Читать книгу Nõnda kõneles Zarathustra - Friedrich Nietzsche - Страница 21

Kõigest kirjutatust ma armastan ainult seda, mis inimene kirjutab oma verega. Kirjuta verega: ja sa saad tundma, et veri on vaim. Ei ole kerge mõista võõrast verd: ma vihkan lugevaid logelejaid.

Kes tunneb lugejat, see ei tee enam midagi lugeja tarvis. Veel üks sajand lugejaid – ja vaim ise läheb haisema.

Et igaüks tohib lugemist õppida, see ei riku viimaks üksnes kirjutamist, vaid ka mõtlemist.

Millalgi vaim oli jumal, siis ta sai inimeseks ja nüüd ta saab koguni veel pööbliks.

Kes kirjutab verega ja tähendussõnadega, see tahab, et teda mitte ei loetaks, vaid pähe õpitaks.

Mägedes on lühim tee tipult tipule: aga seks sul peavad olema pikad jalad. Tähendussõnad olgu tipud: ja need, kellele nad öeldakse, olgu suured ja kõrget kasvu.

Õhk hõre ja puhas, hädaoht lähike ja vaim täis rõõmsat tigedust: see sobib nii hästi kokku.

Ma tahan enda ümber haldjaid, sest ma olen julge. Julgus, mis peletab viirastused, loob ise endale haldjad, – see julgus tahab naerda.

Ma ei tunne end enam teiega: see pilv, mida näen enda all, need mustad rasked rüngad, mille üle ma naeran, – see ongi teie piksepilv.

Teie vaatate üles, kui ihkate üleneda. Mina aga vaatan alla, sest et mina olen ülenenud.

Kes teist võib ühtlasi naerda ja olla ülenenud?

Kes tõuseb kõige kõrgemaile mägedele, see naerab üle kõigi kurbmängude ja kurbtõsiduste.

Muretuna, pilkavana, vägivaldsena – nii tahab meid tarkus: ta on naine ja armastab ikka vaid sõjameest.

Teie ütlete mulle: „Elu on raske kanda.” Kuid milleks on teil hommikupoolikul teie uhkus ja õhtul teie alistus?

Elu on raske kanda: aga siis ärge olge ometi nii õrnad! Meie kõik kokku oleme tublid koorma-eeslid mõlemat sugu.

Mis ühist on meil roosipungaga, mis väriseb kastetilgast oma kehal?

On tõsi: me armastame elu, kuid mitte seepärast, et oleme harjunud eluga, vaid et oleme harjunud armastusega.

On ikka pisut meeletust armastuses. Kuid on ka alati pisut mõistlikkust meeletuses.

Ja mullegi, kes ma elule hää olen, näivad liblikad ja seebimullid ja kõik nende taolised inimeste keskel õnnest kõige enam teadvat.

Näha neid kergeid, kerglasi, ilusaid, liikuvaid hingekesi heljumas – see avatleb Zarathustralt pisaraid ja laule.

Ma võiksin uskuda vaid seda jumalat, kes oskaks tantsida.

Aga kui nägin oma paharetti, siis leidsin ta olevat tõsise, põhjaliku, sügava, piduliku: see oli raskuse vaim – tema tõttu kukuvad kõik asjad.

Ei mitte vihaga, vaid naeruga surmatakse. Üles, tapkem raskuse vaim!