Читать книгу Mees nimega Ove - Fredrik Backman - Страница 7

Ove tõmbab roheliselillelised kardinad, mida Ove naine on juba mitu aastat tahtnud välja vahetada, järsu ropsuga eest. Ta näeb väikest kasvu, mustade juustega ja ilmselgelt võõramaist, umbes 30-aastast naist. Naine seisab ja teeb ägedaid žeste ühele omavanusele liiga suurt kasvu blondile lontkõrvale, kes on litsutud liiga väikese Jaapani auto esiistmele, ja sõidukil on taga käru, mis parajasti Ove ridaelamukorteri välisseina kraapab.

Lontkõrv näib üritavat naisele peente žestide ja märkidega mõista anda, et tagurdada ei olegi nii lihtne, kui arvata võiks. Naine näib üritavat tunduvalt vähem peente žestidega mõista anda, et tõenäoliselt on asi selles, et lontkõrv on igavene tainapea.

„Sa sinine …” möirgab Ove läbi akna, kui järelkäru ratas Ove lillepeenrasse veereb.

Ta viskab tarvilike asjade kasti põrandale. Surub käed rusikasse. Paar sekundit hiljem lendab tema välisuks lahti, justkui avaneks see vabatahtlikult, kartes, et muidu läheb Ove läbi ukse.

„Mida paganat te oma arust teete?” röögib Ove mustajuukselisele naisele.

„Jah, seda tahaks mina ka teada!” karjub naine vastu.

Ove on paariks sekundiks pahviks löödud. Ta põrnitseb naist. Naine jõllitab vastu.

„Elumajade vahel ei tohi autoga sõita! Kas sa ei oska rootsikeelseid silte lugeda või?”

Väike võõramaine naine astub sammu tema poole ja alles nüüd märkab Ove, et ta on kas väga rase või siis väga selektiivselt rasvunud.

„Mina ju ei sõidagi!”

Ove jõllitab teda mõne sekundi vaikides. Siis pöördub ta suure blondi lontkõrva poole, kes on Jaapani autost välja pugenud ja laiutab vabandavalt käsi. Mehel on kootud jakk ja ilmse kaltsiumivaeguse alla kannatava inimese rüht.

„Ja kes sina oled?” tahab Ove teada.

„Mina olen see, kes sõidab,” noogutab lontkõrv reipalt.

Ta on ilmselt ligi kaks meetrit pikk. Ove suhtub inimestesse, kes on pikemad kui üks kaheksakümmend, alati vaistliku skepsisega. Sellistel ei jõua veri ajusse, teab ta kogemuste põhjal.

„Ah soo? Kas tõesti? Sedamoodi küll ei paista!” pahvatab rase mustajuukseline naine, kes paistab silma järgi olevat lontkõrvast pool meetrit lühem, ja laksab mõlema peoga vastu mehe käsivart.

„Ja kes see veel on?” küsib Ove naist vahtides.

„See on minu naine,” noogutab lontkõrv lahkelt.

„Aga pole kindel, et eriti kauaks,” nähvab naine, nii et suur kõht üles-alla rappub.

„See pole nii lihtne, kui arvata …” üritab lontkõrv, aga naine katkestab teda.

„Ma ütlesin, et PAREMALE! Ja sina tagurdasid ikka VASAKULE! Sa ei kuula ju! Sa ei kuula MITTE KUNAGI!”

Seejärel paiskab ta välja valangu, mis Ove oletust mööda ilmselt demonstreerib araabia keele rikkalikku sõimusõnavara.

Blond lontkõrv ainult noogutab vastuseks, näol kirjeldamatult harmooniline naeratus. Täpselt seda sorti naeratus, mis tekitab ausatel inimestel tahtmise buda munkadele vastu lõugu anda, mõtleb Ove.

„Äh, vabandust. Läks natuke viltu, aga küll me selle asja ära lahendame,” ütleb mees rõõmsalt Ovele, kui naine lõpuks vait jääb.

Seejärel õngitseb ta muretult taskust ümmarguse toosi ja topib huule alla käsipallisuuruse portsu mokatubakat. Tal on ilme, nagu kavatseks ta Ovet selja peale patsutada.

