Читать книгу Loss - Franz Kafka - Страница 5

Oli hiline õhtu, kui K. pärale jõudis. Küla magas sügavas lumes. Lossimäge polnud üldse näha, udu ja pimedus ümbritsesid seda, vähimgi tulekuma ei andnud suurest lossist märku. Kaua seisis K. puusillal, mis maanteelt külasse viis, ja vaatas üles näilisesse tühjusse.

Siis läks ta öömaja otsima; võõrastemajas oldi veel üleval; peremehel polnud küll ühtegi tuba anda, kuid äärmises üllatuses ja hämmmelduses hilise külalise tulekust tahtis ta K-l lasta kõrtsitoas õlekotil magada. K. oli sellega päri. Mõned talumehed jõid veel õlut, aga K. ei tahtnud kellegagi rääkida, tõi ise pööningult õlekoti ja heitis ahju lähedale pikali. Oli soe, talumehed istusid vaikselt, pisut aega silmitses ta neid veel väsinud pilgul ja uinus siis.

Kuid õige pea äratati ta üles. Peremehe seltsis seisis tema ees pilukil silmade ja tugevate kulmudega, näitlejanäoga linna moodi riides noormees. Ka talumehed olid veel seal, mõni neist oli oma tooli ümber pööranud, et paremini näha ja kuulda. Noormees vabandas väga viisakalt K. ülesäratamise pärast, esitles end lossikastellaani pojana ja ütles siis: «See küla on lossi valduses, ja kes elab või ööbib siin, see elab ja ööbib teatavas mõttes lossis. Ilma lossi loata ei tohi seda keegi. Teil aga pole sellist luba või vähemalt pole te seda esitanud.»

K. oli end poolistukile ajanud ja juuksed üle pea silunud, ta vaatas alt üles neile otsa ja ütles: «Mis küla see on, kuhu ma olen eksinud? Kas siin on siis mõni loss?»

«Seda küll,» ütles noormees aeglaselt, kuna nii mõnigi siin-seal K. üle pead vangutas, «härra krahv Westwesti loss.»

«Ja ööbimiseks peab luba olema?» küsis K., otsekui tahaks ta kindlaks teha, kas ta senikuuldut vahest unes ei näinud.

«Peab olema,» kõlas vastuseks, ja selles oli jämedat pilget K. pihta, kui noormees kätt sirutades peremehelt ja külastajatelt küsis: «Või polegi äkki luba vaja?»

«Siis pean ma selle loa hankima,» ütles K. haigutades ja lükkas teki pealt, nagu tahaks ta üles tõusta.

«Jah, aga kellelt?» küsis noormees.

«Härra krahvilt,» ütles K., «ei jää ju muud üle.»

«Nüüd, südaöösel härra krahvi käest luba hankida?» hüüdis noormees ja astus sammu tagasi.

«Kas see pole siis võimalik?» küsis K. rahumeeli. «Miks te mind siis üldse üles ajasite?»

Nüüd aga läks noormees endast välja. «Hulgusekombed,» hüüdis ta, «ma nõuan krahvi ametkonna respekteerimist! Ma äratasin teid selleks, et teile teatavaks teha: te peate jalamaid lossi territooriumilt lahkuma!»

«Aitab komöödiast!» ütles K. hästi tasa, heitis pikali ja tõmbas endale teki peale. «Te lähete juba liiale, noormees, ja homme teen ma teie käitumisest veel juttu! Peremees ja need härrad seal tulevad tunnistajaks, juhul, kui mul üldse tunnistajaid vaja on. Ja võtke muuseas teadmiseks, et mina olen maamõõtja, kelle krahv siia kutsus. Mu abilised toovad homme aparaadid vankriga järele. Ma ei raatsinud loobuda lumes sumpamisest, aga eksisin kahjuks paaril korral teelt kõrvale ja jõudsin seepärast alles nii hilja siia. Ja seda teadsin ma iseendastki, juba enne teie õpetust, et lossi teatama minna on liiga hilja. Seepärast leppisin ma ka selle öömajaga siin, mille häirimiseks teil — pehmelt öeldes — viisakusetust jätkus. Sellega on mu selgitus lõppenud. Head ööd, mu härrad!» Ja K. keeras näo ahju poole.

