Читать книгу Oona ja Salinger - Frédéric Beigbeder - Страница 7

„Tahaksin jutustada ühe loo. Kas oskan kunagi jutustada muud kui vaid iseenda lugu?”

PIERRE DRIEU LA ROCHELLE „KODANIKUSTAATUS”, 1921

2010. aastate alguses märkasin, et ma ei suhtle enam ühegi endavanusega. Mind ümbritsesid inimesed, kes olid kõik minust kaks- või kolmkümmend aastat nooremad. Mu tüdruksõber oli sündinud samal aastal, kui mina esimest korda abiellusin. Kuhu olid kadunud minu põlvkonnakaaslased? Nad olid aegamööda haihtunud: enamik olid hõivatud töö ja lastega, mingist hetkest ei väljunud nad enam kontorist või kodust. Kuna vahetasin tihtilugu elukohta ja telefoninumbrit, ei saanud vanad sõbrad minuga enam ühendust, juhtus, et mõni suri, ja ma mõtlesin tahtmatult, et need kaks tragöödiat olid vahest seotud (kui minuga enam ei suheldud, siis elu seiskus). Võib-olla oli mu eakaaslaste vähesuse taga mu ümber muu põhjus: ma põgenesin oma peegelpildi eest. Neljakümnesed naised muserdasid mind oma täpselt minulike neuroosidega: noorusekadedus, kalgistunud süda, parandamatud kehalised kompleksid, hirm muutuda keppimiskõlbmatuks või seda juba olla. Minuvanused mehed käiasid aga mälestusi kunagistest pidudest, jõid, sõid, võtsid juurde ja kaotasid juukseid, vingudes lakkamatult oma abikaasa või poissmehepõlve üle. Keskikka jõudes rääkisid inimesed vaid rahast, eriti kirjanikud.

Minust oli saanud tõeline gerontofoob. Olin leiutanud uut tüüpi apartheidi: tundsin end hästi üksnes inimestega, kellele oleksin võinud olla isa eest. Noorte seltskond kohustas mind pingutama riietuse valikul, sundis kohandama keelekasutust ja kultuuritähiseid – see äratas mu üles, virgutas mind, tõi mu näole taas naeratuse. Tervituseks pidin libistama peopesa üle noore vestluskaaslase pihu, seejärel käe rusikasse tõmbama, et müksata siis teise rusikat, ja lööma lõpuks endale vasakule poole vastu rinda. Lihtne käepigistus oleks reetnud meie põlvkondliku vahe. Samamoodi pidin vältima aegunud nalju, näiteks mitte ütlema, et pean rühkima nagu Gérard d’Aboville^[1.] („Kes?”). Klassikaaslasi kohates tegin, nagu ei tunneks neid, naeratasin viisakalt ja lasin kärmelt jalga, kuna minuvanused inimesed olid mu jaoks tõesti liiga vanad. Vältisin püüdlikult restoranis abielupaaridega õhtustamist. Mind kohutasid kõik väikekodanlikud kohustused, eriti neljakümneste kokkusaamised trendikas pruunikashallis lõhnaküünaldega korteris. Ma heitsin mind tundvatele inimestele ette, et nad tunnevad mind. Ma ei tahtnud, et teataks, kes ma olen. Tahtsin 45-aastaselt uuesti puhtaks leheks saada. Käisin ainult uutes mässumeelsete laste baarides, siledate läikivate pindadega ööklubides, mälestustevabades tualettides, moekates restoranides, mille olemasolust mu vanad kamraadid said teada alles kaks-kolm aastat hiljem ajakirja Madame Figaro lehitsedes. Vahel lõin külge mõnele tüdrukule, kes selgitas mulle lõpuks leebel pilgul, et tema ema on minuga samast aastakäigust. Ainus mööndus vanadusele oli see, et ma ei tviitinud. Minu arvates oli mõttetu saata lauseid võõrastele, kui võisin neid koguda raamatute jaoks.

Tunnistan, et keeldudes lävimast eakaaslastega, keeldusin vananemast. Ajasin segamini nooruse ja noorusekultuse. Igas lähedase näokortsus näed sa iseenda lähemale hiilivat surma. Uskusin siiralt, et käies läbi noortega, kes ei räägi Robert Redfordist, vaid Robert Pattinsonist, elan kauem. Diskrimineerisin vanuseliselt iseennast. Dorian Grayd võib mängida ka pööningul hukatuslikku maali peitmata: piisab, kui kasvatada habe, et peeglist mitte enam oma tõelist nägu näha, keerutada ööklubides aeg-ajalt oma vanu 45-tolliseid, kanda piisavalt avaraid T-särke, et punduv kõht märkamatuks jääks, keelduda lugemisprillidest (nagu võiks väljasirutatud käe otsas raamatut lugev mees nooruslikum näida), hakata uuesti tennist mängima, seljas American Appareli trendikas antratsiithall, valgete palistustega dress, poseerida Kooplesi reklaamfotode seerial poeakendel, tantsida Ilbarritzi ranna Blue Cargo klubis alaealiste surfitüdrukutega ja põdeda iga päev pohmelust.