Ove heidab lontkõrvale sellise pilgu, nagu oleks lontkõrv just Ove auto kapoti peale kakanud.

„Lahendate? Sa seisad minu peenra peal!”

Lontkõrv vaatab käru rattaid.

„See pole ju ometi mingi peenar!” naerab ta muretult ja kohendab keeleotsaga mokatubakat.

„See on p-e-e-n-a-r!” kinnitab Ove.

Lontkõrv noogutab. Silmitseb veidi aega maapinda. Vaatab Ove poole, justkui arvaks, et Ove teeb temaga nalja.

„Nooo, kuule, see on ju ainult muld.”

Ove laup tõmbub kokku üheks suureks ähvardavaks kortsuks.

„See. On. Peenar.”

Lontkõrv sügab kahtlevalt pead, nii et tema sassis tuka sisse satub pisut tubakat.

„Aga sa ei ole siia ju midagi istu…”

„Pole sinu asi, mis ma oma peenraga teen või ei tee!”

Lontkõrv noogutab kärmelt ja püüab nüüd ilmselt hoiduda seda võõrast meest rohkem provotseerimast. Ta heidab pilgu oma naise poole, justkui oodates, et too talle appi tuleks. Kuid naine ei paista sugugi tahtvat teda toetada. Lontkõrv vaatab jälle Ove poole.

„Rase, saad aru. Hormoonid ja …” üritab lontkõrv ja naerab.

Rase naine ei naera. Ove ka mitte. Naine paneb käed rinnale vaheliti. Ove lükkab pöidlad vöö vahele. Lontkõrv ei oska oma tohutu suurte kätega ilmselgelt midagi peale hakata ja kõigutab neid pisut häbelikult külgedel edasi-tagasi, justkui oleksid need riidest tehtud ja lehviksid tuules.

„Ma proovin uuesti,” ütleb ta viimaks ja läkitab taas Ove poole lepitava naeratuse.

Ove pilk ei ole lepitav.

„Elumajade vahel on autoga sõitmine keelatud. See on sildi peal kirjas.”

Lontkõrv astub sammu tagasi ja noogutab innukalt. Sörgib auto juurde ja litsub oma ülemõõdulise kere uuesti alamõõdulisse Jaapani autosse. „Issand jumal,” pomisevad Ove ja rase naine tülpinult nagu ühest suust. Mistõttu naine muutub Ovele pisut vähem antipaatseks.

Lontkõrv sõidab mõne meetri ettepoole ja Ove näeb selgelt, et ta ei tõmba haagist korralikult otseks. Seejärel hakkab lontkõrv uuesti tagurdama. Otse vastu Ove postkasti, nii et käru serv lööb rohelise pleki sisse suure mõlgi ja väänab postkasti kõveraks.

„Ei … noh …,” sisistab Ove, tormab ligi ja kisub autoukse lahti.

Lontkõrv laiutab jälle vabandavalt käsi.

„Minu viga! Minu viga! Sorry, ma ei näinud peeglist postkasti, saad aru. Haagisega on keeruline, kunagi ei tea, kuhupoole tuleb pöörata …”

Ove virutab rusikaga nii kõvasti vastu auto katust, et lontkõrv võpatab ja lööb pea vastu uksepiita ära. Ove kummardub talle nii lähedale, et tema sõnad ei jõuagi õieti õhku, enne kui nad lontkõrva kuulmekäiku kaovad.

„Autost välja!”

„Mida?”

„Ma ütlesin, tule autost välja!”

Lontkõrv vaatab Ovele pisut kohkunult otsa, aga ei julge õieti küsida, miks. Astub hoopis autost välja ning jääb selle kõrvale seisma nagu nurka pandud koolilaps. Ove osutab ridamajadevahelisele jalgteele, mis viib jalgrattakuuri ja parkla poole.

„Mine seisa kuhugi, kus sa ette ei jää.”

Lontkõrv noogutab veidi hämmeldunult.

