Читать книгу Düün - Frank Herbert - Страница 3

Vaekausid tuleb täpselt õigeks seada kohe alguses. Seda teab iga Bene Gesseriti1 õde. Kui hakkate uurima Muad’Dibi elu, suvatsege ta kõigepealt hoolsasti paika panna ajas: ta sündis padišahh-imperaator Shaddam IV viiekümne seitsmendal valitsemisaastal. Ja veelgi hoolsamini asetage ta õigesse kohta ruumis: planeedile Arrakis. Ärgu eksitagu teid tõik, et ta sündis Caladanil ja veetis seal oma elu esimesed viisteist aastat. Arrakis, Düüniks kutsutud planeet, on tema paik igavesest ajast igavesti.

Printsess Irulan, „Muad’Dib: Käsiraamat”

Nädal enne nende ärasõitu Arrakisele, kui lahkumiseelsed askeldused olid saanud sisse peaaegu talumatu hoo, tuli Paul-poisi emale külla keegi vanamoor.

Öösel oli Caladani lossis soe ning vana kivihoone, kus kahekümne seitsme põlvkonna vältel oli olnud Atreideste perekonna kodu, kattus jaheda rõskusega, mida sellele enne ilmamuutust ikka kogunes.

Naine lasti Pauli toaga külgnevasse võlvkäiku kaugest külguksest ja hetkeks lubati tal lävelt piiluda poissi, kes magas oma voodis.

Põranda kohal rippuva hämaraks keeratud kandurlambi poolvalguses nägi ärganud poiss oma uksel kogukat naisekuju, mis seisis sammu võrra tema emast eespool. Vana naine nägi välja nagu nõid – ämblikuvõrku meenutav juuksepulst kapuutsina näo ümber, silmad kalliskividena hiilgamas.

„Kas ta pole väike oma ea kohta, Jessica?” küsis vana naine. Tema hääl kõlas kägisedes ja katkendlikult nagu häälestamata balisetil.

Pauli ema pehme kontraalt vastas: „Atreidesed on tuntud oma hilise kasvu poolest, Teie Kõrgeausus.”

„Olen kuulnud, olen kuulnud,” kägises vana naine. „Kuid ta on juba viisteist täis.”

„Seda küll, Teie Kõrgeausus.”

„Ta on üleval ja kuulab, mis me räägime,” ütles vana naine. „Kaval väike võrukael.” Ta itsitas. „Aga kuningatele kulub kavalus ära. Ja kui ta tõesti on see Kwisatz Haderach… noh…”

Oma varjulises voodis hoidis Paul silmi vaevu pilukil. Kaks helendavat ovaali – vana naise silmad – näisid tema omadesse vaadates paisuvat ja hiilgavat.

„Maga hästi, väike võrukael,” ütles vana naine. „Homme läheb sul vaja kõiki oma võimeid, et toime tulla minu gom džabaariga.”

Ning tõuganud välja Pauli ema ja sulgenud ukse paraja tümpsuga, oligi ta läinud.

Ärkvel lebades mõtles Paul: mis on gom džabaar?

Kogu tollel muutuste ajal polnud ta näinud midagi veidramat kui see vana naine.

Teie Kõrgeausus.

Ja kuidas ta kõnetas tema ema emand Jessicat – otsekui oleks too mingi toatüdruk, aga mitte benegesseritlasest daam, hertsogi konkubiin ja tolle kõrgestisündinud pärija ema.

Kas gom džabaaril on Arrakisega mingi seos, mida ma peaksin juba enne sinnasõitu teada saama? mõistatas poiss.

Ta suu kordas võõraid sõnu: Gom džabaar… Kwisatz Haderach.

Õppida oli tulnud palju. Arrakis erines Caladanist sedavõrd, et poisil käis uutest teadmistest pea ringi. Arrakis – Düün – Kõrbeplaneet.

Tema isa ülemmõrtsuk Thufir Hawat oli seletanud asja nõnda: nende surmavaenlased Harkonnenid olid olnud Arrakisel kaheksakümmend aastat, kasutades planeeti ebafeoodina ja kaevandades sealt CHOAM-kompaniiga sõlmitud lepingu alusel melanžinimelist geriaatrilist vürtsi. Nüüd Harkonnenid lahkusid, et teha plats puhtaks Atreideste Kojale, ja näivalt oli see hertsog Leto võit. Kummatigi kätkes too näivus surmaohtu, sest hertsog Leto oli Landsraadi Kodade hulgas populaarne.

„Populaarne mees äratab vägevates kadedust,” oli Hawat ütelnud.

Arrakis – Düün – Kõrbeplaneet.

Uinudes nägi Paul und koopast Arrakisel ja vaikivast rahvahulgast, kes kumakuulide kahvatus hiilguses kõikjal tema ümber liikus. Paik oli pühalik otsekui peakirik ning ta kuulis, kuidas seal tasa tilkus vett – silksolk, silk-solk. Magadeski teadis Paul, et mäletab seda ulma ka ilmsi. Ta mäletas alati unenägusid, mis täide lähevad.

Ulm hajus.

Ärgates leidis Paul end soojast voodist ning otsekohe ründasid teda mõtted… mõtted. Võib-olla ei väärinudki tema lahkumiskurbust too Caladani lossi maailm, kus tal puudusid mänguseltsilised ja omavanused kaaslased. Pauli õpetaja dr Yueh oli vihjanud, et Arrakisel ei järgita rangelt fofrelutšide klassisüsteemi. Planeeti asustasid inimesed, kes elasid kõrbe äärealadel ilma ühegi kamandava kaiidi või bašaarita: see oli fremeniteks nimetatav rahvas – virvatulukesed liival, kelle hulka polnud loendada suutnud ükski imperaatorlik regaat.

Arrakis – Düün – Kõrbeplaneet.

Oma pingsust tajudes otsustas Paul sooritada vaimlis-kehalise harjutuse, mille ema oli talle õpetanud. Kolm kiiret hingetõmmet vallandasid reaktsiooni, muutes teadlikkuse hõljuvaks… koondades teadvust… laiendades aorti… vältides teadvuse koondamata osi… vallates teadvust valikuliselt… lastes hapnikurikkal verel kiiresti voolata keha kurnatud piirkondadesse… toitu-julgeolekut-vabadust ei saavutata vaid vaistlikult… loomne teadvus ei välju käesolevast hetkest ega küüni mõtteni ohvrite võimalikust väljasuretamisest… loom hävitab ega valmista… loomsed rõõmud jäävad taju tasemele ja väldivad tunnetust… inimene vajab kaardivõrgustikku, mille taustal universumit vaadelda… valikuliselt koondatud teadvus, see ongi su kaardivõrgustik… keha tervikuna suunab jõu- ja verevoogu oma sügavaima teadlikkuse järgi rakkude vajadusest… kõik asjad/rakud/olendid on mittejäävad… sisimas voo-jäävuse poole püüdlevad…

Uuesti ja uuesti kordas Paul seda harjutust oma hõljuvas teadlikkuses.

Paul tundis läbi suletud laugude, kuidas aknalauda puudutas kollane koiduvalgus, ta avas silmad, kuulis lossis taas puhkenud siginat-saginat, nägi magamistoa laetalade tuttavat mustrit.

Saali uks avanes ja sisse vaatas ta ema, pronksikarva juuksed krooni juurde musta paelaga üles pandud, näoovaal tundetu ja roheliste silmade pilk rahulik.

„Oled üleval,” ütles ta. „Kas magasid hästi?”

„Jah.”

Paul uuris ema pikka kuju ja nägi, kui pingul olid tema õlad, kui ta pojale kapiriiuleilt rõivaid otsis. Mõni teine oleks selle pinge kahe silma vahele jätnud, kuid Paulile oli ema õpetanud Bene Gesseriti Teed – teraselt märkama tühisemaidki asju. Ema pöördus ja ulatas poolformaalse kuue. Selle rinnale oli tikitud Atreideste punane haugas.

„Kähku riidesse!” ütles ta. „Kõrgeauline Ema ootab!”

„Kord nägin teda unes,” ütles Paul. „Kes ta on?”

„Ta oli Bene Gesseriti koolis minu õpetaja. Nüüd on ta imperaatori tõetundja. Ja, Paul…” Jessica kõhkles. „Sa pead talle rääkima oma unenägudest.”

„Küll ma räägin. Kas tema pärast me saimegi Arrakise?”

„Me ei saanud Arrakist.” Jessica nipsas pükstelt tolmukübeme ja riputas need koos kuuega voodi kõrval rippuvasse nagisse. „Ära lase Kõrgeaulist Ema enda järel oodata.”

Istuli tõusnud, pani Paul käed ümber põlvede. „Mis on gom džabaar?”

Taas paljastas emalt saadud õpetus poisile naise peaaegu märkamatu kõhkluse, närvilisuse, mida Paul pidas hirmu ilminguks.

Jessica läks akna juurde, tõmbas draperiid eest ja vaatas üle jõgiorhideede Syubi mäe poole. „Küll sa varsti mõistad, mis see… gom džabaar on,” ütles ta.

Paul kuulis tema hääles kartust ning pani seda imeks.

Jessica jätkas tema poole vaatamata: „Kõrgeauline Ema ootab minu hommikutoas. Palun kiirusta!”

*

Riidega kaetud toolis istudes jälgis Kõrgeauline Ema Gaius Helen Mohiam, kuidas saabusid ema ja poeg. Temast mõlemat kätt avanes aknast vaade jõe lõunakalda lookele ning Atreidese perekonnale kuuluvatele rohetavatele põllumaadele, kuid Kõrgeauline Ema eiras seda vaadet. Tol hommikul tundis ta end vanana ja see tegi ta üsna pahuraks. Ta süüdistas selles kosmoselendu ja läbikäimist salatseva Kosmose Gildiga. Kuid see oli lähetus, kus läks tarvis nägijavõimega benegesseritlase isiklikku osavõttu. Isegi padišahhimperaatori tõetundja ei saanud kõrvale hiilida vastutusest, kui töö kutsus.

Kirevase Jessica! mõtles Kõrgeauline Ema. Oleks ta vaid käsku kuulanud ja sünnitanud meile tütre!

Jessica peatus toolist kolme sammu kaugusel ja tegi väikese reveransi, vasak käsi õrnalt liikumas mööda seelikujoont. Paul tegi lühikese kummarduse, mida tantsuõpetaja oli teda õpetanud kasutama – „juhul kui ei olda kindlad vestluskaaslase seisuses”.

Pauli tervituse nüansid ei jäänud Kõrgeaulisele Emale märkamatuks. Vana naine ütles: „Ta on ettevaatlik noormees, Jessica.”

Jessica pani käe poja õlale ja pigistas seda. Silmapilgu võbeles käsi hirmust. Siis talitses naine end. „Seda on talle õpetatud, Teie Kõrgeausus.”

Mida ta kardab? püüdis Paul aru saada.

Vana naine uuris Pauli ühe kõikehaarava pilguga: näoovaal nagu Jessical, kuid tugev kont… juuksed hertsogi moodi hästi mustad, kuid kulmujoonega emapoolselt vanaisalt, kelle nime ei tohtinud nimetada, ning too kitsas, kõrk nina; otsekoheste roheliste silmade kuju vanalt hertsogilt, isapoolselt surnud vanaisalt.

Noh, see oli küll mees, kes oskas vaprusest lugu pidada – ja seda isegi surres, mõtles Kõrgeauline Ema.

„Õpetus on üks asi,” ütles ta, „ja inimene ise teine. Eks me näe.” Vanad silmad heitsid Jessicale valju pilgu. „Jäta meid kahekesi. Ma käsin sul hingerahu saavutamiseks mediteerida.”

Jessica võttis käe Pauli õlalt. „Teie Kõrgeausus, ma…”

„Jessica, sa ju tead, et seda tuleb teha!”

Hämmeldunult vaatas Paul üles oma emale otsa.

Jessica sirutas end. „Nojah… seda küll.”

Paul vaatas taas Kõrgeaulise Ema poole. Viisakus ja tema ema ilmne aukartus selle vana naise ees keelitasid ettevaatusele. Siiski vihastas teda hirm, mida ta tundis oma emast kiirgavat.

„Paul…” Jessica hingas sügavalt. „… See katse, mida sulle kohe korraldatakse… on mulle tähtis.”

„Katse?” Ta vaatas ema poole.

„Pea meeles, et sa oled hertsogi poeg,” ütles Jessica. Ta keeras kannal ringi ja tõttas kleidi kuiva sahina saatel toast välja. Uks sulgus tema järel kindlalt.

Viha talitsedes vaatas Paul vana naist. „Kas emand Jessica visatakse välja, nagu oleks ta üks toatüdruk?”

Vana kortsulise suu nurgas helkis muie. „Noormees, too emand Jessica oligi koolis neliteist aastat minu teenijatüdruk.” Ta noogutas. „Kusjuures hea teenija. Tule sina nüüd siia!”

Käsk tabas teda nagu piitsalöök. Paul kuuletus juba enne, kui sellest ise arugi sai. Kasutab minu peal Häält, mõtles ta. Poiss peatus naise käeviipe peale tolle põlvede juures.

„Kas näed?” küsis Kõrgeauline Ema. Laia kleidi voltide vahelt tõstis ta üles umbes viieteistkümne sentimeetri pikkuse servaga rohelise metallkuubi. Ta pööras seda ja Paul nägi, et kuubi üks külg oli lahtine – see oli must ja tundus kummaliselt õudne. Sellest pimedast avausest ei tunginud sisse ainustki valguskiirt.

„Pane oma parem käsi karpi,” ütles naine.

Paul tundis hirmu. Ta tahtis taganeda, kuid vana naine küsis: „Kas nii sa kuuladki oma ema sõna?”

Poiss tõstis pilgu naise hiilgavatesse linnusilmadesse.

Aeglaselt, vastupandamatu sunni ajel pani Paul oma käe karpi. Algul tundis ta külma, kui pimedus ta käe neelas, siis metalli sõrmede vastas ja surinat, otsekui oleks käsi surnud.

Vana naise näole ilmus kiskja pilk. Ta tõstis oma parema käe karbi juurest Pauli kaela juurde. Välkuvat metalli nähes tahtis poiss pead selle poole pöörata.

„Seisa paigal!” nähvas naine.

Kasutab jälle Häält! Ta pööras oma tähelepanu uuesti naise näole.

„Ma hoian su kaela vastas gom džabaari,” ütles vana naine. „Gom džabaari, karmi käega vaenlast. See on nõel, mille otsas on mürgitilk. Ahah! Ära tõmbu eemale, või sa saad seda mürki tunda!”

Kurk kuiv, püüdis Paul neelatada. Ta ei suutnud pöörata pilku naise kortsuliselt vanalt näolt, tema hiilgavatelt silmadelt ja kahvatutelt igemetelt, mille vahelt välkusid hõbedased metallhambad.

„Hertsogi poeg peab tundma mürke,” ütles ta. „Meie aeg on niisugune, kas pole? Maski on mürk sinu joogis. Aumas on mürk sinu toidus. Kiired mürgid ja aeglased mürgid ja mürgid, mis jäävad nende vahele. See mürk on sulle uus: gom džabaar. See tapab ainult loomi.”

Uhkus sai Pauli hirmust võitu. „Kas sina tihkad arvata, et hertsogi poeg on loom?”

„Ütleme nõnda, et sa võid olla inimene,” ütles vanaeit. „Seisa paigal! Ma hoiatan sind, et sa ei püüaks eemale tõmbuda. Olen küll vana, aga mu käsi jõuab sind torgata juba enne, kui sa kaela eemale tõmbad.”

„Kes sa oled?” sosistas Paul. „Mis kelmusega sa ema meelitasid, et ta sind minu juurde laskis? Oled sa Harkonnenide juurest?”

„Harkonnenide juurest? Heldus küll, ei! Nüüd ole vait.” Kuiv sõrm puudutas Pauli kaela ja noormees talitses soovi eemale tõmbuda.

„Tubli,” ütles vanaeit. „Esimese katse tegid sa läbi. Nüüd on jäänud veel teine: kui tõmbad käe karbist välja, sured. See on ainus reegel. Hoiad käe karbis, jääd ellu. Tõmbad selle välja – sured.”

Paul hingas sügavalt, et värinaid maha suruda. „Kui ma hüüan, tulevad mõne sekundi pärast teenrid, ja siis sured sina.”

„Su ema valvab uksel ja saadab teenrid tagasi. Arvesta sellega. Sinu ema tegi selle katse läbi. Nüüd on sinu kord. Võta seda kui au. Poeglastele korraldame seda harva.”

Uudishimu sai Pauli hirmust niipalju jagu, et see muutus talutavaks. Ta kuulis vana naise hääles tõde, seda ei saanud eitada. Kui ema seisis uksel valves… kui see oli kõigest katse… Ja olgu see mis tahes, üks oli kindel: ta oli lõksus, ja lõksus hoidis teda too käsi kaela vastas: gom džabaar. Ta meenutas endale sõnu Hirmuvastasest Litaaniast, mida ema oli talle õpetanud benegesseritlikust riitusest.

„Mina ei pea mitte kartma. Hirm on arutapja. Hirm on väike-surm, mis toob kaasa täieliku arutuse. Ma pööran näo oma hirmu poole. Ma lasen sellel minna enesest läbi ja üle. Ja kui see on minust möödunud, siis pööran oma sisemist silma, et talle järele vaadata. Seal, kuhu läks hirm, pole midagi. Ainult mina jään alles.”

Tundes rahu naasvat, ta ütles: „Hakka pihta, vanamoor!”

„Vanamoor!” nähvas Kõrgeauline Ema. „Kuraasi sul on, seda tuleb küll ütelda. Noh, eks me näe, härrake!” Ta kummardus lähemale ja rääkis vaikselt, peaaegu sosinal. „Sa tunned valu selles käes, mis on karbis. Valu! Aga: tõmba käsi karbist välja ning ma puudutan su kaela gom džabaariga – surm tuleb nii ruttu, nagu langeb timuka kirves. Tõmba käsi välja ning gom džabaar võtab su. Arusaadav?”

