Читать книгу Mees nimega Ove - Fredrik Backman - Страница 6

Kell oli viie pärast kuus hommikul, kui Ove ja kass esimest korda kohtusid. Kassile ei meeldinud Ove mitte põrmugi. See tunne oli vastastikune.

Ove oli tõusnud kümme minutit varem nagu ikka. Ta ei mõistnud inimesi, kes magasid sisse ja õigustasid ennast sellega, et kell ei helisenud. Ovel ei olnud kunagi äratuskella olnud. Kolmveerand kuuest läks tal uni ära ja siis tõusis ta üles.

Ta oli kohvimasina sisse lülitanud ja pannud sinna täpselt nii palju kohvi, nagu tema ja ta naine olid kahe peale igal hommikul joonud nende peaaegu nelja aastakümne jooksul, mis nad olid siin ridamajade kvartalis elanud. Üks mõõtelusikatäis tassi kohta ja üks lisalusikatäis kannu kohta. Seda inimesed enam ei osanud – korralikku filtrikohvi teha. Samuti nagu keegi ei osanud nüüdsel ajal käsitsi kirjutada. Kõik käis arvutite ja espressomasinatega. Kuhu säärane ühiskond küll välja jõuab, kus inimesed enam isegi kirjutada ja kohvi keeta ei oska? Ah? Vaat selline küsimus oli Ovel tekkinud.

Korraliku kohvi valmimise ajal oli ta tõmmanud jalga sinised püksid ja selga sinise jope, pistnud jalad puukingadesse ja käed niimoodi taskusse, nagu on kombeks keskealistel meestel, kes pidevalt ootavad, et läbinisti mäda maailm neile pettumuse valmistaks, ja alustanud oma kontrollkäiku ümber kvartali. Nagu igal hommikul.

Teised majad olid vaiksed ja pimedad, kui ta uksest välja astus. Nagu võiski arvata. Ove teadis, et selles kvartalis polnud tõesti mitte kedagi, kes oleks vaevunud tõusma varem kui tarvis. Siin elasid ju nüüdsel ajal ainult ettevõtjad ja muu kahtlane rahvas.

Kass istus hooletul ilmel keset majadevahelist jalgteed. Või mis kass. Tal oli pool saba ja ainult üks silm. Siin-seal olid karvakasuka sees lagedad laigud, nagu oleks keegi sealt mõne peotäie välja katkunud. Ove meelest ei andnud see elukas õieti terve kassiroju mõõtu välja.

Ta astus paar kolksuvat sammu kassi poole. Kass ajas end jalule. Ove jäi seisma. Nad seisid ja hindasid teineteist viivu aega nagu kaks potentsiaalset löömameest hilisõhtul mõnes külabaaris. Ove mõtles, kas visata kassi puukingaga. Loomal oli ilme, nagu ta kiruks asjaolu, et tal ei ole puukingi, mida vastu visata.

„Kõtt!” röögatas Ove nii äkki, et kass võpatas.

Loom taganes sammukese. Mõõtis pilguga seda 59-aastast meest ja tema puukingi. Keeras siis järsult selja ja lonkis minema. Kui Ove ei oleks teadnud, et see pole võimalik, oleks ta võinud vanduda, et kass pööritas mõnitavalt silmi.

„On aga elukas,” mõtles Ove ja heitis pilgu käekellale. Kahe minuti pärast kuus. Tuleb tempot lisada, muidu jääb kogu kontrollkäik selle kassiroju pärast hiljaks. See veel puuduks.

Niisiis marssis ta mööda majadevahelist jalgteed parkla poole nagu igal hommikul. Jäi seisma sildi juures, mis teatas, et elumajade vahel on autoga liiklemine keelatud. Virutas tulbale, mille külge silt oli kinnitatud, nõudlikult jalaga. Mitte sellepärast, et tulp oleks olnud viltu või midagi, vaid sellepärast, et alati tasub kontrollida. Ja Ove on seda sorti mees, kes kontrollib asjade korrasolekut, virutades neile jalaga.

