Читать книгу Paiklikud ennemuistsed jutud. Muistendid - Friedrich Reinhold Kreutzwald - Страница 5

anaisa (Vanataat, erilise nimega Taara) elas oma kõrges taevas; ta kojas säras ülev päike. Kangelased oli ta loonud, et kasutada nende nõu, nende oskust ja nende jõudu. Kõige vanem neist oli Vanemuine. Ta oli tema vanaks loonud, hallide juuste ja habemega, ja andnud talle vanaduse tarkuse; aga süda oli tal noor ning tal oli luule- ja lauluanne. Vanaisa kasutas tema tarka nõu, ja kui mured ta laupa tumestasid, mängis Vanemuine ta ees oma imelist kannelt ja laulis talle oma armsamaid laule. Teine oli Ilmarine, parimas meheeas ja mehejõus, tarkus laubal ja mõtlikkus silmis. Temale oli antud kunstianne. Kolmas oli Lämmeküne (kuumsõrm, kuumküüs), reibas noormees, heatujuline, alati rõõmus ja igaks vallatuseks valmis. Teised, nagu Vibuane, vägev vibukütt, ei ole nii tähelepanuväärsed. Kõik aga pidasid üksteist vendadeks ja Vanaisa nimetas neid oma lasteks. Nende eluasemeks oli Kaleve ehk Kaljuve ehk Kaljuvald.

Seal astus siis Vanaisa kangelaste juurde ja ütles: „Olen oma tarkuses otsustanud maailma luua.” Imestades vaatasid kangelased seepeale talle otsa ja vastasid: „Mis sina oma tarkuses oled otsustanud, ei saa halb olla.” Ja sel ajal kui nad magasid, lõi ta maailma, ja kui nad ärkasid, hõõrusid nad silmi ja uudistasid tema loomingut. Vanaisa oli aga maailma loomise tööst väsinud ja heitis puhkama. Siis võttis Ilmarine tüki oma kõige paremat terast ja tagus sellest võlvi, laotas selle telgina üle maa ja kinnitas selle külge hõbedased tähekesed ja kuu; Vanaisa eeskojast võttis ta valguseandja ja pani selle imepärase seadme abil telgi külge, nii et see iseenesest üles tõuseb ja looja läheb. Täis rõõmu, haaras Vanemuine oma kandle ja hüppas juubeldades maa peale, ja laululinnud järgnesid talle, ja kus tema tantsiv jalg maapinda puudutas, tärkasid lilled, ja kus ta kivil istudes laulis, kasvasid puud, ja laululinnud istusid nende okstele ja laulsid koos temaga. Lämmeküne pillerkaaritas mööda metsi ja mägesid ja Vibuane katsetas oma vibu. Vanaisa ärkas selle kära peale ja pani imeks, et maailm oli muutunud teisemaks, kui tema selle oli loonud. Ja ta ütles kangelastele: „Õige, lapsed! Mina lõin maailma tooreks tombuks; teie asi on seda kaunistada. Ja varsti asustan ma maailma igasuguste loomadega ja loon siis inimesed, kes peavad maailma valitsema. Inimese aga tahan ma nõrga luua, et ta oma kangusega ei saaks kiidelda, ja teie peate inimestega sõbrunema ja nendega segunema, et kasvaks sugu, kes kurjale nii kergesti alla ei jääks. Kurjust ei taha ega või ma hävitada, sest see on headuse mõõtja ja kihutaja.”

See sündis maailma ürgalguses.

Ja Vanaisa juhtis seda arengut enam-vähem ise, kuni maailm oli täies hoos. Iga inimene on ratastiku lüli, ajaja ja aetav, ja igaüks on oma olemise tegija. Vanaisa ei tule enam ise maa peale ja ei sega enam oma kätt selle käiku; ent keegi ei või kaevata, nagu oleks ta maha jäetud, on ju Vanaisa puhunud oma hingeõhku iga inimese laubale, nii et igaüks võib kurjuse eest hoiduda. Kes aga saatusele alla jääb, sellele ei panda seda süüks; tänapäeval käib saatus raudset sammu ja ei rõõmusta keegi, keda tema jalaaste tabab, ja mõnigi ei tõuse enam üles.