„Mis selles karbis on?”

„Valu.”

Ta tundis käes kasvavat pakitsust ja pressis huuled kokku. Kuidas saab see olla katse? mõistatas ta. Pakitsus muutus kiheluseks.

Vana naine ütles: „Kas oled kuulnud, et loomad närivad endal lõksust pääsemiseks käpa otsast? Nõnda talitab loom. Inimene jääks lõksu, kannataks valu välja, teeskleks surnut, et ta saaks lõksupüüdja tappa ning kaotada nõnda temasamaseid varitsev oht.”

Kihelus muutus nõrgaks kõrvetuseks. „Miks sa seda teed?” nõudis Paul.

„Et määrata, kas sa ikka oled inimene. Ole vait.”

Kui põletustunne paremas käes ägenes, surus Paul vasaku rusikasse. Kõrvetusaisting kasvas aeglaselt: kuumemaks, kuumemaks… kuumemaks. Ta tundis, kuidas vaba käe küüned lõikusid peopessa. Ta proovis painutada põleva käe sõrmi, kuid ei saanud neid liigutada.

„See põletab,” sosistas ta.

„Vait!”

Valu kirvendas käsivart mööda üles. Pauli otsaesine tõmbus märjaks. Iga kude temas kisendas, et ta tõmbaks käe sellest põletavast august välja… aga… see gom džabaar. Pead liigutamata proovis ta pöörata silmi, et näha toda kohutavat mürginõela oma kaela vastas. Ta tundis, et ahmib õhku, püüdis aeglasemalt hingata, kuid ei suutnud.

Valu!

Maailmast kadus tema jaoks kõik peale piinleva käe ja muldvana näo, mis teda mõne tolli kauguselt põrnitses.

Pauli huuled olid nii kuivad, et neid oli raske paotada.

Põletab! Põletab!

Ta nägi vaimusilmas, kuidas valutava käe nahk mustalt kipra tõmbub, liha rabestudes ära langeb ning järele jäävad vaid söestunud luud.

See lakkas!

Valu lõppes, otsekui oleks see nupust kinni keeratud.

Paul tundis, kuidas ta parem käsi värises ning otsaesine higist leemendas.

„Aitab küll,” pomises vana naine, „Kull wahad! Ükski tüdruklaps pole nii palju talunud. Küllap tahtsin, et sa katset läbi ei teeks.” Ta naaldus tagasi ja tõmbas gom džabaari poisi kaela juurest ära. „Võta käsi karbist välja, noor inimene, ja vaata seda.”

Valuvärinat maha surudes tuiutas poiss mustavasse tühjusse, kus käsi paistis püsivat omaenese tahtel. Mälestus valust pärssis iga liigutuse. Mõistus ütles, et ta tõmbab karbist välja söestunud köndi.

„Tee seda!” nähvas vana naine.

Järsu liigutusega tõmbas Paul käe karbist välja ning jäi seda hämmeldunult põrnitsema. Sellel polnud märkigi. Piinast polnud ihul jälgegi. Ta tõstis käe üles, pööras seda ja painutas sõrmi.

„Valu indutseeriti närvides,” ütles naine. „Ei saa ju sandistada võimalikke inimesi. Muidugi on neid, kes annaks selle kasti saladuse eest palju.” Ta libistas selle oma kleidi voltide vahele.

„Aga valu…”

„Valu,” kirtsutas naine nina. „Inimene suudab võita iga viimse kui närvi oma kehas.”

Vasakus käes valu tundes laskis Paul rusika lahti ja nägi, et küüned olid jätnud peopessa verised jäljed. Ta langetas käe ja vaatas vana naise poole. „Sa tegid selle katse kord ka minu emale?”

„Oled kunagi liiva sõelunud?” küsis naine.

Tema küsimuse põiklev hoop raputas Pauli teadvuse kõrgemale teadlikkusele: liiva sõelunud. Ta noogutas.

„Meie, benegesseritlased, sõelume rahvast, et leida inimesi.”

Valu meenutades tõstis ta parema käe. „Ja kas see on selleks ainus viis – valuga?”

„Ma jälgisin sind valus, noormees. Valu on kõigest katse telg. Sinu ema kõneles sulle meie vaatlusviisidest. Ma näen sinus tema õpetuse märke. Meie katse seisneb kriisis ja selleaegses vaatluses.”

Paul sai kinnitust tema häälest ja lausus: „See on tõsi!”

Naine põrnitses Pauli. Ta tajub tõde! Kas tema võib olla see? Kas tema võib tõesti olla see? Erutuse mahasurumiseks meenutas ta endale: „Lootus hägustab vaatlust.”

„Sa tead, kunas inimesed oma arust õigust räägivad,” ütles ta.

„Tean küll.”

Pauli hääles kõlasid korduvates katsetes kinnitust saanud oskuse ülemtoonid. Naine kuulis neid ja ütles: „Võib-olla sa oled Kwisatz Haderach. Istu, väike vend, siia mu jalgade juurde.”

„Ma eelistan seista.”

„Su ema istus kord mu jalge ees.”

„Mina pole mu ema.”

„Sa vihkad mind pisut, jah?” Naine vaatas ukse poole ja hüüdis: „Jessica!”

Uks lendas valla ja Jessica heitis tuppa karmi pilgu. Kui ta Pauli nägi, tema valjus sulas. Ta manas näole nõrga naeratuse.

„Jessica, kas sina oled üldse lakanud mind vihkamast?” küsis vana naine.

„Ma nii vihkan kui armastan teid,” ütles Jessica. „Vihkamine – see on valust, mida ma mitte kunagi ei suuda unustada. Armastus – see on…”

„Ma tahtsin teada ainult fakti,” ütles vana naine, kuid tema hääl oli lahke. „Sa võid nüüd sisse tulla, aga pead vaikima. Sule uks ja vaata, et keegi meid ei eksitaks.”

Jessica astus tuppa, sulges ukse ja toetus seljaga selle vastu. Mu poeg on elus, mõtles ta. Mu poeg elab ja on… inimene. Ma ju teadsin, et ta seda on… aga… ta on elus. Nüüd võin ka mina edasi elada. Uks tema selja vastas tundus kõva ja tõeline. Kõik selles toas oli vahetu ja meeltega tajutav.

Mu poeg elab.

Paul vaatas oma ema. Ta rääkis tõtt. Poiss tahtis üksi jääda ja selle kogemuse üle sügavamalt järele mõelda, kuid teadis, et ei tohi lahkuda enne, kui tal lubatakse seda teha. Sellel vanal naisel oli tema üle võimu. Nad rääkisid tõtt. Tema ema oli sooritanud selle katse. Sellel pidi olema mingi kohutav tagamõte… valu ja hirm olid ju olnud kohutavad. Ta mõistis kohutavaid tagamõtteid. Need ei sõltunud millestki. Need olid ise endale põhjuseks. Paul tundis, et tedagi on see nakatanud. Kummatigi ei teadnud ta veel, milles see kohutav tagamõte seisnes.

„Ühel heal päeval, noormees,” ütles vana naine, „seisad võib-olla sinagi niiviisi ukse taga. See on paras katsumus.”

Paul vaatas valu tundnud kätt ja siis Kõrgeaulist Ema. Vana naise hääl erines kõigist senikuulduist. Sõnad kõlasid rõhutatud selgusega. Need otsekui lõikasid. Paul tundis, et igale küsimusele, mida ta tollele vanale naisele esitaks, võiks ta saada vastuse, mis tõstaks teda ta ihumaailmast millessegi suuremasse.

„Mispärast te inimesi järele katsute?” küsis ta.

„Et teha teid priiks.”

„Priiks?”

„Kord jätsid inimesed mõtlemise masinate hooleks lootuses, et see teeb nad priiks. Kuid see laskis kõigest teistel inimestel neid masinate abil orjastada.”

„„Sina ei pea mitte tegema endale masinat, mis arult on inimesesarnane,”” tsiteeris Paul.

„Sõnasõnalt Butleri džihaadist ja oranje katoliku piiblist,” ütles naine. „Aga oranje katoliku piiblis peaks õigupoolest hoopiski seisma kirjas: „Sina ei pea mitte tegema endale masinat, mis jäljendaks inimese mõistust.” Kas oled teie teenistuses olevalt mentaadilt midagi õppinud?”

„Olen õppinud koos Thufir Hawatiga.”

„Suur Pööre võttis ära kargud,” ütles vana naine. „See sundis treenima inimeste mõistust. Koolis hakati arendama inimeste andeid.”

„Bene Gesseriti koolides?”

Vana naine noogutas. „Nondest vanadest koolidest on meil säilinud kaks: Bene Gesserit ja Kosmiline Gild. Gild teeb meie arust panuse peaaegu puhtale matemaatikale. Bene Gesserit tegeleb muuga.”

„Poliitikaga,” ütles Paul.

„Kull Wahad!” ütles vana naine. Ta saatis Jessicale valju pilgu.

„Mina pole talle midagi rääkinud, Teie Kõrgeausus,” ütles Jessica.

Kõrgeauline Ema pöördus taas Pauli poole. „Seda järeldasid sa tähelepanuväärselt väheste juhtlõngade järgi,” ütles ta. „Muidugi poliitikaga. Algul juhatasid Bene Gesseriti kooli need, kes pidasid tähtsaks inimtegevuse järjepidevust. Nad mõistsid, et seda järjepidevust ei saa olla muidu, kui inimese ja looma tüvi teineteisest lahutada – aretamise eesmärkidel.”

Äkki kaotasid vana naise sõnad Pauli jaoks oma erilise teravuse. Ta tundis väljakutset sellele, mida ta ema nimetas tõevaistuks. Mitte et Kõrgeauline Ema oleks talle valetanud. Ilmselt uskus naine seda, mida poisile rääkis. Asi oli milleski sügavamas ja seotud Pauli aimatud kohutava tagamõttega.

Ta ütles: „Aga mu ema räägib, et benegesseritlaste koolis ei tea paljud oma esivanemaid.”

„Meie arhiivis on need geneetilised liinid kirjas,” ütles vana naine. „Su ema teab, et ta pärineb kas benegesseritlaste hulgast või siis tüvest, mis oli iseenesest vastuvõetav.”

„Mispärast ta siis ei tohi teada, kes olid tema vanemad?”

„Mõned teavad… Paljud ei tea. Näiteks võisime tahta teda ristata mõne lähedase sugulasega, et muuta geneetilises liinis dominantseks mõnd tunnust. Meil on palju põhjusi.”

Taas tundis Paul väljakutset tõele. Ta ütles: „Te võtate endale suuri õigusi.”

Pilguga teda uurides arutas Kõrgeauline Ema: kas ma kuulen tema hääles kriitikat? „Meie koorem on raske,” ütles ta.

Paul tundis, et hakkab üha enam üle saama katse põhjustatud šokist. Ta tunnistas naist uuriva pilguga. „Sa ütlesid, et ma võin olla too… Kwisatz Haderach. Mis see on, kas inimlik gom džabaar?”

„Paul,” ütles Jessica. „Sa ei tohi niisuguse tooniga rääkida…”

„Ma saan ise hakkama, Jessica,” lausus vana naine. „Ütle nüüd, noormees, mis sa tõetundja rohust tead?”

„Te võtate seda, et parandada oma vale äratundmise võimet,” ütles Paul. „Mu ema rääkis sellest.”

„Kas oled kunagi näinud tõetranssi?”

Poiss raputas pead. „Ei.”

„Rohi on ohtlik,” ütles vana naine, „aga võimaldab kaemust. Kui tõetundjale rohtu anda, siis võib ta vaadata paljudesse kohtadesse oma mälus – oma keha mälus. Me näeme paljusid mineviku kõrvalteid… aga ainult naiselikke teid.” Tema hääles kõlas kurbust. „Kummatigi on olemas koht, kuhu ükski tõetundja ei suuda vaadata. See tekitab vastikust ja kohutab. Räägitakse, et kunagi tuleb mees, kellel see rohi avab sisesilma. Tema saab vaadata sinna, kuhu meie ei saa – nii mehelikku kui naiselikku minevikku.”

„Teie Kwisatz Haderach?”

„Jah, see, kes saab olla korraga mitmel pool: Kwisatz Haderach. Paljud mehed on proovinud seda rohtu… väga paljud, aga mitte ühelgi pole see korda läinud.”

„Kas nad proovisid ja kukkusid kõik läbi?”

„Oh ei.” Vana naine raputas pead. „Nad proovisid seda ja surid.”

Püüd mõista Muad’Dibi, mõistmata tema surmavaenlasi Harkonnene, on nagu püüd näha Tõde ilma Valskust tundmata. See on püüd näha Valgust, teadmata, mis on Pimedus. See on võimatu.

Printsess Irulan, „Muad’Dib: Käsiraamat”

Reljeefne gloobus jäi poolenisti varju ning pöörles paksu, sõrmustest särava käe tõukest. Gloobus toetus vabavormilisele alusele akendeta toa ühes seinas, kuna teistele seintele oli korrapäratult riputatud mitmevärvilisi rullraamatuid, filmraamatuid, linte ja rulle. Valgus kumas tuppa kuldsetest kuulidest, mis hõljusid liikuvates kandurväljades.

Toa keskel seisis pikergune jadeiitroosast kivistunud elakapuust laud. Seda ümbritsesid muudetava kujuga kandurtoolid, millest kaks olid hõivatud. Ühes istus umbes kuueteistkümneaastane ümmarguse näo ja sünge pilguga tumedapäine nooruk. Teises oli kõhn, lühike, naiselikult pehmete näojoontega mees.

Nii nooruk kui mees vaatasid mõlemad gloobust ja meest, kes seda hämaruses seistes keerutas.

Gloobuse kõrvalt kostis itsitamist ja läbi selle mürises bassihääl: „Piter – see on ju kogu ajaloo suurim inimesepüünis! Ja hertsog pistab sinna pea sisse. Kas pole see hunnitu, mida mina, parun Vladimir Harkonnen, korda saadan?”

„Kindlasti, parunihärra,” ütles mees. Tema hääl osutus õrnaks, musikaalseks tenoriks.

Gloobusele laskudes peatas paks käsi selle pöörlemise. Nüüd võisid kõigi ruumisviibijate pilgud keskenduda liikumatule pinnale ja näha, et see on niisugune gloobus, nagu neid valmistati rikastele kollektsionääridele või imperaatorlikele planeedikuberneridele. Sellel lasus imperaatorliku käsitöö pitser. Meridiaanide ja paralleelide jooned olid juuspeentest plaatinatraatidest. Polaarmütsid olid tehtud parimatest tuhmpiimjatest briljantidest.

Käsi liikus pinna detaile silitades. „Palun pange tähele,” mürises bass. „Pane hoolega tähele, Piter, ja sina ka, Feyd-Rautha, mu kallis, mis on kuuekümnendast põhjalaiuse kraadist seitsmekümnenda lõunalaiuse kraadini – neid oivalisi viirge. Nende värvus – kas ei meenuta see teile magusat karamelli? Ja mitte kuskil ei näe te järvede, jõgede või merede sina. Ja need armsad polaarmütsikesed – need on nii väikesed. Kas keegi võiks seda paika mitte ära tunda? See on ju Arrakis! Tõeliselt ainulaadne. Suurepärane lavaseade ainukordsele võidule.”

Piteri huuled naeratasid pisut. „Ja mõelda vaid, parun: padišahhimperaator usub, et andis teie vürtsiplaneedi hertsogile. Kui liigutav!”

„See pole tark jutt,” müristas parun. „Sa räägid seda noore Feyd-Rautha hämmeldamiseks, aga minu vennapoega pole vaja hämmeldada.”

Tusase pilguga nooruk kehitas end toolil ja silus kortsu mustas trikoos, mida ta seljas kandis. Kui koputati vaikselt tema selja taha jäävale uksele, ajas ta end tikksirgelt istuma.

Piter tõusis oma toolilt, läks ukse juurde ja paotas seda nii palju, et mahtus võtma kirjarulli. Ta sulges ukse, rullis kirja lahti ja libistas silmad sellest üle. Ta tõi kuuldavale itsituse. Siis teise.

„Noh?” nõudis parun.

„See lollpea vastas meile, parun!”

„Millal on üks Atreides loobunud võimalusest žesti teha?” küsis parun. „Noh, mis ta ütleb?”

„Ta on ülimalt tahumatu, parun. Nimetab teid Harkonneniks ja mitte Sire et Cher Cousin’iks, ei lisa tiitlit ega midagi.”

„Nimel pole viga midagi,” uratas parun kannatamatust reetva häälega. „Mida Leto ütleb?”

„Ta ütleb: „Teie pakutud kohtumisest öeldakse ära. Olen sageli veendunud teie äraandlikkuses ja seda teavad kõik. ””

„Edasi?”

„Ta ütleb: „Impeeriumis leidub ikka veel kanli kunsti austajaid.” Alla kirjutab ta: „Arrakise hertsog Leto”.” Piter pahvatas naerma. „Arrakise hertsog! Heldeke, no küll on alles lai leht!”

„Ole vait, Piter!” lausus parun ja naer peatus, otsekui oleks see nupust kinni keeratud. „Või kanli?” küsis parun. „See tähendab veritasu? Ja ta kasutab seda kena vana traditsioonilist sõna, et ma kindlasti mõistaksin tema kavatsuse tõsidust.”

„Teie tegite rahužesti,” ütles Piter. „Kõiki formaalsusi järgides.”

„Mentaadi kohta räägid sa liiga palju, Piter,” ütles parun. Ning ta mõtles: Pean sellest mehest varsti lahti saama. Tema töö on tehtud. Parun põrnitses üle toa oma mentaatmõrtsukat ja nägi seda, mida enamik inimesi oleks kõigepealt tähele pannud: mentaadi silmi, millel nii vikerkest kui ka valged olid üleni sinised, ilma ühegi valge laiguta.