Siis läks ta parklasse ja kõndis kõikide garaažide eest läbi ja tagasi, veendumaks, et ühtegi garaaži ei ole öösel sisse murtud ja ükski vandaalikamp ei ole neid põlema pannud. Mitte et seda siin kunagi juhtunud oleks. Aga Ove polnud kunagi ühtegi kontrollkäiku vahele jätnud. Kontrollimiseks lõngutas ta kolm korda oma garaaži ust, mille taga seisis tema Saab. Nagu igal hommikul.

Pärast seda tegi ta tiiru ümber külaliste parkla, kus tohtis parkida kuni kakskümmend neli tundi, ja kirjutas kõigi autode numbrid hoolikalt väikesesse plokki, mis oli tal jopetaskus. Võrdles neid eelmisel päeval sealsamas kirja pandud numbritega. Kui üks ja sama autonumber sattus Ove märkmeplokki mitmendat päeva järjest, läks Ove koju ja helistas transpordiametisse, küsis selle sõiduki omaniku andmeid, helistas asjaosalisele ja teatas talle, et too on juhmakas lontrus, kes ei oska rootsikeelseid silte lugeda. Ovet tegelikult ei huvitanud, kes seal külaliste parklas parkis. Mitte põrmugi. Aga see oli põhimõtte küsimus. Kui sildil oli kirjas kakskümmend neli tundi, siis tuli sellest kinni pidada, ja kogu lugu. Sest mis siis saaks, kui kõik pargiksid päevad otsa, kus aga pähe tuleks? Ove mõistis ju, et siis tekiks kaos. Kõik kohad oleksid autosid täis.

Aga täna ei seisnud külaliste parklas ühtegi autot, mis poleks tohtinud seal olla, nii et pärast numbrite plokki märkimist võttis Ove ette oma igapäevase käigu prügimajja. Mitte et see oleks tegelikult tema asi olnud, ta oli ju algusest peale valjuhäälselt vastu vaielnud sellele prügisorteerimise jamale, mille uustulnukad olid korteriühistus läbi surunud. Aga kui oli kord juba otsustatud, et prügi tuleb sorteerida, siis pidi keegi ju kontrollima, kas seda tehakse. Mitte et keegi oleks Ovele sellise ülesande andnud, aga kui Ove-taolised mehed niisugustes asjades initsiatiivi ei ilmutaks, lõppeks asi anarhiaga. See oli Ovele selge. Siis oleksid kõik kohad prügi täis.

Ta virutas paarile prügikonteinerile jalaga. Vandus ja õngitses ühe klaaspurgi klaasikonteinerist välja, pomises midagi jobude aadressil ja keeras purgil metallkaane pealt. Viskas purgi tagasi klaasikonteinerisse ja metallkaane metallikonteinerisse.

Kui Ove oli korteriühistu esimees, oli ta visalt ajanud seda joont, et prügimaju tuleks kaameratega valvata, nii oleks tagatud, et keegi ei viska konteineritesse niisugust sodi, mis sinna ei kuulu. Ettepanek hääletati Ove suureks meelehärmiks maha, sest naabritele tundus see pisut ebameeldiv ja pealegi olevat videolinte tülikas arhiveerida. Olgugi et Ove mitu korda nördinult nentis, et ausal inimesel ei olevat põhjust tõde karta.

Kaks aastat hiljem, kui Ove oli ühistu esimehe koha pealt kukutatud (riigipöörde tulemusena, nagu Ove seda edaspidi järjekindlalt nimetas), tõstatati see küsimus uuesti. Ilmselt oli olemas mingi uuemoeline liikumisanduriga kaamera, mis edastas pildi otse internetti, nagu uus juhatus kõigile piirkonna elanikele saadetud kehkjas kirjas seletas. Ja sellega olevat võimalik valvata mitte ainult prügimaja, vaid ka parklat, et ära hoida vandaalitsemist ja sissemurdmist. Pealegi kustutatakse videomaterjal kahekümne nelja tunni pärast automaatselt ära, et mitte häirida elanike privaatsust. Kaamerate paigaldamiseks oli vaja ühistu liikmete ühehäälset otsust. Üksainus liige hääletas vastu.

