Читать книгу Paiklikud ennemuistsed jutud. Muistendid - Friedrich Reinhold Kreutzwald - Страница 6

anaisa oli loonud maaketta ja tõmmanud selle üle pingule sinise taeva vilkuvate tähtede ja särava päikesega. Maa peal kasvasid ja kosusid taimed,ja loomad tundsid oma elust rõõmu. Kuid loomad ei kuulanud Vanaisa käske, vaid hakkasid üksteist kiusama ja vaenama. Siis kogus ta nad ükskord kõik kokku ja ütles neile nõnda: „Ma olen teid loonud, et igaüks oma elust rõõmu tunneks, teie aga hakkate üksteist vaenama ja koguni sööma. Ma näen, et on tarvis anda teile kuningas, kes teid valitseks ja ohjes hoiaks. Tema vastuvõtuks peate talle jõe kaevama, et ta selle kallastel võiks kõndida; jõgi aga kaevake kaunis sügav ja lai, et kõik väikesed seal ruumi leiaksid, ja Emajõgi peab ta nimi olema. Aga mulda ärge pilduge siia-sinna laiali, vaid kuhjake mäeks, ja selle peale lasen ma ilusa metsa kasvada ning siin peab teie kuningas elama. Ka nõgusid ja orge jätke nende vahele, et ta seal varju leiaks tuule ja halva ilma ja päikese eest. Ma näen teid siin arvukalt koos; igaüks tunneb oma jõudu, julgelt tööle!”

Siis jättis ta seltskonna maha ja kõik asusid kohe tööle. Jänes ja rebane mõõtsid vooluteed: jänes hüppas ees, rebane jooksis ta järel ja tema lohisev saba märkis tulevase Emajõe suuna. Mutt kündis esimese vao, mäger töötas sügavuses, hunt kaapis, karu kandis ning pääsuke ja kõik teised linnud olid tegevuses.

Kui jõesäng oli valmis, tuli Vanaisa ehitust üle vaatama. Ta oli kõigega rahul. Ta kiidab iga töölist: „Mutt ja karu, teie olete vist kõige usinamini töötanud, nii et olete üleni porised … Hästi, jäägu see porine kuub teile aurüüna mälestuseks! Sina, hunt, oled koonu ja jalgadega vahvalt töötanud, sinule peavad ka must koon ja mustad jalad jääma. Aga kus on vähk? Ta on ju muidu küll agar sell ja tal on palju käsi; kas tema magas?” Vähk oli parajasti mudast välja roninud ja vihastas, et Vanaisa polnud teda märganud; ta hüüdis oma meelepahas: „Vanamees, kus su silmad on, et sa mind ei näinud? Need on sul vist küll selja taga.” – „Sina ninatark,” oli vastus, „nüüdsest peavad su silmad selja taga olema.” Kui Vanaisa on selle karistuse hoiatavaks eeskujuks täide saatnud, näeb ta üht kehkenpüksi, kes lendab oksalt oksale, laseb oma ilusat ülikonda päikesepaistes läikida ja vilistab muretut laulukest. „Kehkenpüks vihmakass,” hüüab ta temale, „kas sul pole midagi muud teha kui eputada?” – „Vanamees,” ütles see, „töö on must, ja mina ei või oma kuldkollast kuube rikkuda ega oma hõbekarva pükse mustaks teha – mis sa ise selle peale kostaksid?” – „Sina keigar!” hüüab Vanaisa pahuralt, „nüüdsest olgu sul mustad püksid ja karistuseks ei tohi sa oma janu kunagi jõest kustutada, vaid pead lehtedelt veepiisku jooma ning oma lustilist laulu ainult siis vilistama, kui teised loomad varjule poevad ja läheneva äikese ees värisevad.”

Jõesäng oli nüüd valmis saanud. Vanaisa valas sinna oma kuldsest kausist vee sisse, elustas selle oma hingeõhuga ja määras tema voolusuuna.

See oli Emajõe sünd ja nii juhtus tema kaevamisel.