheksandal päeval pärast juudipoisi sündi, ning ta väitis hiljem, et talle pole õpetatud judaistlikke tavasid ega usku ning ta polevat kunagi käinud sünagoogis usulistel eesmärkidel. Ta võis olla lihtsalt need unustanud.

Regina ja Joani katsed panna Bobby kuidagi koolitööd tegema jäid harilikult viljatuks. Bobby tähelepanu koondus tundideks üksnes mõistatustele või malemängule, aga ta hakkas kohe nihelema ja rähklema, kui tegu oli lugemise, kirjutamise või aritmeetikaga. Brooklyni avalike koolidega tekkis samuti probleeme. Bobby oli seltsimatu ja hoidus alati teistest lastest eraldi, põhjus arvatavasti häbelikkus või konkurentsikartus. Selleks ajaks, kui ta jõudis neljandasse klassi, oli Bobby käinud kuues koolis – peaaegu kaks kooli aastas – ja alati sealt lahkunud, sest ei saanud õpingutega hakkama või jättis läbisaamine õpetajate ja klassikaaslastega soovida või ei sobinud koguni kooli asukoht. Meeleheitel Regina pani Bobby kirja andekate laste kooli. Poiss pidas seal vastu ühe päeva ja polnud nõus sinna tagasi minema.

Viimaks leidis Regina kooli, mis oli tema problemaatilist poega väärt. Sügisel 1952, kui Bobby oli üheksane, läks emal korda kirjutada ta sisse algkooli nimega Brooklyn Community Woodward, kus oli umbes 150 õpilast. Punakaspruunist liivakivist esinduslik hoone, mis algselt oli olnud elamu, oli üks Brooklyni kaunimaid koolimaju. Kooli haridusfilosoofia rajanes 18. sajandi Šveitsi haritustegelase Johann Heinrich Pestalozzi põhimõtetel, mis ei tunnistanud päheõppimisharjutusi ja ranget distsipliini ning koondasid tähelepanu isiksuse arengule mitmesuguste eksperimentaaltehnikate abil. Kool propageeris niinimetatud Anschauung-kontseptsiooni, mille kohaselt läheneb iga laps asjadele oma isikupärasel viisil. Toolid ja lauad polnud kindlalt ühel kohal nagu enamikus koolidest ja lapsi püüti suunata nii, et nad ei teeks õppimisel ja mängul vahet. Näiteks Ameerika varasemat ajalugu õppides riietusid õpilased tolleaegsetesse riietesse ning õppisid lõnga ketrama, vaipa kuduma ja hanesulega kirjutama.

Bobby oli valinud male ja selle, mida see talle tähendas. Ta oli selles mängus oma andekust juba tõestanud ning Woodwardi kool tunnustas seda sellega, et lasi tal õpetada malet mängima teisi õpilasi, lisaks näitas ta IQ-testis astronoomiliselt kõrget tulemust – 180.

Helgem aeg Bobby sotsiaalses ja kehalises arengus saabus Woodwardi koolis siis, kui ta valiti kooli pesapallimeeskonda ja näis oma kestast välja tulevat. Pesapall hakkas talle meeldima, pealegi võis ta nii koolis kui ka kodus kuulda pealtvaatajate vaimustushüüdeid siinsamas olevalt Ebbets Fieldi staadionilt, mis oli Brooklyn Dodgersi kodustaadion, kus käidi ka kogu klassiga mänge vaatamas. Bobby oli osav pallipüüdjana ja lööjana, aga ehkki ta jooksis kiiresti, polnud tal kuigi head pesale jooksmise vaistu. „Ta tekitas siin suure malehuvi,” ütles hiljem üks tema õpetajatest. „Ta võitis kerge vaevaga igaüht, sealhulgas malet mängida oskavaid õpetajaid. Polnud oluline, mida ta mängis, oli see pesapall või tennis, tema pidi olema kõigist parem. Kui ta oleks sündinud ujumisbasseini kõrvale, oleks temast võinud saada ujumistšempion. Nüüd juhtus tegu olema malega.”

