Читать книгу Reisikirju - Fred Jüssi - Страница 6

ÜHEL ILUSAL KEVADEL

ÜHEL ILUSAL KEVADEL AVASTASIN VAEVALT TUNNISE RONGISÕIDU kaugusel oma kodulinnast maa, kus iga puu ja põõsa taga on midagi leida. Seal nägin esimest korda põtra ja kuulsin esimest korda taevahoidjate vilehääli. Seal õppisin laukarabal liikumise ja metsaperedesse öömajale rääkimise kunsti ning sain teada, et maailmas on olemas tedrekuningad ja kahe sabaga sisalikud. Esimene mälestus mõtusekuke laulust, esimene näsiniine õis, esimene pilt kotkapessa. Öisel lõkkel oli seal salapärane kuma ja isegi kuu paistis kuuskede tagant teistmoodi kui mujal.

Hiljem sain teada, et seda toredat maad kutsutakse Kõrvemaaks. Ja ikka, kui on kevad, kui tahan, et mu ümber oleks midagi teistmoodi kui iga päev, istun rongi ning tunni aja pärast olen Kõrvemaal.

Eedi

ÜHEL ilusal kevadel sain tuttavaks Eediga. Praegugi veel, ligi kakskümmend aastat hiljem, kui matkateed mind Kõrvemaa armsaks saanud metsadesse viivad, tulevad alati meelde õhtud Eedi juures: soe tuba, petrooleumilambi lõhn, põrandal ringutav kass, päratu suure ahju peal kuivavad kummisäärikud ja klaasides aurav köömnetee.

Need olid vaiksed ja mõnusad õhtud.

Eedi ei imestanud kunagi selle üle, et mis need poisid küll asja eest, teist takka metsi mööda ringi luusivad. Tal oli alati meie jaoks metsauudiseid. Eedi oskas meile igal kevadel ikka ja jälle juhatada midagi uut, mis ta talviste tööde aegu oli avastanud: oli see siis kanakulli pesa, huvitavalt murdunud puu või rebaseurud. Vahel rääkis ta meile oma jahilugusid, aga alati, kui metsast tulime, pidime Eedile jutustama omi uudiseid. Siis kallas perenaine Juuli meile kuuma köömneteed ja meie jutustasime. Eedi kuulas ja noogutas, ainult mõnikord ütles vahele kas „nonoh“ või „jajah“.

Õhtuti enne puhkama heitmist käisime üheskoos õue peal taevakaart vaatamas ja kuulamas, kas metsast ehk öökulli huikeid ei kosta. Seepeale andis Eedi meile suure sületäie kasukaid ja saatis lakka magama, sest ta ju teadis, et nii on kõige mõnusam. Aga hommiku poole ööd kobis taskulambiga üles ja näpistas meid kõiki ninast, et me varast rongi maha ei magaks ja kooli hiljaks ei jääks.

Niisugune mees oli metsavaht Eedi, kelle sagedaseks külaliseks olin ühtejärge kümme aastat.

Öökull

ÜHEL ilusal kevadel kolis Liivoja äärde õõnsa kase sisse elama karvasjalg-kakk. Sel kevadel istusin pikki õhtuid oja kaldal või lagendiku serval ja ootasin, et väike isand endast märku annaks. Kui lõpuks kostis hämarusest ta huikamine, siis teadsin kindlalt, et Kõrvemaa metsadesse on jõudnud kevad.

Karvasjalg-kakul on hääletu lend, suured kollased silmad, seljas siidpehme kuub ja jalas sulelised sukkpüksid – ainult tillukesed mustad küünised paistavad välja. Eesti metsade öökullidest on karvasjalg-kakk vahest kõige lihtsameelsem ja usaldavam. Kui tema huikamisele vilega vastata, hüüab ta tingimata veel ja veel, vahel aga satub segadusse ja saab koguni pahaseks. Siis lendab ta üsna juurde, mõnele oksatüükale, ja laseb tulla kõik, mis südamel. Karvasjalg-kaku muidu nii hoolikalt silbitatud vile läheb nüüd sassi ja kui kakku mitu tundi järjest peibutada, hakkab ta hääl vahel naljakalt kõhisema. Kevadõhtutel on need väikesed öölinnud muidugi kodu küljes kinni ega lase end kaugele ära petta, aga sügisel, septembris, võivad nad öist teelist mitu kilomeetrit saata.