Piteri näkku ilmus irve. See meenutas grimassitavat silmaaukudega maski. „Aga, parun! Mitte kunagi pole kättemaks olnud ilusam! Plaan on ju otse oivaliselt reeturlik: panna Leto vahetama Caladani Düüni vastu – ning jätta ta ilma valikuvõimalusest, sest kõik sünnib imperaatori käsul! Olete teie alles vembumees!”

Külmal häälel ütles parun: „Sa patrad, mida sülg suhu toob, Piter.”

„Aga ma olen ju õnnelik, mu parun! Samal ajal kui teie… teie tunnete kiivust.”

„Piter!”

„Ahah, parun! Kas pole mitte kahetsusväärne, et te ise ei osanud seda suurepärast salaplaani koostada?”

„Ükspäev lasen su ära kägistada, Piter!”

„Kindlasti, parun! Enfin! Aga seda sorti teoga pole vist mõtet kiirustada, ah?”

„Kas oled närinud veriitet või semuulat, Piter?”

„Ilmselt üllatab parunit, et tõde mind ei hirmuta,” ütles Piter. Tema nägu muutus põrnitseva maski karikatuuriks. „Jahah! Aga vaadake, mina olen ju mentaat ja mina tean, kunas te timuka saadate. Kuni must veel kasu on, te seda ei tee. Hukkamisega kiirustamine oleks raiskamine, ja minust on veel palju kasu. Ma tean, mida see armastusväärne planeet on teile õpetanud: ei tohi priisata. Õigus, parun?”

Parun põrnitses endiselt Piterit.

Feyd-Rautha niheles toolil. Kisklevad tolad! mõtles ta. Mu onu ei oska oma mentaadiga ilma nägelemata rääkida. Kas nad mõtlevad, et mul pole muud teha kui nende väiteid kuulata?

„Feyd,” ütles parun. „Ma käskisin sul kuulata ja õppida, kui su siia kutsusin. Kas sa õpid?”

„Jah, onu.” Hääl oli ettevaatlikult alandlik.

„Mõnikord ma mõtlen, mida see Piter endast õige kujutab,” ütles parun. „Mina ei tee teistele valu muidu kui vajaduse pärast, aga tema… Vannun, et tema tunneb sellest tõelist naudingut. Mina suudan vaesele hertsog Letole kaasa tunda. Õige varsti teeb tema vastu käigu dr Yueh ja see on kogu Atreideste soo lõpp. Aga Leto saab kindlasti teada, kelle käsi juhtis seda järeleandlikku arsti… ja see teadmine on kohutav.”

„Mispärast te siis ei käskinud sellel arstil talle kiiresti ja efektiivselt kinžalli ribide vahele torgata?” küsis Piter. „Te räägite haletsusest, aga…”

„Hertsog peab mõistma, et mina juhin tema hukku,” ütles parun. „Ja teised Kojad peavad seda samuti mõistma. Nii saan rohkem manööverdamisruumi. See on ilmne, et ma tegutsema pean, aga tegu ise ei pea sellepärast mulle veel meeldima.”

„Manööverdamisruum!” mõnitas Piter. „Imperaator hoiab teil juba niigi silma peal. Te tegutsete liiga suurelt. Ükspäev saadab imperaator siia Giedi Esimesele paar sardokaride leegioni ja see on parun Harkonneni lõpp.”

„Sulle see vist meeldiks, eks ole?” küsis parun. „Sa näeksid meeleldi, kuidas sardokaride korpused röövivad paljaks mu linnad ja rüüstavad selle kindluse. Sulle meeldiks see tõesti.”

„Kas parunil on vaja seda küsida?” sosistas Piter.

„Oleksid pidanud hakkama korpusebašaariks,” ütles parun. „Sulle meeldivad veri ja valu. Võib-olla ma kiirustasin, kui lubasin sulle Arrakiselt saaki.”

Piter astus toas viis kummaliselt kehkjat sammu ja peatus otse Feyd-Rautha ees. Õhus oli pinget ning nooruk vaatas üles Piteri poole, kulm häiritult kortsus.

„Ärge mängige Piteriga, parun,” ütles Piter. „Te ju lubasite mulle emand Jessica. Te lubasite ta mulle.”

„Milleks?” küsis parun. „Kas piinamiseks?”

Piter põrnitses teda, aga ei vastanud midagi.

Feyd-Rautha nihutas oma kandurtooli kõrvale ja ütles: „Onu, kas mind on siin tarvis? Sa ütlesid, et…”

„Mu kallis Feyd-Rautha muutub kannatamatuks,” märkis parun. Ta liigutas end gloobusetaguses hämaruses. „Kannatust, Feyd.” Ta pöördus jälle mentaadi poole. „Aga hertsogi poeg, tema laps Paul, mu kallis Piter?”

„Ta langeb teie lõksu, parun,” pomises Piter.

„Ma ei küsinud seda,” ütles parun. „Tuleta meelde, sa ennustasid, et too benegesseritlasest nõid sünnitab hertsogile tütre. Sa eksisid, mentaat, ah?”

„Ma ei eksi just tihti, parun,” lausus Piter, ning esimest korda kõlas tema hääles hirm. „Tunnistage: ma ei eksi just tihti. Ja te teate isegi, et need benegesseritlased sünnitavad enamasti tütreid. Isegi imperaatori kaasa on ilmale toonud ainult tütreid.”

„Onu,” ütles Feyd-Rautha, „sa ütlesid mulle, et asi on tähtis…”

„Kuulake mu vennapoega,” ütles parun. „Ta igatseb valitseda minu parunkonda, aga ei suuda valitseda iseennast.” Paruni vari liikus gloobusetaguses hämaruses. „Olgu peale, Feyd-Rautha Harkonnen, ma kavatsesin sulle siin midagi õpetada. Kas oled olvanud meie head mentaati? Sa oleksid pidanud selle mõttevahetuse käigus midagi mõistma.”

„Aga, onu…”

„Eks ole Piter kõige tublim mentaat, Feyd?”

„Jah, aga…”

„Ah. Muidugi aga! Aga ta manustab liiga palju vürtsi, sööb seda nagu kommi. Vaata tema silmi! Ta oleks justkui otse Arrakise kaevandusest tulnud. Piter on tubli, aga ikkagi emotsionaalne ja tundepuhangutele aldis. Piter on tubli, aga võib sellegipoolest eksida.”

Piter kõneles vaiksel, trotslikul häälel: „Kas kutsusite mu siia selleks, et kriitikaga minu tublidust tõsta, parun?”

„Sinu tublidust tõsta? Sa peaksid mind paremini tundma, Piter. Ma tahtsin vaid, et mu vennapoeg mõistaks mentaadi piiratust.”

„Kas õpetate juba välja minu asendajat?”

„Sinu asendajat? Kuule, Piter, kust ma saaksin veel teise nii riukliku ja pahatahtliku mentaadi?”

„Samast kohast, kust te minugi leidsite, parun.”

„Võib-olla tõesti,” muheles parun. „Viimasel ajal jätad sa kuidagi kõikuva mulje. Ja see vürts, mille sa ära sööd!”

„Kas mu rõõmud on liiga kulukad, parun? Kas panete neid pahaks?”

„Mu kallis Piter, sinu rõõmud ongi need, mis sind mu küljes kinni hoiavad. Kuidas saaksin neid pahaks panna? Tahan vaid, et mu vennapoeg seda sinu juures märkaks.”

„Ah ma olen siis vaateaknal,” ütles Piter. „Kas ma pean tantsima? Näitama kõrgeaulisele Feyd-Rauthale oma eriosku…”

„Täpselt,” ütles parun. „Sa oled tõesti vaateaknal. Nüüd jää vait.” Ta heitis pilgu Freyd-Rauthale ja märkas, kui lõbustatult kõverdusid ta vennapoja huuled, nende täidlane ja pruntis joon, mis oli Harkonnenide pärilik tunnus. „See on mentaat, Feyd. See on saanud väljaõppe teatud ülesannete täitmiseks ja tema oskusi on kontrollitud. Kummatigi ei tohi üle vaadata tõigast, et see on paigutatud inimkehasse. See on tõsine puudus. Mõnikord ma mõtlen, et meie esivanematel oli õigus, kui nad tegid mõtlevaid masinaid.”

„Minu kõrval olid need mänguasjad!” lõrises Piter. „Isegi teie, parun, võiksite võita neid masinaid.”

„Võib-olla,” ütles parun. „Noh, hea küll…” Ta tõmbas sügavalt hinge ja röhitses. „Nüüd, Piter, visanda põhijoontes mu vennapojale meie Atreidese suguvõsa vastane kampaania. Ole nii lahke ja näita meile, kuidas mentaat töötab.”

„Parun, ma olen teid hoiatanud usaldamast seda informatsiooni nii noortele. Minu tähelepanekud…”

„Seda otsustan mina,” ütles parun. „Ma käsin sind, mentaat. Näita nüüd meile üht oma erioskustest.”

„Olgu peale,” ütles Piter. Ta sirutas end, võttes veidralt väärika hoiaku – just nagu oleks see teine mask, mis sedapuhku kattis kogu keha. „Mõne standardpäeva pärast suundub kogu Atreideste majapidamine Kosmose Gildi liinilaeval Arrakisele. Pigem paneb Gild nad maha Arrakeeni linna juurde kui meie linna Carthagi. Hertsogi mentaat Thufir Hawat on õigesti järeldanud, et Arrakeeni on lihtsam kaitsta.”

„Kuula hoolikalt, Feyd,” ütles parun. „Pane tähele, kuidas kõik need plaanid on omavahel seotud.”

Noogutades mõtles Feyd-Rautha: Noh, sellel jutul on jumet. Viimaks ometi laseb see vana peletis mind ühele oma saladusele ligi. Ta vist tahab ikka tõesti teha minust endale pärijat.

„On mitu üksteist välistavat võimalust,” jätkas Piter. „Mina räägin sellest, et Atreidese suguvõsa sõidab Arrakisele. Me ei tohi aga eirata võimalust, et hertsog on Gildiga kokku leppinud, et see ta Süsteemist välja ohutusse paika toimetaks. Säherduses olukorras on teisigi renegaatideks hakanud, oma perekonna aatomikraami ja kilbid kaasa võtnud ja Impeeriumi piirest pagenud.”

„Hertsog on selle jaoks liiga uhke,” ütles parun.

„Niisugune võimalus on,” lausus Piter. „Lõppkokkuvõttes tähendaks see meie jaoks üht ja sedasama.”

„Ega ikka ei tähendaks küll!” mühatas parun. „Mina tahan, et hertsog sureks ja tema suguvõsa otsa saaks!”

„See on üsna tõenäoline,” ütles Piter. „Suguvõsa põgenemist reedavad teatud ettevalmistused. Hertsog neid ei tee.”

„Hea küll,” ohkas parun. „Jätka, Piter!”

„Arrakeenis,” ütles Piter, „hõivavad hertsog ja tema perekond residentsi, milles hiljuti oli krahv ja krahvinna Fenringi kodu.”

„Suursaadik smugeldajate juures,” itsitas parun.

„Teie onu naljatab,” ütles Piter. „Ta nimetab krahv Fenringit suursaadikuks smugeldajate juures selleks, et rõhutada imperaatori huvi Arrakise salakaubanduse vastu.”

Hämmeldunult vaatas Feyd-Rautha oma onu poole: „Mispärast?”

„Ära ole juhm, Feyd,” nähvas parun. „Kuidas saaks asi olla teisiti senikaua, kuni Gild jääb imperaatorist kaunis sõltumatuks? Kuidas spioonid ja mõrtsukad muidu liikuda saaksid?”

Feyd-Rautha suust kostis helitu: „Oh-h-h-h.”

„Me korraldame residentsis diversiooni,” ütles Piter. „Tehakse katse hertsogi pärijat mõrvata – ja see katse võib korda minna.”

„Ah, aga sellel noormehel on nii veetlev noor keha,” ütles parun. „Muidugi on ta potentsiaalselt ohtlikum kui ta isa… sest teda õpetab ta nõiast ema. Kirevase naine! Aga olgu peale, Piter, palun jätka!”

„Hawat on taibanud, et oleme talle agendi sappa pannud,” ütles Piter. „Ilmne kahtlusalune on dr Yueh, kes ongi meie agent. Aga Hawat on asja uurinud ja selgitanud, et meie doktor on lõpetanud Suk-Kooli, kus ta sai imperaatorliku töötluse, mille läbiteinuid peetakse piisavalt turvaliseks selleks, et lasta neil teenindada kas või imperaatorit ennast. Imperaatorlikule töötlusele pannakse suuri lootusi. Arvatakse, et seda äärmist töötlust ei saa kõrvaldada isikust muidu kui teda tappes. Aga keegi kunagi ütles, et õige toetuspunkti korral võib paigast nihutada ka planeedi. Meie leidsime toetuspunkti, mis nihutas toda doktorit.”

„Missuguse?” küsis Feyd-Rautha. Kõneaine oli tema meelest haarav. Kõik ju teadsid, et imperaatorlikku töötlust ei saa kõrvaldada!

„Teine kord räägime sellest,” ütles parun. „Jätka, Piter!”

„Yueh’ asemel juhime Hawati kahtluse teisele ülihuvitavale isikule. Selle naisterahva kahjuks kõneleb juba tema häbitus.”

„Naisterahva?” küsis Feyd-Rautha.

„Emand Jessica ise,” ütles parun.

„Kas pole tore?” küsis Piter. „Säärane võimalus lööb Hawati pea nii segi, et ta ei suuda enam mentaadina toimida. Ta võib isegi püüda toda naist tappa.” Piter kortsutas kulmu. „Aga ma ei arva, et ta sellega toime tuleb.”

„Sa ei taha, et ta seda teeks, ah?” küsis parun.

„Ärge kiskuge mind asjast kõrvale,” ütles Piter. „Kuni Hawati mõtted on hõivatud emand Jessicaga, tõmbame tema tähelepanu kõrvale ülestõusudega mõnes garnisonilinnas. Rahutused surutakse maha. Hertsog peab uskuma, et ta hakkab olukorda valitsema. Siis, õigel hetkel, anname märku dr Yueh’le ja laseme käiku oma peajõud… ah…”

„Lase käia, räägi talle kõik ära,” ütles parun.

„Me ründame kahe sardokaride leegioni toetusel, kes kannavad moondrõivaina Harkonneni livreesid.”

„Sardokarid!” ahmis Feyd-Rautha õhku. Vaimusilmas nägi ta imperaatorlikke kardetavaid väesalku, halastamatuid mõrtsukaid, padišahh-imperaatori fanaatilisi sõdureid.

„Näed, kuidas ma sind usaldan, Feyd,” ütles parun. „Ükski Koda ei tohi sellest aimugi saada, sest muidu võib Landsraad ühineda imperaatori vastu ja tekiks kaos.”

„Asja tuum on järgmine,” ütles Piter. „Et Harkonneni Koda kasutatakse imperaatori musta töö tegemiseks, siis teenime sellega suuri eeliseid. Muidugi on need eelised ohtlikud, aga neid ettevaatlikult kasutades võime teha Harkonnenide Koja kõige jõukamaks kogu Impeeriumis.”

„Sul pole aimugi, missugune rikkus see on, Feyd,” ütles parun. „Sa ei oska seda uneski näha. Kõigepealt saame CHOAM-kompanii tühistamatu direktoritooli.”

Feyd-Rautha noogutas. Asi oli rikkuses. CHOAM oli võti rikkuse juurde ja iga Koda kühveldas kompanii direktoritoolist endale kokku nii palju varandust, kui jaksas. CHOAM-i direktoritoolid – need näitasid poliitilist võimu Impeeriumis, olles üle hääleõigusest Landsraadis, mis vastandas end imperaatorile ja tema toetajatele.

„Hertsog Leto,” ütles Piter, „võib üritada pagemist nonde uute fremeni matside juurde, kes elavad piki kõrbe äärealasid. Ehk siis proovida oma perekonda sinna saata, arvates, et seal on nad ohutus paigas. Aga selle tee paneb talle kinni Tema Majesteedi agent – planeedi ökoloog. Võib-olla mäletate tema nime – Kynes.”

„Feyd mäletab teda küll,” ütles parun. „Lase edasi!”

„Ei tea, kui tark on sellest lobiseda, parun,” ütles Piter.

„Lase edasi, ma käsin sind!” möirgas parun.

Piter kehitas õlgu. „Kui kõik läheb plaanipäraselt,” ütles ta, „siis saab Harkonnenide Koda umbes ühe standardaasta jooksul Arrakisel alamfeoodi. Su onule hakkab kuuluma selle feoodi jaotamise õigus. Arrakist asub valitsema tema isiklik agent.”

„Mis tähendab suuremat kasumit,” ütles Feyd-Rautha.

„Loomulikult,” ütles parun. Ning ta mõtles: See on igati õiglane. Meie taltsutasime Arrakise… kui välja arvata mõned kõrbes pesitsevad fremeni sänikaelad…ja mõned taltsad smugeldajad, kes on planeedi külge aheldatud niisama kõvasti nagu kohalik tööjõud.

„Ja Kojad mõistavad, et parun hävitas Atreidese,” ütles Piter. „Nad mõistavad seda.”

„Küllap mõistavad,” pomises parun.

„Kõige toredam on,” ütles Piter, „et sellest saab aru ka hertsog. Ta saab sellest aru juba praegu. Tunneb, et on lõksu püütud.”

„Tõsi ta on, et hertsog seda teab,” ütles parun, ja tema hääles kõlas nukker noot. „See ei saa teisiti olla, ta peab seda teadma… ja seda haledam temast hakkab.”

Parun astus välja Arrakise gloobuse varjust ning nähtavale ilmus tema figuur – suur ja tohutu paks. Ning õrnad mõhad tema rõivise voltide all reetsid, et osaliselt leevendasid seda kaalu keha külge kinnitatud kandurtraksid. Parun võis kaaluda oma kakssada standardkilo, kuid tema jalgadele langes sellest kõigest viiskümmend.