Ove nimelt ei usaldanud internetti. Ta kirjutas seda suure I-ga ja pani rõhu „neti” peale, kuigi tema naine alati õiendas, et rõhutada tuleks „interit”. Ja see Internett võis saada õiguse prügi viivat Ovet vahtida ainult üle Ove laiba – see sai juhatusele peagi selgeks. Niisiis jäid kaamerad üles panemata. Tühja kah, arvas Ove. Igapäevased kontrollkäigud ongi parem lahendus. Nii on teada, kes mida teeb, ja olukord on kontrolli all. See on ju siililegi selge.

Niisiis, kui prügimaja ülevaatus oli tehtud, pani ta ukse lukku, nagu igal hommikul, ja lõngutas seda kontrollimiseks kolm korda. Siis keeras ta ringi ja silmas jalgratast, mis oli jalgrattakuuri kõrvale seina najale toetatud. Olgugi et täpselt selle kohal paiknes suur silt „Jalgrataste parkimine keelatud”. Jalgratta kõrvale oli üks teine naaber riputanud kurja käsitsi kirjutatud sildi „Siin ei ole rattaparkla! Õpi silte lugema!”. Ove pomises midagi idiootide aadressil, avas jalgrattakuuri ukse ja tõstis ratta korralikult sees olevate jalgrataste kõrvale ritta. Lukustas jalgrattakuuri ja lõngutas kontrollimiseks kolm korda ust.

Seejärel kiskus ta kurja kirja seina pealt maha. Tal oli tahtmine teha juhatusele ettepanek, et sellele seinale pandaks üles korralik silt „Kuulutuste ülespanek keelatud”. Inimesed arvavad ilmselt, et nüüdsel ajal võivad nad suvaliselt möllata ja oma kurje kirju üles riputada, kuhu aga pähe tuleb. See sein ei ole mingi kuramuse teadetetahvel.

Siis kõndis Ove mööda majadevahelist väikest jalgteed edasi. Jäi oma ridamajaboksi juures seisma, kummardus sillutusplaatide kohale ja nuuskis energiliselt plaadivahesid. Kusi. Seal oli kusehais. Selle tõdemusega astus ta oma korterisse sisse, keeras koduukse lukku ja jõi kohvi.

Kui see oli tehtud, tegi ta paar telefonikõnet: ütles oma telefonilepingu ja ajalehetellimuse üles. Parandas väikese vannitoa segisti ära. Keeras köögi rõduukse käepideme külge uued kruvid. Õlitas köögi tööpinda. Paigutas pööningul kastid ümber. Sorteeris kuuris tööriistu ja tõstis Saabi talverehvid teise kohta. Ja nüüd seisab ta seal.

Ja see ei ole õige asi, et elu on niisuguseks muutunud. Vaat selline tunne on Ovel.

On novembrikuu teisipäeva pärastlõuna, kell on neli ja ta on kõik tuled ära kustutanud. Lülitanud radiaatorid ja kohvimasina välja. Õlitanud köögi tööpinda, kuigi need Ikea eeslid räägivad, et neid plaate pole vaja õlitada. Siin majas õlitatakse tööpindu iga poole aasta tagant, on seda siis vaja või mitte. Vahet pole, mida mingi tsirkusemeigi ja kollase pikeekampsuniga plika iseteeninduslaos räägib.

Ove seisab kahe korruse ja pööninguga ridamajaboksi elutoas ja vahib aknast välja. See 40-aastane habemetüükaga kekats, kes elab põiki üle tee, jookseb mööda. Tema nimi on vist Anders. Uustulnuk, nagu Ove teab, ta on siin elanud kõige rohkem neliviis aastat. Ja tal on juba õnnestunud ennast korteriühistu juhatusse sokutada. Igavene uss. Arvab, et see tänav on nüüd tema oma. Kolis siia ilmselt pärast lahutust ja maksis häbematult soolase hinna. Tüüpiline temp, mida sihukesed jeekimid teevad, tuleb siia ausate inimeste kinnisvaramaksu üles kruttima. Justkui oleks siin mingi kõrgklassi elurajoon. Pealegi sõidab ta Audiga, nagu Ove on näinud. Seda võiski arvata. Ettevõtjad ja muud idioodid sõidavadki Audiga. Nende arunatuke ju millegi muuni ei küüni.