«Maamõõtja?» kuulis ta veel kõhklevat küsimist selja taga, siis võttis maad üldine vaikus. Kuid noormees kogus end peagi ja ütles peremehele säärasel toonil, mis oli küllalt summutatud, et paista K. une arvestamisena, ja küllalt vali, et olla talle kuuldav: «Ma küsin telefoniga järele.» Mis, siin külakõrtsis on isegi telefon? Suurepäraselt on nad end sisse seadnud. Üksikult võetuna üllatas see K-d, üldiselt oli ta seda küll oodanudki. Selgus, et telefon oli üsna tema kohal, unisest peast polnud ta seda enne märganud. Kui noormees nüüd helistada mõtles, siis ei saanud ta parimalgi tahtmisel K. unest hoolida, küsimus oli veel ainult selles; kas K. laseb tal helistada; K. otsustas, et laseb. Sel juhul polnud aga küll mingit mõtet magajat mängida ja seepärast keeras ta end jälle selili. Ta nägi, kuidas talumehed, pead koos, asja arutasid, sest maamõõtja saabumine ei olnud tühine asi. Köögiuks oli nüüd lahti, ukseava täitis seal seisva perenaise vägev kuju. Peremees läks kikivarvul tema juurde, et asjast aru anda. Ja nüüd algas telefonikõne. Kastellaan magas, kuid alamkastellaan, üks alamkastellaanidest, keegi härra Fritz, oli kohal. Noormees, kes nimetas end Schwarzeriks, jutustas, kuidas ta oli leidnud K., üle kolmekümne vana, üsna kaltsaka mehe, rahulikult õlekotil magamas, väike seljakott padjaks pea all, pahklik kepp käeulatuses. Loomulikult tundus K. talle kahtlasena, ja kuna kõrtsmik oli oma kohuse ilmselt unarusse jätnud, siis on tema, Schwarzeri kohuseks asja põhjani uurida. Äratamise, ülekuulamise, tema kohusele vastava krahvkonnast väljasaatmise ähvarduse peale oli K. käitunud väga vastaliselt, muide võib-olla õigusega, nagu lõpuks selgus, sest ta väidab, et ta olevat krahvi poolt kutsutud maamõõtja. Loomulikult on selle väite kontrollimine vähemalt tema formaalne kohus ja seepärast palub ta härra Fritzu keskkantseleist järele küsida, kas tõesti oodatakse seesugust maamõõtjat, ja vastusest kohe teatada.

Siis valitses vaikus, toru teises otsas küsis Fritz järele ja siin oodati vastust. K. jäi nii, nagu ta oli, ei keeranud end telefoni poole, ei paistnud üldse uudishimulikuna ja vahtis lakke. Schwarzeri läbisegi õel ja ettevaatlik jutustus andis talle ettekujutuse sellest mõnel määral diplomaatilisest koolitatusest, mida siin lossis vaevata valdasid koguni säärased väikesed tegelased nagu Schwarzer. Ja agarusest ei jäänud seal ülal ka puudu; keskkantseleis oli öövalve. Ja vastus anti ilmselt väga kiiresti, sest Fritz helistas kohe tagasi. Sõnum näis igatahes küllalt lühike olevat, sest Schwarzer viskas otsekohe toru raevukalt hargile. «Mis ma ütlesin,» karjus ta, «mitte juttugi maamõõtjast, alatu valelik hulgus, ja tõenäoliselt veel midagi hullemat.» K. mõtles juba, et nad kõik, Schwarzer, talumehed, peremees ja perenaine, tormavad talle kallale. Vähemalt esimese rünnaku eest varjumiseks puges ta üleni teki alla. Siis helises telefon veel kord, ja nagu K-le näis, iseäranis valjusti. Ta pistis aegamisi pea jälle välja. Kuigi polnud tõenäoline, et see jälle K. kohta käib, vakatasid kõik ja Schwarzer tuli aparaadi juurde tagasi. Seal kuulas ta ära pikema seletuse ja ütles siis vaikselt: «Nii et eksitus? See on mulle ütlemata ebameeldiv. Ah büroo šeff ise helistas? Kummaline, kummaline. Kuidas ma seda nüüd härra maamõõtjale selgitan?»

K. jäi kuulatama. Loss oli teda seega maamõõtjaks nimetanud. Ühelt poolt polnud see talle soodus, sest see näitas, et lossis teatakse tema kohta kõik, mis vaja, et seal on jõuvahekorda kaalutud ja võitlus muiates vastu võetud. Teiselt poolt aga oli see ka soodus, sest see tõestas tema meelest, et teda alahinnatakse ja et talle jääb rohkem vabadust, kui ta seda alguses oli loota julgenud. Ja kui arvatakse, et teda saab selle oma vaimu poolest kindlasti üleoleva maamõõtjaks tunnustamisega pideva hirmu all hoida, siis on see eksitus; tal käis kerge judin üle selja, aga see oli ka kõik.