„Olen näljane,” müristas ta, pühkides sõrmustatud käega suud ning vaadates Feyd-Rauthat silmadega, mis peaaegu rasvavoltide vahele kadusid. „Saada toidu järele, mu kallis. Enne magamaminekut me sööme.”

Nõnda rääkis Püha Noa-Alia: „Kõrgeauline Ema peab ühendama endas kurtisaani võrgutamisoskuse ja neitsiliku jumalanna kättesaamatu ausära ning hoidma neid omadusi vastastikku pinges nii kaua, kuni seda lubab tema nooruse võim. Sest kui kaovad noorus ja ilu, leiab ta tollest kord teda pinges hoidnud vahelolust endale võimekuse ja leidlikkuse allika.”

Printsess Irulan, „Muad’Dib: Perekondlikud kommentaarid”

„Noh, Jessica, mis sul eneseõigustuseks öelda on?” küsis Kõrgeauline Ema.

Caladani lossis lähenes loojangule Pauli tuleproovi päev. Naised olid kahekesi Jessica hommikutoas, kuna Paul ootas helikindlas Mõtluskambris.

Jessica seisis näoga lõunapoolse akna suunas. Ta nägi ega näinud ka, kuidas luhta ja jõge valgustasid vildakad õhtupäikese kiired. Ta kuulis ega kuulnud ka, mida küsis Kõrgeauline Ema.

Kunagi palju aastaid tagasi oli olnud teinegi tuleproov. Pronksikarva peaga kõhetu piiga, keha puberteeditormidest puretud, oli hakanud õppima Kõrgeaulise Ema Gaius Helen Mohiami juures, kes oli planeedil Wallach IX asuva Bene Gesseriti kooli ülemproktor. Jessica vaatas oma paremat kätt ning meenutas sõrmi painutades valu, õudust, viha.

„Vaene Paul,” sosistas ta.

„Ma küsisin sult midagi!” nähvas vana naine nõudlikult.

„Mida? Oh…” Jessica kiskus mõtted minevikust eemale ja pööras näo Kõrgeaulise Ema poole, kes, selg vastu kiviseina, istus kahe läänepoolse akna vahel. „Mida te minult kuulda tahate?”

„Mida ma sinult kuulda tahan? Mida ma sinult kuulda tahan?” jäljendas vana naise hääl õelalt.

„Olgu peale, ma sain poja!” kähvas Jessica. Ta mõistis, et hakkab vastu tahtmist vihaseks saama.

„Sul kästi sünnitada Atreidesele ainult tütreid.”

„Ma tähendasin talle nii palju.”

„Ja sina oma upsakuses mõtlesid, et suudad ilmale tuua Kwisatz Haderachi!”

Jessica ajas lõua ette. „See tundus mulle võimalik.”

„Sina mõtlesid ainult oma hertsogi kirglikust soovist poega saada,” nähvas vana naine. „Aga tema tahtmised selles asjas ei loe. Atreidese tütre oleks saanud mehele panna Harkonneni pärijale ja asi olnuks korras. Sina oled selle lootusetult sassi ajanud. Nüüd võime mõlemad pärilikud liinid kaotada.”

„Te pole eksimatu,” ütles Jessica. Ta kogus end, et vanale naisele otsa vaadata.

Selle peale pomises vana naine: „Mis tehtud, see tehtud.”

„Ma tõotasin mitte kahetseda oma otsust,” ütles Jessica.

„Kui üllas!” irvitas Kõrgeauline Ema. „Ei mingit kahetsust. Eks me näe, mis saab siis, kui su pea eest pakutakse tasu ja iga mees pöörab end sinu ja su poja vastu.”

Jessica kahvatas. „Kas muud võimalust ei ole?”

„Muud võimalust? Kas seda küsib benegesseritlane?”

„Ma küsin ainult seda, mida teie oma ülivõimetega tulevikus näete.”

„Mina näen tulevikus seda, mida olen minevikuski näinud. Sa ju tead suurepäraselt, missuguse seaduspära järgi me tegutseme. Inimsugu teab, et on surelik, ja kardab oma järeltulijate mandumist. Asi on veres – geenitüvesid tuleb segada ilma igasuguse seaduspärata. Impeerium, CHOAM-kompanii, kõik Kojad on vaid ajuvad laevariismed selles tulvavees.”

„CHOAM,” pomises Jessica. „Minu meelest on juba otsustatud, kuidas Arrakise sõjasaaki jagada.”

„Mis see CHOAM-gi muud on kui meie aja tuulelipp,” ütles vana naine. „Imperaator ja tema sõbrad kamandavad nüüd viitkümmend viit koma kuutkümmend viit protsenti CHOAM-i direktoraadi häältest. Muidugi haistavad nad kasumit, ja kui teised usutavasti sedasama haistavad, siis kasvab ka tema poolt hääletajate arv. See on ajaloo seaduspära, tüdruk.”

„Seda on mul praegu küll tarvis,” ütles Jessica. „Ajaloo ülevaadet.”

„Ära albi, tüdruk! Sa tead väga hästi, missuguste jõudude keskel me elame. Meie tsivilisatsioonil on kolm tugipunkti: imperaatori õukond, mida tasakaalustab Landsraadi Kodade Föderatsioon, ja nende vahel Gild oma neetud tähtedevahelise transpordi monopoliga. Poliitikas on see kolmjalg kõige ebastabiilsem moodustis. See on halb juba ilma feodaalse töökultuurita, mis pöörab selja enamikule teadustele.”

Jessica lausus kibedalt: „Piisad tulvavees – ja see piisk siin, see on hertsog Leto, see siin on tema poeg ja see siin…”

„Ah, jää vait, tüdruk! Mängu alustades teadsid sa väga hästi, missugusel kitsal noateral sa kõnnid.”

„„Mina olen benegesseritlane, mina olen vaid selleks, et teenida,”” tsiteeris Jessica.

„Tõsi,” ütles vana naine. „Ja nüüd võime loota vaid seda, et suudame ära hoida üldise hävingu ja päästa kõige tähtsamad pärilikkuseliinid.”

Jessica sulges silmad ja tundis laugude all pisaraid. Ta ohjeldas nii sisemised kui välimised hirmuvärinad, hingelduse, südamepekslemise ja peopesade niiskumise. Seejärel ta ütles: „Ma maksan oma vea eest ise.”

„Ja poeg maksab ühes sinuga.”

„Ma kaitsen teda, nagu oskan.”

„Kaitsed!” sähvas vana naine. „Tead väga hästi, kui ohtlik see on. Kui kaitsed teda liiga palju, ei kasva ta nii tugevaks, et saatusega heidelda.”

Jessica pööras pea kõrvale ja vaatas aknast välja, tihenevasse pimedusse. „Kas see planeet, see Arrakis, on tõesti nii kole koht?”

„On koledamaidki. Missionaria Protectiva on käinud seal olusid pehmendamas.” Hiivanud end jalule, silus Kõrgeauline Ema oma kleidi volti. „Kutsu poiss sisse. Ma pean varsti minema hakkama.”

„Kas tõesti peate?”

Vana naise hääl kõlas pehmelt. „Jessica, tüdruk, ma soovin, et võiksin siia jääda ja su kannatustest osa saada. Aga igaüks peab ise oma risti kandma.”

„Tean.”

„Oled mulle niisama kallis nagu mu oma tütred, aga see ei tohi mõjutada mu tööd.”

„Mõistan… Vajadus…”

„Me mõlemad teame, mida sa tegid ja mispärast. Aga hea süda sunnib mind siiski ütlema, et su noormehel on mingi võimalus jõuda Bene Gesseriti täiuseni. Aga sa ei tohi liiga palju loota.”

Jessica pühkis silmanurgad kuivaks. See oli vihane žest. „Sa paned mind taas tundma end väikese tüdrukuna – üles ütlema oma esimest õppetundi.” Ta sundis end lausuma: „„Inimesed ei tohi kunagi alistuda loomadele.”” Ta nuuksatas ja lausus vaikselt: „Olen olnud nii üksi.”

„Seegi peaks olema üks katse,” ütles vana naine. „Inimesed on peaaegu alati üksi. Kutsu nüüd poiss. Tal on olnud pikk ja hirmus päev. Aga tal on olnud aega järele mõtelda ja meenutada, ja ma pean küsima veel tema unenägude kohta.”

Jessica noogutas, läks Mõtluskambri ukse juurde ja tegi selle lahti. „Paul, tule nüüd palun siia!”

Paul astus tuppa nõnge aeglusega. Ta silmitses oma ema, otsekui oleks see talle võõras. Kõrgeaulisele Emale heidetud pilku looritas mure, kuid seekord noogutas ta temale kui võrdsele. Ta kuulis, kuidas ema tema järel ukse sulges.

„Noormees,” alustas vana naine. „Räägime veel su unenägudest.”

„Mida te tahate?”

„Kas sa näed und igal öösel?”

„Mitte niisuguseid unenägusid, mida tasuks mäletada. Ma mäletan küll kõiki, aga mõned neist väärivad mäletamist ja mõned mitte.”

„Kuidas sa seda vahet tead?”

„Lihtsalt tean.”

Vana naine heitis pilgu Jessicale ja siis uuesti Paulile. „Mida sa eile öösel unes nägid? Kas see tasuks meelespidamist?”

„Jah.” Paul sulges silmad. „Nägin unes koobast… ja vett… ja seal on üks tüdruk – väga kõhn ja suurte silmadega. Tema silmad on üleni sinised, ühegi valge laiguta. Ma räägin temaga ja kõnelen sinust, sellest, et kohtasin Caladanil Kõrgeaulist Ema.” Paul avas silmad.

„Kas meie kohtumine, millest sa tüdrukule räägid, toimub täna?”

Paul mõtles järele ja ütles siis: „Jah. Ma räägin tüdrukule, et sa tulid ja panid mulle veidruse pitseri.”

„Veidruse pitser,” pomises vana naine, läkitas taas kiire pilgu Jessicale ja siis uuesti Paulile. „Ütle nüüd õigust, kas sa näed tihti unes asju, mis hiljem täpselt täide lähevad?”

„Jah. Ja seda tüdrukut olen ma varemgi unes näinud.”

„Ah nii? Kas tunned teda?”

„Ma saan temaga tuttavaks.”

„Räägi mulle temast.”

Taas sulges Paul silmad. „Me oleme väikeses koopas kuskil varjulises kohas kaljude vahel. On juba peaaegu öö, aga ikka on veel palav ja koopasuust paistab lapp liivast maad. Me… ootame midagi… minu kohtumist mingite inimestega. Ja tema kardab, kuigi püüab seda minu eest varjata, ja mina olen ärevil. Ja tema ütleb: „Räägi, milliste veekogudega on sinu kodumaailm, Usul.”” Poiss avas silmad. „Kas pole veider? Minu kodumaailm on Caladan. Ma pole veel kuulnud, et seda Usuliks hüütakse.”

„Kas seal unenäos veel midagi juhtus?” sekkus Jessica.

„Jah. Aga võib-olla kutsus ta Usuliks hoopis mind,” ütles Paul. „Just praegu tuli see mõte.” Ta sulges uuesti silmad. „Ta palub mul rääkida veekogudest. Ja mina võtan tal käest kinni. Ja ütlen, et loen talle ühe luuletuse. Ja ma loen talle selle luuletuse, kuid pean selgitama mõningaid sõnu, nagu rand, murdlained, mererohi ja kajakad.”

„Mis luuletus see on?” küsis Kõrgeauline Ema.

Paul avas silmad. „Kõigest Gurney Hallecki luuletus meeleolu tõstmiseks kurbadel aegadel.”

Pauli selja taga hakkas Jessica lugema:

„Seesama,” ütles Paul.

Vana naine silmistes Pauli ainitise pilguga ning ütles: „Noormees, mina kui Bene Gesseriti kooli proktor otsin Kwisatz Haderachi, meesterahvast, kes võib tõesti saada üheks meist. Su ema näeb sinus neid võimeid, aga tema näeb sind ema pilguga. Ka mina näen selleks võimalust, aga mitte rohkem.”

Kõrgeauline Ema vaikis ning Paul mõistis, et naine soovib, et räägiks tema. Ta ootas.

Viimaks naine ütles: „Nagu soovid. Tuleb tunnistada, et sinus on sügavust.”

„Kas ma võin nüüd minna?” küsis Paul.

„Kas sa ei tahagi kuulda, mida Kõrgeauline Ema teab Kwisatz Haderachi kohta ütelda?” küsis Jessica.

„Ta ütles, et need, kes proovisid, surid.”

„Aga ma võin sinu aitamiseks vihjata sellele, mispärast nad surid,” jätkas Kõrgeauline Ema.

Ta räägib vihjetest, mõtles Paul. Tegelikult ei tea ta midagi. Ning ta ütles: „Vihja siis.”

„Ning ole neetud?” Vana naise kortsulisele näole ilmus õel muie. „Hea küll: „See, kes alistub reeglitele.””

Paul tundis hämmastust: naine rääkis nii elementaarsest asjast nagu tähendusse kätketud pinevus. Kas tema arust ema ei õpetanud Paulile mitte kui midagi?

„Kas see on vihje?” küsis poiss.

„Me pole siin selleks, et teha ilusaid sõnu ja vaielda nende tähenduse üle,” ütles vana naine. „Paju alistub tuulele ja kasvab, kuni ühel päeval on pajusid palju – tuulemüür. See on paju tagamõte.”

Paul jäi teda ainitise pilguga vahtima. Vana naine oli öelnud tagamõte, ja see sõna oli tabanud teda nagu piitsalöök, viies tema mõtted taas ta enda kohutavale tagamõttele. Äkki vihastas Paul vana naise peale: igavene alp vana nõid, kes ajab suust välja igasugust jama!

„Sa mõtled, et mina võiksin olla see Kwisatz Haderach,” ütles ta. „Sa räägid minust, aga pole öelnud ainsatki sõna sellest, kuidas me saaksime päästa mu isa. Olen kuulnud, kuidas sa mu emaga räägid. Otsekui isa oleks juba surnud. Aga ei ole!”

„Kui midagi teha saaks, siis oleksime seda juba teinud,” porises vana naine. „Võib-olla me suudame päästa sinu. See on kahtlane, kuid võimalik. Aga sinu isa heaks ei saa me mitte midagi teha. Kui sa suudad sellega leppida nagu tõsiasjaga, siis oled saanud tõelise benegesseritliku õppetunni.”

Paul nägi, kuidas need sõnad ta ema vapustasid. Ta põrnitses vana naist. Kuidas võib see nõnda rääkida tema isast? Mispärast on see naine nii enesekindel? Ta lausa kees pahameelest.

Kõrgeauline Ema silmitses Jessicat. „Oled õpetanud talle Teed – ma näen temas selle märke. Sinu asemel oleksin teinud sedasama ja saatnud Reeglid kuradile.”

Jessica noogutas.

„Nüüd kutsun ma ise sind üles rikkuma harilikke õpetamiseeskirju,” ütles vana naine. „Oma julgeoleku pärast vajab ta Häält. Ta on alustanud hästi, aga me mõlemad teame, kui palju rohkem talle tarvis oleks… ja hädasti.” Ta läks Pauli juurde ja vaatas poisile otsa. „Head aega, noor inimene. Loodetavasti tuled sa oma katsumusega toime. Aga kui ei tule – noh, siis võime meie ikkagi edukad olla.”

Ta vaatas veel kord Jessica poole. Naiste pilgust paistis mõistmisesäde. Siis lahkus vana naine rõivaste sahisedes, ilma et ta oleks kordagi tagasi vaadanud. Tuba ja selles viibijad olid juba tema mõtetest kaugel.

Kuid Jessica pilk oli langenud Kõrgeaulise Ema näole hetkel, kui see pea kõrvale pööras. Vana naise kortsulisil palgeil olid pisarad. Need pisarad häirisid teda rohkem kui ükski teine sõna või märk, mida nad olid tol päeval vahetanud.

Te olete lugenud, et Caladanil polnud Muad’Dibil omaealisi mängukaaslasi. See olnuks liiga ohtlik. Kuid Muad’Dibi kaaslasteks olid tõesti suurepärased õpetajad. Oli Gurney Halleck, trubaduurist sõdalane. Sa laulad mõningaid tema laule, kui loed seda raamatut edasi. Oli Thufir Hawat, vana mentaadist ülemmõrtsuk, kes ajas hirmu nahka isegi padišahh-imperaatorile. Oli Duncan Idaho, Ginazi vehklemismeister; dr Wellington Yueh, kellel reetmisest tumestatud kuulsusest hoolimata oli helge mõistus; emand Jessica, kes juhatas oma poega Bene Gesseriti Teel, ja muidugi hertsog Leto, kelle teeneid isana on pikka aega alahinnatud.

Printsess Irulan, „Muad’Dib: Väike ajalooraamat lastele”

Thufir Hawat lipsas Caladani lossi õppesaali ja sulges vaikselt ukse. Ta peatus hetkeks, tundes end vana, väsinu ja tormidest räsituna. Tal valutas jalg, kuhu ta oli saanud torkehaava veel vana hertsogit teenides.

Nüüd on neid juba kolmas põlvkond, mõtles ta.

Ta vaatas ringi suures toas, mida laeakendest langev lõunane valgus eredasti helgama pani, ja nägi, et poiss istus seljaga ukse poole, olles süvenenud L-tähe kujulisele lauale laotatud paberitesse ja kaartidesse.

Mitu korda pean ma talle rääkima, et ta ei istuks kunagi ukse poole seljaga? Hawat köhatas.

Paul küürutas endiselt paberite kohal.

Pilve vari libises üle katuseakna. Hawat köhatas uuesti.

Paul ajas selja sirgeks ning ütles, ilma et oleks end ringi pööranud: „Tean küll. Ma istun ukse poole seljaga.”

Surunud maha muige, läks Hawat kindlal sammul poisi poole.

Paul vaatas üles hallipäise vana mehe poole, kes peatus laua nurga juures. Hawati tõmmus, sügavate kortsudega näos olid erksad vaid silmad.

„Ma kuulsin, kuidas sa läbi halli tulid ja ukse avasid,” ütles Paul.

