Читать книгу Nõnda kõneles Zarathustra - Friedrich Nietzsche - Страница 13

Kaua magas Zarathustra, nii et mitte üksi koidukuma, vaid ka ennelõuna libises üle ta palge. Viimaks ta avas silmad: imestades Zarathustra vaatas metsa ja vaikusse, imestades ta vaatas iseendasse. Siis tõusis ta äkki nagu laevnik, kes korraga näeb maad, ja hõiskas rõõmust: sest ta nägi uut tõde. Ja nõnda kõneles Zarathustra oma südames:

„Valgus on mulle tõusnud: kaaslasi on mul vaja, ja elavaid – mitte surnuid ega korjuseid, keda kannan, kuhu tahan.

Elavaid kaaslasi on mul vaja, kes mulle järgnevad, sest et nad endale tahavad järgneda – ja sinna, kuhu mina tahan.

Valgus on mulle tõusnud: ärgu kõnelgu Zarathustra rahvale, kõnelgu kaaslastele! Ärgu olgu Zarathustra karjale karjus ega koer!

Et paljusid avatella karjast – seks olen ma tulnud. Pahandama peab minu üle rahvas ja kari: Zarathustra tahab olla karjaseile röövel.

Karjaseile, ütlen mina: aga nemad nimetavad end häiks ja õigeiks; karjaseile, ütlen mina: aga nemad nimetavad end õige usu uskujaiks.

Vaata häid ja õigeid! Keda nad vihkavad kõige enam? Seda, kes murrab nende väärtuste tahvlid, murdjat, roimarit^[1]: – aga see ongi looja.

Vaata kõigi uskude uskujaid! Keda nad vihkavad kõige enam? Seda, kes murrab nende väärtuste tahvlid, murdjat, roimarit: – aga see ongi looja.

Kaaslasi otsib looja, mitte korjuseid, mitte ka karju ja uskujaid. Kaasloojaid otsib looja, neid, kes uutele tahvlitele kirjutavad uusi väärtusi.

Kaaslasi otsib looja, kaaslõikajaid: sest kõik on tal küps lõikuseks. Aga tal puuduvad sajad sirbid: nii kitkub ta välja viljapäid ning on pahane.

Kaaslasi otsib looja ning neid, kes oma sirpi oskavad teritada. Neid hüütakse kord hävitajaiks ning hää ja kurja põlgajaiks. Kuid põimajad on nad ja pidustajad.

Kaasloojaid otsib Zarathustra, kaaspõimajaid ning kaaspidustajaid otsib Zarathustra: mis tegemist on tal karjade, karjaste ja korjustega!

Ja sina, mu esimene kaaslane, hüvasti! Hästi matsin sind õõnsasse puusse, hästi peitsin sind huntide eest varjule.

Aga ma lahkun sust, aeg on möödas. Koidu ja koidu vahel tõusis mulle uus tõde.

Ei ma pea olema karjane ega surnumatja. Ei iialgi enam taha ma kõnelda rahvaga: viimne kord kõnelesin surnule.

Loojate, põimajate, pidustajatega tahan nüüd seltsida: vikerkaart tahan neile näidata ja kõiki üliinimese astmeid.

Üksiklasile laulan oma laulu ja kaksiklasile; ja kel veel kõrvad on kuulda kuulmatut, selle südame tahan ma raskeks teha oma õnnega.

Oma eesmärgi poole tahan ma minna ja ma käin oma käimist; hüpata tahan ma üle kahklejaist ja kõhklejaist. Nii olgu minu astumine nende kustumine.”^[2]