Ühel päeval jooksis Bobby kolme astet ühe sammuga võttes trepist üles oma turvalisse koju, aga leidis selle eest tühjana. Joan oli veel koolis, kuna osales bioloogiaringi töös, Regina aga oli põetustööalasel loengul, mille järel pidi järgnema töö raamatukogus ja sellele veel õhtune töövahetus. Poiss leidis väikesse traatspiraaliga märkmikku kirjutatud kirjakese, mis oli seatud toolile:

Kallis Bobby! Söö suppi ja riisi. Piim on külmikus. Võib-olla jõuan pärast kella kolme läbi astuda ja käia toidupoes ning lähen siis tagasi. Kalli-kalli,

E.

Bobbyl tuli olla kodus üksinda üha rohkem sellest ajast saadik, kui Regina nägi, et poja võib jätta omapead ilma järelevalveta, ja see alatine üksiolek võis väga hästi olla asjaolu, mis aitas tal veelgi põhjalikumalt malesse süüvida. Kui ta istus malelaua ees, sageli köögilaua ääres, avatud maleraamat kõrval, said malenditest tema kaaslased, raamatust aga juhendaja. Siiski ei olnud üksiolek ega õppimine talle kerge. Bobbyle oleks meeldinud, kui tal olnuks sõber, mõni teine poiss, kellega mängida ja koos seigelda, aga kuna male täitis juba suurema osa tema ajast ja mõtetest, siis oleks see võimalik sõber pidanud mitte üksnes oskama malet mängida, vaid mängima seda küllalt hästi, et pälvida Bobby tähelepanu ja poolehoid.

Mingi sund pani teda malelaua saladusi üha põhjalikumalt uurima ja see tegevus võis köita tema tähelepanu tundideks. Bobby oli rahul, kui talvine välisvalgus ei heitnud enam ebaühtlasi varje köögiaknast sisse, sest see segas tema mõttetööd. Kui õde Joanie ja ema Geenie – nii hüüdsid neid sõbrad – jõudsid hilisel pärastlõunal või varasel õhtutunnil koju, leidsid nad mõnigi kord hämarusse mattunud korterist taktika või strateegia nüanssidesse süvenenud Bobby, kes ei hoolinud või märganud valgust sisse lülitada.

Ehkki Reginale tundus, et Bobby on üsnagi iseseisev, oli ta siiski mures, et poiss on liiga palju üksinda kodus, ja ta oli asunud otsima kedagi, kes oleks poisile seltsiks. Probleem oli rahas: isegi sümboolset tasu hoidjale oli raske kokku saada. Nii oli ta avaldanud Fischerite kodule üsna lähedal oleva Brooklyni kolledži linnaku ajalehes kuulutuse:

Vajatakse õhtuti, vahel ka nädalavahetustel hoidjat 8½ aastase koolipoisi juurde. Saab kasutada tuba ja kööki. Sterling 3-4110, kella 7–9 õhtul.

Üks matemaatikaüliõpilane vastaski – noormees oskas koguni malet mängida –, aga teadmata põhjusel ta töökohta siiski vastu ei võtnud. Bobby jäi edaspidigi üksi.

Erinevalt Joanist ilmutas Bobby kooli vastu vähe huvi ja kuigi Regina aitas tal kodutöid teha, püüdis poiss tüüpilisel kombel kiiresti kõik kaelast ära saada, et tagasi male juurde minna. Emal oli väga raske seista vastu poisi kannatamatutele nõudmistele: „Ma tahan malet mängida!” kuulutas Bobby uhkelt nagu teenija poole pöörduv kroonprints. Ja nii ta läkski ema loata malelaua juurde ning jättis koolitööd sinnapaika.

Ei saa öelda, nagu oleks Bobby õe ja ema pingutused lihtsalt tagasi lükanud. Pigem oli ta huvitatud teistsuguste oskuste, nimelt malealaste tarkuste omandamisest. Erinevus oli selles, et talle oli tähtsam saada selgeks, kuidas vankri ja etturiga võita, mitte aga õppida tundma riigi valitsemise kolme võimu või seda, kuhu panna jagamistehte ajal koma. Kõik kolm Fischerit olid nagu talmudi õpetlased, kes kogu aeg uurisid midagi: Joan oma õpikuid, Regina arstiteaduslikke raamatuid ja Bobby viimast maleajakirja. Korteris valitses sageli samasugune vaikus nagu raamatukogus.

