Читать книгу Loss - Franz Kafka - Страница 6

Kui nad juba peaaegu võõrastemaja juures olid — ühe teekäänaku järgi tundis K. selle ära —, valitses tema imestuseks juba täielik pimedus. Kas ta oli nii kaua ära olnud? Tema arvestuse järgi ometi ainult tund või kaks. Ja välja läinud oli ta hommikul. Ja nälga ta polnud tundnud. Ja alles veidi aja eest oli olnud ühtlane päevavalgus, pimedus saabus alles nüüd. «Napid päevad, napid päevad,» ütles ta endamisi, libistas end reelt maha ja sammus võõrastemaja poole.

Maja väikesel eestrepil seisis tema suureks heameeleks peremees ja näitas talle ülestõstetud laternaga valgust. Hetkeks meenus K-le voorimees ja ta seisatas, kusagilt pimedusest kostis köhimist, see oli tema. Noh, aga küllap ta näeb voorimeest varsti jälle. Alles siis, kui ta oli jõudnud üles alandlikult tervitava peremehe juurde, silmas ta kahte meest, teine teisel pool ust. Ta võttis peremehe käest laterna ja valgustas neid kahte. Neid mehi oli ta juba kohanud, ning hüütud oli neid Arturiks ja Jeremiaks. Nüüd andsid nad au. Oma sõjaväeteenistust, seda õnnelikku aega meenutades puhkes K. naerma. «Kes te olete?» küsis ta ja vaatas kord ühele, kord teisele otsa. «Teie abilised,» vastasid nad. «Need on abilised jah,» kinnitas vaikselt peremees. «Kuidas?» küsis K. «Kas teie olete minu vanad abilised, kellel ma lasksin järele tulla, need, keda ma ootan?» Mehed jaatasid. «Hea küll,» ütles K. veidi aja pärast, «hea, et te tulite.» Veel mõne aja pärast lisas ta: «Te jäite muide kole kauaks tulema, te olete kohusetundetud.» — «See oli pikk tee,» ütles üks neist. «Pikk tee,» kordas K., «aga ma nägin teid, kui te lossist tulite.» — «Jah,» ütlesid nad pikemalt selgitamata. «Kus teie aparaadid on?» küsis K. «Meil pole mingeid aparaate,» vastasid mehed. «Aparaadid, mis ma teie hoolde usaldasin?» ütles K. «Meil pole mingeid aparaate,» kordasid nad. «Olete teie aga tegelased,» ütles K., «kas te maamõõtmisest üldse midagi taipate?» — «Ei,» ütlesid nad. «Aga kui te minu vanad abilised olete, siis peate ju taipama,» ütles K. Nad olid vait. «Läki siis,» ütles K. ja tõukas nad enda ees majja.

Siis istusid nad kolmekesi ilma midagi rääkimata kõrtsitoa väikese laua äärde õlut jooma, K. keskele, abilised paremale ja vasakule käele. Muidu oli ainult üks laud talumeeste päralt nagu eelmiselgi õhtul. «Raske on teiega,» ütles K. ja võrdles juba mitmendat korda abiliste nägusid, «kuidas ma küll teie vahel vahet teen? Teil on ainult erinevad nimed, muidu olete sarnased nagu» — ta takerdus ja lisas siis tahtmatult —, «muidu olete ju samased nagu maod.» Mehed muigasid. «Üldiselt tehakse meie vahel hästi vahet,» ütlesid nad eneseõigustuseks. «Ma usun küll,» ütles K., «ma olin ju ise selle tunnistajaks, aga mina näen ainult oma silmadega ja nendega ma teil vahet ei tee. Seepärast kohtlen ma teid nagu ühte meest ja kutsun mõlemat Arturiks, nii oli ju ühe nimi, kas sinu või?» küsis K. ühe mehe käest. «Ei,» ütles see, «minu nimi on Jeremias.» — «Ükskõik,» ütles K., «mina kutsun teid mõlemaid Arturiks. Saadan ma kuhugi Arturi, siis, lähete mõlemad, annan ma mõne töö Arturile, siis teete selle koos ära. Ma saan seeläbi küll suurt kahju, sest ma ei saa teid eraldi tööle panna, aga niipalju on jälle kasu, et kõige eest, mis ma teile ülesandeks teen, kannate ühiselt jagamatut vastutust. Kuidas te tööd omavahel jaotate, on mulle ükskõik, ainult te ei tohi süüd teineteise kaela ajada, minu jaoks te olete ainult üks mees.» Nad kaalusid seda asja ja ütlesid: «Meile oleks see üpris vastumeelt.» — «Kuidas muidu,» ütles K., «loomulikult peab see teile vastumeelt olema, aga nii see jääb.» Juba mõnda aega oli K. näinud üht talumeest laua ümber hiilimas, kes võttis lõpuks südame rindu, tuli ühe abilise juurde ja tahtis talle midagi kõrva sosistada. «Vabandust,» ütles K., lõi käega vastu lauda ja tõusis püsti, «need on minu abilised ja meil on praegu asju arutada. Kellelgi pole õigust meid segada!» — «Aga palun, palun,» ütles talumees hirmunult ja taandus, selg ees, oma seltskonna juurde. «Seda peate ennekõike meeles pidama,» ütles siis K., jällegi istet võttes, «et ilma minu loata ei tohi te kellegagi rääkida. Ma olen siin võõras, ja kui te olete minu vanad abilised, siis olete teiegi võõrad. Meie, kolm võõrast, peame seepärast kokku hoidma, andke mulle selle peale käsi.» Liigagi valmalt sirutas kumbki oma käe K-le vastu. «Pidage oma käpad endale,» ütles K. «minu käsk aga jääb maksma. Ma lähen nüüd magama ja soovitan seda teilgi teha. Täna läks meil üks tööpäev kaotsi, homme tuleb väga varakult pihta hakata. Te peate lossi sõiduks saani hankima ja sellega kell kuus siin maja ees olema.» — «Hästi,» ütles üks, kuid teine segas vahele: «Sa ütled «hästi», ja ise tead, et see pole võimalik.» — «Rahu,» ütles K., «paistab, et te tahate teineteisest erinema hakata.» Aga nüüd ütles juba esimenegi: «Tal on õigus, see on võimatu, ilma loata ei tohi ükski võõras lossi minna.» — «Kuhu peab pöörduma loa saamiseks?» — «Ma ei tea, võib-olla kastellaani poole.» — «Siis võtame sinna telefonikõne, helistage kohe praegu kastellaanile, teie mõlemad.» Nad jooksid aparaadi juurde, said ühenduse — kuidas nad seal küll rüselesid! Pealtnäha olid nad naeruväärselt kuulekad — ja küsisid, kas K. tohib homme koos nendega lossi tulla. Vastusena kostvat: «Ei!» kuulis K. oma laua ääreski. Aga vastus oli põhjalikum ja kõlas nii: «Ei homme ega mõni teine kord.» — «Ma helistan ise,» ütles K. ja tõusis püsti. Kui siiani oli K-st ja tema abilistest vähe välja tehtud, välja arvatud vahejuhtum talumehega, siis tema viimane märkus äratas üldist tähelepanu. Kõik tõusid koos K-ga püsti, ja kuigi peremees katsus neid tagasi tõrjuda, kogunesid nad ahtas poolringis telefoni juurde K. ümber. Nende hulgas oli ülekaalus arvamine, et K. ei saa mingit vastust. K. pidi neid paluma vakka olla, nende arvamus ei huvitavat teda.