2010ndate alguseks polnud minust paremat Rihanna biograafia tundjat – nii murettekitav oli minu seisund.

Kolm aastat varem olin ühes Hanoveri linna kohvikus New Hampshire’i osariigis sattunud alloleva foto peale ühest võluvast lahkunust.

Selle neiu nimi on Oona O’Neill: pange tähele tema näitlejanna Gene Tierney soengut (tukk juukselahuga küljel, otsmik paljas), säravvalgeid hambaid ja pingul unearterit kaelal, väljendamas usku eksistentsi. Teadmine, et see tüdruk on elanud, annab jõudu. See selgepiiriliste kulmudega kuninglik brünett tõmbab kopsud puhast õhku täis ja näib uskuvat, et kõik on võimalik. Ent tema lapsepõlv... Ta oli kahene, kui isa tema ema maha jättis, et uue abikaasaga Euroopasse elama asuda. Oona saatis talle hiljem südantlõhestavaid postkaarte: „Issi, ma armastan sind väga, ära mind unusta!” Isa kohtus temaga uuesti alles kaheksa aastat hiljem.

1940. aastal oli Oona O’Neill armunud minu lemmikkirjanikku.

Avastasin selle foto siis, kui J. D. Salingeril oli veel kolm aastat elada jäänud. Olin sõitnud Jean-Marie Périer’ga Cornishisse New Hampshire’i Salingerist dokumentaalfilmi tegema. Idee oli samavõrra absurdne kui labane: maailma kõige misantroopsema kirjaniku külastamisest oli kujunenud omamoodi turismireis, mille võtsid ette tuhanded fännid. 1953. aastal oli romaani „Kuristik rukkis” autor kolinud farmi keset Uus-Inglismaa metsa. Pärast 1965. aastat – minu sünniaastat – polnud ta enam midagi avaldanud. Ta ei andnud mitte ühtegi intervjuud, keeldus pildistamisest ja igasugusest kokkupuutest välisilmaga. Ja mina kehastasin seda välisilma, mis kavatses kõrgtehnoloogilise kaameraga tema eraellu tungida. Miks? Ilma et oleksin seda tollal teadnud, oli minu tõmme selle vanakese poole seotud minu kasvava vastikustundega endavanuste vastu. Salingerile, nagu ka mulle, meeldisid endast märksa nooremad tüdrukud. Kõigis tema romaanides ja juttudes said sõna lapsed või teismelised. Nad sümboliseerisid kaotatud süütust, mittemõistetud puhtust; täiskasvanud olid kõik inetud, lollid, igavad, jäigad ja materiaalses mugavuses kinni. Oma parimates juttudes kasutab ta lapsikuid dialooge, et väljendada vastikust materialismi suhtes. „Kuristik rukkist”^[2.] on alates 1951. aastast üle kogu maailma müüdud 120 miljonit eksemplari – lühikest romaani, mis räägib internaatkoolist minema saadetud poisist, kes luusib Central Parkis ringi ja mõtiskleb, kuhu lähevad pardid talvel, kui järv on jääs. Salingeri teooria oli võib-olla lapsik, tõenäoliselt vale ja võib-olla ohtlik, ent ta oli leiutanud ideoloogia, mille ohvriks ma varmalt langesin. Ükski kirjanik pole tänapäeva maailma paremini määratlenud – maailma, mis on jagunenud kahte leeri. Ühel pool on tõsised isikud, tublid lipsudega õpilased, vanad väikekodanlased, kes käivad kontoris tööl, abielluvad pealiskaudse koduperenaisega, mängivad golfi, loevad majandusteemalisi esseesid, lepivad kapitalistliku süsteemiga sellisena, nagu see on: mehed, „kes räägivad ainult sellest, mitu miili nende neetud masin ühe galloni bensiiniga maha sõidab”^[3.]. Ja teisel pool ebaküpsed teismelised, masendunud lapsed, kes jäävad igaveseks gümnaasiumi esimesse klassi, mässajad, kes tantsivad öö läbi, ja hullumeelsed, kes uitavad metsas, mõtisklevad Central Parki partide üle, vestlevad kodutute ja nunnadega, armuvad 16-aastasesse tüdrukusse ega tee kunagi tööd, jäävad vabaks, vaeseks, üksildaseks, räpaseks ja õnnetuks ehk igavesed mässajad, kes arvavad, et astuvad tarbijalikule mudelile vastu, ent on tegelikult viimase kuuekümne aasta jooksul lääneriigid võlgadesse tõuganud ja aidanud alates 1940ndatest müüa miljardite dollarite eest ohtralt tarbitavaid kaupu (plaate, romaane, filme, teleseriaale, riideid, naisteajakirju, videoklippe, närimiskummi, sigarette, lahtisi autosid, gaseeritud jooke, alkoholi, narkootikume, kõiki tooteid, mida on reklaaminud ülbed peavoolu „marginaalid”). Mul oli tarvis seista vastamisi selle lapsiku kujutelma rajajaga, mis paneb arenenud maailma unistama. Salinger on kirjanik, kes lõi inimestes vastikuse vananemise ees.

