Читать книгу Kapteni tütar - FUTU Print - Страница 5

Kui oleks kaardiväes, ju homme kapten ta!

Ei seda mitte: ta armeesse mingu teenima.

See hästi öeldud! Veidi kurvastust las tundku ka…

* * *

Kuid kes ta isa on?

Knjažnin

Minu isa, Andrei Petrovitš Grinjov, oli teeninud oma nooruses krahv Münnich’i all ja erustunud premjee-majorina aastal 17… Sest saadik elas ta oma Simbirski külas, kus ta abiellus neiu Avdotja Vassiljevna J-ga, sealse vaese aadliku tütrega. Meid, lapsi, oli üheksa hinge. Kõik mu õed-vennad surid imikueas. Ema oli minuga alles rase, kui ma juba seersandina sisse olin kantud Semjnovski polku, meie ligidase sugulase, kaardiväe majori vürst B. armust. Kui aga kõigi ootuste kiuste oleks sündinud tütar, siis oleks isa teadustanud, kuhu tarvis, ilmumata jäänud seersandi surmast ja sellega oleks asi olnud lõpetatud. Mind arvati loastatuks õpingute lõpetamiseni. Tol ajal ei kasvatatud meid nagu nüüdisajal. Viiendast eluaastast anti mind ratsusulase Saveljitši hoolde, kes kaine eluviisi tõttu mulle kasvatajaks määrati. Tema juhatusel omandasin kaheteistkümnendal eluaastal kirjaoskuse vene keeles ja võisin väga asjalikult otsustada isase hurda loomuse üle. Sellal palkas isa minu jaoks prantslase, musjöö Beaupré, kes Moskvast välja telliti ühes viina ja provanksõli aastase varuga. Tema ilmumine ei meeldinud põrmugi Saveljitšile. „Jumal tänatud,” torises ta omaette, „lapsuke näikse mõstud, soetud ja toidetud olevat. Milleks küll raisata üleliigset raha ja palgata musjööd, nagu oma inimesi enam polekski!”

Beaupré oli olnud oma isamaal juuksuriks, siis Preisimaal sõduriks, seejärel saabunud Venemaale pour être outchitel (et hakata õpetajaks), mitte just täiesti mõistes selle sõna tähendust. Ta oli kena mees, kuid tuulepea ja äärmiselt kerglane. Ta peanõrkuseks oli kirg õrnema soo vastu; pahatihti sai ta oma õrnutsemise eest mükse, mille tagajärjel ta oigas päevade viisi. Sealjuures ei olnud ta (tema väljenduse järgi) ka pudeli vaenlane, s. t., (rääkides kirjakeeles), armastas ülemäära rüübata. Kuna aga meil veini lauale anti ainult lõunaks ja ka siis napsiklaasikeste kaupa, kusjuures koolmeister tavaliselt vahele jäeti, siis mu Beaupré harjus õige ruttu vene nastoikaga ja hakkas isegi eelistama seda oma kodumaa veinidele kui äraarvamata tervislikumat kõhule. Me sobisime jalamaid, ja kuigi ta lepingu järgi oli kohustatud õpetama mulle prantsuse keelt, saksa keelt ja kõiki teadusi, eelistas tema kärmesti õppida minult kuidagi vene keeles lobisema – ja selle järel teotses igaüks meist omaette. Elasime heas sõpruses. Teistsugust mentorit ma ei igatsenudki. Ent peagi lahutas meid saatus ja vaat millise juhu tõttu.

Paks ning rõugearmiline pesunaine Palaška ja ühe silmaga karjatüdruk Akulka leppisid kord kokku ühtaegu emakese ette põlvili langeda, süüdistades end kuritegelikus nõrkuses ja nutuga kaevates nende kogenematust kurjasti kasutanud musjöö peale. Säärastes asjades ema nalja ei mõistnud ja kaebas isale. Isa arveõiendus oli lühike. Ta nõudis otsekohe võrukaela prantslase ilmumist. Teatati, musjöö andvat mulle tundi. Isa tuli minu tuppa. Sel ajal magas Beaupré voodis süütuseund. Minul oli oma tegevus. Olgu teada, et mulle oli tellitud Moskvast maakaart. See rippus seinal kasutamata ja avatles mind ammu paberi suuruse ning headusega. Otsustasin teha sellest lohe, ja kasutades Beaupré und, asusin tööle. Isa astus sisse hetkel, kui ma passisin roguskist saba Hea Lootuse neeme külge. Nähes minu harjutusi maadeteaduses, kaksas isa mind kõrvast, jooksis seejärel Beaupré manu, äratas ta väga ettevaatamatult ja hakkas etteheidetega üle külvama. Segaduses tahtis õnnetu Beaupré vist üles tõusta, kuid ei suutnud: ta oli purujoobnud. Üheksa pattu – üks vastus. Isa tõstis ta kraedpidi voodist, tõukas uksest välja ja kihutas samal päeval majast minema, Saveljitši kirjeldamatuks rõõmuks. Sellega lõppeski mu kasvatus.

