Читать книгу Kapteni tütar - FUTU Print - Страница 6

II peatükk

TEEJUHT

Kolkake, oh sa mu kolkake,

võhivõõras nurgake!

Kas siis ise olen siia tulnud ma,

või on hüva ratsu siia kandnud mind?

Ei, mind toonud siia võõrsile

uljas reipus ja agarus,

kõrtsi humalavee uimastus.

Vana laul

Mu reisumõtisklused polnud just väga mõnusad. Mu kaotus oli tolleaegsete hindade kohaselt küllalt suur. Südamepõhjas ei võinud ma jätta tunnistamata, et mu käitumine Simbirski trahteris oli olnud rumal, ning tundsin end süüdlasena Saveljitši ees. See kõik piinas mind. Tahtsin temaga tingimata leppida, ega teadnud, millest alata. Viimaks ütlesin talle:

„No-noh, Saveljitš, aitab, lepime ära, olen süüdi; ise näen, et olen süüdi. Eile ma vallatlesin ja solvasin sind päris asjata. Tõotan edaspidi mõistlikum olla ja su sõna kuulata. Noh, ära pahanda, lepime ära.”

„Ah, kullake, Peeter Andreitš!” vastas ta sügava ohkega, „ma ju olen vihane iseenda peale, ise olen ma igapidi süüdi. Kuidas küll võisin sind üksi trahterisse jätta! Mis parata? Vanakuri eksitas mind: mõtlesin köstriemanda poole sisse astuda, vaderikesega kokku saada. Nõndaks; astusin vaderi poole ja oligi pahandus käes. Selge häda, muud midagi! Kuidas ma ilmun härraste silmaalla? Mis nad ütlevad, kui teada saavad, et laps joob ja mängib?”

Et lohutada vaest Saveljitšit, andsin talle sõna edaspidi tema nõusolekuta mitte ühtegi kopikat raisata. Vähehaaval rahunes ta, kuigi ikka veel harva omaette torises, pead raputades: „Sada rubla! pole naljaasi!”

Lähenesin sihtkohale. Minu ümber laiusid kinkudest ning jäärakutest läbitud nukrad kõrbed. Kõik oli lumega kaetud. Päike loojus. Kibitka sõitis mööda kitsast teed, ehk täpsemini, mööda talumeeste regedest jäetud jälgi. Korraga hakkas postipoiss kõrvale vahtima, pöördus lõpuks mütsi peast võttes minu poole ja sõnas:

„Härra, kas sa ei käsiks tagasi pöörduda?”

„Mispärast tagasi?”

„Ilm on kahtlane: hakkab tuult tõstma; näe, kuidas ta lumepihu keerutab.”

„Mis siis sellest?”

„Aga näe, mis seal on!”

Postipoiss osutas piitsaga itta.

„Ma ei näe midagi peale valge stepi ning kirka taeva.”

„Aga näe, seal, see pilverüngas.”

Ma silmasin tõepoolest taeva veerul valget pilvekest, mida algul olin pidanud kaugeks künkaks. Postipoiss selgitas mulle, et pilv ennustavat lumetormi.

Olin kuulnud sealsetest tuiskudest ja teadsin, et need matsid vahel terved voorid. Saveljitš, üksmeelselt postipoisiga, soovitas tagasi pöörduda. Ent tuul ei tundunud mulle nii kangena: ma lootsin õigeks ajaks järgmise jaamani jõuda ja käskisin sõita nobedamini.

Postipoiss kihutas hobuseid takka, kuid vahtis ikka ida poole. Hobused lasksid head traavi. Tuul läks järjest tugevamaks. Pilveke muutus valgeks rünkaks, mis raskelt kerkis, kasvas ning aegamisi terve taeva mattis. Hakkas helvendama lund ja korraga puistas räitsakatena. Tuul hakkas ulguma; tõusis tuisk. Ühe viivuga segunes tume taevas lumemerega. Kõik kadus.

„Noh, härra,” karjus postipoiss, „häda – tuisk!…”

Ma vaatasin kibitkast välja: kõikjal oli pilkane pimedus ning lumemöll. Tuul ulgus sellise julma väljenduslikkusega, et tundus hingestatuna; lumi mattis mind ja Saveljitšit; hobused läksid sammu ja jäid varsti seisma.

„Miks sa siis ei sõida?” küsisin postipoisilt läbematult.

„Mis seal ikka sõita!” vastas ta pukist maha astudes. „Niikuinii ei tea, kuhu umbkotti oleme sõitnud; teed ei leia, ja ümberringi on pimedus.”

Tahtsin hakata temaga tõrelema. Saveljitš astus ta eest välja.

„Oli sul tahtmist teda mitte kuulata,” torises ta pahaselt, „oleksid tagasi trahterisse läinud, teed joonud, koidikuni puhanud; torm oleks vaikinud, siis oleksime edasi läinud. Ja kuhu me õige ruttame? Oleks veel olnud, et pulma!”

Saveljitšil oli õigus. Polnud midagi parata. Lund aina kühveldas maha. Kibitka ümber kerkis hang. Hobused seisid norus päi ning värahtasid aeg-ajalt. Postipoiss sumpas ümberringi, ajaviiteks rakmeid kohendades. Saveljitš torises; mina vahtisin igasse külge, lootes silmata mingit märki elamust või teest, kuid ei suutnud midagi eraldada peale ähmaste tuisukeeriste. Korraga märkasin midagi musta.

„Hei, postipoiss!” hõiskasin ma. „Vaata, mis seal mustab!”

Postipoiss jäi silmitsema.

„Jumal seda teab, härra,” lausus ta oma kohale istudes. „On nagu koorem, või nagu puu, aga näikse liigatavat. Küllap on vist hunt või inimene.