Pelglikult läheneva Schwarzeri tõrjus K. käeviipega tagasi, keeldus kõrtsiperemehe tuppa üle kolimast, nagu talle peale käidi, võttis vaid peremehe käest une-eelse napsi, perenaiselt pesukausi, seebi ja käterätiku ega pidanudki nõudma, et tuba tühjaks tehtaks, sest juba trügisid kõik kõrvale pööratud nägudega välja, et ta neid homme viimati ära ei tunneks. Lamp kustutati ära ja lõpuks sai ta rahu. Ta magas sügavalt hommikuni, ainult korra või kaks häirisid teda möödavolksavad rotid.

Pärast hommikusööki, mille, nagu üldse kogu K. ülalpidamise, pidi loss peremehe teatust mööda kinni maksma, tahtis ta kohe külasse minna. Aga kuna peremees, kellega ta siiani, tema eilset käitumist mäletades, üksnes paar kõige hädatarvilikumat lauset oli vahetanud, nüüd sõnatu palvega aina tema ümber keerles, siis halastas K. ta peale ja laskis tal korraks istet võtta.

«Ma ei tunne veel krahvi,» ütles K., «hea töö eest pidi ta hästi maksma, on see tõsi? Kui minnakse nii kaugele naisest ja lapsest nagu mina, siis tahaks ka midagi koju viia.»

«Selle pärast ei pruugi härral muret tunda, kehva tasu üle pole siin nurisetud.»

«Nojah,» ütles K., «ma ei kuulu just argade kilda ja julgen ühele krahvilegi oma arvamust avaldada, aga muidugi on rahulikul teel sootuks parem harrastega asju ajada.»

Peremees istus K. vastas aknalaua serval, mugavamalt ei söandanud ta istuda, ja vaatas K-le kogu aeg oma suurte pruunide hirmunud silmadega otsa. Alguses oli ta K-le ligi trüginud, nüüd aga näis, nagu tahaks ta parema meelega ära joosta. Kas ta kartis pärimisi krahvi kohta? Kas ta kartis usaldada «härrat», kelleks ta K-d nüüd pidas? K-l tuli teist juttu teha. Ta vaatas kella ja ütles: «Varsti jõuavad mu abilised siia, saad sa neile peavarju anda?»

«Muidugi, härra,» ütles peremees, «aga kas nad siis ei hakka koos sinuga lossis elama?»

Kas ta oli valmis sellise kergusega kundedest loobuma, iseäranis K-st, et ta teda ilmtingimata lossi juhatas?

«See pole veel kindel,» ütles K., «enne pean ma teada saama, mis tööd mulle antakse. Kui ma pean näiteks siin all töötama, siis on mõistlikum ka siin all elada. Ja ma kardan, et elu ülal lossis polekski mulle meele järele. Ma tahan alati vaba olla.»

«Sa ei tunne lossi,» ütles peremees tasa.

«Tõsi ta on,» ütles K., «ei maksa ennatlikke otsuseid teha. Esialgu ei tea ma ju lossist midagi muud, kui et seal mõistetakse õiget maamõõtjat välja otsida. Võib-olla on seal veel muidki häid külgi.» Ja ta tõusis püsti, et närviliselt huuli närivat peremeest vabaks lasta. Polnud kerge selle mehe usaldust võita.

Lahkumisel torkas K-le silma seinal rippuv tume portree tumedas raamis. Ta oli seda juba oma asemelt märganud, kuid eemalt polnud ta suutnud üksikasju eristada ja oli arvanud, et näeb üksnes musta tagakülge. Aga nagu nüüd selgus, oli see siiski pilt, umbes 50-aastase mehe rinnapilt. Mehe pea oli nii sügavale rinnale langetatud, et silmi polnud peaaegu näha, pead näis alla kaaluvat kõrge raske otsaesine ja tugev kongus nina. Täishabe, mis oli peahoiaku tõttu vastu lõuga surutud, hoidis altpoolt laiali. Vasak käsi oli harali sõrmi tihedates juustes, kuid ei suutnud pead püsti hoida. «Kes see on,» küsis K., «kas krahv?» Ta seisis pildi ees ega vaadanud peremehe poole. «Ei,» vastas peremees, «kastellaan.» — «Kastellaan on neil seal lossis tore, tõepoolest,» ütles K., «kahju, et tal nii kehvasti väljakukkunud poeg on.» — «Ei,» ütles peremees, tõmbas K-d veidi allapoole, endale ligemale, ja sosistas talle kõrva: «Schwarzer liialdas eile, tema isa on ainult alamkastellaan ja koguni üks viimaste seast.» Sel hetkel meenutas peremees K-le last. «Vaata närukaela,» ütles K. naerdes, aga peremees ei naernud, vaid ütles: «Tema isa on kah võimas.» — «Ah jäta,» ütles K., «sa pead igaühte võimsaks. Võib-olla mindki?» — «Sind,» ütles peremees pelglikult, kuid tõsimeeli, «ma ei pea võimsaks.» — «Sa oskad päris hästi tähele panna,» ütles K., «omavahel öeldes pole ma tõesti võimas. Ja seetõttu tunnen ma võimsate ees vististi sama palju aukartust kui sina, ainult et ma pole nii avameelne nagu sina ega taha seda alati tunnistada.» Ja peremehe lohutuseks ning tema poolehoiu võitmiseks patsutas K. talle põsele. Nüüd lõpuks naeratas peremees veidi. Oma pehme, peaaegu habemetu näoga oli ta tõesti poisike. Kuidas oli ta küll kokku sattunud oma koguka, vanaldase naisega, keda võis näha kõrval vaheakna taga köögis toimetamas, küünarnukid kehast eemal? K. ei tahtnud talle praegu enam peale käia, viimaks ometi esile manatud naeratust ära peletada. Niisiis andis ta peremehele veel ainult märku talle uks lahti teha ja astus välja kaunisse talvehommikusse.

