Читать книгу Reisikirju - Fred Jüssi - Страница 7

KAKS SAMMU MÖÖDA LEEDUMAAD

Esimene samm

ČEPKELIŲ RAISTAS. NÕNDA KUTSUVAD LEEDULASED SUURT soomassiivi, mis peaaegu et ainukesena nende maa kaardil silma hakkab – üsna lõunas, vastu Valgevene piiri. Olen seda soolahmakat sageli püüdnud endale ette kujutada, aga pildid Eestimaa rabadest on liiga selgesti silmade ees ja ei salli enda kõrval eksootilisi võistlejaid. Kõik kirjeldused Čepkeliaist, olgu leedulastelt või seal käinud eestlastelt, on asja ainult segasemaks ajanud.

Läinud aasta 21. augustil nägin teda lõpuks oma silmaga. Čepkeliai oli tol päeval pilvede varjudest lapiline ja paistis vanal luiteharjal seisvast vaatetornist ääretu suurena. Eespool sooserva kaseladvad, siis puisraba ja tükk lagedat, edasi saared ja saarte taga kauguste salapärane sinetus.

Vaatasin enda ees laiuvat sood. Mind silmitsema jäänud tulevalvur, krimpsus näoga vanamees, küsis: „Kas Eestimaal soid ei ole?“ Kostsin, et praegu veel mõned on.

Čepkelių Raistas on Leedus vabariikliku tähtsusega sookaitseala, režiimi poolest sarnane meie Muraka rabaga, aga pindalalt väiksem (vastavalt 5500 ja 8300 hektarit). Siin ei raiuta metsa ega kuivendata maad, tavaliselt ei peeta ka jahti. Koosseisulisi töötajaid ei ole, kohaliku jäägri ülesandeks on kaitsealal silm peal pidada.

Keskhommikul asume teele. Meie saatjaks on siinne jääger, Musteika küla mees Antanas Averka. Antanas on päevitunud, rässakas, mustade salkus juustega, pisut pikaldase mõtlemisega, vööl tolkneb tal sokujalast tehtud peaga puss.

Soo on vesine, jõhvikaid ja inimesi täis. Marjuliste rajad on üle ujutatud, saapajäljed valguvad otsekohe vett täis. Niisugune veerohkus pärast kaua kestnud põuda on üllatav ja erakordne. Jõhvikad on enam-vähem valminud, mõnes kohas mättad lausa punetavad marjadest. Kuulen, et soodsatel aastatel käib metskonna juures asuvast ostupunktist läbi kuni kolmsada tonni jõhvikaid. Korjeaeg ei ole veel alanud (algab siin 1. septembrist), kuid rabas tegutsevaid marjulisi see ei eksita. Antanas püüab naisi ümber kasvatada, aga mis on üks pikaldase mõtlemisega Musteika küla mees rabatäie naiste vastu? Õhk. Antanas saab sellest aru ja me võime edasi minna.

Laukaid ja älveid siin ei ole, maastik on hoopis ühetoonilisem kui Muraka rabas. Kodurabadest tuletab siinne ümbrus kõige rohkem meelde vahest Puhatu soo üksluiseid, hõreda männikuga alasid. Ümbrus tekitab seoseid ja silm otsib harjumuspäraselt pilvede alt väikest tumedat täppi, aga mulle tehakse veel ja veel kord selgeks, et kaljukotkaid siin ja üleüldse terves Leedus ei ela. Karusid alaliselt ka mitte. Kahju. Mis oleks Muraka raba ilma karude ja kotkasteta...

Liigume edasi aegamööda. Teeme peatusi ja arutame pikkadele keppidele toetudes maailma asju. Meil ei ole kuskile kiiret – praegusel aastaajal ei pea linnud soodes pidusid, kuhu oleks kahju hiljaks jääda.

Čepkeliai ümbruses on Leedumaa kuulsad metsisemängud. Kuulu järgi on nad nii vägevad, et isegi elupõline Musteika küla mees Antanas Averka ei oska öelda, kui palju siin kevadel kukkesid mängib. Meie metsades kuuleb jahimees laulva metsisekuke ära kõigepealt „ihumise“ järgi. Siinsetel aprillihommikutel kostavad metsiste mängupaigal kõige kaugemale pudeli lahtikorkimist meenutavad plumpsatused. See heli iseloomustab Leedus enam levinud alamliigi pulmalaulu, meil kuuleb niisugust plumpsu harva.

Čepkelių raistas olnud Leedu tuntud loodusteadlase professor Ivanauskase lemmikpaiku. Siin käinud ta kevaditi metsisejahil ja suvel matkamas. Viimase jahiretke teinud professor siiakanti oma kaheksakümne seitsmendal eluaastal, paar kuud enne surma.

MERI ja raba on natuke ühtemoodi. Tundub vähemalt nii, kui oled näinud, missuguse kiirusega muutuvad värvid ning meeleolud nii siin kui seal. Sarnaseks muudavad neid veel saared. Saared on kaugelt vaadatuna alati salapärased ja kutsuvad, nende tumedates kontuurides on peidus mingi võim, mis vastupandamatu jõuga ligi tõmbab.