Üks Bobby väheseid maleväliseid huvisid tuli ootamatult ilmsiks 1951. aasta suvel, kui ta oli kaheksane ja Regina viis ta Venderveeri lasteaia päevalaagrisse Brooklynis. Nimest hoolimata võeti sinna suvelaagrisse ka vanemaid lapsi ja selle programm oli mõeldud valmistama Bobbyt ette kooliminekuks. Kas Regina või Joan pidi ta hommikul kohale viima ja hilisel pärastlõunal ära tooma. Bobby oli veendunud, et hakkab laagrit vihkama – või siis vähemalt see ei meeldi talle –, aga selgus, et talle meeldib nii mõnigi seal pakutavatest kehalistest tegevustest. Kõige tähtsam oli tema seisukohalt Venderveeri suur vabaõhubassein, kus ta õppis ujuma.

Pärast seda igal suvel laagris viibides, kui ta parajasti ei uurinud malet, treenis Bobby ujumist, et täita järjekordne Punase Risti ujumisnorm. Ta täitis kiiresti keskpärase ujuja normi ja sai seejärel ka edasijõudnud ujujaks. Kalade tähtkujus sündinud Bobbyle meeldis vesi, iseäranis veel, kui ujumine tähendas võistlust teiste lastega. Ta oli kiire, sihikindel ja tähelepanelik ning samal hetkel, kui ujumistreener vilistas, tegi Bobby stardihüppe, maandudes tihtipeale vette juba siis, kui teised olid alles õhus. Ujumine pakkus talle võimaluse ennast liigutada ja keha arendada, lõdvestuda pärast kangekstegevat istumist malelaua ääres või raamatu taga. Bobby avastas, et talle meeldib läbi vee libiseda niisamuti, nagu meeldib võistelda iseendaga, olgu siis ujudes või malet mängides. Jäi mulje, et mingi muu tegevus talle rahuldust ei pakkunud.

Reginale hakkas Bobby tulevik muret tegema, kui ta koolitööd tõsisemalt ei võta. Veelgi rohkem pani teda muretsema asjaolu, et poja huvi male vastu kippus kujunema kinnismõtteks. Ema meelest oli Bobby malemängust niivõrd haaratud, et kaotas kontakti ümbritseva tegelikkusega, ja jäi sellest nii suurde sõltuvusse, et ei püüdnud – ei suutnud – sellest jagu saada ning pööras kõigele muule selja. Niisugune ühekülgne huvi võis aga elu ära rikkuda.

Regina meelest oli mõttetu rääkida Bobby ülemäärasest huvist male vastu Nigroga. Kui too üldse midagi tegi, siis julgustas poissi kogu aeg mängima veel rohkem, uurima ja osalema turniiridel. Bobbyst sai Nigro hoolealune ja malepartner. Abivalmis inimesena, kes oli teadlik Regina raskest rahalisest seisust, ei nõudnud ta kunagi Bobbyle antud tundide eest tasu, olgu tegu male või muusikaga. Nigro ja Bobby hakkasid mängima ajakontrolliga partiisid vahekorraga kaks tundi mõtlemisaega kummalegi – mis oli turniirimales ametlikult kasutusel – ning iga partiiga näis Bobby üha paremini mängivat, mis pani teda veelgi rohkem malet uurima, kuni võitis Nigrot juba enamikus partiides.