Nüüd nägi ta ülal kirkas õhus selgesti lossi piirjooni, seda veel selgemini kõike katva ja kõiki vorme kopeeriva õhukese lumekihi tõttu. Muide paistis ülal mäel olevat palju vähem lund kui siin külas, kus K. sai vähemalt niisama vaevaliselt edasi kui eile maanteel. Lumi ulatus siin hurtsikute akendeni ja lasus samas madalatel katustel, aga ülal mäel sirutus kõik nii kergelt ja vabalt üles, vähemalt alt vaadatuna paistis see nii.

Üldjoontes vastas loss, nagu ta siit kaugelt välja nägi, K. ootustele. See polnud vana rüütlikants ega uus luksusehitis, vaid laialdane asula, mis koosnes vähestest kahekorruselistest ja paljudest lähestikku seisvatest madalatest hoonetest; kui poleks teada olnud, et see on loss, oleks teda võidud linnakeseks pidada. K. nägi vaid ühte torni, siit ei olnud selge, kas see kuulus eluhoonele või kirikule. Torni ümber tiirles vareseparvi.

Pilk lossile suunatud, läks K. edasi, miski muu ei läinud talle korda. Kuid lähemale jõudmisel oli loss talle pettumuseks; see oli siiski vaid üpris vilets linnake: külahurtsikutest kokku kantud, erinev ehk ainult selle poolest, et siin oli kõik arvatavasti kivist; aga värv oli ammu maha koorunud ja kivigi näis murenevat. K-le meenus korraks ta kodulinn. Vaevalt, et too sellele niinimetatud lossile alla jäi; kui K. oleks siia tulnud ainult vaatama, siis poleks küll maksnud pikka rännakut ette võtta, siis oleks mõistlikum olnud jälle kord vana kodupaika külastada, kus ta polnud juba nii kaua käinud. Ja mõttes võrdles ta kodupaiga kirikutorni selle torniga ülal mäel. Kodupaiga torn kõrgus kindlalt, kõhklematult, otse ülespoole ahenedes, oli laia katusega, mille tipus punased tellised, maine hoone — mida muud me suudamegi ehitada! —, kuid kõrgema sihiga kui madal majaderägastik ja selgema ilmega kui hämune argipäev. Torn seal ülal — ainus nähtav ja pealegi elumajatorn, nagu nüüd selgus, võib-olla peahoone oma, — oli üksluine ümarehitis, mida osaliselt kattis armuline luuderohi, väikeste akendega, mis nüüd päikese käes läigatasid — midagi nõdrameelset oli selles —, ja altaanilaadse ülaosaga, mille müüriharjad korrapäratult, ebakindlalt, rabedana sinist taevast sakitasid, nagu oleks kartlik või hooletu lapsekäsi nad sinna joonistanud. Justkui oleks mõni raskemeelne majaelanik, kes täie õigusega oleks pidanud maja kõige päramises toas luku taga olema, katusest läbi murdnud ja püsti tõusnud, et ennast maailmale näidata.