Olime rentinud minibussi, et mööda neid rohelisi künkaid nühkida. Cornishisse jõudsime ühel imekaunil kevadisel hommikupoolikul, neljapäeval, 31. mail 2007. aastal kell 11.30. Taevas oli sinine, ent päike jäine. Külm päike on täiesti kasutu, sellise temperatuuriga ja Quebecist mõnesaja meetri kaugusel on ebaaus rääkida kevadest. Salingeri aadressi oli internetist lihtne leida, alates GPS-i leiutamisest ei saa meie planeedil keegi end enam ära peita. Ütlen teile nüüd aadressi, mis oli kuuskümmend aastat maailma üks salastatumaid. Cornishis asub üks vana katusega sild, mis kulgeb üle Connecticuti jõe. Kui see ületada naaberküla Windsori poolt tulles, tunnete end nagu Clint Eastwood filmis „Madisoni maakonna sillad”. Seejärel tuleb pöörata vasakule Wilson Roadile ja sõita mõnisada meetrit väikese hallide hauakividega surnuaiani, mis jääb paremale, valgeks võõbatud madala tara taha. Seejärel pöörake paremale Platt Roadile, mis kulgeb piki tihniku ja samblaga kaetud surnuaia äärt künkast üles. Kui võtate selle teekonna ette öösel, arvate end nüüd olevat Michael Jacksoni muusikavideos „Thriller”. Rännak Salingeri otsingul nõuab julgust, paljud ajakirjanikuhakatised on kõrgete lopsakate lehestike lähenedes otsa ringi pööranud. Bernanos räägib kusagil „vedelast vaikusest” ja enne 31. maid 2007 ei mõistnud ma, mida see väljend tähendab. Me – režissöör Jean-Marie Périer, produtsent Guillaume Rappeneau ja mina – ei tundnud end minibussis kuigi kindlalt. Ometi oli Jean-Marie nii mõndagi näinud: näiteks sõitis ta 1972. aastal kaasa Rolling Stonesiga nende Ameerika turneel, milles polnud midagi idüllilist. Ja nüüd vaatas ta mind segaduses, nagu tahaks öelda: „See tobe mõte tuli sinult, sõber, nii et ära nüüd vedelaks löö.”