Elasin jõmpsikaelu, tuvisid taga ajades ja mõisapoistega sikuhüppemängu mängides. Sel viisil sain kuueteistkümne aastaseks. Siis muutus mu saatus.

Kord sügisel keetis ema elutoas meekeedist, mina aga vahtisin keelt limpsates vahuvullidele. Akna juures luges isa iga aasta ilmuvat „Õuekalendrit”. Sel raamatul oli alati suur mõju temasse: kunagi ei lugenud ta seda erilise osavõtuta ja see lugemine tekitas temas alati imevärki sapilainetust. Ema, kes teadis peast kõiki ta pruuke ja kombeid, püüdis alati õnnetut raamatut peita võimalikult kaugemale ja nõndaviisi ei puutunud „Õuekalender” vahel kuude kaupa isale silma. See-eest, kui ta aga juhuslikult selle leidis, siis vahel ei lasknud enam tundide viisi oma käest. Niisiis, isa luges „Õuekalendrit”, vahete-vahel õlgu kehitades ja poolkuuldavalt korrates: „Või kindral-leitnant!… Ta oli mul roodus seersant! Mõlema Vene ordeni kavaler!… ammuks olime meie?…” Viimaks virutas isa kalendri diivanile ja vaibus pahaendelisse mõtisklusse.

Äkki pöördus ta ema poole:

„Avdotja Vassiljevna, kui vana Petruša on?”

„Eks ta ole seitsmeteistkümnenda peal,” vastas ema. „Petruša sündis samal aastal, kui tädi Nastasja Gerassimovna jäi ühesilmseks ja kui…”

„Hüva,” katkestas isa, „aeg tal teenistusse asuda. Jätkub juba peretoas jooksmisest ja tuvipesade tuhnimisest.

Mõte, et minust tuleb peatselt lahkuda, rabas emakest nõnda, et ta pillas lusika kastrulisse, kuna pisarad mööda ta nägu voolasid. Seevastu minu vaimustust on raske kirjeldada. Mõte teenistusest ühtis minus mõtetega vabadusest, Peterburi elu mõnudest. Kujutlesin end kaardiväe ohvitserina, mis minu arvates oli inimliku heaolu tipuks.

Isa ei armastanud muuta oma kavatsusi ega lükata edasi nende täideviimist. Minu ärasõidupäev määrati kindlaks. Eelmisel päeval teatas isa, et kavatseb kirjutada minu kaudu mu tulevasele ülemusele ja nõudis sulge ning paberit.

„Andrei Petrovitš, ära unusta ka minu poolt tervitamast vürst B-d,” lausus ema; „ma loodan, et ta me Petruša vastu ikka armuline on.”

„Tühi kõik!” vastas isa kulmu kortsutades, „mistarvis hakkan ma vürst B-le kirjutama?”

„Aga sa ütlesid ometi, et kavatsed kirjutada Petruša ülemale?”

„Noh, aga edasi?”

„Kuid Petruša ülem on ju vürst B. Petruša on ju Semjonovski polku kirjutatud.”

„Või kirjutatud! Mis mul sellega asja, et ta on kirjutatud. Peterburi Petruša ei sõida. Mida ta õpib Peterburis teenides? Pillama ning looderdama? Ei, las teenib armees, las näeb vaeva ja nuusutab püssirohtu ning saab sõduriks, mitte aga keigariks. Või kaardiväkke kirjutatud! Kus ta pass on? Anna see siia.”

Ema otsis üles mu passi, mida hoiti ta laekas ühes mu ristimissärgiga, ja ulatas väriseva käega selle isale. Isa luges selle tähelepanelikult läbi, pani enda ette lauale ja alustas oma kirja. Mind piinas uudishimu. Kuhu saadetakse mind, kui mitte Peterburi? Ma ei pööranud pilku isa sulelt, mis liikus edasi kaunis aeglaselt. Viimaks lõpetas ta, pitseeris kirja passiga ühte pakki, võttis prillid eest ja ütles mind enda juurde kutsudes: „Säh sulle kiri Andrei Karlovitš R-le, minu vanale seltsimehele ning sõbrale. Sa sõidad teenima ta juurde Orenburgi.”