„Keegi võiks minu samme ja liigutusi järele teha.”

„Ma saaksin sellest aru.”

Kes teab, vahest saakski, mõtles Hawat. Too nõiast ema treenib kindlasti poissi hästi. Huvitav, mida tema peen kool sellest asjast arvab? Võib-olla sellepärast saadetigi siia see vana proktor – et ta meie kalli emand Jessica korrale kutsuks.

Hawat tõmbas Pauli kõrvalt tooli ja istus näoga ukse poole. Ta tegi seda rõhutatult, naaldus vastu leeni ja uuris tuba. Nüüd, kui enamik mööblit oli siit juba Arrakisele saadetud, tundus ruum äkki kummaliselt võõras. Treeningulaud oli veel alles ja vehklemispeegel oma kristallprismadega oli rahulik, mannekeenpartner selle kõrval paigatud ja polsterdatud, nähes välja otsekui sõdades sandistatud ja muserdatud vana jalaväelane.

See olen mina, mõtles Hawat.

„Thufir, millest sa mõtled?” küsis Paul.

Hawat silmitses poissi. „Mõtlesin sellele, et varsti lahkume siit kõik ega näe arvatavasti seda paika enam kunagi.”

„Kas see kurvastab sind?”

„Kurvastab? Rumalus! Sõpradest lahkumine kurvastab. Koht on ainult koht.” Ta heitis pilgu laual lebavatele kaartidele. „Ja Arrakis on lihtsalt teine koht.”

„Kas isa saatis sind kontrollima, kuidas ma end tunnen?”

Hawat kortsutas tigedasti kulmu – poiss oli nii taiplik. Ta noogutas. „Sinu meelest olnuks arvatavasti kenam, kui ta oleks ise tulnud, aga sa ju tead, kui kiire tal on. Ta tuleb hiljem.”

„Ma uurin juba tükk aega, mida need Arrakise tormid endast kujutavad.”

„Tormid. Mõistan.”

„Need paistavad kaunis ebameeldivad.”

„Sa väljendud ettevaatlikult: ebameeldivad. Need tormid kujunevad kuue-seitsme tuhande kilomeetri suurustel tasandikel, koguvad seal väge kõigest, kust seda iganes leiavad: Coriolisi jõust, teistest tormidest, igast asjast, kus on vähegi energiat. Need suudavad puhuda seitsmesajakilomeetrilise tunnikiirusega, paisata paigast kõik, mis teele ette jääb – liiva, tolmu, kõik. Need suudavad liha luudelt rebida ja luud peeneks jahvatada.”

„Mispärast seal ilma ei juhita?”

„Arrakisel on erilised probleemid, hinnad on seal kõrged, ülalpidamiskulud suured ja nõnda edasi. Gild tahab ilmatehiskaaslaste eest hingehinda ja sinu isa Koda pole rikkamate hulgast, noormees. Sa ju tead.”

„Oled sa fremeneid näinud?”

Täna on noormehe mõtted õige püsitud, leidis Hawat.

„Muidugi mõista olen ma neid näinud,” ütles ta. „Ega nad graabeni ja häilude elanikest suurt erinegi. Nad kõik kannavad laiu lehvivaid rõivaid. Ja suletud ruumis haisevad nõnda, et matab hinge. See tuleb rõivastest – neid kutsutakse destillaator- ehk destikostüümideks –, kus ringleb keha oma vesi.”

Paul neelatas, tajudes äkki niiskust suus ja meenutades unenägu janust. Mõte, et veehädas peavad inimesed panema ringlema omaenese keha vedeliku, tegi ta kurvaks. „Vesi on seal aare,” ütles ta.

Noogutades mõtles Hawat: võib-olla saan talle nõnda selgitada, kui vaenulik on see planeet. Ainult sõge läheb sinna vaimus ette valmistamata.

Märgates, et oli sadama hakanud, tõstis Paul pilgu katuseaknale. Ta nägi, kuidas piisad hallil metaklaasil laiali valgusid. „Vesi,” ütles ta.

„Küll sa veel õpid vee pärast tõsiselt muretsema,” ütles Hawat. „Sina oled hertsogi poeg, sul endal sellest küll kunagi puudu ei tule, aga kõikjal enda ümber näed sa kitsikust, mida põhjustab janu.”

Keelega huuli niisutades meenutas Paul päeva nädala eest, kui Kõrgeauline Ema oma tuleproovi korraldas. Temagi oli rääkinud midagi veepuudusest.

„Sa saad teada, mis on surmatasandikud,” ütles vana naine, „tühi kõnnumaa, puustusmaa, kus ei ela midagi peale vürtsi ja liivatõlvade. Sa värvid oma silma vikerkesta tumedaks, et päike ei paistaks nii ere. Peavari tähendab pääsu tuule ja pilkude eest. Sa liigud kahel jalal, ilma topteri, maastikuauto või ratsaloomata.”

Ning rohkem kui ta sõnad avaldas Paulile mõju ta leelutav ja hubisev hääletoon.

„Kui sa elad Arrakisel,” rääkis Kõrgeauline Ema, „on khala, maa, tühi. Kuud on su sõbrad ja päike vaenlane.”

Paul oli tajunud, kuidas ta ema tuli ukselt valvamast ära tema kõrvale. Ema vaatas Kõrgeaulisele Emale otsa ja küsis: „Kas te ei näe mingit lootust, Teie Kõrgeausus?”

„Isa jaoks küll mitte.” Ning vana naine oli vaigistanud Jessica käeviipega ja vaadanud Pauli poole. „Jäta meelde, noormees, et maailm toetub neljale asjale…” Ta tõstis neli nukilist sõrme. „… Tarkade õpetusele, vägevate õiglusele, õigete palvetele ja sõjameeste vaprusele. Aga kõik see on tühi…” Ta sulges sõrmed rusikasse. „… Ilma valitsejata, kes tunneb valitsemiskunsti. Saagu see sinu valitsemise teaduseks!”

Nädal oli möödas päevast, mille ta veetis koos Kõrgeaulise Emaga. Alles nüüd hakkas ta vana naise sõnadest õigesti aru saama. Nüüd, koos Thufir Hawatiga õppesaalis istudes, tundis ta äkki hirmupalangut. Ta vaatas mentaadi poole, kes hämmeldunult kulmu kortsutas.

„Millest sa seekord unistasid?” küsis Hawat.

„Kas sa kohtusid Kõrgeaulise Emaga?”

„Tolle imperaatori tõelausujast nõiaga?” Hawati pilk elavnes huvist. „Kohtusin küll.”

„Ta…” Paul kõhkles, kuid leidis siis, et ei tohi Hawatile tuleproovist rääkida. Keeld oli selleks liiga tugev.

„Jah? Mis temaga on?”

Paul tõmbas kaks korda hinge. „Ta ütles midagi.” Mälu pingutades sulges poiss silmad ja hakkas siis alateadlikult vana naise hääletooni jäljendades rääkima. „„Sina, Paul Atreides, kuningate järeltulija, hertsogi poeg, pead õppima valitsema. See on asi, mida ükski sinu esivanemaist selgeks ei õppinud.”” Avanud silmad, ütles Paul. „Ma sain vihaseks ja ütlesin, et mu isa valitseb kogu planeeti. Ja tema ütles: „Ta jääb sellest ilma.” Ja mina ütlesin, et mu isa saab selle asemele rikkama planeedi. Ja tema ütles: „Ta jääb ka sellest ilma.” Ja mina tahtsin joosta oma isa hoiatama, aga tema ütles, et isa on juba hoiatatud, et seda olete teinud sina, ema, paljud teised.”

„Oleme küll,” pomises Hawat.

„Mispärast me siis Arrakisele läheme?” nõudis Paul.

„Sest Imperaator käskis. Ja sellepärast, et lootus pole veel kadunud, rääkigu too nõid ja spioon mida tahab. Mida sellest iidsest tarkuseallikast veel välja voolas?”

Paul vaatas oma paremat kätt, mis oli laua all rusikas. Aeglaselt sundis ta lihaseid lõdvestuma. Mingil viisil pani see naine mulle päitsed pähe, mõtles ta. Kuidas?

„Ta palus, et ma räägiksin valitsemisest,” ütles Paul. „Ja mina ütlesin, et see on kamandamine. Ja tema ütles, et ma pean kõvasti ümber õppima.”

Selles tabas see nõid küll märki, mõtles Hawat. Noogutades andis ta Paulile märku jätkata.

„Ta ütles, et valitseja peab õppima veenma ja mitte sundima. Ta ütles, et valitseja peab laduma parimad kohvikolded, et ligi meelitada kõige paremaid mehi.”

„Mis ta arvab, kuidas su isa meelitas enda juurde Duncani- ja Gurneysugused mehed?” küsis Hawat.

Paul kehitas õlgu. „Siis ütles ta, et hea valitseja peab õppima kõnelema oma maailma keeles ja see on igas maailmas erinev. Minu arust pidas ta silmas seda, et Arrakisel ei kõnelda galakit, aga tema ütles, et asi pole ainult selles. Ta ütles, et pidas silmas kaljude ja taimede keelt, seda, mida sa ei kuule üksnes oma kõrvadega. Ja mina ütlesin, et see on see, mida dr Yueh nimetab elu mõistatuseks.”

Hawat itsitas. „Ja kuidas see temale istus?”

„Minu arust sai ta maruvihaseks. Ütles, et elu mõistatus ei ole mitte probleem, mis tuleb lahendada, vaid reaalsus, mida kogeda. Selle peale tsiteerisin talle mentaadi esimest seadust: „Protsessi ei saa mõista seda peatades. Arusaamine peab liikuma koos protsessi liikumisega, peab sellega ühinema ja koos kulgema.” Sellega paistis ta rahule jäävat.”

Paistab, et poiss hakkab asjast üle saama, mõtles Hawat, aga too vana nõid hirmutas teda. Mispärast?

„Thufir,” küsis Paul, „kas Arrakisel on tõesti nii kole, nagu ta ütles?”

„Ükski koht pole elamiseks liiga kole,” vastas Hawat ning manas näole naeratuse. „Võta või need fremenid, see renegaatlik kõrberahvas. Minu analüüs näitab esimeses lähenduses seda, et neid on palju, palju rohkem sellest, kui Impeeriumis kahtlustatakse. Seal elab inimesi, noormees, suur hulk inimesi ja…” Hawat pani tugevasoonelise sõrme oimukohale. „… Nad vaenavad Harkonnene verivaenuga. Sa ei tohi sellest kellelegi hingata, ütlen seda kõigest kui sinu isa abiline.”

„Isa on rääkinud Salusa Teisest,” ütles Paul. „Kas tead, Thufir, see tundub päris Arrakise moodi olevat… mitte küll nii kole koht, aga siiski.”

„Me ei tea täpselt, missugune on Salusa Teine tänapäeval,” ütles Hawat. „Teame vaid seda, missugune ta oli tükk aega tagasi… suuremas osas. Aga selle järgi, mis ma tean – on sul päris õigus.”

„Kas fremenid aitavad meid?”

„Võimalik.” Hawat tõusis püsti. „Ma sõidan täna Arrakisele. Äkki võiksid vahepeal teha natuke head meelt vanamehele, kes sind armastab? Tule siia ja istu näoga ukse poole. Mitte sellepärast, et lossis varitseks sind mingi oht, aga ma tahan, et see saaks sulle harjumuseks.”

Paul ajas end jalule ja tuli teisele poole lauda. „Lähed juba täna?”

„Täna jah, ja sina tuled homme järele. Järgmine kord kohtume sinu uues maailmas.” Ta võttis Pauli paremast õlavarrest kinni. „Hoia oma noakäsi vaba, eks ole? Ja kilp täiesti laetud.” Ta laskis käe lahti, patsutas Pauli õlale, pöördus ringi ja läks kiirel sammul ukse poole.

„Thufir!” hüüdis Paul.

Hawat peatus lävel ning pöördus ringi.

„Ära ka sina kunagi istu seljaga ukse poole,” ütles Paul.

Naeratus levis üle kortsulise näo. „Ei istu, noormees. Selle peale võid kindel olla.” Ning sulgenud enda järel vaikselt ukse, ta lahkus.

Paul istus Hawati kohale ja silus pabereid. Veel üks päev siin, mõtles ta. Ta vaatas toas ringi. Me lahkume. Lahkumise mõte tundus talle äkki tõelisem kui kunagi varem. Talle meenus, et veel oli too vana naine rääkinud, et maailm on asjade summa – inimesed, tolm, taimed, kuud, looded, päikesed –, looduseks nimetatav tundmatu summa, ähmane kogusumma ühegi praegu-tundeta. Ning Paul mõistatas: mis asi see praegu on?

Uks Pauli vastas paisati valla ning sisenes inetu mehemürakas sületäie relvadega.

„Noh, Gurney Halleck,” hüüdis Paul, „kas sina oled uus relvaülem?”

Halleck lõi ukse kannaga kinni. „Tean küll, et sulle meeldiks rohkem, kui oleksin tulnud mänge mängima,” ütles ta. Toas ringi vaadates märkas sõdalane, et Hawati mehed olid juba sellest üle käinud, kontrollides selle ohutust hertsogi pärijale. Kõikjale oli jäänud sellest tähelepandamatuid märke.

Paul vaatas, kuidas inetu mees uuesti kõikudes liikuma hakkas, oma relvalaadungiga harjutuslaua poole suundus, õlal rippumas üheksakeeleline balisett, mängimiskamm sõrmlaua pea juures keelte vahele torgatud.

Halleck asetas relvad harjutuslauale, seadis need ritta – rapiirid, pistodad, kinžallid, loidnool-uimastid, kilbivööd. Kui mees naeratas, kõverdus sellest arm, millega tintviinapuu puudutus oli märgistanud ta lõuajoone.

„Niisiis pole sul minule varuks isegi mitte tere hommikust, noor põrguline?” küsis Halleck. „Ja mis ora sa vanale Hawatile heasse kohta pistsid? Ta tormas minust hallis mööda, nagu jookseks vaenlase matusele.”

Paul irvitas. Kõigist isa meestest kõige enam meeldis talle Gurney Halleck, ta teadis mehe kõneviisi ja uljust, tolle naljatusi ja pidas teda pigem sõbraks kui palgasõduriks.

Halleck võttis õlalt baliseti ning hakkas seda häälestama. „Kui sa’i taha, s’ ära räägi,” ütles ta.

Paul tõusis ja hüüdis üle toapõranda tulles: „Noh, Gurney, kas täna hakkame musitseerima, kui käes on võitluse aeg?”

„Niisiis ütleme täna endast vanematele ninakusi,” lausus Halleck. Ta proovis pillikeelt ja noogutas.

„Kus on Duncan Idaho?” küsis Paul. „Kas mitte tema ei pidanud mulle võitluskunste õpetama?”

„Duncan juhib teist lainet, mis Arrakisele läks,” ütles Halleck. „Sul pole kedagi peale vaese Gurney, kes tuli just lahingust ja kibeleb musitseerima.” Ta tõmbas teist keelt, kuulatas ja naeratas. „Ja nõukogu otsustas, et sa oled nii kehv sõjamees, et parem sust pillimees teha, et su elu täitsa raisku ei läheks.”

„Eks laula siis mulle,” ütles Paul. „Siis tean, kuidas seda teha ei tohi.”

„Ahh-hah!” naeris Gurney ning alustas „Galaatsia tüdrukuid”, mängimiskamm nobedasti keeli noppimas.

„Sinusuguse viletsa moosekandi kohta pole see paha,” ütles Paul. „Aga kui mu ema kuuleb sind lossis niisugust kõlvatust laulmas, siis riputab ta su kõrvad müürile kaunistuseks.”

Gurney sikutas oma vasakut kõrva. „Kehv kaunistus küll, eriti pärast vermeid, mida need on saanud, kui ma, kõrv lukuaugu vastas, kuulasin, missuguseid kummalisi laulukesi harjutas teisel pool ust oma balisetiga üks mu tuttav noormees.”

„Ah oled unustanud, mis tunne on heita liivasesse sängi!” Paul tõmbas laualt kilbivöö ja kinnitas selle kiiresti vööle. „Eks võitleme siis!”

Üllatust teeseldes tegi Halleck suured silmad. „Ah nii! See oli sinu kuri käsi, mis seda liiva riputas! Kaitse end täna, noor isand – kaitse end!” Ta haaras rapiiri ja viibutas seda läbi õhu. „Olen tasuihas põrguvaenlane!”

Paul tõstis teise rapiiri, painutas seda ning seisis siis aguile’i, üks jalg ees. Dr Yueh’t jäljendades manas ta näole piduliku ilme.

„Missuguse puupea küll saadab isa mulle võitlemist õpetama,” rääkis ta poollauldes. „See puupeast Gurney Halleck on unustanud esimese asja, mida õpetatakse kilbi ja relvaga võitlejale.” Paul vajutas nupule oma vööl ja tundis, kuidas nahka surisema pannes liikus kaitseväli pealaest keha mööda allapoole, ja kuulis, kuidas kilp iseloomulikke hääli tekitades tihenes. „Kilbivõitluses liigutakse kaitses kiiresti ja rünnakul aeglaselt,” ütles Paul. „Rünnaku ainus eesmärk on ahvatleda vastane valesammule, et ta jääks avatuks õudsele rünnakule. Kilp tõrjub kiire löögi ja laseb läbi aeglase kinžalli!” Paul tõstis rapiiri, tegi kiire findi ja tõmbas relva tagasi aeglaseks löögiks, mis pidanuks läbistama teise mõistuseta kaitsekilbi.

Halleck jälgis tema tegutsemist ja pöördus kõrvale päris viimasel hetkel, lastes teral mööduda oma rinna eest. „Kiirus on suurepärane,” ütles ta. „Aga sa olid täiesti avatud vastulöögiks pistodaga.”

Paul taganes tusaselt.