K. seisis jälle paigal, nagu oleks tal paigal seistes rohkem otsustusvõimet. Kuid teda segati. Külakiriku taga, mille juures ta oli seisma jäänud — tegelikult oli see vaid kabel, mida koguduse mahutamiseks oli küünitaolise osaga pikendatud —, asus kool. See madal pikk hoone, mis imelikul viisil ühendas endas ajutisust ja igipõlisust, jäi taraga ümbritsetud aia taha, mis praegu oli lumeväli. Parajasti tulid lapsed koos õpetajaga majast välja. Nad olid troppis ümber õpetaja, kõigi silmad vaatasid tema poole, igast kandist kostis nende lakkamatut vadinat, K. ei saanud nende kiirkõnest sõnagi aru. õpetaja, noor, väikest kasvu, kitsaõlgne, väga sirge seljaga mees, kes seetõttu ometi naeruväärsena ei mõjunud, oli K-d juba kaugelt märganud, liiatigi et peale tema enda salga oli K. pika maa peale ainus inimene. K. kui võõras teretas esimesena, iseäranis veel säärast käsutamishimulist väikest meest. «Tere päevast, härra õpetaja!» ütles ta. Lapsed jäid korrapealt vait, küllap see äkistine vaikus võis õpetajale tema sõnade eel meeltmöödagi olla. «Vaatate lossi?» küsis ta leebemalt, kui K. oli oodanud, aga säärasel toonil, nagu ei kiidaks ta seda heaks, mida K. teeb. «Jah,» ütles K., «ma olen siin võõras, alles eile õhtust peale siin külas.» — «Loss ei meeldi teile?» küsis õpetaja kähku. «Kuidas?» küsis K. veidi jahmunult vastu ja kordas küsimust pehmemal kujul: «Kas mulle meeldib loss? Miks te oletate, et ta mulle ei meeldi?» — «Ta ei meeldi ühelegi võõrale,» ütles õpetaja. Et mitte midagi sündmatut öelda, muutis K. kõneainet ja küsis: «Küllap teie tunnete krahvi?» — «Ei,» ütles õpetaja ja tahtis minekule pöörduda. Aga K. ei andnud järele, vaid küsis veel kord: «Mis? Te ei tunnegi krahvi?» — «Kuidas peaksin mina teda tundma?» ütles õpetaja tasa ja lisas valjusti prantsuse keeles: «Arvestage ilmsüütute laste juuresolekut.» K. leidis sellest õigustuse küsida:

«Kas ma võin teile kunagi külla tulla, härra õpetaja? Ma jään siia pikemaks ajaks ja tunnen end juba praegu pisut üksildasena; talumeeste hulka ma ei kuulu ja lossi vist samuti mitte.» — «Talumeestel ja lossil pole mingit vahet,» ütles õpetaja. «Võib-olla, ütles K., «aga minu olukorda see ei muuda. Kas ma võin teid mõnikord külastada?» — «Ma elan Luige tänavas lihuniku juures.» See oli küll rohkem aadressi andmine kui küllakutse, aga K. ütles siiski: «Hüva, ma tulen.» Õpetaja noogutas ja läks nüüd uuesti käratseva lastekarjaga edasi. Peagi kadusid nad ühte järsu kallakuga tänavasse.

Kuid K. oli hajevil, sellest kõnelusest tusane. Esimest korda oma saabumisest peale tundis ta tõelist väsimust. Pikk tee siia ei paistnud talle alguses üldse mõjunud olevat; kuidas ta oli rahulikult, samm-sammult päevad läbi rännanud! — nüüd aga ilmnesid siiski ülisuure pingutuse tagajärjed, ja kindlasti kohatul ajal. Ta tundis vastupandamatut tungi uusi tutvusi otsida, aga iga uus tutvus suurendas väsimust. Kui ta sunniks end oma jalutuskäiku tänase väsimusega lossi väravanigi pikendama, siis oleks juba rohkem kui küllalt tehtud.

Nii läks ta jälle edasi, kuid tee oli pikk. Tänav, seesama küla peatänav ei viinudki nimelt lossimäele, vaid üksnes selle lähedusse, käändus siis nagu meelega kõrvale, ja kui ta ka lossist ei eemaldunud, siis ei jõudnud ta sellele sugugi lähemale. K. aina ootas, et nüüd peaks tee lõpuks lossi poole pöörama, ning ainult selles ootuses läks ta edasi. Ilmselt kartis ta oma väsimuse tõttu teelt ära pöörduda, samuti oli talle üllatuseks, kui suur oli küla, sellele ei tahtnudki lõppu tulla, ikka ja jälle need väikesed majakesed ja jäätunud aknaruudud ja lumi ja lagedus — viimaks kiskus ta end sellest kinnihoidvast tänavast lahti ja sattus kitsukesele kõrvalteele, kus lumi oli veelgi sügavam, suur vaev oli lumme vajuvaid jalgu välja tirida, ta läks üle keha higiseks, jäi korraga seisma ega jaksanud enam käia.

Noh, ta ei olnud ju üksi, paremat ja pahemat kätt seisid taluhütid. Ta tegi lumepalli ja viskas selle vastu üht akent. Kohe avanes uks — esimene lahtiminev uks kogu külatee kestel — ja lahkelt ning raugelt, pea viltu, seisis seal vana talumees pruunis poolkasukas. «Kas ma tohin veidikeseks teile sisse tulla,» küsis K., «ma olen väga väsinud.» Ta ei kuulanudki, mida vanamees ütles, võttis tänulikult selle vastu, et talle üks saelaud ette lükati, mis teda kohe lumme vajumast päästis, ja paari sammuga oli ta toas.