Üks augustikuu öö Kõrvemaal jääb alatiseks meelde. Oli kuuvalge, ja et suve viimast täiskuuööd ei ole lihtsalt sünnis maha magada, kõndisin piki metsaveoteed Jänijõelt Tarvasjõe poole. Aeg-ajalt lasksin karvasjalg-kaku kombel vilet. Vaevalt kilomeetri astunud, sain endale kaaslase. Ilmus metsast, jäi imelikke kurguhääli tehes mu ümber lendlema nagu hiiglasuur suru ega mõelnudki ära minna. Poolel teel Tarvasjõele liitus meiega veel üks kakk. Niipalju kui kuuvalgel näha võisin, said nad omavahel hästi läbi. Aga ka mind ei raatsinud nad millegipärast maha jätta. Alles siis, kui veel ligi pool kilomeetrit kõndinud olin ja põlendiku ääres seisma jäin, kadusid mu kaaslased teineteist taga ajades pimedusse. Küll piiksusin ja vilistasin nii igatsevalt, kui veel oskasin, aga tagasi nad enam ei tulnud.

Karvasjalg-kakk näitab end ka päeva ajal. Kas täiesti juhuslikult või siis pesa juures.

Istub näiteks mõne meetri kaugusel oksal ja vaatab. Inimene võib oma nägu väänata niisuguseks ja naasuguseks, naeratus või tusk paneb särama või varjutab inimnäo tervenisti kõikide ta kortsude, kurdude ja lohukestega. Kaku nägu on liikumatu nagu mask, aga ta silmad on nii väljendusrikkad, et näib, nagu teeks oksal istuv öökull sulle nägusid. Mõnikord vaataks ta nagu igatsevalt tühjusesse, samas on tülpinud ja kurb. Hetk hiljem on su ees blaseerunud isand ja ta vaatab su poole, nagu oleksid kärbatanud seen – pole sul maailmas mingit otstarvet ega mõtet, sa oled pisike ja tühine. Püüad kakule selja taha hiilida, saadavad sind otsekui kaks kollast laternat. Sealjuures võib lind oma pead pöörata keha asendit muutmata julgesti sada kaheksakümmend kraadi!

Sümpaatne lind. Kui püüad tõlgendada ta käitumist ja lahti mõtestada ta pilgu sügavat filosoofiat, on nali omast käest. Ent kui mõelda, et see, mis liigub pisikeses peas nende ilusate silmade taga, on inimesele kättesaamatu nagu tähed taevas, siis tajud äkki aastatuhandete barjääri, mis inimest ja öökulli vaatamata paarimeetrisele kaugusele teineteisest lahutavad. Ja lõbususe asemel sugeneb hinge imelik segu igatsusest, kiivusest ja veel millestki, millele ei mõista nime anda.

Oli talv kuitahes kiire, on kevad kuitahes viril – karvasjalg-kaku hoolega silbitatud „hu-hu-hu-hu-hu...“ ei puudu Kõrvemaa aprillikuiste ööhäälte seast kunagi. Vaikib täna, vaikib homme, aga ülehomme teeb ta kuskil kuusetihnikus ikka oma noka lahti.

Metsnugis

Ühel ilusal kevadel astusin viimaselt rongilt väikest rada mööda metsiste mängupaiga poole. Ei mõelnud õieti millelegi. Kuulasin ainult, kuidas seljakotis loksus termospudel kuuma kohviga ja kuidas kummisaabaste sääred teineteise vastu loperdasid; et teerada mitte kaotada, vahtisin ainiti taskulambi valgussõõri enda ees. Ümberringi oli pime ja vaikne mets.

Äkki kostis otse jalgade eest teerajalt vali ja võigas karjatus. Niisuguse kisaga tuleks ehk toime mõni väike peni, aga ta hääle peaks astendama ja laskma läbi mõnest masinast. Jalad võttis nõrgaks! Tead küll, et see on mingi väike loom ja et ta säärde ei karga, aga ikkagi üllatab niisugune karjatus öises metsas ebameeldivalt.

Kui esimesest ehmatusest toibusin, kuulsin enda kõrval männitüvel küünte krabinat. Ja otsekohe oli taskulambi valgusvihus väike metsik lõust: roheliselt hiilgavad silmad, heledad kõrvaääred ja kurgualune, tilluke märg nina, selle all kaks rida valgeid nõelteravaid hambaid.