Tee kitsenes ja lookles rohtu kasvanud vagudes kesk suuri mände, vanu kaskesid, vahtraid ja mitme sajandi kõrguseid tammesid. Valgust pudenes läbi musta lehestiku ja sünges metsas tekkis läbipõimunud okste all isegi keset päeva tunne, et on kesköö. Metsa sisenemine on nagu maagiline riitus: metsast läbi minemist esineb nii kõigis muinasjuttudes, saksa romantilises kirjanduses kui ka Walt Disney filmides. Päike välgatles läbi puude – päev, öö, päev, öö –, valgus ilmus ja kadus, nagu oleks päike tahtnud edastada morsetähestikus sõnumit. „Pöörake ringi. Seis. Põgenege, kuni on veel aega. Pidage. Mayday, mayday.” Romantilised metsad võivad muutuda vaenulikuks nagu „Blairi nõiafilmis” või Hürtgenis, millest kujunes 1944.–1945. aasta talvel roheline põrgu. Ma teadsin, et löön põnnama. Ma poleks eales söandanud häirida meest, kes äratas minus huvi lugemise vastu, seda ameerika kirjanikku, kes oli helluse ja mässumeele kehastus. Ema on mind hästi kasvatanud ja ma olen pealegi väga uje. Kui olime lehestiku all kilomeetri sõitnud, avanes paremat kätt maastik. Valgus naasis ühtäkki, nagu oleks Jumal hiigelsuure prožektori sisse lülitanud. See oli nagu metsalagendik, aga kui metsalagendik on kaldus, nimetatakse seda vist niiduks või põlluks või oruks, kust mina tean, ma kasvasin linnas. J. D. Salingeri majani viiv tee on Lang Road, see on paremalt esimene. See kulgeb üles mäge, tüürpoordis punane küün. Ma võin teile isegi tema telefoninumbri öelda: 603-675-5244 (üks tema biograafe paljastas selle). Seal ei suutnud ma enam autost väljuda, värisesin hirmust, lõin verest välja. Kujutlesin vana Salingeri (tollal 88-aastane) kiiktoolis mõtisklemas, sellal kui kassid vanade patjade najal küüsi teritavad, kujutlesin teda maja taga, veranda all, puuriida juures... Maja paikneb künka otsas, tema osmikust pidi avanema imeline vaade, mis hõlmas rõdult jõge ja valgetest majadest tähnilisi karjamaid. Üle taeva lendasid pruunid linnud ja jäine päike valgustas otse ees seisva sinise Ascutney mäe puid. Kollastest mesikatest vallutatud muru lõhnas hästi – uurisin spetsiaalselt välja nende kuldsete lillede nime, mida leidus terves maakonnas. Rohetaval künkal kasvasid kadakad, umbes samasugused nagu Sare’i küla omad, mida mulle meeldis räsida, kui ma kaheksa-aastasena lammaste vahel püherdasin, et oma NewMani püksid sõnnikuseks teha. See paik oli ülimalt rahulik... nagu Uue Maailma panoraam. Ühelgi inimesel polnud õigust sellist rahu rikkuda.

„Noh, Fred,” ütles Guillaume Rappeneau, „me ei tulnud kogu seda teed, et nüüd ots ringi pöörata!”

„Ma... Ei... Ma ei arvanud, et... (Kokutasin ühtäkki nagu Patrick Modiano^[4.].) Kuigi samas... me pole mingid paparatsod...”

„Loomulikult oleme, idikas, ise töötad kõmulehes! Kas sa ei saa aru, et kui ta ukse lahti teeb, saab sellest üleilmne uudis, ja isegi kui ta ukse meie nina ees kinni lööb, levib pilt üle terve maailma!”

„Aga... Salinger on kaheksakümnendates, ta on täiesti kurt, pealegi on ta Teise maailmasõja veteran, ilmselt on tal relv...”

„Ahah, seda oleksid võinud varem öelda.”

Salingeri farmi ees teatas puitsilt: „LÄBIKÄIKU POLE.” Eelmisel päeval olime intervjueerinud romaanikirjanik Stewart O’Nani tema aias siit mõne kilomeetri kaugusel. Ta oli mulle meenutanud New Hampshire’i osariigi deviisi: „LIVE FREE OR DIE”. Tulirelvad olid selles osariigis endiselt vabamüügis, hoolimata korduvatest tapatöödest koolides.

„Ma teadsin, et sa lööd põnnama,” ütles Jean-Marie Périer. „Sa oled ikka kohutav pehmo.”

„Ei, ma... ma olen... viisakas.”

Terve meeskond autos pahvatas naerma ja mina samuti – viisakusest. Ma ei tee nalja. Viisakus on ujeduse kõrval üks minu suurimaid puudusi siin ilmas. Ma olen alati arvanud, et kui kõik oleksid hästi kasvatatud, poleks ühiskonnal enam seadusi tarvis. Ja ma ei suutnud kujutleda, et helistan ühe eraku uksekella nagu nurjatu nõiaks riietunud poisiklutt, kes nõuab Halloweeni õhtul kompvekke.

Eraklus on auväärt traditsioon, mis on selles Ameerika Ühendriikide nurgas end jäädvustanud alates „valgest daamist” ehk luuletajannast Emily Dickinsonist, kes elas terve oma elu, 1830 kuni 1886, erakuna Amherstis, Massachusettsis, Salingeri majast tunnise autosõidu kaugusel lõunasse. Poetess, kelle looming avaldati alles pärast tema surma, kirjutas: „Eemalolek on tihendatud kohalolu.” See lause räägib Jumalast, aga ka reklaamist. Ühiskonnast keeldumine pole tingimata valik, see võib olla puue, sotsiaalne võimetus või siis kalkuleeritud otsus, moodus end veelgi nähtavamaks teha, sundida teisi enda peale mõtlema või siis päästa oma hing, eksisteerida, võbeleda. Dickinson ei suutnud oma toast väljuda ilmselt vaimsete ja kehaliste piinade ning jõuetuse tõttu. Mõned tema biograafid mainivad armuvalu... Ta oli armunud vaimulikku, kes oli abielus, laste isa... Võimatu armastus... Proust ütles „Naudingutes ja päevades” samuti nagu Emily Dickinson: „Kas sellele, kes armastab, pole eemalolek kõige kindlam, kõige tõhusam, kõige jõulisem, kõige hävimatum, kõige truum kohalolu?”