„Issand jumal. Ilma käteta mees, kellel on silma peal kae, saaks selle käru ka kiiremini paika tagurdatud kui sina,” pomiseb Ove autosse istudes.

Kuidas on võimalik, et inimene ei oska haagisega tagurdada? küsib ta endalt. Ah? Kas on siis raske endale selgeks teha, kumb pool on parem ja kumb vasak, ja siis pooled ära vahetada? Mismoodi need inimesed oma eluga üleüldse toime tulevad?

Automaatkäigukast ka veel, nendib ta. Seda võiski arvata. Kõige parema meelega ei juhiks need käpardid oma autot üldse, mõtleb Ove, paneb Jaapani autol käigu sisse ja sõidab ettepoole. Nüüdsel ajal tahetakse, et auto juhiks ennast ise. Nagu mingi robot. Enam ei pea oskama boksi parkida, ja kui inimesed sedagi selgeks ei saa, kas on neil siis üldse mõtet endale juhiluba tahta? Ah? Ove meelest ei ole. Ove kahtleb tõsiselt, kas need, kellel selline asi üle mõistuse käib, ikka peaksid tohtima valimistel hääletada.

Kui ta on autoga ettepoole sõitnud ja haagise otseks ajanud, nagu tsiviliseeritud inimesed ikka teevad, enne kui nad järelkäruga tagurdama hakkavad, paneb ta tagurpidikäigu sisse. Jaapani auto hakkab otsekohe nördinult piiksuma. Ove vaatab tigedalt salongis ringi.

„No mida … mida sa raisk pinised?” sisistab ta armatuurlauale ja äigab rooli pihta.

„Jäta järele, ütlen ma sulle!” möirgab ta ähvardavalt ühele eriti agaralt plinkivale punasele tulukesele.

Samal hetkel ilmub auto kõrvale lontkõrv ja koputab ettevaatlikult aknale. Ove teeb akna lahti ja vaatab talle ärritatult otsa.

„See piiksumine tuleb tagurdusandurist,” noogutab lontkõrv.

„Jaa, ma tean,” nähvab Ove.

Lontkõrv köhatab.

„See auto on natuke isemoodi, ma mõtlesin, et äkki sa tahad, et ma näitaks sulle nuppe või …”

Ove mühatab.

„Ega ma mingi idioot ei ole!”

Lontkõrv noogutab agaralt.

„Ei-ei, muidugi mitte.”

Ove põrnitseb armatuurlauda.

„Mis ta nüüd teeb?”

Lontkõrv noogutab entusiastlikult.

„Mõõdab akuressurssi. Saad aru, enne kui ta elektrimootori pealt bensiinimootorile ümber lülitub. Saad aru … sest see auto on hübriid …”

Ove ei vasta. Paneb ainult akna kinni. Lontkõrv jääb auto kõrvale seisma, suu poollahti. Ove vaatab vasakusse peeglisse. Siis paremasse peeglisse. Seejärel tagurdab ta Jaapani auto hirmunud piiksumise saatel järelkäru oma maja ning lontkõrva ja raseda naise maja vahele, nii et mõlemale poole jääb täpselt ühepalju ruumi.

Ta astub autost välja ja viskab võtmed lontkõrvale.

„Tagurdusandurid ja parkimisandurid ja kaamerad ja muu sihuke pask. Niisugune mees, kes haagisega tagurdamiseks seda värki vajab, ei tohiks haagisega tagurdamist üldse ette võttagi.”

Lontkõrv noogutab ainult rõõmsalt vastu.

„Aitäh abi eest,” hüüab ta, justkui ei olekski Ove teda äsja kümme minutit järjest solvanud.

„Sina ei tohiks makikassettigi tagasi kerida,” kostab Ove ja sammub temast mööda.

Rase võõramaalanna seisab endiselt, käed vaheliti, kuid ei ole enam nii vihase näoga kui enne.

„Aitäh!” hõikab ta ja muigab kergelt, kui Ove temast mööda läheb, nii et Ovele jääb mulje, nagu hoiaks naine naeru tagasi.

Tal on kõige suuremad pruunid silmad, mida Ove eales näinud on.