Kuuldetorust kostis niisugust suminat, mida K. polnud helistamisel muidu kunagi kuulnud. Tundus, nagu moodustuks arvutute lapsehäälte suminast — aga see polnudki niivõrd sumin kui laul, mida laulsid üpris kauged, ülikauged hääled —, nagu moodustuks sellest suminast päris mõeldamatul teel üksainus kõrge, kuid vali hääl, mis põrkas vastu kõrva, justkui nõudes õigust tungida sügavamale kui üksnes väetisse kuulmisse. K. kuulas, ilma et ta oleks helistanud, vasaku käsivarre oli ta telefonipuldile toetanud ja kuulas.

Ta ei teadnud, kui kaua — niikaua, kuni peremees teda kuuesabast sikutas ja talle teatas, et tema juurde tuli käskjalg. «Eemale!» karjus K. enesevalitsust kaotades, võib-olla koguni telefonitorusse, sest nüüd kostis sealt kellegi hääl. Arenes järgmine kõnelus. «Siin Oswald, kes räägib seal?» ütles range, kõrk hääl, K. arvates väikese keeleveaga, mida püüti ennastületavalt tasa teha järjest suureneva rangusega. K. viivitas oma nime ütlemisega, telefoni vastu oli ta kaitsetu, teine võis ta läbi põrkida, toru ära panna ja seega oleks K. sulgenud endale võib-olla küllalt olulise tee. K. kõhklemine tegi mehe kannatamatuks. «Kes seal on?» kordas ta ja lisas: «Mulle meeldiks väga, kui sealtpoolt nii palju ei helistataks, alles silmapilgu eest oli üks kõne.» Selle märkuse jättis K. tähele panemata ja teatas, äkki otsusele jõudes: «Siin härra maamõõtja abiline.» — «Mis abiline? Mis härra? Mis maamõõtja?» K-le meenus eilne telefonikõne. «Küsige Fritzult,» ütles ta lühidalt. Tema endagi üllatuseks oli sellest abi. Aga veel rohkem kui seda pani ta imeks sealse teenistuse ühtsust. Vastuseks kõlas; «Ma juba tean. See igavene maamõõtja. Jajah. Ja mis edasi? Missugune abiline?» — «Josef,» ütles K. Teda häiris veidi talumeeste pomin ta selja taga, ilmselt polnud nad rahul, et ta enda nimel ei rääkinud. Kuid K-l polnud aega nendega tegelda, sest kõnelus nõudis kogu ta tähelepanu. «Josef?» küsiti vastu. «Abiliste nimed on» — väike paus, ilmselt küsis vastaja kellegi teise käest järele — «Artur ja Jeremias.» — «Need on uued abilised,» ütles K. «Ei, need on vanad.» — «Need on uued, aga mina olen vana, kes alles täna härra maamõõtjale järele jõudis.» — «Ei,» karjuti nüüd. «Kes ma siis olen?» küsis K. ikka rahulikult nagu siianigi. Ja pärast pausi ütles seesama hääl sellesama keeleveaga, olles siiski justkui teine, sügavam, auväärsem: «Sa oled vana abiline.»

K. kuulas selle hääle kõla ja peaaegu oleks tal seejuures tähele panemata jäänud küsimus: «Mis sa tahad?» Kõige meelsamini oleks ta juba toru ära pannud. Sellest kõnelusest ei oodanud ta enam midagi. Aga selleks sunnituna küsis ta veel kiiresti: «Millal mu härra tohib lossi tulla?» — «Mitte iialgi,» kõlas vastus. «Hüva,» ütles K. ja riputas toru hargile.