Bobby suureks jahmatuseks hakkas Regina nõudma, et ta nõustuks tegema psühholoogilist testi, millega määratakse, kas saaks või peaks ette võtma midagi, ohjeldamaks tema lakkamatut huvi malemängu vastu. Kui ema viis poja Brooklyni juudi haiglasse laste psühhiaatriaosakonda doktor Harold Kline’i vastuvõtule, ei olnud Bobby sugugi koostööaldis. Seda tunnetades ei hakanud dr Kline talle pakkuma ühtki isiksuse-, intelligentsuse- või huvitesti, millega tavaliselt lapsi hinnatakse. Ta püüdis poisiga lihtsalt juttu ajada. „Ei tea,” vastas Bobby tusaselt, kui temalt küsiti, kas ta kulutab tõesti enamiku ajast malemängule ja mitte koolitööle. „See on lihtsalt huvitav.” Öelnud Bobbyle vaid mõned nõuandesõnad, et koolitööd ei maksa hooletusse jätta, saatis ta poisi minema. Dr Kline seletas Reginale, et tal ei maksa Bobby pärast muretseda, sest mõni mäng, mänguasi, spordiala või midagi muud võib sageli hakata lastele suurt huvi pakkuma, lausa kinnisideeks kujuneda, aga mõne aja pärast nad kas kaotavad asja vastu huvi või ei tegele sellega enam nii aktiivselt. Ei, tema arvates ei ole Bobby neurootik ja ta ei soovita mingit ravi. „Neurootik” on sõna, mis tegelikult midagi ei selgita, lisas arst, juhtides tähelepanu sellele, et Bobby ei tee midagi halba ei endale ega teistele, male ergutab arvatavasti tema mõttetegevust ja tal tuleks lubada mängida nii palju, kui talle meeldib. Poisi vastuseis koolitöödele on kerge häire, mille teeb läbi palju lapsi, kusjuures tegelemine malega, mis on intellektuaalne tegevus, kipub seda asendama. Võib-olla, lisas tohter, peaks püüdma anda mõnele koolitööle mängulise vormi, mis võiks äratada poisis huvi.

Mitte täielikult rahunenud Regina asus otsima teist arvamust. Ta leidis psühhiaatri, kes oli ühtlasi malemeister – neuropsühhiaater doktor Ariel Mengarini, kes oli valitsuse palgal. Mengarini oli malest nii sisse võetud, et samastus kohe Bobby kirega. Ta tunnistas ka Reginale oma fanaatilist huvi selle mängu vastu ja ütles veel midagi, mida naine ei oleks tahtnud Bobby kohta kuulda: „Ütlesin talle, et tean palju halvemaid asju kui male, millele inimene võib pühenduda, ja et ta peaks laskma poisil leida oma tee.”

Järk-järgult hakkas Bobbyl Brooklyni maleklubis minema paremini. Kulus paar rasket ja vahest heidutavat aastat, aga lõpuks võitis ta suurema osa partiisid. Tema vastastele jätsid Bobby visadus ja selged edu näitavad märgid sügava mulje. „Olin juba töötanud läbi suurema osa meie lähedal asuva avaliku raamatukogu raamatutest ja hakkasin tahtma endale oma maleraamatuid,” on Bobby öelnud hiljem seda aega meenutades. Nigro andis või laenas talle oma raamatuid ja Regina lubas pojal osta vahetevahel mõne raamatu, kui tal juhtus natuke vaba raha olema. Bobby taskuraha 32 senti päevas ei andnud kuigi palju võimalusi raamatuid osta – ja isegi siis, kui ta kasvas suuremaks ning päevanorm tõusis 40 ja seejärel 60 sendini, kulus see šokolaadipiimale lõunasöögi juurde ja šokolaadibatoonile pärast kooli.

Niipea kui Nigro oli endale tellitud ajakirjad Chess Review ja Chess Life läbi lugenud, andis ta need Bobbyle, keda mõlemad väljaanded väga huvitasid mitte üksnes arvukate huvitavate ja õpetlike partiide ja võistluste ülevaadete pärast, vaid ka seetõttu, et sealt sai mõndagi teada suurtest maletšempionidest. Uurida neid ajakirju oli võrreldav sellega, kui lugeda Plutarchose Rooma väejuhtide elulugusid või Vasari raamatut kunstnikest. Need andsid lihtsalt inspiratsiooni.

Siis aga, 1954. aasta suvel avanes Bobbyl võimalus näha mängimas paljusid suuri, kellest ta oli juba lugenud. Selgus nimelt, et Nõukogude meeskond tuleb ja mängib esimest korda Ameerika Ühendriikide pinnal.