Suur tuba hämaras valguses. Väljast tulija ei näinud esialgu midagi. K. taarus vastu üht pesupali, üks naisekäsi hoidis teda tagasi. Ühest nurgast kostis valju lastekisa, teisest rullus suitsu, mis muutis hämaruse pimeduseks. K. seisis kui pilvedes. «Ta on ju purjus,» ütles keegi. «Kes te olete?» hüüdis üks käskiv hääl, pöördudes siis ilmselt vanamehe poole: «Miks sa ta sisse lasksid? Egas igaüht, kes tänaval ringi luusib, või sisse lasta!» — «Ma olen krahvi maamõõtja,» ütles K. ja katsus end sellega ikka veel nähtamatute ees õigustada. «Ah see on maamõõtja,» ütles üks naisehääl ja nüüd järgnes täielik vaikus. «Kas te tunnete mind?» küsis K. «Muidugi,» vastas sama hääl veel lühidalt. See, et K-d tunti, ei paistnud talle soovituseks olevat.

Lõpuks hõrenes suits veidi ja K. võis pikapeale selgust saada. Siin näis olevat üleüldine pesupäev. Ukse lähedal pesti pesu, suits aga oli tõusnud teisest nurgast, kus ühes veetõrres, nii suures, nagu K. polnud veel eluilmas näinud — see oli umbes kahe voodi laiune —, võtsid kaks meest auravas vees vanni. Kuid veelgi üllatavam, ilma et oleks täpselt aru saanud, mille poolest see õieti üllatas, oli parempoolne nurk. Läbi ainsa suure avause toa tagaseinas tuli vist õuest kahvatut lumevalgust ja andis otsekui siidiläike ühe naise kleidile, kes väsinult sügaval nurgas kõrges leentoolis lamaskles. Ta rinnal oli imik. Tema ümber mängisid paar last — talulast, nagu näha, kuid tema ei paistnud nende juurde kuuluvat, olgu küll, et haigus ja väsimus teevad talupojagi peeneks.

«Istuge!» ütles üks meestest, kellel oli täishabe ja peale selle veel vuntsid, mille all ta suud kogu aeg ähkides lahti hoidis, ning osutas käega — seda oli naljakas vaadata — üle tõrreääre ühele kirstule, pritsides seejuures K-le sooja vett näkku. Kirstul istus juba omaette tukkudes vanamees, kes oli K. sisse lasknud. K. oli tänulik, et ta lõpuks istuda sai. Nüüd ei teinud enam keegi tast välja. Nooruslikult priske heledapäine naine laulis tasakesi pesupali ääres töö juurde, mehed vannis tammusid ja keerasid ennast, lapsed tahtsid nende juurde pääseda, kuid nad peletati iga kord ohtra veepritsimisega tagasi, mis K-dki ei säästnud. Naine leentoolis lebas nagu elutu, ta ei vaadanud isegi lapse peale oma rinnal, vaid kuhugi üles.

Küllap K, oli teda kaua silmitsenud, seda muutumatut, kaunist, nukrat pilti, pidi siis aga uinunud olema, sest kui üks vali hääl ta üles ehmatas, oli ta pea tema kõrval istuva vanamehe õlal. Mehed olid vannist välja tulnud — selles hullasid nüüd lapsed heledapäise naise valve all — ja seisid täies riides K. ees. Ilmnes, et kõvahäälne täishabe oli neist kahest tähtsusetum mees. Teine, täishabemest lühem ja hoopis väiksema habemega, oli nimelt vaikne, pikaldane mees, kerest lai ja näostki lai, pea kumaras. «Härra maamõõtja,» ütles ta, «siia te jääda ei või. Vabandage meie ebaviisakust!» — «Ma ei tahtnudki siia jääda,» ütles K., «ainult pisut puhata. See on tehtud, ja nüüd ma lahkun.» — «Küllap te imestate vähese külalislahkuse üle,» ütles mees, «aga külalislahkus pole meil kombeks, meil pole külalisi vaja.» Need avameelsed sõnad rõõmustasid magamisest veidi kosunud ja senisest natuke ergema kuulmisega K-d. Ta liikus nüüd vabamalt, keppi kord siia, kord sinna toetades lähenes ta leentoolis istuvale naisele; muide oli ta ka kasvu poolest kõige suurem toas.