Talumehed olid talle selja tagant juba hoopis lähedale trüginud. Ühtelugu K. poole kõõritavatel abilistel oli tegemist, et neid temast eemal hoida. Kuid see näis olevat lihtsalt janditamine, pealegi andsid talumehed kõneluse tulemusega rahule jäädes survele pikapeale järele. Siis lahutas nende salga kärmel sammul tagantpoolt tulev mees, kes tegi K-le kummarduse ja ulatas talle kirja. K. hoidis kirja käes ja vaatas mehele otsa, mida ta pidas praegu tähtsamaks. Mees oli väga sarnane abilistega, niisama sale, niisama napis riietuses, niisama nõtke ja kärmas nagu nemadki, kuid siiski hoopis teisiti. Just tema oleks võinud K. abiliseks hakata! Natuke meenutas see mees K-le rinnalapsega naist, keda ta oli parkalmeistri juures näinud. Ta rõivad olid peaaegu valged, rüü ei olnud kindlasti mitte siidist, vaid talirõivas nagu kõigil teistelgi, kuid sellel oli siidrõiva õhulisust ja pidulikkust. Mehel oli helge ning aval ilme ja ülisuured silmad. Ta naeratus oli haruldaselt meeltülendav; ta pühkis käega üle näo, nagu tahaks ta seda naeratust minema peletada, kuid see ei läinud tal korda. «Kes sa oled?» küsis K. «Olen käskjalg,» ütles mees, «Barnabas on mu nimi.» Kõneldes avanesid ja sulgusid ta huuled mehelikult ja ometi õrnalt. «Kas sulle meeldib siin?» küsis K. ja osutas talumehi, kes polnud ikka veel tema vastu huvi kaotanud ja kes lausa ärapiinatud nägudega — pealuu nägi neil nii välja, nagu oleks ta ülevalt lamedaks löödud ja nagu oleksid näojooned löögivalus moodustunud, paksude huultega, ammuli suuga, — pealt vahtisid ja samas siiski ei vahtinud, sest mõnikord eksis nende pilk ära ja klammerdus enne tagasipöördumist mõne tähtsusetu eseme külge; ja siis osutas K. abilistele, kes teineteisel ümbert kinni hoidsid, põsk põse vastas, ja naeratasid, kusjuures ei saanud aru, kas alandlikult või pilkavalt; ta näitas neid kõiki Barnabasele, nagu esitledes saatjaskonda, keda erilised asjaolud on talle peale sundinud, ning ootas — ja selles oli usalduslikkust, mis oli K-le oluline —, et Barnabas tema ja nende vahel ikka ja alati vahet teeks. Kuid Barnabas — oli igatahes tunda, et täiesti ilmsüütult, — ei teinud K. küsimust märkamagi, laskis selle kõrvust mööda nagu hästikasvatatud teener isanda ainult pealtnäha talle määratud sõnad, vaatas vaid küsimuse ajel korraks ringi, tervitas kättpidi talumeeste seas olevaid tuttavaid ja vahetas abilistega paar sõna, seda kõike sundimatult ja sõltumatult, nendega ühte sulamata. Tagasitõrjutud, kuid mitte häbistatud, pöördus K. uuesti kirja juurde oma käes ja avas selle. Kiri kõlas nõnda: «Väga austatud härra! Nagu Te teate, on Teid krahvi teenistusse vastu võetud. Teie otseseks ülemuseks on küla kogukonna-eestseisja, kes teatab Teile lähemalt Teie töö ja palgatingimused ning kellele Te hakkate ka aru andma. Sellegipoolest ei lase ka mina Teid silmist. Barnabas, selle kirja tooja, tuleb aeg-ajalt Teie poole, et kuulda Teie soove ja neist mulle teatada. Te võite minult võimaluste piires alati vastutulekut oodata. Mulle on tähtis, et mu töötajad oleksid rahul.» Allkiri polnud loetav, kuid selle juurde oli trükitud: X. kantselei juhataja. «Oota!» ütles K. kummardavale Barnabasele ja hüüdis peremeest, et see talle tema toa kätte näitaks, sest ta tahtis kirjaga natuke aega üksi olla. Seejuures meenus talle, et kõige sümpaatia juures, mida ta Barnabase vastu tundis, polnud see siiski midagi muud kui käskjalg, ja ta tellis Barnabasele ühe õlle. Ta jälgis, kuidas Barnabas selle vastu võtab; ilmselt võttis ta selle väga heal meelel vastu ja hakkas kohe jooma. Siis läks K. peremehega kaasa. Majakeses polnud K-le ühtki tuba anda peale väikese katusekambri, ja sellegagi oli raskusi, sest kaks teenijatüdrukut, kes seal siiani olid maganud, tuli mujale paigutada, õigupoolest polnudki muud tehtud kui tüdrukud minema saadetud, muus osas ei olnud tuba ilmselt muudetud, ainsas voodis polnud pesugi, üksnes paar patja ja üks hobusetekk, nii nagu kõik viimasest ööst oli jäänud. Seinal paar pühakupilti ja sõdurifotot; tuba polnud isegi tuulutatud, ilmselt loodeti, et uus külaline ei jää kauaks, ega tehtud ka midagi selleks, et teda kinni hoida. Kuid K. oli kõigega nõus, võttis endale teki ümber, istus laua äärde ja hakkas küünlavalgel veel kord kirja lugema.