„Peaksin sul niisuguse lohakuse eest tagumiku kuumaks kütma,” ütles Halleck. Ta tõstis laualt halja kinžalli. „Vaenlase käes oleks see sust elumahla välja lasknud! Oled taibukas õpilane, pole midagi öelda, aga ma olen sind hoiatanud, et sa isegi nalja tehes ei laseks oma kaitsealasse meest, kellel on tapariist käes!”

„Arvatavasti pole ma täna õiges tujus,” ütles Paul.

„Tujus?” Hallecki häälest kostis viha isegi läbi summutava kilbi. „Mis on tujul sellega pistmist? Sa võitled siis kui tarvis, ja seda igasuguse tujuga! Tuju on rahvamassi, armatsemise või baliseti mängimise jaoks. See pole võitluse jaoks.”

„Anna andeks, Gurney.”

„Nii kergesti see ei käi!”

Halleck aktiveeris oma välja, tõmbus küüru, vasakus käes kinžall ja paremas kõrgele tõstetud rapiir. „Ja nüüd ütlen päris tõsiselt, et kaitse end!” Ta tegi kõrge hüppe kõrvale, siis ette ja ründas maruliselt.

Paul taganes pareerides. Ta tundis, kuidas kilbid serviti kokku puutudes prigisesid ja teineteisest eemale tõukusid, tajus elektrilist kirvendust, mida see kontakt tema nahal põhjustas. Mis sellesse Gurneysse puges? küsis ta endalt. Ta ei tee nalja! Paul liigutas vasakut kätt, poetas pistoda selle randmetupest endale pihku.

„Kas juba läheb lisatera tarvis?” mühatas Halleck.

Kas see on reetmine? arutas Paul. Gurney see kindlasti pole!

Võideldes ringlesid nad mööda tuba. Löögile järgnes pareering, findile kontrafint. Õhk nende kilbimullide sees hakkas läppuma, sest tõkke servast vahetus seda liiga aeglaselt. Iga kord, kui kilbid kokku puutusid, tundsid nad järjest tugevamat osoonilõhna.

Paul taganes endiselt, kuid nüüd harjutuslaua poole. Kui saaksin ta laua taha pöörata, siis näitaksin talle üht trikki, mõtles Paul. Veel üks samm, Gurney!

Halleck tegi selle sammu.

Paul suunas pareeriva löögi alla ning nägi, kuidas Hallecki rapiir laua serva kinni jäi. Paul viskus kõrvale ja suunas pistoda Hallecki kaela pihta.

„Kas seda tahtsidki?” sosistas ta.

„Vaata maha, noormees,” hingeldas Gurney.

Paul kuuletus ja nägi, et Halleck oli torganud laua nurga alt kinžalli otsapidi talle peaaegu kubemesse.

„Oleksime korraga surma saanud,” ütles Halleck. „Kuid peab möönma, et vajaduse korral võitled sa paremini. Paistab, et see toob õige tuju peale.” Ning ta naeratas kavalasti, tindivärvi arm lõua ümber looklemas.

„Sa ründasid mind nii ägedasti,” ütles Paul. „Kas oleksid tõesti mind haavanud?”

Halleck tõmbas kinžalli ära ning sirutas end. „Kui oleksid võidelnud alla oma võimete, oleksin kriimustanud sind õige kenasti ja tekitanud armi, mis juba meelest ei lähe. Ma ei taha, et mu lemmikõpilane langeb esimese vastujuhtuva Harkonneni hulguse käe läbi.”

Paul deaktiveeris oma kilbi ja naaldus laua vastu, et hinge tõmmata. „Ma olin selle ära teeninud, Gurney. Aga mu isa vihastab, kui sa mulle haiget teed. Ma ei taha, et sind karistataks minu vea tõttu.”

„See oleks ka minu eksimus,” ütles Halleck. „Ja paari harjutusel saadud armi pärast ei pea sa küll muretsema. Oled õnneseen, et sul neid nii vähe on. Mis su isasse puutub – hertsog karistaks mind üksnes siis, kui mul ei läheks korda teha sinust esmaklassilist võitlejat. Ja ma oleksin teinud vea, kui poleks sulle selgitanud, missugusele eksiarvamusele sa oled tujude suhtes järsku sattunud.”

Paul sirutas end ja torkas pistoda tagasi randmetuppe.

„Ega me sinuga siin just eriti ei mängi,” ütles Halleck.

Paul noogutas. Teda hämmastas Hallecki harjumatu tõsidus, mehe kainestav pingsus. Ta vaatas peedikarva tintviinapuuarmi mehe lõual ja meenutas lugu sellest, kuidas Metsaline Rabban oli tolle armi sinna jätnud Harkonnenide orjalaagris Giedi Esimesel. Ning Paulil hakkas järsku häbi, et ta hetkekski oli Halleckis kahelnud. Siis turgatas Paulile pähe, et Halleckil oli valus, kui ta selle armi sai – võib-olla niisama valus nagu temal Kõrgeaulise Ema juures. Külmavärinaid tundes tõrjus ta selle mõtte kõrvale.

„Arvatavasti lootsin ma siiski pisut mängida,” ütles Paul. „Viimasel ajal on siin kõik nii tõsine.”

Tunnete varjamiseks pööras Halleck pea kõrvale. Ta silmad kipitasid. Sisimas tundis ta valu – see oli nagu õõnes mull paigas, mille Aeg oli temas mõnel ammumöödunud päeval tühjaks kiskunud.

Kui kiiresti tuleb tal mehistuda, mõtles Halleck. Õige varsti peab ta sisimas otsustama, kuidas täita see julma ettevaatuse formular, tühi rida blanketil: „Palun kirjutage siia oma järglase nimi”.

Halleck kõneles tema poole vaatamata: „Ma tundsin, et sa tahad mängida, noormees, ja mulle pole midagi meelepärasemat kui teha seda koos sinuga. Aga mängude aeg on läbi. Homme läheme me Arrakisele. Arrakis on päris. Harkonnenid on tõelised.”

Paul puudutas otsaesist rapiiriga, mida ta püsti käes hoidis.

Halleck pöördus, nägi tervitust ja vastas sellele peanoogutusega. Ta osutas mannekeeni poole. „Nüüd harjutame ajastamist. Palun võta seda tõsiselt. Ma juhin mannekeeni siit, et mul oleks kogu tegevusest ülevaade. Ja ma hoiatan sind, et proovin täna uusi võtteid. Ehtne vaenlane nõnda ei hoiata.”

Paul tõusis kikivarvule, et lõdvestada lihaseid. Tõdemus, et tema elus kõik kiiresti muutub, täitis teda pühaliku tundega. Ta läks mannekeeni juurde, vajutas nuppu selle rinnal ja tundis, kuidas selle kaitseväli tema relva kõrvale tõrjus.

„En garde!” hüüdis Halleck, ja nukk asus rünnakule.

Paul aktiveeris oma kilbi, pareeris ja andis pareerivaid vastulööke.

Halleck jälgis poissi mannekeeni juhtseadme tagant. Tema mõistus tundus olevat jagunenud kaheks: üks teadis seda, mida võitlustreeningul tarvis läheb, teine aga eksles kuskil kaugemal.

Olen hoolega kasvatatud viljapuu, mõtles ta. Täis hoolega kasvatatud tundeid ja võimeid ja kõik need on mulle külge poogitud – kellelegi teisele noppida.

Millegipärast meenus talle ta noorem õde, kelle haldjanägu ta selgesti mäletas. Kuid õde oli surnud – Harkonneni sõdurite lõbumajas. Õele meeldisid võõrasemad… või hoopis maarjalilled? Ta ei mäletanud. Ja see häiris teda.

Paul andis nukule tõrjuva vastulöögi ning kergitas entretisser’ks oma vasaku käe.

Päris nutikas see väike põrguline! mõtles Halleck, ise tähelepanelikult Pauli ühtesulavaid käeliigutusi jälgides. Ta on iseseisvalt harjutanud ja õppinud. See pole Duncani stiil, ja kindlasti pole seda õpetanud ka mina!

See mõte vaid suurendas Hallecki kurbust. Olen tuju võimuses, mõtles ta. Ning hakkas siis mõtlema Paulist, kas poiss oli üldse kunagi, pea padjas, hirmunult öö hääli kuulatanud.

„Kui soovid oleksid kalad, siis viskaksime kõik võrgud vette,” pomises ta.

See oli tema ema väljend ja ta kasutas seda alati, kui tundis, et tume tulevik tema üle võimust võtab. Siis mõtles ta, kui veider on seda väljendit kasutada planeedil, kus pole kunagi olnud meresid ega kalu.

YUEH (juu’i), Wellington (ue‘lingtön), stdrd 10.082–10.191; Suk-Kooli meditsiinidoktor (lõpet. 10.112); abikaasa: Wanna Markus, B.G. (Stdrd 10.092–10.186?); peamiselt tuntud kui hertsog Leto Atreidese reetja. (Kirj.: Bibliograafia, lisa VII [Imperaatorlik töötlus] ja Reetmine.)

Printsess Irulan, „Muad’Dib: Leksikon”

Kuigi Paul kuulis kangevõitu, kaalutletud sammude järgi, kuidas dr Yueh treeningusaali sisenes, jäi ta väljasirutatult lebama harjutuslauale, kuhu oli ta lahkudes jätnud massöör. Pärast Gurney Hallecki treeningut oli ta suurepäraselt lõdvestunud.

„Paistab, et tunned end mugavalt,” ütles Yueh rahuliku, kõrge häälega.

Paul tõstis pea, nägi mehe sirget kuju seismas mõne sammu kaugusel, heitis pilgu tema kortsulisele mustale rüüle, tumepunaste huulte ja mustade sorgus vuntsidega kandilisele peale, imperaatorliku töötluse briljanttätoveeringule tema laubal ja pikkadele mustadele juustele, mis olid pistetud läbi Suk-Kooli hõberõnga mehe vasakul õlal.

„Sa rõõmustad, kui kuuled, et täna pole meil tavalise õppetunni jaoks aega,” ütles Yueh. „Su isa tuleb varsti siia.”

Paul tõusis istuli.

„Aga ma olen pannud sulle vaatamiseks valmis filmraamatute aparaadi ja mõned õppetunnid Arrakisele sõidu ajaks.”

„Nojah.”

Paul hakkas rõivaid selga tõmbama. Isa tulek erutas teda. Nad olid saanud nii vähe aega koos olla pärast seda, kui saabus imperaatori käsk võtta vastu feood Arrakisel.

L-kujulise laua poole minnes mõtles Yueh: kuidas poiss on mõne viimase kuuga mehistunud. Ja kõik läheb kogu liha teed! Kui kurb, et see kõik läheb kogu liha teed. Ning ta meenutas endale: ei tohi kahelda. Ma teen seda ainult sellepärast, et Harkonneni metsalised ei saaks enam mu Wannale liiga teha.

Kuube kinni nööpides läks Paul tema juurde. „Mida ma sinnasõidu ajal õpin?”

„Ah-h-h, Arrakise maastiku eluvorme. Planeet paistab olevat avasüli vastu võtnud teatud maised eluvormid. Pole selge, kuidas. Pean kohale jõudes üles otsima planeedi ökoloogi – kellegi dr Kynesi – ja pakkuma talle uurimistöös oma abi.”

Ning Yueh mõtles: mis ma küll räägin? Silmakirjatsen juba iseenda ees.

„Kas seal on ka midagi fremenite kohta?” küsis Paul.

„Fremenite kohta?” Yueh trummeldas sõrmedega lauale, kuid Pauli pilgu peale katkestas selle närvilise žesti ning peitis käe laua alla.

„Võib-olla tead sa midagi kogu Arrakise elanikkonnast,” ütles Paul.

„Noh-h-h, ilmtingimata,” ütles Yueh. „Seal on põhiliselt kahte eri liiki inimesi – fremenid, kes on üks rühm, ja teised, kes on graabeni, häilude ja nõrgkihi elanikud. Olen kuulnud segaabieludest. Naised häilu- ja nõrgkihiküladest eelistavad fremeni mehi; nende mehed eelistavad fremeni naisi. Neil on ütlus: „Lihv tuleb linnast ja tarkus kõrbest.””

„Kas sul on neist pilte?”

„Ma vaatan, äkki leian sulle mõned. Kõige iseäralikum nende juures on muidugi silmad – üleni sinised, ühegi valge laiguta.”

„Mutatsioon?”

„Ei, seda seostatakse melanžirikka toiduga.”

„Need fremenid peavad küll vaprad olema, kui kõrbes elavad.”

„Seda küll,” ütles Yueh. „Nad kirjutavad oma pussidele luuletusi. Nende naised on niisama sõjakad kui mehed. Isegi fremeni lapsed on vägivaldsed ja hädaohtlikud. Julgen arvata, et sinul nendega läbi käia ei lubata.”

Paul silmitses Yueh’t ainitise pilguga, sest need vähesed sõnad olid teda tervenisti enda võimusse haaranud. Missugused liitlased need inimesed oleksid, kui nad enda poole võita!

„Ja ussid?” küsis Paul.

„Mis?”

„Tahaksin rohkem teada liivatõlvadest.”

„Noh-h-h, ilmtingimata. Mul on filmraamat ühest pisikesest isendist, mis oli kõigest saja kahekümne meetri pikkune ja kahekümne kahe meetrise läbimõõduga. See võeti kinni põhjapoolkeral. Usaldusväärsetelt isikutelt on teateid ussidest, mis on üle neljasaja meetri pikad, ja on põhjust uskuda, et leidub veelgi suuremaid.”

Paul vaatas Arrakise põhjapoolkera koonilist projektsioonkaarti, mis oli lauale laotatud. „Kõrbevöönd ja lõunapooluse kant on siin tähistatud kui elamiskõlbmatud. Kas usside pärast?”

„Ka tormide pärast.”

„Aga iga paiga võib muuta elamiskõlblikuks.”

„Kui see end majanduslikult ära tasub,” nentis Yueh. „Arrakisel on palju kulukaid nuhtlusi.” Ta silus oma rippuvaid vuntse. „Sinu isa tuleb varsti. Enne äraminekut kingin sulle midagi, mille leidsin asju kokku pannes.” Ta pani nende vahele lauale ühe eseme – musta, ristkülikukujulise ja mitte suurema kui Pauli pöidlaots.

Paul vaatas seda. Yueh hoomas, et poiss ei võtnud seda kätte, ja mõtles: kui ettevaatlik ta on!

„See on väga vana oranje katoliku piibel, kosmoserändurite jaoks tehtud. Mitte filmraamat, vaid päriselt kiudpaberile trükitud. Sellel on oma suurendi ja elektrostaatiline laeng.” Ta võttis raamatu ja näitas. „Laetud lehekesi hoiab koos vedruga lukustatud kaas. Kui vajutad servale – niiviisi, tõukuvad sinu valitud leheküljed teineteisest eemale ja raamat avaneb.”

„See on nii väike.”

„Aga sisaldab tuhat kaheksasada lehekülge. Vajuta servale – niiviisi, nõnda… ja laeng liigub lehekülghaaval edasi, nii nagu sina lugemisega edasi jõuad. Ära lehekülgi sõrmedega puuduta. Kiudpaber on liiga õrn.” Ta sulges raamatu ja ulatas selle Paulile. „Proovi.”

Yueh vaatas, kuidas Paul leheküljepöörajat katsetas, ning mõtles: ma lunastan omaenese süüd. Enne poisi reetmist annan talle religioosset sakramenti. Nii võin ütelda, et tema saab sinna, kuhu mina ei pääse.

„See peab olema tehtud enne filmraamatuid,” ütles Paul.

„See on üsna vana. Jäägu see meie saladuseks, ah? Sinu vanemad võivad arvata, et nii noorele inimesele on see liiga kallihinnaline kingitus.”

Ning Yueh mõtles: tema ema hakkaks kindlasti mõistatama, missugustel motiividel ma seda tegin.

„Noh…” Paul pani raamatu kinni ja hoidis seda käes. „Kui see on nii väärtuslik…”

„Tunne rõõmu vana mehe kapriisist,” ütles Yueh. „See kingiti mulle, kui ma olin väga noor.” Ning ta mõtles: pean mängima niihästi tema mõistusele kui ka ahnusele. „Ava see 467. kalima kohalt – kus öeldakse: „Veest algab kogu elu.” Kaanel on selle koha peal väike märge.”

Paul katsus kaant ja leidis sellel kaks märki, üks väiksem kui teine. Ta vajutas väiksemat, raamat avanes tema peopesal ning selle kohale liikus suurendusklaas.

„Loe valjusti,” ütles Yueh.

Paul niisutas keelega huuli ja luges: „Mõtle selle peale, et kurt inimene ei saa kuulda. Niisiis, missugust kurtust ei tohi meil kõigil olla? Mis meeled peavad puudu olema, et me ei saa näha ega saa kuulda maailma meie ümber? Mis ümbritseb meid, et me ei saa…”

„Jäta järele!” käratas Yueh.

Vakatades tõstis Paul pilgu temale.

Yueh sulges silmad ja püüdis end koguda. Miks, põrgu pärast, avanes see raamat minu Wanna lemmik-kirjakohast? Ta avas silmad ning kohtas Pauli pilku.

„Mis juhtus?” küsis Paul.

„Palun vabandust,” ütles Yueh. „See oli… mu… surnud naise lemmikkirjakoht. Mitte seda ei palunud ma sul lugeda. See tekitab liiga… valusaid mälestusi.”

„Märke on kaks,” ütles Paul.

Muidugi, mõtles Yueh. Wanna märkis oma kirjakoha ära. Poisi sõrmed on tundlikumad kui minu omad ja leidsid märgi üles. See oli kõigest juhus, mitte rohkem.

„See raamat võib sind huvitada,” ütles Yueh. „Seal on rohkem ajaloolist tõde kui kogu eetilises filosoofias.”

Paul langetas pilgu tillukesele raamatule oma peopesas – see oli nii väike. Ent sellel oli saladus… midagi oli juhtunud, kui ta seda luges. Ta oli tundnud, kuidas miski puudutas tema elu kohutavat tagamõtet.