Niisiis, kõik mu hiilgavad lootused purunesid! Lõbusa Peterburielu asemel ootas mind igavus kauges mahajäetud kolkas teenistust, millest äsja mõtlesin sellise vaimustusega, tundus mulle raske õnnetusena. Kuid midagi polnud parata! Järgmisel hommikul varakult sõitis trepi ette reisikibitka. Sellesse asetati kohver, teenõud, kompsud saiade ning pirukatega, koduse hõrgutuse viimaste märkidega. Mu vanemad õnnistasid mind. Isa ütles mulle: „Jumalaga, Peeter. Teeni seda ustavalt, kellele oled truudust vandunud; kuula ülemuse sõna; ära mehkelda nende ees; ära teenistuses ette tiku; ära teenistusest kõrvale põikle; ja mäleta vanasõna: riideid hoia uuest peast, au noorest east.” Pisarsilmil palus ema mind hoida oma tervist, Saveljitšit aga valvata lapsukese järele. Selga pandi mulle jänesenahkne pihtkasukas, aga selle üle rebasenahkne kasukas. Ma istusin Saveljitšiga kibitkasse ja asusin pisaraid valades teele.

Samal ööl jõudsin Simbirskisse, kus pidin viibima öö-päeva vajalikkude asjade ostuks, mis oli ülesandeks tehtud Saveljitšile. Peatusin trahteris. Saveljitš hakkas hommikul mööda poode käima. Tüdinud aknast porisele põiktänavale vahtimast, siirdusin mööda tube lonkima. Astunud piljardituppa, silmasin umbes kolmekümneviie-aastast pikka, mustade vurrudega härrat hommikukuues, köö käes ning piip hambus. Ta mängis markööriga, kes võidu korral sai topsi viina, aga kaotuse korral pidi käpuli piljardi alla ronima. Jäin nende mängu vaatlema. Mida kauemini see kestis, seda sagedamaks muutusid käpuli-käigud, kuni viimaks marköör jäigi piljardi alla. Härra lausus ta kohal hauakõne asemel mõned vänged sõnad ja pani mulle ette mängida ühe partii. Keeldusin mitteoskamise tõttu. See tundus talle nähtavasti veider. Ta silmitses mind nagu kahetsedes; siiski sobis me jutt. Sain teada, et ta nimi on Ivan Ivanovitš Zurin, et ta on ** husaripolgu rittmeister ja viibib Simbirskis noorsõdurite värbamisel ning on peatunud trahteris. Zurin kutsus mind endaga koos sõduri kombel sööma, mida jumal andnud. Olin meeleldi nõus. Istusime lauda. Zurin jõi ohtralt ja kostitas ka mind, öeldes, et pean harjuma teenistusega; ta jutustas mulle väeteenistusest anekdoote, mille üle ma naerust peaaegu kõver olin, ja me tõusime lauast täitsa sõbrameestena. Nüüd pakkus ta end mulle piljardimängu õpetama.

„See on hädatarvilik meiesugustele kroonumeestele,” kõneles ta. „Retkel viibides näiteks satud kuhugi alevikku; mis peale hakata? Ei taha ju alati juute nahutada. Lähed tahtmatult trahterisse ja hakkad piljardit mängima; selleks pead aga mängu oskama!”

Olin täiesti veendud ja asusin suure usinusega õppima. Zurin ergutas mind valjusti, imetles mu kiireid edusaanme, ja pärast mõningaid harjutusi pani ette raha peale mängida, üks kross korralt, mitte võitmiseks, vaid nii, et ainult mitte muidu mängida, mis, tema sõnade järgi, olevat kõige viletsam harjumus. Olin ka sellega päri, Zurin aga käskis tuua punši, manitses mind maitsta seda, korrates, et teenistusega peab harjuma; aga mis on teenistus punšita! Ma kuulasin teda. Sealjuures jätkus meie mäng. Mida tihedamini rüüpasin oma klaasist, seda ülemeelsemaks muutusin. Kuulid lendasid alatasa üle piljardi serva, mina ägestusin, tõrelesin markööriga, kes arvestas jumal teab kuidas, tunnist tundi kõrgendasin mängu – ühesõnaga, käitusin nagu vabadusse rabelnud jõmpsikas. Aeg aga möödus märkamatult. Zurin heitis pilgu kellale, pani kepi ära ja teatas mulle, ma olevat kaotanud sada rubla. See hämmeldas mind veidi. Minu raha oli Saveljitši käes. Hakkasin vabandama. Zurin katkestas mind:

„Armas aeg! ära muretse. Ma võin ka oodata; seni aga sõidame Arinuška manu.”

Mis parata! Päeva lõpetasin sama arutult kui olin alanud. Õhtustasime Arinuška juures. Zurin kallas mulle alatasa juurde, korrates, et teenistusega peab harjuma. Lauast tõustes seisin vaevalt jalul; keskööl sõidutas Zurin mu trahterisse.