Tollel kommunismivastase hüsteeria ajajärgul, kui igaüht Ameerikas, kes luges Marxi „Kapitali” või kandis punast kaelasidet, peeti kommunistiks, tunnistas USA maleföderatsiooni president Harold M. Phillips (advokaat, kes kaitses Rosenbergide spionaažiprotsessil Morton Sobelli) peaaegu kergendustundega, et ootas kutset Kongressi Ameerika-vastase tegevuse uurimise komisjoni ette ning süüdistust kommunismis üksnes seepärast, et taotles kutset Nõukogude maletajatele. Komisjoni ette teda siiski ei kutsutud.

Tuleb rõhutada Nõukogude ja Ameerika malemeeskondade toonast täielikku erinevust. Nõukogulased olid kõik kui mitte just elukutselised maletajad, siis igatahes suurmeistrid – nimetus, mille pälvivad kõige tugevamad meistrid, keda on saatnud suur edu rahvusvahelistel turniiridel. Esimesena võttis selle tiitli kasutusele tsaar Nikolai II 1914. aastal ja see oli käibel ka 1954. aastal ning on tänapäevalgi.

Nõukogude maletajaid toetas riigi valitsus ning sageli anti nende käsutusse suvilad, kus nad said rahus malet uurida ja võistlusteks valmistuda. Toona oli niisuguste suurmeistrite prestiiž nõukogude ühiskonnas samasugune nagu filmistaaridel või olümpiavõitjatel tänapäeva Ameerikas. Kui maailmameistriks tulnud Mihhail Botvinnik saabus Suurde Teatrisse, võttis publik ta vastu seistes ja kestvate kiiduavaldustega. Viiekümnendate aastate keskpaiku oli Nõukogude maleföderatsioonil neli miljonit liiget ning malemäng polnud algkoolides küll kohustuslik õppeaine, aga peaaegu kohustuslik klassivälise tegevusalana; andekaid noori hakati spetsiaalselt treenima, sageli said nad töötada koos suurmeistritega, kelle ülesanne oli kasvatada üles uus maailma parimate maletajate põlvkond. Ühele Nõukogude turniirile registreeriti üle seitsmesaja tuhande mängija. Male oli midagi enamat kui lihtsalt riiklik poliitika. Sellest oli saanud silmapaistev kultuuri osa ja jäi mulje, et kõik – mehed, naised ja lapsed, maainimesed, riigiametnikud või arstid – mängivad malet. Eelseisev nõukogulaste ja ameeriklaste kohtumine kandis seega tugevat külma sõja pitserit.

Kolm päeva enne matši algust märkis New York Times oma juhtkirjas: „Nende partneritele on täiesti selge, et venelased tulevad malelaua juurde samasuguse innu, oskuste ja ilmselge pühendumusega oma ürituse nimel, nagu seda näitab välisminister Molotov diplomaatilistel konverentsidel. Nad on tulnud tooma Nõukogude Liidule suurt kuulsust. See tähendab üldsuse tunnustust kodumaal ja propagandavõitu välismaal.” Male polnud nõukogulastele kõigest mäng, see oli sõda ja sugugi mitte nii külm, nagu oleks võinud arvata.

USA maleföderatsioonil oli toona ainult kolm tuhat liiget, polnud mingit male propageerimise või laste õpetamise riiklikku programmi ja leidus ainult üks tegev suurmeister, Samuel Reshevsky. See tiitel tõi talle sisse 200 dollarit kuus stipendiumina, mida maksid mõned tema talenti hindavad toetajad. Peale selle teenis ta veel ligikaudu 7500 dollarit aastas simultaanide ja loengutega. Tõele mittevastavad kuulujutud rääkisid koguni, et tal pole oma malendeid.

Mitmes mõttes oli eelseisev matš samasugune, nagu rahvusliku korvpalliliidu NBA tähtede meeskond kohtuks ühe kolledži meeskonnaga. Alati oli võimalus, et kolledži meeskond võidab, aga statistiliselt olnuks nende võimalused tunduvalt väiksemad kui üks tuhande vastu.