„Sinu isa tuleb iga minut,” ütles Yueh. „Pane see raamat ära ja loe seda vabal ajal.”

Paul puudutas kaane serva, nii nagu Yueh oli seda näidanud. Raamat sulgus. Ta pistis selle oma tuunika vahele. Hetkel, kui Yueh tema peale karjus, oli Paul kartnud, et doktor nõuab oma raamatu tagasi.

„Tänan sind selle kingi eest, dr Yueh,” lausus Paul formaalselt. „See on meie saladus. Kui vajad minult teenet või kingitust, siis ära kõhkle seda küsimast.”

„Mina… ei vaja midagi,” ütles Yueh.

Ning mõtles: miks ma siin seisan ja ennast piinan? Ja piinan seda vaest noormeest… kuigi tema seda ei tea. Oeh! Neetud Harkonneni metsalised! Miks valisid nad mind oma jälestusväärset tööd tegema?

Kuidas mõista Muad’Dibi isa? Erakordselt soe ja üllatavalt külm mees oli hertsog Leto Atreides. Kummatigi on tõiku, mis aitavad hertsogini teed leida: vankumatu armastus oma benegesseritlasest daami vastu; unistused oma poja tulevikust; pühendumus, millega mehed teda teenisid. Nõnda näetegi teda – Saatuse poolt lõksu püütud meest, kahvatut varju oma poja kuulsusesäras. Sellepärast küsigem: mida muud on poeg kui oma isa järeltulija?

Printsess Irulan, „Muad’Dib: Perekondlikud kommentaarid”

Paul jälgis pilguga, kuidas isa õppesaali sisenes ja valvurid ukse taha koha sisse võtsid. Üks neist sulges ukse. Nagu alati, koges Paul oma isa juuresolekut, tema täielikku lähedust.

Hertsog oli pikk, oliivikarva jumega. Vaid sügavad hallid silmad soojendasid tema karmide joontega nägu. Ta kandis musta tööriietust, mille rinnale oli tikitud punane haukavapp. Tema kitsal pihal oli suurest kasutamisest paatinaga kattunud hõbedane kilbivöö.

Hertsog küsis: „Töötad kõvasti, poeg?”

Ta tuli L-tähe kujulise laua juurde, vaatas seal lebavaid pabereid, heitis pilgu üle toa ning siis uuesti pojale. Ta tundis väsimust ning selle varjamine valmistas juba valu. Pean kasutama iga puhkamisvõimalust teel Arrakisele, mõtles ta. Seal juba puhata ei saa.

„Mitte väga kõvasti,” ütles Paul. „Kõik on nii…” Ta kehitas õlgu.

„Jah. Noh, homme asume teele. On hea, et uude koju minnes võime kogu selle ärevuse siia maha jätta.”

Noogutavale Paulile tulid järsku meelde Kõrgeaulise Ema sõnad: „… Isa heaks mitte midagi.”

„Isa,” küsis Paul, „kas Arrakis on nii ohtlik, nagu räägitakse?”

Hertsog sundis end tegema hooletut käeliigutust, istus lauanurgale ja naeratas. Ta peas valmis vestluse plaan – niisugune nagu need, mille abil võinuks enne lahingut tõsta meeste võitlusvaimu. Kuid seda plaani ei lasknud teostada üksainus mõte:

See on mu poeg.

„On küll ohtlik,” ütles ta.

„Hawat räägib, et me plaanitseme kasutada fremeneid,” ütles Paul. Ning arutas: mispärast ei räägi ma sellest, mida too vana naine ütles? Kuidas ta mu keelepaelad kinni sõlmis?

Hertsog märkas poja kitsikust ja ütles: „Hawat näeb peamist võimalust nagu alati. Aga see pole veel kõik. Mina näen näiteks CHOAM-kompaniid – Combine Honnete Ober Advancer Mercantiles, mis galakis tähendab Ausate Arenenud Ülemkaupmeeste Huviliitu. Kui Tema Majesteet annab meile Arrakise, siis peab ta andma meile ka CHOAM-is direktoraadi… mis on osav saavutus.”

„CHOAM valitseb vürtsiturgu,” ütles Paul.

„Ja Arrakis oma vürtsiga avab meile värava CHOAM-i,” ütles hertsog. „CHOAM on melanžist tähtsamgi.”

„Kas Kõrgeauline Ema hoiatas sind?” pahvatas Paul. Käsi rusikasse pigistades tundis ta peopesades niiskust. Ta pidi selle küsimuse jõuga endast välja pressima.

„Hawat räägib mulle, et too moor hirmutas su oma Arrakise-juttudega päris ära,” ütles hertsog. „Ära lase naise hirmudel hägustada oma mõistust. Ükski naine ei taha, et tema armsad ohtu satuksid. Nende juttude taga on su ema käsi. Võta seda kui märki tema armastusest meie vastu.”

„Kas ema on fremenitest kuulnud?”

„Jah, ja veel paljust muust.”

„Millest?”

Ning hertsog mõtles: tõde võib olla tema ettekujutusest hullemgi, aga isegi ohtlikest faktidest on kasu, kui oskad neid kasutada. Ja seda, kuidas ohtudega toime tulla, on minu pojale õpetatud armu heitmata. Kuid tuleb anda talle aega atra seada – ta on veel noor.

„Vähesed kaubad pääsevad CHOAM-i haardest,” ütles hertsog. „Palgid, eeslid, hobused, lehmad, metsamaterjal, sõnnik, haid, vaalanahk – kõige proosalisem ja kõige eksootilisem… isegi meie vaese Caladani pundi riis on nende huviorbiidis. Kõik, mida transpordib Gild: Ecazi kunstivormid, Richese ja Ixi masinad. Aga melanži kõrval kahvatub kõik. Peotäie vürtsi eest võib osta maja Tupilel. Seda ei saa toota, vaid tuleb Arrakisel kaevandada. See on ainulaadne ja tõeliste geriaatriliste omadustega.”

„Ja nüüd on see meie käes?”

„Teatud piirini. Tähtis on arvestada kõiki Kodasid, kes CHOAM-ist kasu saavad. Ja mõtle sellele, kui suur osa kasust tuleb üheainsa toote pealt – vürtsist. Kujuta ette, mis siis juhtub, kui vürtsitoodang peaks mingil põhjusel vähenema.”

„Kes on melanži varunud, need võivad püstirikkaks saada,” ütles Paul. „Teised pühivad oma suud puhtaks.”

Hertsog lubas endale hetkeks rõõmutut rahulolu, mõeldes poega silmitsedes sellest, kui haritud tähelepanekuid see teha oskas. Ta noogutas. „Harkonnenid on seda varunud üle kahekümne aasta.”

„Nad tahavad vähendada vürtsitoodangut ja teha sind selles süüdlaseks.”

„Nad soovivad, et Atreidese nimi muutuks ebapopulaarseks,” ütles hertsog. „Mõtle Landsraadile, kes vaatab minule kui mõnes mõttes juhile – olen ju nende mitteametlik spiiker. Mõtle sellele, kuidas reageeriksid nemad, kui minu süül nende sissetulek tõsiselt väheneks. Lõppude lõpuks tuleb ju oma kasu ennekõike. Saadame selle Suure Konventsiooni põrgu! Ega siis tohi lasta kellelgi end paljaks röövida!” Hertsogi huuled väändusid karmiks muigeks. „Nad vaatavad kõrvale, tehtagu minuga mis tahes.”

„Isegi kui meid rünnatakse aatomipommidega?”

„Nii häbematuks asi ei lähe. Avalikult Konventsioonile vastu ei hakata. Aga vähemad asjad lähevad peaaegu kõik käiku… võib-olla isegi tolmutamine ja pinnase mürgitamine.”

„Mispärast me siis selle möllu sisse läheme?”

„Paul!” Hertsog kortsutas oma poja peale kulmu. „Lõksu asukoha teadmine on esimene samm selle vältimiseks. See on nagu kahevõitlus, poeg, ainult et suuremas ulatuses – findi findi fint… näiliselt lõputa. Ülesanne on see lahti harutada. Teades, et Harkonnenid on varunud melanži, küsime teise küsimuse: kes veel seda varuvad? Nii saame oma vaenlaste nimekirja.”

„Kes?”

„Mõned Kojad, kelle vaenust meie vastu teame juba ammu, ja mõned, keda peame sõpradeks. Hetkel ei tule meil nende pärast muretseda, sest üks on teistest tunduvalt tähtsam: meie armas padišahh-imperaator.”

Paul püüdis neelatada, kuid äkki ta kurk kuivas. „Kas sa ei saa kokku kutsuda Landsraadi, paljastada…”

„Anda vaenlasele mõista, et teame, kummas käes ta nuga peidab? Aga, Paul – nüüd me ju näeme nuga. Kes teab, kuhu see järgmisel korral peidetakse? Kui anname asja Landsraadi arutada, siis tekitame sellega ainult suure segaduse. Imperaator ei eita midagi. Kes talle vastu hakkab? Me võidaksime vaid pisut aega, aga riskiksime kaosega. Ja kust tuleb järgmine rünnak?”

„Kõik Kojad võiksid hakata vürtsi varuma.”

„Meie vaenlased on seda juba alustanud – nende edumaad see ei kaota.”

„Imperaator,” ütles Paul. „See tähendab sardokare.”

„Kes kahtlemata kannavad Harkonneni vormi,” ütles hertsog. „Aga fanaatilisteks sõdalasteks jäävad nad sellegipoolest.”

„Kuidas saavad fremenid meid sardokaride vastu aidata?”

„Kas Hawat rääkis sulle Salusa Teisest?”

„Imperaatori vanglaplaneedist? Ei.”

„Mis siis, kui see polegi ainult vanglaplaneet, Paul? Ühele küsimusele Imperaatorlike Sardokarivägede kohta pole vastust: kust nad tulevad?”

„Vanglaplaneedilt?”

„Kusagilt peavad nad tulema.”

„Aga nekrutid, keda imperaator nõuab…”

„Meid tahetaksegi panna uskuma, et nad on kõigest imperaatori sõjaväkke võetud mehed, keda hästi ja noorelt välja õpetatakse…”

„Aga kõik teated Salusa Teisest ütlevad, et see maailm on põrgu!”

„Kahtlemata. Aga missugused keskkonna tingimused sa selleks valid, kui tahad kasvatada sitkeid, tugevaid, tuliseid mehi?”

„Kuidas saab võita niisuguste meeste ustavuse?”

„Selleks on järeleproovitud võimalused: mäng nende kindlale üleolekutundele, salajase lepingliidu salapära, ühiste kannatustega tekkinud kambavaim. See on teostatav. Seda on tehtud palju kordi paljudes maailmades.”

Noogutades silmitses Paul tähelepanelikult isa nägu. Ta tundis, et kohe ütleb see midagi tähtsat.

„Võta näiteks Arrakis,” ütles hertsog. „Kui lähed linnadest ja garnisonidest välja, siis on see igas mõttes niisama kohutav koht nagu Salusa Teine.”

Paul tegi suured silmad. „Fremenid!”

„Meil on seal potentsiaalselt niisama tugev ja hädaohtlik sõjavägi nagu sardokarid. On vaja kannatust, et neid salaja ette valmistada, ja raha, et neid korralikult varustada. Aga fremenid on olemas… ja vürtsiraha samuti. Nüüd näed, mispärast me läheme Arrakisele, kuigi teame, et see on lõks.”

„Kas Harkonnenid ei tea fremenitest midagi?”

„Harkonnenid kirtsutasid fremenite peale nina, jahtisid neid lõbu pärast ega vaevunud neid isegi üle lugema. Me ju teame, missugust poliitikat Harkonnenid rakendavad planeetide elanike suhtes – kulutada nende peale võimalikult vähe.”

Kui hertsog asendit muutis, välgatasid tema rinnal haukamärgi metallniidid. „Mõistad?”

„Me peame praegu fremenitega läbirääkimisi,” ütles Paul.

„Läkitasin sinna missiooni Duncan Idaho juhtimisel,” ütles hertsog. „Duncan on küll uhke ja halastamatu mees, aga tõelembene. Minu meelest peaks ta fremenitele meeldima. Kui meil on õnne, siis otsustavad nad tema järgi ka meie üle: Duncan tähendab moraali.”

„Duncan tähendab moraali,” ütles Paul, „ja Gurney vaprust.”

Ning Paul mõtles: Gurney on üks neist, keda Kõrgeauline Ema maailma tugisammaste all silmas pidas: „sõjameeste vaprus”.

„Gurney räägib, et olid täna relvatunnis tubli,” ütles hertsog.

„Mulle ta seda ei öelnud.”

Hertsog naeris valjusti. „Ma arvasingi, et Gurney on kiitusega kitsi. Ta ütleb, et teed juba kenasti vahet – need on tema enese sõnad – mõõgatera serva ja otsa vahel.”

„Gurney ütleb, et pole mingit kunsti tapmises mõõgaotsaga, et seda tuleb teha servaga.”

„Gurney on romantik,” urises hertsog. Äkki häiris teda poja tapmisejutt. „Mulle meeldiks, kui sa ei peaks kunagi tapma… aga kui tarvidus tuleb, siis tee seda, nagu saad, kas teraviku või servaga.” Ta vaatas üles, kus vihm trummeldas katuseaknale.

Nähes isa pilgu suunda, mõtles Paul vihmasest taevast – asjast, mida Arrakisel arvatavasti kunagi näha ei ole – ning taevamõtted juhtisid ta selle taga oleva kosmose juurde. „Kas Gildi laevad on tõesti suured?” küsis ta.

Hertsog vaatas talle otsa. „See on sul tõesti esimene kord planeedilt lahkuda,” ütles ta. „Jah, need on suured. Sõidame suurlaineriga, sest teekond on pikk. Ja suurlainer on tõesti suur. Kõik meie fregatid ja transpordivahendid mahuvad selle lastiruumi ühte nurka – oleme kõigest väike osa laeva laadungist.”

„Ja me ei tohi oma fregattidest lahkuda?”

„See käib Gildi Turvalisuse hinna sisse. Otse meie kõrval võivad olla Harkonneni laevad ja me ei pea kartma neilt midagi halba. Harkonnenid teavad, et targem on mitte oma tarne-eesõigusi ohustada.”

„Ma kavatsen vaadata meie ekraanide juures ja proovin, äkki näen mõnda Gildi liiget.”

„Ei näe. Isegi mitte nende agendid pole kunagi ühtegi Gildi liiget näinud. Gild valvab oma privaatsust niisama kiivalt nagu monopoli kaubavedudele. Ära tee midagi, mis ohustaks meie tarne-eesõigusi, Paul.”

„Kas sa ei arva, et nad peidavad end sellepärast, et… et ei näe enam eriti inimese moodi välja?”

„Kes teab?” kehitas hertsog õlgu. „Seda mõistatust meie ilmselt ei lahenda. Meil on lähemgi probleem – üks paljude hulgas: sina.”

„Mina?”

„Su ema tahtis, et mina sellest räägiksin, poeg. Vaata, sul võib olla mentaadi võimeid.”

Hetke jõllitas Paul oma isa tummalt. Siis ta ütles: „Mentaat? Mina? Aga ma…”

„Hawat kinnitab seda, mu poeg. See on tõsi.”

„Aga mina mõtlesin, et mentaadiks hakatakse õppima lapsepõlves ja seda ei saa nii vara otsustada, sest see võib tekitada varajasi…” Ta vakatas, keskendudes hetkeks kõigi oma viimaste olukordade analüüsile. „Mõistan,” ütles ta.

„Tuleb päev,” ütles hertsog, „kui potentsiaalne mentaat peab teada saama, mis on teoksil. Sealt edasi ei saa teda enam märkamatult õpetada. Mentaat peab valima, kas jätkata väljaõpet või see pooleli jätta. Mõned võivad jätkata, mõned mitte. Ainult tulevane mentaat ise oskab seda kindlalt ära otsustada.”

Paul hõõrus lõuga. Kogu Hawatilt ja emalt saadud eriväljaõpe – mälutreening, teadlikkuse koondamine, lihaste juhtimine ja taju teravdamine, keelte ja häälevarjundite tähenduse õppimine –, kõik see asetus nüüd äkki tema peas uude arusaadavasse korda.

„Ühel päeval saad hertsogiks, mu poeg,” ütles tema isa. „Mentaathertsog võiks olla tõesti hirmuäratav. Kas suudad otsustada praegu… või vajad rohkem aega?”

Paul vastas kõhklemata: „Ma õpin edasi.”

„Tõesti hirmuäratav,” pomises hertsog, ning Paul nägi isa näol uhket naeratust. See naeratus šokeeris Pauli: hertsogi kõhn nägu meenutas surnu pealuud. Paul sulges silmad, tundes taas endas ärkamas kohutavat lõppsihti. Võib-olla mentaadiks saamine ongi mu kohutav lõppsiht, oletas ta.

Ent tema uus teadlikkus eitas seda mõtet kohe, kui ta sellele keskendus.

Emand Jessica ja Arrakisega saavutas täisküpsuse Bene Gesseriti siirdlegendide istutamine Missionaria Protectiva kaudu. Ammu on tunnustatud oskust levitada tuntud universumis prohvetluse malli B.G. personali kaitsmiseks, kuid kunagi pole condition-ut-extremis olnud ideaalsemas kooskõlas isiku ja ettevalmistusega. Prohvetlikud legendid olid Arrakisel võtnud kasutusele isegi olemasolevad nimetused (kaasa arvatud Kõrgeauline Ema, canto ja respondu ning enamiku šari-a panoplia propheticus’t). Ja nüüd on üldiselt omaks võetud, et emand Jessica varjatud võimeid oli suuresti alahinnatud.

Printsess Irulan, „Arrakise kriisi analüüs”

[erialaseks kasutamiseks: B.G. arhiivi nr. AR-81088587]

Kõikjale ümber emand Jessica oli Arrakeeni suure eestoa nurkadesse laotud nende reisiks pakitud elamine: karbid, kohvrid, kastid – mõned osaliselt lahti pakitud. Oli kuulda, kuidas sissepääsu juures sagisid järjekordse kraamiga Gildi laevaprahtijad.