„Meie korteriühistu majade vahel ei sõideta autoga, seda tuleb teil igatahes aktsepteerida,” vastab Ove.

Naisel on ilme, nagu ta paneks tähele, et Ove ütleb „aktsepteerida” asemel „aksepteerida”, aga ta ei lausu sõnagi. Ove mühatab, pöörab selja ja kõnnib oma maja poole.

Oma korteri ja kuuri vahelisel plaatidega sillutatud alal jääb ta seisma. Kirtsutab niimoodi nina, nagu temavanused mehed kirtsutada oskavad – niimoodi, et terve ülakeha kipra tõmbub. Siis laskub ta põlvili ja sirutab näo päris plaatide juurde – need plaadid laob ta eranditult iga kahe aasta tagant hoolikalt uuesti, on seda siis vaja või mitte. Ta nuusutab veel korra. Noogutab endamisi. Tõuseb püsti.

Rase mustajuukseline naine ja lontkõrv vaatavad teda.

„Kusi! Siin on kõik täis kustud!” nähvab Ove.

Ta osutab plaatide poole.

„Oo…kei …,” sõnab mustajuukseline naine.

„Ei! Kurat võtaks, see ei ole mitte kusagil okei!” kostab Ove.

Läheb siis oma korterisse ja paneb ukse kinni.

Ta vajub esikus taburetile ja istub seal tükk aega, enne kui suudab ennast küllaldaselt koguda, et midagi muud ette võtta. „Kuramuse krõhva,” mõtleb ta. Mida see naine ja ta pere siin küll peale hakkavad, kui nad ei oska isegi silti lugeda, olgugi et see neile otse vastu vahib? Majade vahel ei tohi autoga sõita. Seda teavad kõik.

Ove tõuseb ja riputab sinise jope varna, naise üleriidelasu vahele. „Idioodid,” pomiseb ta suletud akna poole, niisama, igaks juhuks. Siis jääb ta keset elutuba seisma ja lakke vahtima.

Ta ei tea, kui kaua ta seal seisab. Ta kaob oma mõtteisse. Hõljub minema nagu udu. Ta ei ole kunagi olnud seda sorti mees, kes niimoodi teeks, ei ole olnud unistaja, aga viimasel ajal on tal peas justkui midagi keerdu läinud. Tal on üha raskem keskenduda. See ei meeldi talle mitte üks raas.

Kui uksekell heliseb, on tal tunne, nagu raputataks teda mõnusast tukastusest üles. Ta hõõrub kõvasti silmi ja vaatab ringi, justkui kardaks, et keegi on teda jälginud.

Uksekell heliseb jälle. Ove pöördub ja jõllitab ust, justkui peaks sel häbi olema. Astub mõne sammu esiku poole ja avastab, et kogu kere on kange nagu kuivanud kips. Ta ei tea, kas põrandalauad naksuvad või naksub ta ise.

„Ja mis nüüd siis on?” küsib ta ukselt veel enne selle avamist, justkui peaks uks vastama.

„Mis nüüd siis on?” kordab ta ust nii suure hooga lahti lükates, et õhuvool lükkab kolmeaastase tüdruku tagurpidi liikuma ja too potsatab hämmeldunult istuli maha.

Väiksema kõrval seisab seitsmeaastane tüdruk ja tal on kohkunud nägu peas. Nende juuksed on süsimustad. Ja neil on kõige suuremad pruunid silmad, mida Ove eales näinud on.

„Jah?” ühmab Ove.

Seitsmeaastasel tüdrukul on äraootav ilme. Ta ulatab Ovele plastkarbi. Ove võtab selle vastumeelselt kätte. See on soe.

„Riis!” hüüab kolmeaastane tüdruk õnnelikult ja ajab end kärmelt jalule.

„Safraniga. Ja kanaliha,” noogutab seitsmeaastane tüdruk Ovele märksa skeptilisemalt.

Ove mõõdab neid kahtlustava pilguga.

„Kas te müüte midagi või?”

Seitsmeaastane tüdruk teeb solvunud näo.

„Me ELAME siin!”

Ove on mõne sekundi vait. Noogutab seejärel. Justkui peaks ta võimalikuks, et see avaldus sobibki seletuseks.