Kiri polnud ühtlane, oli kohti, kus temaga kõneldi nagu vaba mehega, kelle tahet tunnustatakse, niisugune oli alguse pöördumine, niisugune oli koht, mis tema soove puudutas. Kuid oli teisi kohti, kus teda koheldi kas avameelselt või varjatult nagu väikest, tolle juhataja asupaigast vaevalt märgatavat töötajat; juhataja pidi pingutama, et teda «mitte silmist lasta», K. ülemuseks oli üksnes külavalitseja, kellele ta pidi koguni aru andma, ainsaks kolleegiks vahest külapolitseinik. Need olid kaheldamatud vasturääkivused. Ja nad olid nii nähtavad, et pidid olema ette kavatsetud. Selle ametkonna suhtes pöörast mõtet, et siin võiks kaasa rääkida otsustusvõimetus, ei hakanud K. kaalumagi. Pigem nägi ta selles varjamatult pakutud valikut: tema otsustada oli jäetud, mida ta kirja korraldustest teha võtab, kas ta tahab olla küll silmapaistvas, aga lossiga vaid näilikus ühenduses olev külatöötaja või näilik külatöötaja, kes tegelikult laseb kogu oma töövahekorra Barnabase sõnumitel määrata. K. ei kõhelnud valiku tegemisel, poleks kõhelnud ka ilma nende kogemusteta, mis tal juba olid. Üksnes külatöötajana, lossihärradest võimalikult kaugel, on ta suuteline lossis midagi saavutama; külarahvas, kes teda praegu veel umbusaldab, päästab siis oma keelepaelad lahti, kui K. saab ehk küll mitte nende sõbraks, aga kaaskodanikuks igatahes, ja kui tema ning Lasemanni või Gerstäckeri vahel ei ole enam mingit vahet — ning see peab sündima õige peatselt, sellest sõltub kõik —, siis avanevad tema ees kindlasti hoobilt kõik teed, mis juhul, kui see üksnes isandatest seal ülal ja nende armust sõltuks, jääksid talle alatiseks suletuks ja ka nähtamatuks. On olemas küll oht, ja kirjas on seda küllaldaselt rõhutatud, seda on teatava rõõmuga kujutatud, nagu oleks see möödapääsmatu. See oht on tööliseks saada — teenistus, ülemus, töö, palgatingimused, aruandmine, töötajad, kiri lausa kubiseb sellest, ja kui ongi öeldud muud, isiklikumat, siis on seda öeldud just sellest seisukohast. Kui K. tahab tööliseks saada, võib ta selleks saada, aga siis juba täie, kohutava tõsidusega, kuhugi mujale vaatamata. K. teadis, et teda ei ähvardata tegeliku sunniga, seda ta ei kartnud, kõige vähem veel siin; kuid julgust kahandava ümbruse, pettumustega äraharjumise võim, iga silmapilgu märkamatute mõjutuste võim — neid kartis ta küll, aga selle ohuga pidi ta julgema võitlusse astuda. Kiri ei vaikinud ju sellestki, et kui peaks võitluseks minema, siis oli K-l olnud jultumust algust teha; seda oli peenelt öeldud ja üksnes rahutu südametunnistus — rahutu, mitte halb — võis seda märgata, need olid kolm sõna «nagu Te teate» seoses tema teenistussevõtmisega. K. oli endast teatanud ja sestpeale ta teadis, nagu kirjas oli väljendatud, et ta on vastu võetud.

K. võttis seinalt ühe pildi maha ja riputas kirja naela otsa; siin toas hakkab ta elama, siin peab rippuma ka kiri.

Siis läks ta alla kõrtsituppa. Barnabas istus koos abilistega ühe lauakese ääres. «Ahaa, seal sa oledki,» ütles K. ilma mingi ajendita, üksnes heast meelest, et ta Barnabast nägi. Barnabas kargas kohe püsti. Vaevalt oli K. sisse astunud, kui talumehed üles tõusid, et talle lähemale tulla, neil hakkas juba harjumuseks saama talle kõik aeg järele joosta. «Mis te minust tahate ilmlõpmata?» hüüdis K. Nad ei pannud seda pahaks ja pöördusid aegamisi oma kohtadele tagasi. Minnes ütles üks neist ebamäärase naeratusega, millega mõned teisedki liitusid, põgusalt selgituseks: «Ikka kuuleb midagi uut,» ja lakkus huuli, just nagu oleks see uus mõni roog. K. ei öelnud midagi lepitavat, oli hea, kui nad teda natuke respekteerima hakkavad; aga vaevalt oli ta Barnabase juures, kui tundis juba kuklas ühe talumehe hingeõhku. Nagu see ütles, tuli ta soolatoosi võtma, kuid viha pärast põrutas K. jalga vastu maad ja talumees jooksis ilma soolatoosita minema. K-st oli tõesti kerge jagu saada, tuli näiteks ainult talumehed üles ässitada; nende kangekaelne osavõtlikkus oli tema meelest halvem kui teiste kinnisus, ja pealegi oli ju seegi kinnisus, sest kui K. oleks nende lauda istunud, siis poleks nemad kindlasti sinna istuma jäänud. Üksnes Barnabase juuresoleku tõttu ei tõstnud ta kära. Kuid ta pöördus siiski veel ähvardavalt talumeeste poole ja nemadki olid tema poole pöördunud. Aga kui ta neid seal istumas nägi — iga mees omal kohal, isekeskis juttu ajamata, ilma nähtava omavahelise seoseta, ainult sel viisil seotud, et nad kõik teda põrnitsesid —, siis paistis talle, nagu poleks see hoopiski tigedus, mis neid teda jälitama sundis; võib-olla tahtsid nad tõepoolest talt midagi saada ja ei osanud seda ainult välja öelda, ja kui see ka nii ei olnud, siis oli see vahest lihtsalt lapsemeelsus, mis näis siin üldse valitsevat; kas polnud lapselik peremeeski, kes hoidis mõlema käega õlleklaasi, mille ta pidi viima ühele külastajale, ja vaatas paigal seistes K. poole, lastes kõrvust mööda perenaise hõike, kes oli end köögiluugist välja küünitanud?