Siinkohal sekkubki Oona O’Neill. Palumaks andeks, et olin mõne meetri kaugusel eesmärgist alla andnud, kutsusin oma meeskonna Salingeri lemmikrestorani lõunat sööma: selleks oli Hanoveris, Dartmouthi ülikooli kõrval asuv Lou’s. Ettekandja ei tahtnud meile öelda, millal kirjanik seal viimati käis (olin kusagilt lugenud, et ta nautis seal pühapäeviti hilist hommikusööki). Kogu piirkond austas tolle müütilise autori meelerahu. Raadiost kostis The Plattersi lugu „Smoke Gets in Your Eyes”. Uurisin seinal rippuvat mustvalget fotot, mis oli tehtud 1940ndatel ööklubis: õhtukleitides ja pärlites neiud poseerisid vanemate meesterahvastega, kes kandsid kolmeosalisi ülikondi ja kaabusid. Raamile oli selgituseks märgitud: Stork Club, 1940. 2007. aastaks olid need viiekümnendates mehed kahtlemata ammu surnud ja pildil naeratavad kaunid neiud olid nüüd, kuuskümmend aastat hiljem, kas maha maetud või siis ratastoolis ilastades kohe minemas, ning ei mäletanud sellest lõbusast õhtust enam midagi. Ja foto kõrval seinal rippus Oona.

Restoranist väljudes kukkusin uuesti lõdisema. Ometi heljus õhus kevadelõhna: nende Connecticuti jõe kohal koogutavate kollaste lillede nimi on kanada kuldvits. Ainult vanureid huvitavad lillenimed, sest nad tahavad tunda taimi, mis peagi nende kohal kasvavad. Selles piirkonnas on karikakraväljad valged nagu suusarada. Salingeri lemmikkirjanik Francis Scott Fitzgerald käis 1939. aasta veebruaris koos Budd Schulbergiga Dartmouthis, et töötada kompanii United Artists tarvis (Chaplini asutatud ettevõte) filmi „Talvekarneval” stsenaariumi kallal. Fitzgerald jõi end nii täis, et ta tuli New Yorgi haiglasse toimetada, enne kui ta saadeti tagasi Hollywoodi, kus ta järgnenud aastal Sheilah Grahami juures aadressil 1443 North Hayworth Avenue šokolaadi süües suri. Budd rääkiski mulle „töösessioonidest” Scottiga. Kohtusin temaga 2005. aastal Deauville’is, kui talle anti samanimelise filmifestivali kirjandusauhind. Salinger võis vabalt millalgi 1939. aasta paiku siinsamas Dartmouthi kolledži ees preili O’Neilli, Scott Fitzgeraldi ja Schulbergiga sõõrikuid mugida (Oona oli siis 14-aastane, Salinger 20, Scott 43 ja Budd 25). Mida vanemaks ma jäin, seda enam mu sajand kokku tõmbus.

Ma oleksin väga tahtnud teada, kas Salinger kohtus pärast sõda veel Oonaga. See on kahtlemata minu beibelik külg. Ma arvan, et Oona inspireeriski Salingeri kirjutama romaani, mis keelas igaveseks vananemise. Ma ei saa seda kunagi teada, sest Jerry Salinger suri 27. jaanuaril 2010. aastal, kolm aastat pärast mu tühikäiku Cornishisse. J. D. Salingeri kirjad Oona O’Neillile on endiselt peidetud Corsier-sur-Vevey linna Šveitsis, kus käesolev raamat ka lõpeb.

1 Prantsuse poliitik ja meresõitja, kes on üksi aerutanud üle kahe ookeani. (Tõlkija märkus.) [ ↵ ]

2 Vt nimekirja J. D. Salingeri teostest koos originaalpealkirjadega lk 254–255. (Tõlkija märkus.) [ ↵ ]

3 Valda Raua tõlge väljaandest: J. D. Salinger, „Kuristik rukkis. Novellid”, Eesti Raamat, 1973 (lk 108–109). (Tõlkija märkus.) [ ↵ ]

4 Prantsuse kirjanik, kes pälvis 2014. aastal Nobeli kirjanduspreemia; tuntud oma ebakindla kõnemaneeri poolest. (Tõlkija märkus.) [ ↵ ]