Kolmapäeval, 16. juunil tuli Bobby, seljas lühikeste käistega polosärk, Nigro saatel hotelli Roosevelt, et olla tunnistajaks ajaloolise matši esimesele voorule. See oli üldse esimene kord, kui poiss sattus mõnda hotelli, ja nii uudistaski ta trepi kohal seinale kinnitatud suurt kella ning märkas siis suurde ballisaali sisenemas mõningaid tuttavaid nägusid. Ta tundis ära mitu Brooklyni maleklubi liiget ja samuti mõne Washington Square Parki alalise külastaja. Bobby võttis saalis sõnakuulelikult istet, nagu oleks ta male-Oscarite galal, ja jäi „hämmastusest suurte silmadega”, nagu märgib Nigro, toimuvat jälgima.

Laval seisis sameteesriide taustal kaks lippu: tähed ja triibud ning eksimatult ära tuntav pahaendeliselt veripunane Nõukogude lipp sirbi ja vasaraga. Lippude all oli kogu lava ulatuses kaheksa demonstratsioonilauda, et näidata kõikide partiide kulgu. Laval oli mängijate ootel valmis ka kaheksa lauda malenditega. Saalis oli tuhat ükssada pealtvaatajat, rohkem kui ühelgi varasemal maleüritusel USA ajaloos.

Ja siis kogunesid lavale mängijad ning jäid ootama, kuni kohtunik annab märku laudade taha istuda ja asuda mängima. Nõukogude esindaja David Bronstein soovis saada klaasi sidrunimahla – ei, mitte limonaadi, vaid tõelist sidrunimahla, nagu ta kinnitas –, mille ta kummutas alla otsekohe, ühe sõõmuga. Keegi tähendas, et ameeriklased näivad üsna närvilistena, ja seda nad pididki olema: peale kahe eelmise kaotuse, mis pidid neile meenutama, missugused on võiduvõimalused, olid nõukogulased äsja purustanud Argentina meeskonna Buenos Aireses ja prantslased Pariisis. Ühendriikide lahtiste meistrivõistluste võitja Donald Byrne’i tunnistust mööda oli ta nii ärevil, et saatis kogu matšieelse päeva mööda, püüdes malest mitte mõelda ja luges hoopis Nathaniel Hawthorne’i romantilist proosat.

Viimaks, pärast paari kõnet male panusest Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide suhetes valitsevate pingete vähendamisel, mäng algaski. Nigro nägi uhkusega segatud hämmastusega, et tema hoolealune jälgib toimuvat usinasti ja paneb kõik kõrva taha.

Kas Bobby mõistis täielikult matši poliitilist tähendust? Kas temas ärkas patriotismitunne ja soov, et tema riik võidaks? Kas tal tekkis soov – või unistus –, et ühel päeval võiks temagi samasugusel laval mängida maailma parimate maletajatega? Ta pole kunagi selle matši kohta midagi öelnud, aga on vägagi tõenäoline, et vastus vähemalt viimasele küsimusele on jaatav.

Peale partiide, mida ta väsimatult jälgis, märkas Bobby muudki: hotelli koridoridesse ja avalikesse ruumidesse rühmadesse kogunenud ning partiisid arutavaid ja analüüsivaid teisi maletajaid, kellel olid käepärast maleraamatud ja taskumaled. Ta pani tähele, et paljud lahkuvad oma kohalt ainult lühikeseks ajaks ostma kala- või liha-juustuleiba väikesest fuajeesse paigutatud kioskist. Kui Bobby nägi pealtvaatajate hulgas Reuben Fine’i – Ameerika arvatavasti tugevuselt teist maletajat –, läks ta iseäranis elevile, sest Fine’i raamatud olid talle saanud peaaegu et malepiibliks. Doktor Fine ei olnud Ameerika meeskonnas, sest ta oli loobunud võistlusmalest 1951. aastal. Küll aga oli laval doktor Max Pavey – sama mees, kellega Bobby oli kohtunud kolme aasta eest simultaanis – valmis oma riiki esindama.