Rahulikumalt pöördus K. nüüd Barnabase poole, ta oleks hea meelega abilised minema saatnud, kuid ei leidnud selleks ettekäänet. Nad vahtisid muide vaikides oma õlleklaasi. «Ma lugesin kirja läbi,» alustas K., «kas sa tead ta sisu?» — «Ei,» ütles Barnabas pilguga, mis näis kõnelevat rohkem kui ta sõnad. Võib-olla eksis K. siin heas nagu talumeeste puhul halvas, kuid Barnabase juuresoleku meeldiv mõju jäi püsima. «Kirjas on ka sinust juttu, nimelt pead sina aeg-ajalt minu ja juhataja vahel teateid vahendama, seepärast ma mõtlesingi, et sulle on sisu teada.» — «Minu ülesandeks oli ainult kiri üle anda,» ütles Barnabas, «oodata, kuni see on loetud, ja kui sa vajalikuks pead, siis viia tagasi suuline või kirjalik vastus.» — «Hästi,» ütles K., «kirjutamiseks pole vajadust, anna härra juhatajale edasi — kuidas ta nimi oligi? Ma ei suutnud seda allkirjast välja lugeda.» — «Klamm,» ütles Barnabas. «Anna siis härra Klammile edasi minu tänu nii vastuvõtmise kui ka tema erilise lahkuse eest, mida ma oskan hinnata kui inimene, kes pole ju end siin üldse veel heast küljest näidanud. Ma toimin täielikult tema kavatsuste kohaselt. Erilisi soove mul täna ei ole.» Barnabas, kes oli täpselt tähele pannud, palus luba läkitust K-le korrata. K. lubas, ja Barnabas kordas kõike sõna-sõnalt. Siis tõusis ta püsti, et hüvasti jätta.

Terve selle aja oli K. tema nägu silmitsenud, nüüd tegi ta seda viimast korda. Barnabas oli umbes K. pikkune, sellest hoolimata näis ta pilk langevat K-le nagu ülalt alla, kuid see sündis peaaegu alandlikult, oli võimatu, et see mees võis kellelegi häbi teha. Ta oli küll ainult käskjalg, ei teadnud kirjade sisu, mida ta pidi kätte toimetama, kuid läkitusena tundusid ka ta pilk, ta naeratus, ta kõnnak, olgugi et ta ise sellest midagi ei teadnud. Ja K. ulatas talle käe, mis teda ilmselt üllatas, sest tema oli tahtnud üksnes kummardust teha.

Kohe pärast Barnabase lahkumist — enne ukse avamist oli ta veel õlaga kergelt ukse vastu toetunud ja ruumi pilguga mõõtnud, mis polnud enam kellelegi määratud, — ütles K. abilistele: «Ma toon toast oma märkmed, siis kõneleme edasisest tööst.» Nad tahtsid kaasa tulla. «Jääge siia,» ütles K. Nad tahtsid ikka veel kaasa tulla. K. pidi rangemalt käsku kordama. Barnabast polnud enam eeskojas. Kuid ta oli ju alles nüüdsama lahkunud. Aga ka maja ees — sadas värsket lund — ei näinud K. teda. Ta hüüdis: «Barnabas!» Ei mingit vastust. Oli ta vahest veel majas? Teist võimalust ei paistnud olevat. Sellele vaatamata karjus K. veel kord kõigest jõust ta nime. Nimi kõmatas läbi öö. Ja nüüd kostis kaugusest siiski nõrk vastus, juba nii kaugel oli Barnabas. K. hõikas ta tagasi ja läks talle ise ühtlasi vastu; seal, kus nad kohtusid, polnud neid võõrastemajast enam näha.

«Barnabas!» ütles K., ilma et ta oleks suutnud hääle värisemisest jagu saada. «Ma tahtsin sulle veel midagi öelda. Ma leian, et see on siiski üpris halvasti korraldatud, et mul jääb loota ainult sinu juhuslikule tulekule, kui mul lossist midagi tarvis on. Kui ma poleks sind praegu juhuslikult kätte saanud — kuidas sa küll lendad! ma mõtlesin, et sa oled veel majas —, siis kes teab, kui kaua ma oleksin pidanud sinu järgmist ilmumist ootama.» — «Sa võid ju paluda juhatajat,» ütles Barnabas, «et ma tuleksin alati sinu poolt määratud kindlal ajal.» — «Ka see ei aitaks,» ütles K., «võib-olla ma ei taha terve aasta jooksul lasta midagi edasi öelda, aga just veerand tundi pärast sinu lahkumist on mul midagi edasilükkamatut.» — «Kas ma pean siis juhatajale teatama,» ütles Barnabas, «et tema ja sinu vahel tuleb luua mõni teine side kui minu kaudu?» — «Ei, ei,» ütles K., «sugugi mitte, ma mainin seda lihtsalt muuseas, seekord sain ma sind ju veel õnnelikult kätte.» — «Kas läheme võõrastemajja tagasi,» ütles Barnabas, «et sa saaksid mulle seal uue ülesande anda?» Juba astuski ta sammu maja poole. «Ei ole vaja, Barnabas,» ütles K., «ma tulen natuke maad sinuga ühes.» — «Miks sa ei taha võõrastemajja minna?» küsis Barnabas. «Need inimesed seal segavad mind,» ütles K., «sa nägid ju ise, kui pealetükkivad on need talumehed.» — «Me võime sinu tuppa minna,» ütles Barnabas. «See on teenijatüdrukute tuba,» ütles K., «räpane ja umbne; just selleks, et mitte sinna jääda, tahtsin ma veidi maad sinuga ühes tulla, sa pead ainult lubama,» lisas ta, et Barnabase kõhklemisest lõplikult jagu saada, «endal käe alt kinni võtta, sest sa käid kindlamini.» Ja K. võttis tal käe alt kinni. Oli päris pime, Barnabase nägu ei näinud K. üldse, tema kujugi nägi ebamääraselt, käsivart oli ta kobamisi otsinud juba pisut aega tagasi.