Jõuame esimesele soosaarele kell kaks pärast lõunat. See saar meenutab pisut Muraka raba Marjassaare nõmme ja selles on omajagu süüdi saare nimi, mida ka ei oska teisiti tõlkida kui „Marjassaar“. Ainult et siinsel Marjassaarel on palju vägevamad männid – nii vägevaid ei teagi Eestimaa soosaartel olevat! Jämedad tüved on mingil salapärasel viisil ära õõnestatud ja need puud olevat kohapealsete inimeste seas eriti lugupeetud, vaata et pühad. Siinsetel elanikel ja ka mujal Leedus olevat põline komme niisugustes õõnsates puudes mesilasi pidada.

Marjassaarel teeme lõunapeatuse ja puhkame jalgu. Imelik küll, aga harjumatult aeglane tempo ja seljakoti puudumine väsitavad.

Pärast esimest tulevad teised, umbes samasugused saared. Raudtee lähedus, soo suur populaarsus ja üldiselt head juurdepääsuteed on jätnud siia omad jäljed: lõkkeasemed, tühjad pudelid, konservitoosid. Inimesed nagu inimesed ikka...

Äkki maastik muutub. Oleme tümasoos, pind jalge all kiigub ja luriseb, roostekarva vesi tõuseb kohati põlvini ja mättad, kui peale astud, liiguvad naljakalt igas suunas, justkui istuksid nad varte otsas. Kodus ei roniks praegusel aastaajal mingi hinna eest niisugusesse pudrupatta, aga siin ei aita muu kui nohise vaikselt ja rüga higistades Antanase jälgedes. Kui teed alustasime, üllatas mind endastmõistetavus, millega Antanas lõikas endale kätte kepi ja käskis teistel sedasama teha. Eestimaal ei ole tähele pannud, et mõni kohapealne metsavaht või külamees rappa minnes kepi kätte lõikaks. Kui, siis võetakse kaasa juba pikemad teibad tümade kohtade tarvis. Algul on pikk kepp pisut tüliks, pärast harjud ära Nendel liikuvatel mätastel jääks ilma kepita päris pigisse.

Uued saared vahelduvad õõtsikutega, igalt poolt ei pääse otse läbi. Antanas teab kohti, kus pinnas kannab paremini, vahel teeme ringe. Maastik muutub metsikumaks. Lagendikult ajame lendu must-toonekure, kuskil kisendavad rongad ja läbi binokli on näha, kuidas kaugel eemal peab jahti loorkull. Siin tahaks olla maiööl...

Veel üks soosaar jääb meelde sellelt teekonnalt: Tammede saar. Need on kõige vägevamad tammed, mis ma metsas eales olen näinud – üksikud põlispuud, mis ümbrusele otsekui hiiud kõrgelt alla vaatavad. Mõõdame kepi ja silma abil ära ühe tüve: saame läbimõõduks 1,6 meetrit. Siin on hämar ja vaikne, ümberringi lamavad mahavarisenud puud, on tunda kõdulõhnalist igaviku hõngu. Seisatame, ja näib, nagu seisataks ka aeg. Aga siis lendavad kohale sääsed ning äkki on kõik jälle igaveses liikumises.

Nii veereb päev. Ring saab täis.

Koduteel teeme ühes metsaperes pisut pikaleveniva peatuse. Kui lõpuks edasi kõmbime, siravad taevas tähed. Otsin üles Põhjanaela. Musteika küla mees Antanas Averka on kaua-kaua mõttes. Siis küsib oma päeva viimase küsimuse: „Kuule, kas su naine kah eesti keelt oskab?“

Teine samm

AASTAID tagasi ilmus Leedus raamat „4000 järve maa“. See oli raamat Leedumaast. Siis leidsid leedulased äkki, et ei ole vaja igat väikest veepeeglit võtta üleliia tõsiselt. Nüüd arvatakse Leedumaal olevat järvesid umbes 2800. Üks nendest on Žuvintas.

Žuvintast teavad Leedus kõik, sest siin asub Leedu NSV ainus looduskaitseala. Žuvintast käib aasta jooksul vaatamas umbes 10 000 inimest. Kõik, kes on vaadanud, ei ole teda aga veel näinud, nii nagu kõik Matsalu looduskaitsealal käinud inimesed ei ole näinud Matsalut. Žuvintast nagu Matsalutki peab vaatama rohkem südame kui silmadega.

Kell kuus hommikul läheme järvele. Järv on tüüne, kõrkjate kohal ripub uduloor ja tõusev päike paneb selle helendama. Pääsukesed kõrkjates lobisevad omavahel, suitsupääsukesed ja räästapääsukesed läbisegi. Paplitel järve kaldal mühiseb tuhat kuldnokka. Kuidagi liiga idüllilistena tunduvad need hommikuste järvemaastikkude kirjeldused, aga kui augustihommikul aerud pihku võtad ja järvele sõuad, on hoopis teisiti – kui kerge on siis hingata ja kui kaugele kostavad hääled. On igasugused lõhnad, pikad varjud, on värvide sügavad toonid. Keskpäevaks ei jäta päike ja tuul sellest kivi kivi pealegi.