Kui Nigro tutvustas Bobbyt New York Timesi ajakirjanikule Murray Shumachile, vaatas poiss häbelikult kõrvale ja jäi oma kinganinasid tunnistama. Meister Allen Kaufman kohtus siin Bobbyga samuti esimest korda ja meenutas rohkem kui pool sajandit hiljem: „Ta tundus olevat kena poiss, aga natuke häbelik ja ma ei osanud aimatagi, et räägin tulevase maailmameistriga.” Järgmisel päeval kirjeldas Shumach matši jälgima tulnuid humoorikalt niiviisi: „Malepublik on nagu hääle kaotanud Dodgersi fännid – emotsioonid löövad üle pea kokku, hääled kõlavad aga summutatult.”

Kõik ei kulgenud siiski täiesti hääletult, kui sündmused edasi arenesid. Sedamööda, kuidas seisud laudadel läksid põnevamaks, hakkasid pealtvaatajad, kelle hulgas paljud jälgisid partiide käiku oma väikesel kantaval malelaual või nahkkaantega taskumalel, seisu iseärasusi sosinal arutama. Kokku tekitas see kerget talvist tuulesahinat või suviselt lainetavat merd meenutava heli. Vahel, kui mõnel laual rullus lahti kahtlase väärtusega või keeruline kombinatsioon või kui väikest kasvu ameeriklane Reshevsky kulutas üheleainsale käigule tunni ja kümme minutit, näis kaks tuhat kakssada kulmu kooris kõrgele kerkivat. Kui sumin saalis läks liiga valjuks, heitis äärmiselt ametlik ristlipsuga kohtunik Hans Kmoch kurja pilgu publiku poole ja kuulutas karmil Viini aktsendiga häälel: „Palun vaikust!” Noomida saanud pealtvaatajad manasid näole süüdlasliku ilme ja jäid mõneks minutiks vait.

Bobby nautis saalisolekut täiega ja hakkas pidama tulemuste üle arvet naga Ebbets Fieldil. Üheteistkümneaastane poiss pani hoolega kirja iga partii tulemuse: null tähendas kaotust, üks võitu ja üks kahendik viiki. Ta käis jälgimas kõiki nelja vooru, oskamata veel arvata, et kõigest paari lühikese aasta pärast seisab ta eri turniiridel ja matšidel mitmel mandril silmitsi tervelt neljateistkümnega siinsest kuueteistkümnest Ühendriikide ja NSV Liidu maletajast, kes kuulusid maailma parimate hulka.

Lisaks võimalusele jälgida sündmuste käiku saalis meeldis Bobbyl olla ka analüüsitoas. Seal, kus võistlejad neid ei kuulnud, arutasid ja analüüsisid tippmängijad põhjalikult kõiki partiisid käik-käigult, nagu need arenesid. Bobby polnud küllalt enesekindel, et pakkuda välja, missuguse käigu mängija peaks tegema või ei tohiks teha, aga tal oli hea meel tõdeda, et oskas ette aimata nii mõnegi käigu ja sai tagantjärele aru, miks just nii mängiti.

Viimaks, pärast nelja võistluspäeva pidi Ühendriikide meeskond leppima alandava lüüasaamisega, kaotades nõukogulastele vahekorraga 12:20. Kui matš lõppes, kõlas Ameerika pealtvaatajate aplaus siira ja lugupidavana, aga omavahelises vestluses kurtis nii mõnigi maletaja: „Mis on Ameerika malega lahti?” Ajakirja Chess Life juhtkiri avaldas lüüasaamise pärast nördimust ja püüdis seda ka seletada: „Jälle kord pärast USA ja NSV Liidu meeskonna kohtumist peame leppima vana tõega, et andekas asjaarmastaja saab harva, kui üldse, võistelda elukutselisega nagu võrdne võrdsega. Pole oluline, kui palju on loodus andnud maletajale, asjaarmastajal ei jätku mõnikord lihtviisilist täpsust, mis iseloomustab tipptasemel oma ala meistrit, ehk seda peaaegu instinktiivset ettenägemisvõimet, mis omandatakse ainult pideva harjutamisega igasugustes tingimustes ja igasuguse vastuseisu kiuste.” Raske südamega läksid Nigro ja Bobby metroosse ja sõitsid koju tagasi. Kui Bobby sellest matšist midagi õppis, siis oli see teadmine, et Nõukogude maletajad on maailma parimad. See oli tõdemus, mis pani temas võimsalt idanema suure eesmärgi.