Читать книгу Oona ja Salinger - Frédéric Beigbeder - Страница 6

Kui Diana Vreelandilt küsiti, kas tema kõige ekstravagantsemad mälestused tuginevad faktidele või on fiktsioon, vastas ta: „It’s faction.”

Käesolev raamat on puhtakujuline faction. Kõik selles on rangelt tõene: tegelaskujud on tõelised, kohad päriselt olemas (või olnud), seigad reaalsetel allikatel põhinevad ning kuupäevad kõik elulugudest ja ajalookäsiraamatutest järele kontrollitavad. Ülejäänu on väljamõeldis ja ma palun oma kangelaste laste, lastelaste ja lastelastelaste käest selle pühadustteotava sekkumise pärast vabandust.

Ameerika Ühendriikides leiutas Truman Capote selle romaani-žanri tarvis eraldi sildistuse: non-fiction novel. Kui George Plimpton teda 16. jaanuaril 1966. aastal New York Timesi jaoks intervjueeris, määratles ta oma ettevõtmist kui „narratiivset vormi, mis kasutab kõiki ilukirjanduslikke võtteid, ent jääb sealjuures faktidele igati truuks”. Tema väljendit võiks tõlkida kui „mitteilukirjanduslik romaan”. Õudne.

Ma eelistan kasutada keelendit „faktsioon”. See laseb aimata – rahuajal mõjub see peibutavalt –, et jutustuse autor on justkui vahti pidav sõdur või ohtliku mässu juht.

Kuna käesoleva raamatu tegelaskujud hoidsid oma elu kiivalt salajas, kasvatas see veelgi romaanikirjaniku rolli. Siiski tahaksin pühalikult teada anda järgmist: kui see lugu ei vastaks tõele, oleksin ülimalt pettunud.

FB

1980. aasta kevadel olid New Yorgis asuva Paley Parki tavapärased külastajad üsna ebatavalise vaatepildi tunnistajateks. Pargi serval peatus pikk must limusiin, kell võis olla kolme paiku pärastlõunal. Autojuht avas ukse kuuekümnendates eluaastates naisterahvale, kes kandis valget kostüümi ja päikeseprille ning väljus aeglaselt sõidukist. Proua jäi hetkeks paigale, näppides närviliselt pärlkaelakeed, nagu palvetaks ta helmeid lugedes, ja suundus siis pargi vasakusse nurka. Lähenedes seal põõsaste varjus olevale veeseinale, võttis see jõukas naine käekotist mõned portselanikillud. Seejärel muutus tema käitumine õige imelikuks. Ta põlvitas ja asus hoolitsetud sõrmeküüntega hullunult maad kaapima. Üks hot dog’i sööja imestas, miks see kaltsakas lillepeenras tuhnib, kui võiks toidujäänuseid otsida väljaku teises otsas asuvast prügikastist. Ta ei pööranud sellele tol hetkel tähelepanu, aga järele mõeldes tundus talle, nagu oleks kuuekümnendates naine portselanitükid auku matnud ja neile mullakamaka peale surunud, ise pargiseina ees käpuli nagu laps liivakastis. Värskeõhueine lõpetanud inimesed hämmeldusid veel enam, kui peen proua püsti tõusis, käed üleni mullased, ja väärikalt tagasi oma Cadillaci istus. Mustadest prillidest hoolimata võis tema näol märgata rahulolu õnnestunud tööst. Ta nägi välja nagu mõni veidrik, keda New Yorgi tänavatel ikka kohtab, eriti pärast seda, kui rahustid vabalt müüki tulid. Autojuht sulges ukse, läks teisele poole sõidukit, istus rooli ja pikk sedaan liugles hääletult 5. avenüü poole.