«Muidugi,» ütles K., «milleks teil on külalisi vaja! Aga mõnda läheb vahetevahel siiski tarvis, näiteks mind, maamõõtjat.» — «Seda ma ei tea,» ütles mees aeglaselt, «kui teid kutsuti, küllap teid siis ka vaja on, see on vist küll erandjuhtum, aga meie, väikesed inimesed, käime reegli järgi, seda ei maksa meile pahaks panna.» — «Ei, ei,» ütles K., «ma pean teid üksnes tänama, teid ja teisi siin.» Ja kõigile ootamatult keeras K. viuhti kannal ringi ja seisis naise ees. See vaatas K-d oma väsinud siniste silmadega, läbipaistvast siidist pearätik kattis tal poolt otsaesist, laps ta rinnal magas. «Kes sa oled?» küsis K. ja naine ütles põlastavalt, ei olnud selge, kas see põlgus käis K. või ta enda vastuse kohta: «Tüdruk lossist.»

Kõik see oli kestnud vaid silmapilgu, juba seisis nii K. paremal kui ka pahemal käel üks mees, ja nagu poleks muud moodust, et ennast arusaadavaks teha, tiriti teda vaikides, aga kõigest jõust ukse poole. Midagi selle juures tegi vanamehele rõõmu, ja ta plaksutas käsi. Pesupesijagi puhkes äkitselt lausa hullupööra käratsevate laste juures naerma.

K. seisis peagi tänaval, mehed jälgisid teda lävelt. Sadas jälle lund, kuid ilm näis sellegipoolest valgem olevat. Täishabe hüüdis kärsitult: «Kuhu te minna tahate? Siit saab lossi, sealt külla.» K. ei vastanud talle, teisele aga, kes talle oma kohmetusest hoolimata sõbralikum tundus, ütles ta: «Kes te olete? Kellele ma võlgnen tänu selle puhkepeatuse eest?» — «Mina olen parkalmeister Lasemann,» oli vastuseks, «ja mis te ilmaaegu tänate.» — «Hea küll,» ütles K., «võib-olla juhtume veel kokku.» — «Ma ei usu,» ütles mees. Samal hetkel hüüdis täishabe kätt tõstes: «Tere päevast, Artur, tere päevast, Jeremias!» K. pöördus vaatama, sel külatänaval võis niisiis ometi veel inimesi näha! Lossi poolt tulid kaks keskmist kasvu noormeest, mõlemad väga saledad, kitsastes rõivastes, ka näo poolest teineteisega väga sarnased. Neil oli tumepruun jume, millele kikkhabeme eri tooni must siiski tugevasti vastandus. Nende tänavaolude kohta kõndisid nad üllatava kiirusega, heites taktis ette oma sihvakaid jalgu. «Mis teid siia toob?» hüüdis täishabe. Nendega võis kõnelda ainult hõigeldes, nad käisid nii kiiresti ja ei peatunud. «Asjatoimetused,» hüüdsid nad naerdes vastu. «Kus?» — «Võõrastemajas.» — «Sinna lähen mina ka,» karjus K. korraga kõigist üle, ta ihkas kõigest väest, et need kaks teda ühes võtaksid; nende tutvus ei paistnud talle küll just palju tulu tõotavat, kuid ilmselt olid nad head, tujutõstvad teekaaslased. Nad kuulsid K-d küll, aga noogutasid vaid ja olidki juba möödas.

K. seisis ikka veel lumes, tal ei olnud erilist isu jalga lumest välja tõsta, et seda tükike maad edasi jälle sügavale hange vajutada; parkalmeister ja ta kaaslane, rahul sellega, et nad olid K. lõplikult majast välja saanud, taganesid aeglaselt, üha K. poole tagasi vaadates, paokil ukse kaudu majja, ja K. oli nüüd üksi teda endasse mähkiva lumega. Paras juhus väikest viisi meelt heita, torkas talle pähe, kui ma juhuslikult omal tahtel siin ei seisaks.