Barnabas andis järele, nad eemaldusid võõrastemajast. K. tundis küll, et äärmisest pingutusest hoolimata polnud ta suuteline Barnabasega sammu pidama, et ta takistas tema vaba liikumist ja et tavalises olukorras oleks pidanud kõik juba selle kõrvalise asjaolu tõttu nurjuma, liiatigi säärastes kõrvaltänavates nagu see, kus ta hommikupoolikul oli lumme vajunud ja kust üksnes Barnabas teda välja võis tirida. Kuid nüüd hoidus ta selle üle muretsemast, ka lohutas teda Barnabase vaikimine; kui nad läksid vaikides, siis tähendas ju edasiminek Barnabaselegi nende koosolemise ainsat eesmärki.

Nad läksid, aga K. ei teadnud, kuhu; ta ei tundnud midagi ära, isegi seda ta ei teadnud, kas nad olid juba kirikust möödas. Selle vaeva tõttu, mida ainuüksi käimine talle valmistas, ei suutnud ta oma mõtteid valitseda. Sihikindluse asemel läksid need hoopis sassi. Ikka ja jälle kerkis silme ette kodukant ja selle mälestused tulvasid talle meelde. Sealselgi peaväljakul seisis kirik, osalt ümbritses teda vana surnuaed ja seda omakorda kõrge müür. Väga vähestel poistel oli korda läinud sellele müürile ronida, K-lgi polnud see veel õnnestunud. Neid ei ajanud taga uudishimu. Surnuaial polnud nende ees enam ühtegi saladust. Väikesest võreuksest olid nad juba mitu korda sees käinud, ainult siledast kõrgest müürist tahtsid nad jagu saada. Ühel hommikupoolikul — vaikne tühi väljak oli valgusest üle ujutatud, millal oli K. seda varem või hiljem säärasena näinud? — õnnestus see tal üllatava kergusega. Ühes kohas, kust ta oli juba mitu korda tagasi libisenud, ronis ta, väikene lipp hammaste vahel, esimese hooga üles. Veel pudenes ta all kiviprügi, ja juba ta oligi üleval. Ta rammis lipu müüriprakku, tuul paisutas lipuriiet, ta vaatas alla ja ümberringi, ka üle õla tagasi, maasse vajuvate ristide poole, praegu ja siin polnud temast kedagi suuremat. Siis möödus juhuslikult õpetaja ja peletas K. oma pahase pilguga müürilt alla. Hüpates vigastas K. põlve ja jõudis suurivaevu koju, kuid sellegipoolest oli ta müüril olnud. Tookord näis see võidutunne talle terveks pikaks eluks tuge andvat, mis polnudki nii väga rumal, sest nüüd, nii paljude aastate järel Barnabase käevangus lumesajuöös tuli see talle abiks.

Ta haakus kindlamini käevangu, Barnabas peaaegu vedas teda, vaikust nad ei katkestanud. Teest teadis K. vaid niipalju, et teeolude järgi otsustades polnud nad veel kuhugi kõrvaltänavasse pööranud. Ta tõotas endale, et ükski raskus teel või koguni mure tagasitee pärast ei sunni teda edasiminekust loobuma. Nii palju tal ikka jõudu jätkub, et ennast lõpuks järel lohistada lasta. Ja kas see tee võis siis lõputu olla? Päeval oli loss ta ees paistnud kergesti saavutatava sihina, ja käskjalg teadis kindlasti kõige lühemat teed.

Siis jäi Barnabas seisma. Kus nad olid? Kas edasi ei läinudki teed? Kas Barnabas jätab K-ga hüvasti? See tal ei õnnestu. K. hoidis nii tugevasti Barnabase käsivarrest kinni, et tal hakkas peaaegu endal valus. Või kas oli uskumatu siiski sündinud ja nad olid juba lossis või selle väravate ees? Aga niipalju kui K. teadis, polnud nad üldse veel mäkkegi tõusnud. Või oli Barnabas viinud teda mõnda märkamatult tõusvat teed pidi? «Kus me oleme?» ütles K. vaikselt, rohkem endale kui Barnabasele. «Kodus,» ütles Barnabas sama vaikselt. «Kodus?» — «Vaata nüüd ette, härra, et sa ei libastu. Tee läheb allapoole.» — «Allapoole?» — «Ainult paar sammu,» lisas Barnabas, ja juba ta koputaski uksele.

Ukse avas üks neiu; nad seisid suure toa lävel peaaegu pimedas, sest ainult tagaseinas rippus vasakut kätt ühe laua kohal tilluke õlilamp. «Kes sinuga kaasas on, Barnabas?» küsis neiu. «Maamõõtja,» ütles Barnabas. «Maamõõtja,» kordas neiu valjemini laua poole. Seepeale tõusid seal püsti kaks vanainimest, mees ja naine, ning veel üks neiu. K-d tervitati. Barnabas esitles talle kõiki, need olid tema vanemad ja õed Olga ja Amalia. K. vaevu vaataski neile otsa; tal võeti märg kuub seljast, et seda ahju ääres kuivatada, K. laskis sel sündida.