„Ahah.”

Kolmeaastane tüdruk noogutab rahulolevalt ja vehib pikavõitu kombinesoonivarrukatega.

„Emme ütles, sul on nälja nägu!”

Ove vaatab mõistmatult seda väikest õõtsuvat pudrutajat.

„Mida?”

„Emme ütles, et sa oled seda nägu, nagu oleks sa näljane. Nii et me tõime sulle süüa,” täpsustab seitsmeaastane tüdruk ärritatult.

„Tule, Nasanin,” ütleb ta siis, võtab kolmeaastasel tüdrukul kõvasti käest kinni, heidab Ovele süüdistava pilgu ja sammub minema.

Ove pistab pea ukse vahelt välja ja vaatab neile järele. Ta näeb, et rase naine seisab oma uksel ja naeratab talle, kui tüdrukud tuppa jooksevad. Kolmeaastane tüdruk vaatab tagasi ja lehvitab Ovele rõõmsalt. Ka rase naine lehvitab. Ove tõmbab ukse kinni.

Ta seisab jälle esikus. Vahib sooja karpi, kus on kanaliha ja safraniga riis, umbes niimoodi, nagu vahitakse karbitäit nitroglütseriini. Siis läheb ta kööki ja paneb karbi külmikusse. Mitte et tal oleks kombeks süüa kõike, mida võõrad välismaised lapsed tema ukse taha poetavad. Vaid sellepärast, et Ove kodus ei visata toitu ära. Põhimõtteliselt.

Ta astub elutuppa. Pistab käed taskutesse. Vaatab lakke. Seisab seal tükk aega ja peab aru, milline betoonitüübel selleks otstarbeks kõige paremini sobib. Seisab seal, kuni silmad kissitamisest valusaks jäävad. Ta langetab pilgu ja silmitseb pisut hämmeldunult oma mõlkis käekella. Vaatab siis jälle aknast välja ja adub äkki, et väljas on pimedaks läinud. Ta vangutab lootusetult pead.

Pimedas ei saa ju puurima hakata, see on siililegi selge. Siis peaks ta kõik tuled põlema panema ja sel juhul pole ju teada, millal need jälle ära kustutatakse. Ja seda rõõmu ta elektrifirmale küll ei valmista. Ärgu arvaku, et ta laseb elektriarvel mitu tuhat krooni täis tiksuda. Ärgu mitte lootkugi.

Ove pakib tarvilike asjade kasti kokku. Viib selle ülakorrusele suurde esikusse. Võtab väikesest esikust radiaatori tagant pööninguvõtme. Läheb tagasi, sirutab end välja ja avab pööninguluugi. Tõmbab redeli lahti. Läheb pööningule ja paneb tarvilike asjade kasti sinna, kus on selle koht: nende köögitoolide taha, mis naine käskis tal pööningule viia, sest need kääksusid liiga palju. Tegelikult ei kääksunud need toolid üldse. Ove teab väga hästi, et see oli vaid ettekääne uute ostmiseks. Justkui see olekski elu mõte. Köögitoole osta ning restoranis süüa ja laristada.

Ta läheb jälle trepist alla. Paneb pööninguvõtme oma kohale väikese esiku radiaatori taha. „Saad puhata,” ütlesid nad talle. Terve kari 31-aastasi kekatseid, kes töötavad arvutiga ega joo tavalist kohvi. Terve ühiskond, kus mitte keegi ei oska järelkäruga tagurdada, ja nemad ütlevad talle, et teda ei ole enam vaja. Kus siin loogika on?

Ove läheb elutuppa. Lülitab televiisori sisse. Mitte et ta saateid vaataks, aga ta ei saa ju üksinda istuda ja õhtu otsa seina passida nagu idioot. Ta võtab külmikust selle võõramaise toidu ja sööb seda kahvliga otse plastkarbist.

Ta on 59 aastat vana. On teisipäeva õhtu ja ta on oma ajalehetellimuse üles öelnud. Ta on kõik tuled ära kustutanud.

Homme paneb ta selle konksu paika.