Ove pistab käed tumesiniste pükste taskusse. Virutab nõudlikult jalaga vastu põrandaliistu. See ridaelamukorter on Ovele ja Ove naisele tegelikult natuke liiga suur, on ta ehk valmis möönma. Aga see on kinni makstud. Tal pole enam kroonigi laenu kaelas. On üsna kindel, et too kekats ei saaks enda kohta sedasama öelda. Tänapäeval ju ainult laenu peal elataksegi, teada puha, kuidas inimesed laristavad. Aga Ove on laenu tagasi maksnud. Ausalt. Käinud tööl. Pole elu jooksul päevagi haige olnud. On vedanud oma koormat. Vastutanud. Seda ei tee enam keegi, ei vastuta. Nüüd on ainult arvutid ja konsultandid ja linnavalitsuse asjapulgad, kes käivad pornoklubides ja parseldavad althõlma kortereid. Maksuparadiisid ja aktsiaportfellid. Tööd teha ei taha keegi. Terve riigitäis rahvast, kes soovib päevad otsa ainult lõunat süüa.

„Kas pole tore, et saad nüüd natuke puhata?” Nii öeldi Ovele eile töö juures. Kui seletati, et valitseb tööpuudus ja nad peavad vanema generatsiooni osakaalu vähendama. Kolmandik sajandit ühel ja samal töökohal, ja nemad nimetavad Ovet nüüd niimoodi. Mingiks kuradi generatsiooniks. Sest nüüd on kõik 31-aastased ja kannavad liiga kitsaid pükse ega joo enam tavalist kohvi. Ja vastutada ei taha keegi. Igal pool on karjakaupa vigurhabemega mehi, kes vahetavad töökohti ja vahetavad naisi ja vahetavad automarke. Suvaliselt. Millal aga pähe tuleb.

Ove põrnitseb läbi akna välja. Kekats teeb tervisejooksu. Ja asi pole selles, et tervisejooks Ovele närvidele käiks, sugugi mitte. Ovel ei ole sellest sooja ega külma, kas inimesed jooksevad või ei. Ta ei saa ainult aru, miks nad sellest nii suure numbri teevad. Ajavad suu enesega rahulolevalt kõrvuni, justkui raviksid kopsuemfüseemi. Nad kõnnivad kiiresti või jooksevad aeglaselt – niimoodi tervisejooksjad teevadki. See on 40-aastase mehe viis maailmale näidata, et ta ei oska mitte midagi õigesti teha. Selleks on pealegi vaja panna ennast niimoodi riidesse nagu mõni 12-aastane rumeenia võimleja – kas seda on ikka tõesti vaja? Kas selleks, et kolmveerand tundi sihitult ringi looberdada, on vaja välja näha nagu kelgutajate olümpiavõistkond?

Ja pruut on tal ka, sel kekatsil. Kümme aastat noorem. Blond beibe, nagu Ove teda nimetab. Kõnnib siin ringi ja kakerdab nagu purjus panda kõrgetel kontsadel, mis on nagu padrunvõtmed, nägu üleni klounivõõpa täis ja nii suured päikeseprillid ees, et ei saa aru, kas need on prillid või kiiver. Pealegi on tal üks sihuke pisike käekotiloom, kes jookseb ilma rihmata ringi ja klähvib ja kuseb Ove korteri ees sillutusplaatide peale. Beibe arvab, et Ove ei pane seda tähele, aga Ove paneb küll.

Ja see ei ole õige asi, et elu on niisuguseks muutunud. Nii on lood.