Järelikult polnud mitte nemad kodus, Barnabas üksi oli kodus. Ja miks nad siin olid? K. tõmbas Barnabase kõrvale ja küsis: «Miks sa koju tulid? Või elate te juba lossi piirkonnas?» — «Lossi piirkonnas?» kordas Barnabas, nagu ei saaks ta K-st aru. «Barnabas,» ütles K., «sa tahtsid ju võõrastemajast lossi minna.» — «Ei,» ütles Barnabas, «ma tahtsin koju minna, lossi ma lähen alles hommikul. Ma ei maga kunagi seal.» — «Ah nii,» ütles K., «sa ei tahtnud siis lossi minna, vaid ainult siia.» Barnabase naeratus tundus talle nüüd kahvatum, tema ise silmapaistmatum. «Miks sa seda mulle ei öelnud?» — «Sa ei küsinud mult seda, härra,» ütles Barnabas, «sa tahtsid mulle veel ühe ülesande anda, ainult mitte kõrtsitoas ja ka mitte oma kambris, ja siis ma mõtlesin, et sa võiksid selle ülesande anda mulle segamatult siin, mu vanemate juures. Nad kõik lahkuvad toast, kui sa seda käsid. Kui sulle meie pool rohkem meeldib, võiksid sa öösekski siia jääda. Kas ma talitasin valesti?» K. ei suutnud vastata. See oli siis olnud arusaamatus, lihtlabane arusaamatus, ja K. oli täielikult selle õnge läinud. Oli lasknud ennast ära võluda Barnabase kitsukesest, siidiselt küütlevast kuuest, mille see nüüd lahti nööpis ja mille alt ilmus nähtavale jämedakoeline, räpaselt hall, palju paigatud särk tugeva kandilise sulaserinna ümber. Ja kõik ümberringi vastas sellele täielikult, koguni ületas seda: vana podagrat põdev isa, kes liikus rohkem kobavate käte kui aeglaselt paigast nihkuvate kangete jalgade abiga, ja ema, käed ristis rinnal, kes oma tüseduse tõttu võis samuti ainult kõige lühemaid samme võtta. K. tulekust saadik liikusid nad mõlemad, nii ema kui isa, oma nurgast tema poole ja ei olnud veel kaugeltki kohal. Omavahel ja ka Barnabasega sarnased õed, ainult et karmimate näojoontega kui Barnabasel, suured heledapäised tugevad piigad, seisid tulijate juures ja ootasid, et K. neile midagi tervituseks ütleks. K. ei saanud sõnagi suust. Ta oli uskunud, et tema jaoks on siin külas viimane kui üks inimene tähtis, ja küllap see nii oligi, ainult et just need inimesed siin ei läinud talle küll põrmugi korda. Kui ta oleks suutnud üksinda võõrastemajja tagasiteed leida, oleks ta kohe lahkunud. Võimalus koos Barnabasega hommikul lossi minna ei meelitanud teda ka sugugi. Nüüd öösel, tähelepandamatult oleks ta tahtnud Barnabase saatel lossi tungida, kuid selle Barnabase saatel, keda ta siiani oli näinud, mehe saatel, kes tähendas talle rohkem kui kõik teised, keda ta seni kohanud oli ja kellest ta oli ühtaegu uskunud, et ta on kaugelt üle oma nähtava positsiooni lossiga tihedates sidemetes. Kuid minna päise päeva ajal lossi koos siinse pere pojaga, kes täielikult siia kuulus ja nüüd selle perega ühe laua ääres istus, mehega, keda küllalt kõnekal viisil lossis magadagi ei lubatud, — see oli võimatu, see oli naeruväärselt lootusetu üritus.

K. istus aknalauale, otsustades seal ka öö veeta ja sellelt perekonnalt mitte ühtki muud teenet vastu võtta. Külainimesed, kes ta minema saatsid või teda kartsid, tundusid talle ohutumad, sest nemad tõrjusid teda õieti ainult tema enese poole, aitasid tal oma jõudu koos hoida; kuid need näilised avitajad, kes selle asemel, et teda lossi viia, teda väikese maskeraadi abil oma pere sekka tõid, — need eksitasid teda teelt, tahtsid nad siis seda või ei, ja tegutsesid tema jõudude hävitamiseks. Ta ei teinud kuulmagi perelauast kostvat söömakutset ning konutas noruspäi aknalaual.

Siis tõusis lauast Olga, õdedest õrnem, kes ilmutas ka pisut tütarlapselikku ujedust, tuli K. juurde ja palus teda lauda. Seal ootavat juba leib ja pekk, ta toovat õlut ka veel. «Kust?» küsis K. «Võõrastemajast,» ütles Olga. See oli K-le väga meele järele. Ta palus Olgat parem mitte õlut tuua, vaid saata teda võõrastemajja, tal olevat seal veel tähtis töö pooleli. Aga nüüd selgus, et Olga ei tahtnudki nii kaugele minna, mitte tema võõrastemajja, vaid teise, palju lähemasse — Härraste kõrtsi. Sellest hoolimata palus K. luba teda saata, mõeldes, et vahest leidub seal mõni magamisvõimalus; olgu see milline tahes, ikkagi eelistaks ta seda parimalegi voodile siin majas. Olga ei vastanud kohe, vaid heitis pilgu laua poole. Seal tõusis parajasti püsti tema vend, kes noogutas vastutulelikult ja ütles: «Kui härra seda soovib.» Peaaegu oleks see nõussejäämine sundinud K-d oma palvest taganema, sest üksnes tulutut plaani võis too seal heaks kiita. Aga kui nüüd hakati arutama küsimust, kas K-d lastakse võõrastemajja sisse, ja kui kõik selles kahtlesid, siis hakkas ta just tungivalt kaasaminekut nõudma, nägematagi vaeva mõne arusaadava põhjenduse leidmisega; see perekond pidi võtma teda niisugusena, nagu ta oli, millegipärast ei tundnud ta nende ees häbi. Ainult Amalia eksitas teda veidi oma tõsise, otsese, liikumatu, vahest pisut tuimagi silmavaatega.