Nagu Čepkeliai, nii on ka Žuvintas praegusel aastaajal vaikne. Linnud varjavad end pilliroos ja kõrkjates, mõned on sulil, paljud ümberkaudsetele järvedele lennanud. Järve kohal peavad jahti mõned loorkullid, vabaveelaikudel keset pilliroodžungleid ujuvad vesikanade ja partide salgad, risti üle järve lendab kari haigruid.

Mind huvitavad luiged. Paljude aastate eest nägin Leedu kinonovelle. Üks neist, „Viimane lask“, süžee poolest iseenesest maru sünge, oli filmitud osaliselt Žuvintase luikedega. Nüüd on kuskil siin ligidal tõelised, elavad luiged. Eile õhtul vaatlesime läbi binoklite umbes poolesajalinnulist salka, aga hommikul on linnud kusagil pilliroopuhmaste ja ujuvate saarte vahel peidus ja mine katsu neid üles leida! Üksikuid linde ja paare on aeg-ajalt jälle siin-seal näha. Nad lasevad endale üsna lähedale aerutada, aga kui inimene liig ligi tikub, poevad kõrkjatesse peitu või tõusevad lendu. Mõned paarid on poegadega ja need on eriti valvsad.

Žuvintase luiged on enam kui lihtsalt luiged. Žuvintasel vaadeldud 242 linnuliigi seas on kühmnokk-luigel eriline koht. Temast on saanud Leedu rahvuslinnu valge-toonekure kõrval omamoodi loodushoiu sümbol ja luigesulgedest Žuvintase kõige ihaldatumad suveniirid.

Esimene kühmnokk-luikede paar asus Žuvintase järvele 1937. aastal. Sellest ajast on nad siin pidevalt pesitsenud. Arvukuse kõrgseis oli 1962. aastal, mil kaitsealal pesitses 62 paari. Ei tea miks, aga tänavu oli pesitsejaid ainult 13 paari ja neistki kasvatasid pojad üles vaid 10. Tavalise 30–40 paariga võrreldes on seda muidugi vähe.

Luikede paigatruuduse väljaselgitamiseks võttis kaitseala direktor Vitas Nedzinskas läinud aastal kasutusele mustad plastmassist kaelarõngad. Esimesel aastal said niisugused, küllap vist üsna ebamugavad kõvakraed kaela kaks täiskasvanud ja tosin noort luike. Tänavu vaadeldi nendest Žuvintasel kolme.

Kui Eestimaal üldse leidub Žuvintasega võrreldavaid paiku, siis meenutab ta mõneti Soitsjärve. Oma avaruse, maastikupiltide ja elava linnuelu poolest sarnaneb Žuvintas aga pigem Matsalu lahe neile osadele, kus asub pilliroodžunglite ja vaba vee piir. Midagi nii tuttavlikku on neis vesikanade askeldustes ja varjudena roostiku kohal liuglevates roo-loorkullides. Ja kui paadipoiss tõstab binokli silmile ning vaikides midagi vaatama jääb, siis on viisis, kuidas ta seda teeb, ühtaegu midagi žuvintaslikku ja koduselt matsalulikku, ja mulle saab äkitselt selgeks, miks linnud, vetikad ja putukad eri keeli kõnelevaid ja nii erinevalt elule vaatavaid inimesi otsekui nähtamatute niitidega üksteise külge köidavad. Mõned käeviiped, mõned ladinakeelsed nimed – ja inimesed näevad üksteise silmades täielikku mõistmist. Kõrvalseisjale võib see näida naljakana, aga omal nahal on seda ütlemata tore kogeda.

Žuvintase looduskaitseala pindala on 5500 hektarit (sellest järv 1039 hektarit). Olemasolevate koosseisudega (direktor ja kuus abilist) on tagatud küll Žuvintase julgeolek, kuid teadusliku uurimistöö alase baasina on kaitseala veel välja kujunemata. Kui Alytuses ehitatakse ühtaegu mitut vägevat kombinaati, siis tähendab see seda, et Žuvintase keskuse pooleliolevate hoonete ja kohaleveetud paneelivirnade ümber lokkavad veel võib-olla aastaid nõgesed ja takjad. Seda päeva ei tea keegi, millal Žuvintase looduskaitseala kord oma täielikesse õigustesse astub.

Tundub, et Leedumaa loodus ei ole nii vaheldusrikas kui väikesel Eestimaal. Kui see on nii, siis tuleb Žuvintase looduskaitseala eetilist väärtust pidada eriti suureks. Sellepärast, et just niisugustest paikadest nagu Leedumaa Žuvintas ja meie Matsalu peaksid alguse saama inimlikud arusaamad sellest, mis on õieti kodumaa.

1971