Nii kohtutakse metsnugisega küll vist üksainus kord elus! Vaatasin loomakest kolm-neli minutit. Nugis hoidis käppadega männitüve ümbert kinni ega liigutanud. Häält ka enam ei teinud – ainult lõõtsutas. Toetasin jala vastu puud ja hakkasin seda kiigutama. Iga kord, kui puud tõukasin, nugis karjatas. Jätsin männi rahule, jäi ka nugis vakka. Taskulampi vahtis nagu võlutu. Kui kustutasin lambi, hüppas nugis puult ja lippas metsa, aga ta sajatused kostsid öövaikusest veel tükk aega.

Nüüd tean, mismoodi peab välja nägema üks õige metsnugis.

Liblikas

ÜHEL ilusal kevadel paistis päike Tarvasjõe orgu nii soojalt, et äratas esimese leinaliblika – veel enne kui olin lendamas näinud lapsuliblikat ja kirjut koerliblikat. Istusin sellel päeval Tarvasjõe kaldal kulumätta otsas ja vaatasin jõele. Vesi oli üle kallaste, piki jõeorgu libises kiunudes hiireviu.

Äkki lipendas mu ümber midagi tumedat. Leinaliblikas! Lendles, lendles, ärgitas mitu korda mu tuulepluusile istuda, aga läks jälle. Lõpuks tuli ikkagi tagasi ja maandus mu põlveotsale. Siis sättis tükk aega oma koibi, laskis tiivad longu ja jäi end päikese kätte soojendama. Võib-olla isegi tukastas?

Üllatav on vaadata mõnulevat liblikat. On ju päikesepaistel mõnulemise nauding igavesti pehmete ja karvaste kasside eesõiguseks. Ilusa suure liblika lähedus on tore veel ka sellepärast, et ta kõditab meeldivalt inimese enesearmastust ja äratab tas usaldust iseenda vastu. On ikkagi liigutav, kui sulle pöörab tähelepanu üks väike olevus. Otsib su üles ääretust maailmast ja istub su jalale, ilma et tahaks imeda su verd ja närida su hinge kallal. Hakkad mõistma metsavahi hämmeldust, kes on aru saanud, et üle läve astunud linnamees ei taha puid ega palke, ei taha metsist lasta ega jõhvikale tulla. Tahab hoopis midagi niisugust, mille pärast käis siin keegi viimati vist viisteist aastat tagasi – tahab juttu ajada metsast ja loomadest.

ÜHEL ilusal kevadel läksime poistega Kakerdaja rappa sookure pesi otsima. See ei olnud õieti raba ka – oli soo. Rabas teadsime üht kurepesa, aga see asus laukasaarel ja sinna ei pääsenud kuidagimoodi ligi. Nüüd oli vaja leida niisugune, mida ei peaks vahtima ainult puu otsast binokliga. Otsisime terve õhtupooliku, aga õnne ei olnud. Kured olid soo pealt ära kolinud ning pasundasid hoopis kuskil raba ja siirdesoo piiril. Taevasikud mökitasid, kaugemal vilistas monotoonselt sooräts. Vanast heinaküünist leidsime linavästriku pesa, selles oli üks muna. Külvandu pool liugles metsa kohal konnakotkaste paar.

Oli aprilli lõpp ja soo vett täis. Vahel loksus üle säärte kummikutesse, aga sellest polnud midagi – soe vesi. Matkasime soo peal hilise õhtuni. Lootsime kuulda santvankrit^[1.], aga meil jäi ta kuulmata. Igatahes räägiti, et ennemalt kostnud kevadõhtuti ta logistamist siit soo pealt ühtelugu.

Praegu on soo kuivendatud. Kui kraave sisse tõmmati ja põldu hakati tegema, kutsuti seda paika „Kasastaniks“.

Mu kodulinn aina kasvab. Seal, kus varem laulsid nõmmelõokesed, ootavad inimesed nüüd trollibussi. Neisse uutesse linnaosadesse ei ole alati asja ja kui kord paari aasta jooksul sinna satud, näed üllatusega, et vahepeal on kerkinud maju kui seeni. Siis on hea, kui leidub paik, kus võid näha aega veeremas nii nagu poisipõlves.

1969

1 Santvanker – mudanepi (Lymnocryptes minimus) rahvapärane nimetus. [ ↵ ]