„Kas pole tore, et saad nüüd natuke puhata?” öeldi talle eile töö juures. Ja nüüd seisab Ove siin oma õlitatud tööpinna kõrval. See ei ole õige asi, et teisipäevasel päeval on aega tööpinda õlitada.

Ta vahib läbi akna vastasmaja, mis on täpselt samasugune. Sinna on ilmselt kolinud üks lastega pere. Võõramaalased, nagu Ove on aru saanud. Ta ei tea veel, milline auto neil on. Loodetavasti mitte Audi. Või midagi veel hullemat, mõni Jaapani auto.

Ove noogutab endamisi, nagu oleks ta just öelnud midagi, millele ta kahe käega alla kirjutaks. Vaatab elutoa lakke. Täna paigaldab ta sinna konksu. Kusjuures mitte mingi suvalise konksu. Tavalise nigela konksu oskaks paigaldada ka iga IT-konsultant, kellel on suurtähtedega diagnoos ja sihuke kahtlaselt naiselik kootud jakk, nagu neil kõigil nüüdsel ajal on. Aga Ove konks peab olema kindel nagu kalju. Ta kavatseb kinnitada selle nii kõvasti, et kui maja lammutama hakatakse, on konks viimane asi, mis järele annab.

Juba mõne päeva pärast seisab siin mõni titepeasuuruse lipsusõlmega maaklerikekats ja pläägutab renoveerimispotentsiaalist ja efektiivsest pinnakasutusest, ja see tüüp võib Ove kohta nii mõndagi öelda, aga Ove konksu kohta ei saa tal mingit ütlemist olla. Kirjutagu see endale kõrva taha.

Elutoa põrandal seisab Ove väike tarvilike asjade kast. Niimoodi ongi see majapidamine jaotatud. Kõik Ove naise ostetud asjad on ilusad või mõnusad. Kõik Ove ostetud asjad on tarvilikud. Asjad, millel on funktsioon. Ta hoiab neid kahes kastis: suures ja väikeses tarvilike asjade kastis. Praegu on tal välja võetud väike. Seal on kruvid ja naelad ja padrunvõtmed ja muud säärased asjad. Nüüdsel ajal koguvad inimesed ainult mõttetut träni. Neil on kakskümmend paari kingi, aga nad ei tea kunagi, kus kingalusikas on. Maja on täis mikrolaineahje ja lameda ekraaniga televiisoreid, aga korralikku betoonitüüblit nad ei leiaks, isegi kui keegi neile vaibanoa kõrile paneks.

Ove tarvilike asjade kastis on terve lahtritäis betoonitüübleid. Ta seisab seal ja silmitseb neid nagu malendeid. Talle ei meeldi uisapäisa otsustada, kui on vaja betoonitüüblit valida. Seda tuleb teha kiirustamata. Iga tüübel on protsess, igaühel on oma kasutusvaldkond. Inimestel ei ole enam lugupidamist hariliku ausa funktsionaalsuse vastu, nüüdsel ajal peab kõik hea välja nägema ja arvutis olema, aga Ove teeb kõike nii, nagu peab.

„Tore, et saad nüüd puhata,” ütlesid nad töö juures. Tulid esmaspäeval tema kabinetti ja ütlesid, et nad ei tahtnud sellest reedel rääkida, et mitte Ove nädalavahetust ära rikkuda. „Kas pole tore, et saad nüüd natuke puhata?” ütlesid nad. Neil ei ole aimugi, mis tunne on inimesel, kui ta ühel teisipäeval ärkab ja tõdeb, et tal ei ole enam mingit funktsiooni. Mida teavad need Internettide ja espressode inimesed vastutusest?

Ove vaatab lakke. Kissitab silmi. Oluline on paigutada konks täpselt keskele, otsustab ta.

Keset seda üliolulist asjatoimetust häirib teda jõhkralt mingi pikk krigin. See kõlab peaaegu sedamoodi, nagu üritaks mõni suur lontkõrv Ove korteri välisseina ääres tagurdada Jaapani autot, millel on järelkäru taga.