Saveljitš tuli meile trepile vastu. Ta lõi käsi kokku, nähes minu teenistusagaruse kahtlematuid tunnuseid.

„Mis on sinuga juhtunud, isand?” ütles ta heledal häälel. „Kus sa end nii täis oled kaaninud? Oh sa issake! Iialgi pole säärast patutegu ette tulnud!”

„Pea suu, vana känd!” vastasin ma talle tokerdudes, „sa oled vist purjus; käi magama… ja pane ka mind.”

Teisel päeval ärkasin peavaluga, mäletades ähmaselt toonaseid sündmusi. Mu mõlgutusi katkestas Saveljitš, kes teetassiga sisse astus.

„Varakult, Peeter Andreitš,” sõnas ta mulle pead vangutades, „varakult hakkad pummeldama. Kellesse sa küll oled läinud? Ei isa ega vanaisa, kumbki polnud vist joodikud, emast rääkimata: eluaeg ei suvatsenud peale kalja midagi suhu võtta. Aga kes on kõiges süüdi? Neetud musjöö. Ilmast-ilma tuli ette, et jooksis Antipovna manu: „Madam se vu prii (Je vous prie – pr. k. – ma palun teid) napsu.” Säh sulle nüüd se vu prii! Ega või midagi ütelda: head õppust andis penipoeg. Ja oli nüüd tarvis teda paganat hoidjaks palgata! Nagu härral oma inimesi poleks olnud!”

Mul oli häbi. Ma pöördusin kõrvale ja ütlesin talle:

„Mine ära, Saveljitš; ma ei taha teed.” Ent raske oli Saveljitšil suud sulgeda, kui ta vahel jutlust algas.

„Näed nüüd, Peeter Andreitš, mis tähendab pummeldada. Peake on raske ja süüa kah ei taha. Joodik inimene ei kõlba millekski… Kui jooksid õige kurgi soolvett meega, kõige parem oleks aga pead parandada poole klaasikese nastoikaga. Vahest käsid tuua?”

Sel hetkel astus sisse poisike ja ulatas mulle kirjakese I. J. Zurinilt. Avasin selle ja lugesin järgimisi ridu:

„Armas Peeter Andrejevitš, ole hea, saada mulle mu poisiga sada rubla, mis sa eile mulle kaotasid. Mul on äärmine rahakitsikus.

Teenistusvalmilt

Ivan Zurin.”

Polnud midagi parata. Ilmestusin ükskõikseks ja pöördudes Saveljitši poole, kes hoolitses mu raha, pesu kui ka tehingute eest, käskisin anda poisile sada rubla.

„Kuidas? Milleks?” päris hämmastunud Saveljitš.

„Ma võlgnen talle,” vastasin võimaliku jahedusega.

„Võlgned?” vaidles Saveljitš üha suuremasse hämmastusse sattudes. „Millal sa siis, armuline härra, talle võlgu jääda jõudsid? Asi pole nagu korras. Olgugi sinu tahtmine, härra, aga raha ma välja ei anna.”

Ma mõtlesin, et kui ma sel otsustaval hetkel ei suuda jagu saada kangekaelsest vanamehest, küllap mul siis edaspidi on raske vabaneda ta hooldusest, ja uhket pilku talle heites sõnasin:

„Olen sinu isand, aga sina minu teener. Raha on minu. Mängisin selle maha, sest et nõnda heaks arvasin; sulle aga soovitan mitte targutada ja teha, mis sul kästakse.”

Saveljitš oli nii rabatud mu sõnadest, et käsi kokku lõi ja oma kohale tardus.

„Mis sa siis seisad!” käratasin vihaselt. Saveljitš puhkes nutma.

„Kullake, Peeter Andreitš,” lausus ta väriseval häälel, „ära kooleta mind kurvastusega. Sa mu silmavalgus, kuula mind, vanameest: kirjuta sellele röövlile, et sa naljatasid, et meil sääraseid rahasid pole olemaski. Sada rubla! Sa armuline jumal! Ütle, et vanemad keelasid sul kõvva-kõvasti millegi muu kui pähklite peale mängida…”

„Küllalt valest,” katkestasin teda karmilt, „anna raha siia, või ma kihutan su ülepeakaela minema.”

Saveljitš vaatas mind sügava kurvastusega ja läks mu võla järele. Mul oli kahju vaesest vanamehest, kuid ma tahtsin vabadusse pääseda ja näidata, et ma enam laps pole. Raha saadeti Zurinile ära. Saveljitš kiirustas mind eemale viima neetud trahterist. Ta ilmus teatega, et hobused ootavad. Rahutu sisetundega ja tumma kahetsusega sõitsin Simbirskist välja, jumalaga jätmata oma õpetajaga ja lootmata temaga millalgi veel kohtuda.