Jessica seisis keset saali. Aeglaselt pöördudes tõstis ta pilgu ja vaatas hämaraid nikerdisi, peiduurkaid ja sügavates orvades olevaid aknaid. Suur anakronistlik ruum meenutas talle Bene Gesseriti kooli Õdede Saali. Kuid koolis oli ruumis olnud soojust. Siin ümbritses teda vaid luitunud kivi.

Keegi arhitekt on kaugest minevikust välja kaevanud need tugipiilaritega seinad ja tumedad seinakatted, mõtles ta. Kahe korruse kõrgusel tema pea kohal seisis võlvlagi suurte risttaladega, mille transport Arrakisele oli kindlasti olnud kohutavalt kallis. Ühelgi selle süsteemi planeedil ei kasvanud puid, millest saanuks niisuguseid talasid valmistada – kui just polnud tegemist puidu imitatsiooniga.

Ta ei uskunud seda.

Vana Impeeriumi päevil oli see olnud valitsuse mõis. Kulutuste suurusele tollal tähelepanu ei pööratud. See oli asutatud enne Harkonnene ja nende Carthagi-nimelist uut megapolist – odavat kassikullasäralist kohta, mis jäi umbes kahesaja kilomeetri kaugusele Konarmaa taha. Arrakeeni nimi kõlas hästi, selles oli traditsioonide hõngu. Ja see oli väiksem linn, kergemini steriliseeritav ja kaitstav.

Taas kostis sissekäigu juurest mahalaaditava kraami kolinat. Jessica ohkas.

Temast paremat kätt seisis kartongkasti najal hertsogi isa portree. Sidumisnöör rippus selle küljest nagu narmastunud kaunistus. Jupp nööri oli ikka veel Jessica vasakus käes. Maali kõrval lebas poleeritud alusel must härjapea. Pea oli otsekui must saar pakkepaberi meres. Selle alus lebas lapiti maas ja härja läikimalöödud ninamik sihtis lakke, otsekui tahaks loom möirata sellesse kajavasse ruumi väljakutse.

Jessica arutas, mis sundis teda lahti pakkima kõigepealt need kaks asja – pea ja maali. Ta teadis, et selles teos on midagi sümboolset. Nii ebakindlalt polnud ta tundnud end mitte kunagi sellest päevast alates, mil hertsogi ostjad ta koolist minema viisid.

Pea ja pilt.

Tema hämmeldus kasvas. Judinaga silmitses ta pilujaid aknaid kõrgel pea kohal. Siin oli ikka veel varajane pärastlõuna ja sellel laiuskraadil paistis taevas must ja külm – palju tumedam kui Caladani soe sina. Ta tundis koduigatsusepalangut.

Caladan on nii kaugel.

„Siin me oleme!”

See oli hertsog Leto hääl.

Ta pöördus ringi ja nägi, kuidas mees tuli kindlal sammul piki võlvkäiku söögisaali poolt. Leto must töövorm punase tikitud haukavapiga rinnal paistis tolmune ja kortsus.

„Kartsin, et sa selles ilges kohas ära eksid,” ütles mees.

„Siin majas on külm,” ütles naine. Ta silmitses mehe pikka kogu, tumedat nahka, mis meenutas talle oliivisalusid ja kuldset päikest sinise mere kohal. Mehe hallides silmades oli puusuitsu soojust, kuid nägu oli kiskjalik: kõhn ja teravate joontega.

Äkki haaras Jessicat hirm. Pärast otsust kuuletuda imperaatori käsule oli mees muutunud otsekui pööraseks ja muudkui kamandas.

„Kogu linn tundub külm,” ütles naine.

„See on räpane, tolmune väike garnisonilinn,” nõustus mees. „Aga nii see ei jää.” Ta vaatas hallis ringi. „Need on avalikud ruumid riiklike sündmuste puhuks. Vaatasin just eluruume lõunatiivas. Seal on palju kenam.” Leto astus lähemale, puudutas naist käsivarrest ning jäi imetlema tema suursugusust.

Ning taas mõtles ta Jessica tundmatust päritolust – võib-olla oli see mõni renegaat-Koda? Kuningaperekonna must lammas? Naise olek oli kuninglikum kui imperaatori enese perel.

Mehe pilgu all pööras naine pea kõrvale, demonstreerides oma profiili. Ning hertsog mõistis, et ainsatki joont ei saanud seal eraldi võttes silmapaistvalt ilusaks pidada. Nägu oli ovaalne ja juuksemüts selle kohal läikimalöödud pronksi värvi. Silmad asetsesid teineteisest eemal ja olid rohelised nagu Caladani hommikutaevas. Nina oli väike, suu lai ja lopsakate huultega. Figuur oli hea, kuid kõhnavõitu: pikkuse tõttu olid naiselikud kumerused kaduma läinud.

Hertsogile meenus, et ostjate jutu järgi olid ilmikõed pidanud Jessicat koolis kuivetuks. Kuid see oli liigne lihtsustus. Jessica oli Atreidestele tagasi andnud kuningliku ilu. Leto rõõmustas, et Paul oli emasse läinud.

„Kus Paul on?” küsis ta.

„Kuskil majas Yueh’ juures tunnis.”

„Tõenäoliselt lõunatiivas,” ütles hertsog. „Mulle tundus, et kuulsin Yueh’ häält, kuid ei viitsinud järele vaadata.” Kõheldes vaatas ta naisele otsa. „Tulin siia vaid selleks, et Caladani lossi võti söögisaalis varna panna.”

Hinge kinni pidades võitles naine sooviga meest puudutada. Võtme varnapanek – selles teos oli midagi lõplikku. Siin polnud lohutamiseks õige aeg ega koht. „Sisse tulles nägin maja kohal meie lippu,” ütles Jessica.

Hertsog vaatas oma isa portreed. „Kuhu sa kavatsesid selle üles riputada?” küsis ta.

„Kuskile siia.”

„Ei.” See sõna kõlas järsult ja lõplikult ning Jessica mõistis, et oma tahte saavutamiseks peab ta kasutama kavalust, sest otsesed vastuväited on mehe puhul kasutud. Kummatigi pidi ta proovima just neid, kas või juba sellepärast, et oli endale lubanud mehe kallal kavalust mitte kasutada.

„Mu isand,” ütles ta, „kui sa ainult…”

„Vastus on ei. Olen sinuga häbiväärselt järeleandlik enamikus asjus, aga mitte selles. Tulen just söögisaalist, kus…”

„Mu isand! Palun!”

„Valida tuleb sinu seedimise ja minu esivanemate väärikuse vahel, kallis,” ütles hertsog. „Need asjad riputatakse üles söögisaali.”

Naine ohkas. „Jah, isand.”

„Sa võid jääda oma harjumuse juurde ja võimaluse korral alati einestada oma tubades. Ootan, et sa oleksin oma õigel kohal ainult ametlikel puhkudel.”

„Tänan, isand.”

„Ja ära muutu mu vastu külmaks ja ametlikuks! Ole tänulik, et ma sind naiseks ei võtnud, mu kallis. Siis oleks su kohus iga söögikorra ajal minu kõrval istuda.”

Jessica noogutas, ilma et ta näos oleks liikunud ükski lihas.

„Meie mürginuuskuri on Hawat juba söögilaua kohale üles pannud,” jätkas hertsog. „Üks kaasaskantav on sinu toas.”

„Sa nägid seda… lahkarvamust ette.”

„Mu kallis, ma ju mõtlen ka sinu heaolule. Olen palganud teenreid. Nad on kohalikud, aga Hawat on nad valinud – kõik fremenite hulgast. Töötavad siin senikaua, kuni võime oma inimesed teistest kohustustest vabastada.”

„Kas siin võib tõesti kedagi usaldada?”

„Igaüht, kes vihkab Harkonnene. Võib-olla tahad koguni peamajapidajannat pidada – šadaut Mapesi.”

„Šadaut,” kordas Jessica. „On see fremeni tiitel?”

„Räägitakse, et see tähendab „veevõtjat” ja siin kõlab see üsna tähtsalt. Võib-olla ei tundu ta sulle eriti teenijalik, kuigi Hawat teda Duncani ettekannete põhjal kiidab. Nad kinnitavad, et ta tahab teenida – eriti sind.”

„Mind?”

„Fremenid on teada saanud, et oled benegesseritlane,” ütles ta. „Bene Gesseritist räägitakse siin legende.”

Missionaria Protectiva mõtles Jessica. Nende eest ei pääse kuskil.

„Kas see tähendab, et Duncanil oli edu?” küsis Jessica. „Kas fremenid hakkavad meie liitlasteks?”

„Kindel pole veel midagi,” vastas Leto. „Duncan usub, et mõnda aega soovivad nad meid teenida. Muuseas, vaherahu ajal lubasid nad mitte laastata meie külasid, mis jäävad ääremaadele. See on tähtsam saavutus, kui võib paista. Hawat räägib, et fremenid olid suureks pinnuks Harkonnenide silmas ja nende rüüsteretkede ulatust varjati hoolikalt. Pole ju hea, kui imperaator kuuleb Harkonneni sõjameeste suutmatusest.”

„Fremenist majapidajanna,” mõtiskles Jessica. „Tal on üleni sinised silmad.”

„Ära lase end nende inimeste välimusest segada,” ütles hertsog. „Nad on väga tugevad ja üdini vitaalsed. Minu arust on nad just see, mis meile tarvis.”

„See on ohtlik mäng,” märkis Jessica.

„Ärme hakka jälle vaidlema,” ühmas mees.

Naine manas näole naeratuse. „Me oleme endid hädaohtu seadnud, selles pole kahtlust.” Ta sooritas kiire rahunemisharjutuse – kaks sügavat hingetõmmet, rituaalne mõte – ja ütles siis: „Kas sul on erisoove, kui ma tube hakkan jaotama?”

„Kunagi pead mulle õpetama seda kunsti,” ütles mees, „kuidas oma mured kõrvale heita ja praktilised asjad käsile võtta. See peab olema benegesseritlik värk.”

„See on naiste oskus,” ütles Jessica.

Hertsog muigas. „Hea küll, räägime siis ruumidest: vaata mulle magamistubade kõrvale suur kontoriruum. Siin tuleb palju rohkem paberitööd kui Caladanil. Muidugi ka valvuri tuba. See on kõik. Maja julgeoleku pärast ära muretse. Hawati mehed on selle põhjalikult üle vaadanud.”

„Seda küll.”

Hertsog heitis pilgu käekellale. „Ja sa võiksid vaadata, et meie ajanäitajad pandaks Arrakeeni aja järgi õigeks. Olen võtnud selle töö peale ühe tehniku. Ta saabub varsti.” Mees kohendas oma musta juuksesalku. „Nüüd pean maandumisväljakule tagasi minema. Iga hetk peaks saabuma teine süstik mu varupersonaliga.”

„Kas neile ei saaks vastu minna Hawat? Sa paistad nii väsinud.”

„Thufir, tubli mees, on minust veelgi rohkem hõivatud. Sa ju tead, et Harkonneni intriigid on selle planeedi nuhtluseks. Muuseas, ma pean püüdma veenda vähemalt osa väljaõppinud vürtsikütte, et nad paigale jääksid. Feoodi vahetusega on neil ju valikuvõimalus, tead küll – ja see planetoloog, kelle imperaator ja Landsraad määrasid muutuste kohtunikuks, on äraostmatu. Ta laseb neil valida. Umbes kaheksasada paari väljaõppinud töökäsi ootab, millal kosmosesüstik neile järele tuleb, ja üleval ootab Gildi kaubalaev.”

„Mu isand…” Jessica vakatas kõheldes.

„Jah?”

Teda ei saa keelitada mitte muutma seda planeeti meile turvaliseks, mõtles naine. Ja ma ei tohi tema kallal trikke proovida.

„Mis kell sa lõunat soovid?” küsis naine.

Mitte seda ei tahtnud ta ütelda, mõtles hertsog. Ah-h-h, mu Jessica, mispärast ei võiks me olla kusagil mujal, kaugel eemal sellest kohutavast paigast – vaid meie kaks, ilma ühegi mureta.

„Ma söön ohvitseride väliköögis,” ütles ta. „Ära oota mind enne kui alles väga hilja. Ning… nojah, ma saadan Paulile järele soomusauto. Tahan, et ta osaleks meie strateegilisel nõupidamisel.”

Ta köhatas, otsekui tahaks veel midagi ütelda, kuid pöördus siis sõnatult ja tõttas välja, suundudes sissekäigu poole, kust Jessicani kostis taas kastide kolinat. Korraks kuuldus veel mehe hääl viisil, nagu ta tavatses kiirustamise korral rääkida teenritega: „Emand Jessica on suures saalis. Mine otsekohe tema juurde.”

Jessica pöördus ära ning jäi näoga Leto isa portree poole. Selle oli maalinud keegi kuulus kunstnik, Albe, kui vana hertsog oli alles keskeas. Ta oli portreel matadooriülikonnas, vasakul käel punane rätt. Mees paistis noore näoga, mitte vanem kui Leto praegu, ning tal olid samasugune kotkapilk ja samasugused hallid silmad. Käed rusikas, põrnitses Jessica pilti.

„Ole sa neetud! Ole sa neetud! Ole sa neetud!”

„Mis sa teha käsid, Kõrgestisündinu?”

See oli peenike, veniv naisehääl.

Jessica pöördus välkkiirelt ringi ning jäi põrnitsema hallipäist naist vormitus kotikujulises pruunis kleidis. Naine paistis niisama krimpsus ja kuivetu nagu teisedki rahva hulgas, kes oli neid hommikul maandumisväljakule tervitama tulnud. Kõik pärismaalased, keda Jessica sellel planeedil näinud oli, meenutasid talle kuivatatud ploome ja tundusid alatoitunud. Kummatigi oli Leto ütelnud, et nad on tugevad ja elujõulised. Ja siis veel muidugi need silmad – kõige sügavamad, kõige sinisemad silmad ühegi valge täpita, mis tundusid nii salatsevad, mõistatuslikud. Jessica sundis end mitte neid vahtima.

Naine noogutas kangelt pead ja ütles: „Mind kutsutakse šadaut Mapesiks, Kõrgestisündinu. Mis sa teha käsid?”

„Võid kutsuda mind emandaks,” ütles Jessica. „Ma pole kõrgestisündinu. Olen hertsog Leto konkubiin.”

Uuesti too veider peanoogutus, siis vaatas naine üles Jessica poole ja küsis kavalasti: „Kas siis abikaasa on ka olemas?”

„Ei ole ega ole eales olnudki. Mina olen hertsogi ainus… elukaaslane, tema pärija ema.”

Juba rääkides naeris Jessica sisimas selle üle, kui ülespuhutult see kõlas. Mida püha Augustinus selle kohta ütleski? küsis ta endalt. „Kui mõistus käsutab keha, see kuuletub. Kui mõistus käsutab iseend, kohtab see vastupanu.” Jah – viimasel ajal kohtan üha rohkem vastupanu. Peaksin vaikselt enda ees taganema.

Majaesiselt tänavalt kostis veidrat häälitsust. See kordus: „Suu-suu-Suuk! Suu-suu-Suuk!” Seejärel: „Ikhut-eigh! Ikhut-eigh!” Ning taas: „Suu-suu-Suuk!”

„Mis see on?” küsis Jessica. „Hommikul tänaval sõites kuulsin seda mitu korda.”

„Kõigest veemüüja, mu emand. Aga sind ei peaks nad huvitama. Siinses tsisternis on viiskümmend tuhat liitrit vett ja seda peetakse alati täis.” Ta vaatas oma rõivaid. „Tead, isegi mina ei kanna siin destikostüümi.” Ta kõkutas naerda. „Ja polegi veel surnud!”

Jessica kõhkles; tollelt fremeni naiselt tahtis ta paljutki küsida, sest vajas teavet, millele tuginedes õigesti käituda. Kuid sellest tähtsam oli segamini loss korda teha. Kummatigi heidutas teda hetkeks mõte, et vesi on siin peamine jõukuse märk.

„Mu mees rääkis mulle sinu tiitlist, šadaut,” ütles Jessica. „Ma tean seda, see on väga vana sõna.”

„Kas sa oskad siis vanu keeli?” küsis Mapes ning jäi kummalise pinevusega ootele.

„Bene Gesseriti õpetus algab keeltest,” ütles Jessica. „Ma oskan bhotani džibi ja tšakobsat, kõiki jahirahvaste keeli.”

Mapes noogutas. „Täpselt legendi järgi.”

Ning Jessica imestas: mis ma selle matsi ees näitlen? Kuid Bene Gesseriti teed olid kõverad ja nõudsid järgimist.

„Ma tean Tumedaid Asju ja Suure Ema Teed,” ütles Jessica. Ta märkas Mapesi liigutustes ja välimuses juba ilmsemaid märke, reetlikke pisiasju. „Misetses pre džia,” ütles ta tšakobsa keeles. „Andral t’re pera. Trada tsik buskakri misetses perakri…”

Mapes taganes sammu, olles valmis pagema.

„Ma tean palju,” ütles Jessica. „Ma tean seda, et sa oled sünnitanud lapsi, oled matnud armsaid inimesi, oled pagenud hirmus ja oled teinud julmi tegusid ja teed veel rohkem. Ma tean palju.”

Mapes lausus vaikselt: „Ma ei tahtnud sind solvata, mu emand.”

„Sa räägid vanast legendist ja otsid vastuseid,” ütles Jessica. „Ole ettevaatlik nende vastustega, mida sa leida võid. Ma tean, et tulid siia, valmis julmaks teoks ja relv kaasas.”

„Mu emand, ma…”

„Tõenäosus, et sa mul eluverd valad, pole suur,” ütles Jessica, „aga seda tehes tood sa kaasa suurema õnnetuse, kui oskad kõige pöörasemas hirmus endale ette kujutada. On surmast hullemaid asju, tead küll – kogu rahvale.”