Lühikesel teel võõrastemajja — K. oli Olgal käe alt kinni võtnud ega saanud teisiti edasi, kui et Olga pidi teda peaaegu samuti vedama nagu ennist tema vend, — kuulis ta, et tegelikult on see võõrastemaja määratud ainult lossi härrastele, kes seal söövad ja mõnikord koguni ööbivad, kui neil külas asja on. Olga rääkis K-ga vaikselt ja kuidagi usalduslikult, temaga koos oli meeldiv käia, peaaegu nagu vennagagi. K. tõrjus seda meeldimistunnet tagasi, kuid see püsis.

Väliselt oli võõrastemaja väga sarnane sellega, kus K. elas. Ega külas polnud üldse suuri väliseid erinevusi, aga väikesed torkasid otsemaid silma. Eestrepil oli käsipuu ja ukse kohale oli kinnitatud nägus latern. Kui nad sisse astusid, lehvis nende pea kohal krahvi värvidega lipp. Kohe eeskojas kohtasid nad peremeest, kes oli ilmselt majapidamist üle vaatamas; pilusilmil, kas uurivalt või uniselt vaatas ta möödudes K-le otsa ja ütles: «Härra maamõõtja võib minna ainult kõrtsituppa.» — «Jah, muidugi,» ütles Olga, kes K. kohe oma hoole alla võttis, «ta ainult saadab mind.» Aga K. vabastas end tänamatult Olgast ja kutsus peremehe kõrvale. Olga ootas seni kannatlikult eeskoja teises otsas. «Ma tahaksin siin öömaja,» ütles K. «Kahjuks on see võimatu,» ütles peremees. «Te vist ei tea veel, et see maja on määratud ainuüksi lossi härrastele.» — «Eeskiri võib ju säärane olla,» ütles K., «aga kindlasti on võimalik mullegi kuskil nurgas magamiskohta leida.» — «Ma tuleksin teile erakordse heameelega vastu,» ütles peremees, «aga kui jättagi arvestamata eeskirjade rangus, millest te räägite sel toonil nagu võõras, on see ka sellepärast mõeldamatu, et härrased on äärmiselt tundlikud; ma olen kindel, et nad ei ole suutelised, vähemalt täiesti ootamatult, mõne võõra nägemist taluma; nii et kui ma laseksin teil siin öö veeta ja teid mõne juhuse tõttu avastataks — ja juhused on alati härraste poolel —, siis oleksime kadunud, mitte ainult mina, vaid ka teie ise. See kõlab küll naeruväärselt, aga on tõsi.» Vaevalt, et see pikka kasvu, korrektselt kinninööbitud kuuega isand, kes rääkis K-ga usalduslikult, tema poole veidi alla kummardudes, üks käsi seina vastas, teine puusas, jalad ristis, veel külasse kuulus, olgugi et ta tumedad rõivad olid üksnes maamehe pidurõivad. «Kui ma väljendasin end ka halvasti,» ütles K., «siis ei alahinda ma sugugi eeskirja tähtsust ja usun teid täiesti. Ma tahan teie tähelepanu veel ainult ühele asjaolule juhtida: mul on lossis tähtsaid sidemeid ja veelgi tähtsamaid on loota, need kindlustavad teid iga ohu vastu, mis võiks minu ööbimisest tekkida, ja on teile tagatiseks, et minu võimuses on teid selle väikese vastutuleku eest vääriliselt tänada.» — «Ma tean seda,» ütles peremees ja kordas veel: «Seda ma tean.» Nüüd oleks K. võinud oma soovi tungivamalt esitada, kuid just see peremehe vastus viis ta mõtted hajali, seetõttu küsis ta vaid: «Kas täna ööbib siin palju härraseid?» — «Selles suhtes on täna küll soodus,» ütles peremees mõnevõrra ahvatlevalt, «siia jäi ainult üks härra.» K. ei suutnud ikka veel peale käia, lootes nüüd juba ka peaaegu vastu võetud olla, niisiis küsis ta veel ainult seda, mis on härra nimi. «Klamm,» ütles peremees nagu muuseas, pöördudes samas oma naise poole, kes tuli kummaliselt kulunud, vananenud tegumoega, rüüžide ja voltidega ülekuhjatud, kuid peente linnariiete kahinal lähemale. Ta tuli peremehe järele, härra juhatajal olevat mingi soov. Kuid enne lahkumist pöördus peremees veel kord K. poole, otsekui poleks ööbimine mitte enam tema, vaid K. otsustada. K. aga ei suutnud midagi öelda, teda pani eriti jahmatama asjaolu, et siin viibis just tema ülemus. Oskamata seda endalegi täiesti seletada, tundis ta end Klammi ees vähem vabalt kui muidu lossi ees; kui Klamm ta siit tabaks, poleks see talle hirmus mitte peremehe mõttes, küll aga piinlikult sobimatu tegu, umbes nii, nagu teeks ta kellelegi, kelle tänuvõlglane ta on, kergemeelselt haiget; seejuures rusus teda väga, et säärane kaalutlemine ongi ilmselt juba alluvuse, tööliseks-olemise kardetud tagajärgede näiteks ja et isegi siin, kus see ilmneb nii selgesti, pole ta suuteline seda alla suruma. Nii ta siis seisis, näris huuli ega lausunud midagi. Enne kui peremees ukse taha kadus, vaatas ta veel kord K. poole. K. vaatas talle järele ega liikunud paigast, kuni tuli Olga ja viis ta ära. «Mida sa peremehe käest tahtsid?» küsis Olga. «Ma tahtsin siin ööd olla,» ütles K. «Sa ööbid ju meil,» ütles Olga imestunult. «Jah, muidugi,» ütles K., jättes Olga mureks nende sõnade tõlgendamise.