Siis avanes vasakut kätt jäävas hütis tibatilluke aken — suletuna oli see vahest lume vastuhelgi tõttu sügavsinisena paistnud —, mis oli tõesti nii tibatilluke, et kui ta lahti oli, siis ei paistnud sealt väljavaataja kogu nägu, vaid üksnes silmad, vanad pruunid silmad. «Seal ta seisabki,» kuulis K. värisevat naisehäält. «See on maamõõtja,» ütles mehehääl. Siis astus mees akna juurde ja küsis, mitte just ebasõbralikult, aga igatahes nii, nagu oleks ta huvitatud, et tema maja ees tänaval oleks kõik korras: «Keda te ootate?» — «Saani, mis mind peale võtaks,» ütles K. «Siin ei liigu saane,» ütles mees, «siin pole liiklust.» — «See on ju ometi tee, mis lossi viib,» vaidles K. vastu. «Sellest hoolimata,» ütles mees teatava kalkusega, «siin pole liiklust.» Siis olid mõlemad vait. Kuid mees ilmselt kaalutles midagi, sest ta hoidis akent, millest suitsu hoovas, ikka veel lahti. «Halb tee,» ütles K., et teda tagant ergutada. Mees ütles ainult: «Seda küll.» Aga veidi aja pärast ütles ta siiski: «Kui tahate, siis ma viin teid oma saaniga.» — «Tehke seda, palun,» ütles K. rõõmsalt, «kui palju te selle eest tahate?» — «Mitte midagi,» ütles mees. K. imestas väga. «Te olete ju maamõõtja,» ütles mees selgitavalt, «ja kuulute lossi juurde. Kuhu te tahate sõita?» — «Lossi,» ütles K. kähku. «Siis ma ei sõida,» ütles mees otsekohe. «Aga ma kuulun ju lossi juurde,» ütles K. mehe enda sõnu korrates. «Võib-olla,» ütles mees tõrjuvalt. «Viige mind siis võõrastemajja,» ütles K. «Hüva,» ütles mees, «ma tulen kohe saaniga.» Kõik see ei jätnud muljet erilisest lahkusest, vaid pigem omamoodi üpris egoistlikust, arast, peaaegu väiklasest püüdest K-d maja eest minema saada.

Hoovivärav avanes ja sealt libises välja väike, täiesti lame, istmeta, kergete koormate jaoks mõeldud regi, mida vedas kehvake hobune; ree taga tuli küürus, igerik, lonkav mees kõhna, punase, nohuse näoga, mis kõvasti pea ümber mässitud villase salli tõttu eriti väiksena tundus. Mees oli silmanähtavalt haige, ja ikkagi oli ta üksnes K. minematoimetamiseks välja tulnud. K. viis jutu sellele, kuid mees lõi käega. K. kuulis vaid seda, et mees oli voorimees Gerstäcker ja oli võtnud selle ebamugava ree, kuna see seisis parasjagu käepärast ja mõne teise väljavedamine oleks liiga palju aega nõudnud. «Istuge peale,» ütles ta ja osutas piitsaga ree pärasse. «Ma istun teie kõrvale,» ütles K. «Mina käin jala,» ütles Gerstäcker. «Mispärast?» küsis K. «Mina käin jala,» kordas Gerstäcker ja hakkas rappudes köhima, nii et ta pidi jalad lumme vajutama ja kätega reeservast kinni hoidma. K. ei ütelnud enam midagi, istus ree tagaotsale, pikapeale andis köha järele ja sõit läks lahti.

Juba kummaliselt hämar loss seal ülal, kuhu K. oli lootnud veel täna jõuda, jäi jälle kaugemale. Aga otsekui peaks K-le esialgseks hüvastijätuks veel kuidagi märku andma, kõlas sealt rõõmsalt elev kellalöök, mis vähemalt hetkeks südame värisema pani, nagu ähvardaks teda — sest see kõla oli ka valuline — selle täidumine, mida ta ebamääraselt igatses. Aga suur kell vaikis peagi ja tema asemel hakkas monotoonselt tilisema kelluke, võib-olla veel ülal, aga võib-olla ka külas. Igatahes sobis see tilin pareminigi aeglase sõidu juurde armetu, kuid kalgi voorimehega.

«Kuule,» hüüdis K. äkki — nad olid juba kiriku ligidal, võõrastemaja polnud enam kaugel, K. võis juba veidi riskida —, «ma panen väga imeks, et sa julged mind omal vastutusel ringi sõidutada, kas sa siis tohid seda?» Gerstäcker ei teinud kuulmagi ja sammus rahumeeli hobuse kõrval edasi. «Hei,» hüüdis K., pressis reelt pisut lund kokku ja tabas sellega Gerstäckerit otse kõrva. Nüüd jäi mees seisma ja pöördus tema poole; kuid teda nii lähedal seismas nähes — regi oli veel veidi maad edasi libisenud —, nähes seda küürus, mõnes mõttes piinatud kuju, punast, väsinud, kõhetut nägu kuidagi isesuguste põskedega — üks lame, teine sisse langenud —, kuulamisel ammuli jäänud suud, kust paistis vaid paar üksikut hammast, pidi K. seda, mida ta enne tigedusest oli öelnud, nüüd kaastundest kordama: et kas Gerstäcker ei saa K. küütimise eest viimati karistada? «Mis sa tahad?» küsis Gerstäcker, midagi taipamata, aga ei hakanud ka selgitust ootama, nõõtas vaid hobust ja nad sõitsid edasi.